TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-18-971 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2019, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi ET kaebus Mulgi Vallavol

, kehtis kuni 01.07.2018) § 6 lg-te 1 ja 2 koostoimes § 3 lg 1 p-ga

1. Kassepa kinnistu omaniku soov on segamatult enda kinnistut kasutada. Otsuse kohaselt puudub XXXX, XXXXXX, XXXXX, XXXX ja XXXXXX taludel juurdepääs riigimaanteele, kuna kõrval asuvate kinnistute omanikud on keelanud kasutada nende kinnistuid läbivaid juurdepääsuteid. Nimetatud taludele peab tagama juurdepääsu riigimaanteele ning võimalikke juurdepääsuteid on kaks – Kassepa kinnistul asuv XXXX tee ja XXXX tee, mis on XXXX teest 12 km pikem metsaveotee, läbides ühte eraomanduses olevat kinnistut ja ühte potentsiaalselt erastatavat, kuid käesoleval ajal Karksi valla vabade maade nimekirja kuuluvat katastriüksust. Vald kaalus nii XXXX tee kui XXXX tee kasutuselevõttu juurdepääsuteena, leides, et kõige eesmärgipärasem on kasutada juurdepääsuteena XXXX teed, kuna antud tee kaudu kasutatav juurdepääsutee on lühem ja kiirem. Otsusest nähtuvalt esines avalik huvi vaidlusaluse teelõigu kasutamise vastu, kaalumisel oli eluliselt tähtsate teenuste ligipääs versus eraomandi kasutamine. Vald leidis, et antud juhul on ilmselgelt olulisem asjaolu eluliselt tähtsate teenuste ligipääs ning sundvalduse seadmine on selles osas põhjendatud. 06.02.2018 esitas kaebaja eelnimetatud otsuse peale vaide. Vastustaja jättis oma 21.03.2018 otsusega nr 34 „Vaideotsus Mulgi Vallavolikogu 20.12.2017 otsusele nr 15 „Sundvalduse seadmine““ kaebaja vaide rahuldamata.
2. 16.05.2018 saabus Tartu Halduskohtusse ET kaebus Mulgi Vallavolikogu 20.12.2017 otsuse nr 15 „Sundvalduse seadmine“ ja 21.03.2018 otsuse nr 34 „Vaideotsus Mulgi Vallavolikogu 20.12.2017 otsusele nr 15 „Sundvalduse seadmine““ tühistamiseks. Tartu Halduskohus võttis 31.05.2018 määrusega kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. KAEBAJA VÄITED
3. Kaebuse kohaselt ei ole XXXX tee ainsaks juurdepääsuteeks ühelegi kinnistule. Kaebaja väidab, et vaidlustatud otsusest ei nähtu XXXX tee õiguslikku staatust üldse. Samuti puuduvad tõendid ja andmed selle kohta, et XXXX tee oleks kunagi seaduses ettenähtud korras avalikult kasutatavaks teeks tunnistatud. Kaebaja väidete kohaselt eeldab sundvalduse seadmine üldplaneeringut või eriplaneeringut. Neid aga kaebaja teada piirkonna osas, kus vaidlusalune tee asub, olemas ei ole ning nende kohta puuduvad viited ka kaevatavates otsustes. Kaebaja hinnangul ei ole kaevatavates otsustes esitatud põhjendusi, miks ei ole kaalutud sundvalduse seadmist nn vanale juba enne sõda olemasolevale teele, mis asub teises kohas võrreldes praeguse tee asukohaga ja on vaid ca 100 m pikem. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
4. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et nii sundvalduse seadmise kui ka vaideotsus on nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärased. Vastustaja vastuväidete kohaselt oli sundvalduse kehtestamise eelduseks

§ 3

lg-s 4 ja § 6 lg-s 1 nimetatud haldusakt, milles on ette nähtud avalikult kasutatava tee kulgemine kinnistul. Planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p-de 1 ja 29 järgi oli sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks lubatav ka üldplaneeringu alusel. Vastustaja on üldplaneeringus kehtestanud kriteeriumid, millest lähtuvalt toimub avalikult kasutatavate teede määratlemine (p 1.1) ning kaebaja kinnistul asuv tee vastab nendele kriteeriumitele (p 1.2). Seega on vastustaja otsus sundvalduse seadmiseks antud kehtiva õiguse alusel ning sellega kooskõlas. Vastustaja väidab, et nad on sundvalduse seadmisel järginud ka

§ 3

lg-s 3 sätestatud nõuet rakendada sundvaldust üksnes juhul, kui on ammendunud kõik muud võimalused vastava eesmärgi saavutamiseks. Ehitusseadustiku § 94 lg 2 kohaselt peab kohalikul omavalitsusel olema alus teealuse maa kasutamiseks ning seda õigust on võimalik omandada kas vastavasisulise lepingu sõlmimise või sundvalduse seadmise läbi. Kuivõrd vaatamata korduvatele katsetele ei ole kaebaja sõlminud vastustajaga vajalikku lepingut (p 1.4), siis ei olnud vastustajal muid võimalusi peale sundvalduse kehtestamise. Vastustaja on seisukohal, et otsus sundvalduse seadmiseks on ka proportsionaalne, kuna on sundvaldusega silmas peetud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdupärane. Sundvalduse seadmisega tekib vastustajal õigus kasutada sundvalduse esemeks olevat maad ulatuses, kus see on vajalik sundvalduse seadmise eesmärgi saavutamiseks. Seega on sundvalduse seadmine sobivaks vahendiks eratee avalikuks kasutamiseks vajaliku maa kasutusõiguse omandamiseks. Sundvalduse seadmine on seejuures ka vajalik, kuna ühelt poolt puudub võimalus kasutusõiguse omandamiseks lepingu sõlmimise läbi (kui vähem piirav vahend) ning teisalt on kasutusvaldus juba iseenesest vähem piirav võrreldes sundvõõrandamisega. Seega on tegemist ka vajaliku vahendiga. Kaaludes kaebaja ja juurdepääsu vajavate elanike huve, ei kaalu kaebaja omandiõigus (õigus kasutada oma maatükki sihtotstarbeliselt, s.t põllumajanduslikel eesmärkidel) üles vajadust tagada elanikele juurdepääs oma kinnistutele ning selle juurdepääsu remontimise ja hooldamise kulude mõistlikkuse tagamise vajadust (p 1.7). Vastustaja on seisukohal, et ta on kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud kõikide oluliste asjaoludega, need asjaolud on tõesed ning lähtuvad sundvaldusega silmas peetud eesmärgi saavutamisest, mistõttu ei ole vastustaja oma diskretsiooniõigust kuritarvitanud. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

1. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada.
2. Asja materjalidest nähtuvalt tagastati kaebajale Polli Vallavalitsuse 20.03.1996 korraldusega nr 88 ( tl 101) õigusvastaselt võõrandatud Kassepa maaüksus, mida läbib juurdepääsuteena XXXX tee, mis on XXXXX kinnistule ainsaks juurdepääsuks ning kulgeb mööda kaebaja kinnistut otse Lopa-Äriküla maanteele. Lisaks XXXXX kinnistule on XXXX tee ligipääsuna olnud kasutatav ka XXXX, XXXXX, XXXXX ja XXXX kinnistutele. Kuigi tegemist on traditsioonilise teega, mida kohalikud elanikud on kasutanud juba mitusada aastat, ei ole XXXX tee ainsaks juurdepääsuteeks (üldkasutatavalt teelt) ühelegi nimetatud kinnistule. Tagastamise otsuses on fikseeritud kitsendus, et tagatakse läbipääs avalikul teelõigul, kuid avalikku teelõiku ei ole määratletud, kitsendust ei ole fikseeritud kinnistusraamatus ja seetõttu ei saa kitsendust lugeda kohtu arvates kehtivaks.
3. Karksi Vallavolikogu 21.07.2006 otsusega nr 17 kehtestati Karksi valla üldplaneering, mis hõlmab ka kaebaja kinnistul asuvat Mati teed, kuid kaebaja kinnistu paikneb detailplaneeringu kohustuseta alal. Karksi Vallavolikogu 17.04.2014 otsusega nr 54 (tl 61-97) toimus Karksi valla kehtestatud üldplaneeringu ülevaatamine. Seega nimetatud üldplaneering on kehtiv, kuid üldplaneering XXXX teed kui kohalikku teed kinnistul ette ei näe.
4. Sundvalduse seadmise ajal kehtinud

§ 3

lg 4 ja § 6 lg 1 kohaselt oli sundvalduse kehtestamise eelduseks seaduses nimetatud haldusakt, milles on ette nähtud avalikult kasutatava tee kulgemine kinnistul.

§ 3

lg 4 esimesest ja teisest lausest tulenevalt on sundvõõrandamine avalikult kasutatava tee omandamiseks detailplaneeringu kohustuseta aladel lubatud projekteerimistingimuste, samuti riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel.

§ 6

lg 1 järgi kehtivad need tingimused ka sundvalduse seadmisel.

§ 3

lg 4 oli kehtestatud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadusega. Selle seaduse eelnõu (572 SE) seletuskirja kohaselt on isiku seisukohast oluline, et avalik võim, kaaludes sundvõõrandamist, on selle piisavalt põhjendanud endapoolses otsuses, mille alusel asutakse sundvõõrandama (§ 47, lk-d 16–17). Seega tuleneb

§ 3

lg‑st 4 nõue, et sundvalduse seadmisele eelneks seaduses nimetatud haldusakt, milles on ette nähtud avalikult kasutatava tee kulgemine kinnistul.

1. Kohus nõustub kaebaja väitega, et vaidlustatud otsusest ei nähtu XXXX tee õiguslikku staatust üldse. PlanS § 75 lg 1 p-de 1 ja 29 järgi on sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks lubatav ka üldplaneeringu alusel, kuid Karksi valla üldplaneeringus ei ole XXXX teed avalikult kasutatava teena ette nähtud. Kuigi vastustaja väidete kohaselt määratleti üldplaneeringus avalikult kasutatava teena iga tee, mis läbi mistahes maavalduste on ainsaks juurdepääsuks mistahes kinnistule, ei saa sellest kohtu arvates järeldada XXXX tee määratlemist kohaliku (avalikult kasutatava) teena. Kohtule ei ole teada, mis ajast saati on XXXX tee avalikult kasutatav tee olnud. Ka Karksi Vallavolikogu 14.12.2005 määrusega nr 3 kinnitatud Karksi valla avalikuks kasutamiseks vajalike kohalike teede nimekirjas ja Maanteeameti riiklikus teeregistris Karksi valla kohalike teede nimekirjas ei ole XXXX teed. Seega puuduvad kohtul tõendid selle kohta, et kaebajale maa tagastamisel oleks seal asunud avalikult kasutatav tee või et XXXX tee oleks kunagi seaduses ettenähtud korras avalikult kasutatavate teede hulka kantud.
2. Alates 01.01.2008 sätestas teeseaduse § 51 esimene lause, et kohalik tee on kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee, kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ja sama seaduse § 4 lg-s 3 sätestatud korras valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Nimetatud sätte järgi on kõik kohalikud teed avalikult kasutatavad. Kohus on seisukohal, et kuigi XXXX tee võis olla avalikult kasutatav, ei piisa sellest sundvalduse seadmiseks. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub sundvalduse alusel, mitte vastupidi.
3. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et vastustaja, seades sundvalduse avalikult kasutatava tee talumiseks Kassepa kinnistul asuvale XXXX teele, jättis sundvalduse seadmise seadusest tulenevad eeldused täitmata, järelikult esineb alus vaidlustatud otsuste tühistamiseks.
4. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega menetluskulud kannab vastustaja. Kaebaja menetluskuludeks oli kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud summas 1400 eurot (tl 125-131). Taotletud summa sisaldab 120 eurot (kaebaja poolt Avaliku Sõna Nõukogule esitatud kaebus), mis ei ole kantud halduskohtumenetluses ning mille väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud. Halduskohtus kantud õigusabikulu peab kohus vajalikuks ja põhjendatuks 1280 euro ulatuses.
5. Kohus ei võta asja materjalide juurde kaebaja poolt 17.12.2018 kohtule esitatud Avaliku Sõna Nõukogule esitatud kaebust, kuna see ei ole asja lahendamiseks oluline (HKMS § 62 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik