← Eesti

2-17-15317/38

Obsah (5)§ 640§ 77§ 638§ 620§ 7

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-15317 Otsuse kuupäev Tartu, 6. märts 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Sepp

) § 115 tähenduses. Kostja täitis kohaselt oma töövõtulepingust tuleneva põhikohustuse vahetada autol roolilatt ja reguleerida esisild, tööd võeti vastu ja nende eest tasuti. Tuleb vastata küsimusele, kas hageja auto detailide säilimise tagamine oli poolte töövõtulepingust tulenev kostja (kõrval)kohustus. Töövõtja kõrvalkohustused tulenevad nii seadusest kui ka töövõtulepingu olemusest. Kui kõrvalkohustuseks on hoiukohustus, võivad lisaks kohalduda hoiulepingu sätted. Vallasasja, sh töövõtjale parandamiseks antud asja hoidmine võib olla vaid üks töövõtulepingust tekkinud kohustus teiste kohustuste kõrval. Lepingulise kõrvalkohustusena võib tekkida ka omandi kaitsekohustus. See tähendab kohustust käituda lepingu täitmisel selliselt, et võlausaldaja absoluutsed õigushüved (omand) kannatada ei saaks. Esialgu tõi kostja auto enda juurde puksiiriga 2016. aasta lõpus. Auto pandi kostja territooriumile ja tööde esimese faasi valmimise järel lepiti kokku lisatöödes. Kostja võimaldas hageja autole vajaliku ruumi oma töökoja ees ega kohustanud hagejat viima autot platsilt tööde teise faasi tegemiseni minema. Kuna sõidukit tuli remondi tegemiseks töökotta sisse ja sealt välja liigutada, jäid ka auto 3

(8)2-17-15317 võtmed kostja kätte ja sellega anti auto valdus kostjale üle. Asjaolust, et kostja ei kohustanud hagejat autot ära viima ja nõustus sellega, et auto seisab pikemat aega töökoja ees, kuni tööde tegemiseks tekib võimalus, võib pigem järeldada, et kostja võttis auto oma hoole alla. Kostja ei rikkunud oma kohustusi asja hoidmisel. Mõistliku töövõtja hoiukohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada asja väärtust, ohu suurust ja kahju vältivate abinõude võimalikku edukust kahju ärahoidmisel. Auto ei olnud keskmisest oluliselt kallim. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada kostja töökoja ees oleva platsi ohtlikkust, nt varasemaid vargusi. Enamik sõidukeid seisabki järelevalveta, ilma et neid hoitaks kinnises ruumis. Pooltel ei olnud kokkulepet auto paigutamiseks ööks kinnisesse ruumi. Hageja jättis pärast esimest remonti auto platsile, mis oli võrkaiaga piiratud ega olnud valvatav. Turvakaamerad paigutati hoonele alles pärast vaidlusalust vargust. Turvakaamera olemasolu ei hoiaks ka autoosade vargust ära. Isegi kui kostja oleks pidanud auto valvamiseks ja varguse ärahoidmiseks võtma lisaabinõusid, ei vastuta kostja töövõtulepingu täitmise järel asja hoidmise eest. Töövõtulepingust ja selle kõrvalkohustusest tulenev vastutuse määr ei tohi olla nii kõrge, et asja hävimise või kahjustumise korral ähvardab hoidjat vastutus asja juhusliku kaotsimineku või hävimise eest selle riisiko üleminekul tellijale (

§ 640lg 2 mõttes).

Hoiustaja kohustuseks on pärast hoiulepingu lõppemist hoiustatud asi tagasi võtta. Esimese faasi tööd said valmis

  1. veebruaril 2017 ja pooled leppisid kokku lisatöödes. Pooled ei ole esile toonud, millal valmisid teise faasi tööd. Poolte selgitustest ja tunnistaja ütlustest saab järeldada, et
  2. veebruaril 2017 oli kostjal olemas töö tegemiseks vajalik varuosa. Hageja võttis
  3. veebruaril 2017 kostjaga ühendust ja teatas, et tuleb autole järele
  4. märtsil 2017, kui on Eestisse saabunud.
  5. veebruaril 2017 olid tööd valmis. Tunnistaja Aimo Tepp kuulis, kuidas Indrek Seene (kostja esindaja) palus autole järele tulla ja räägiti auto kojuviimisest. Auto oli küll sõidukorras, aga ettevõte sellist teenust ei osuta, mistõttu auto jäi ootama klienti maja ees. Hageja rääkis korduvalt I. Seenega ja viimane teatas, et tööd on valmis, ja pakkus välja, et viib auto ise hageja koju, kuid auto jäi siiski kostja juurde ja kogu protsess venis. I. Seene teatas hagejale remondi valmimisest ja palus auto ära viia, mille peale hageja vastas, et kui viimane soovib, võib ta ise auto ära viia. Auto äraviimise välistas tehnoülevaatuse ja liikluskindlustuse puudumine; pukseerimist ette ei võetud, kuna puksiiri eest oleks tulnud tasuda ja hageja seda välja ei pakkunud. Tunnistaja Ain Teppani ütluste kohaselt läks autole järeletulek väga pikaks, kuna klient oli välismaal. Eelnimetatud tõenditest nende kogumis saab järeldada, et auto teise faasi remonditööd olid valmis hiljemalt
  6. veebruaril 2017, kostja teavitas sellest hagejat ja palus auto ära viia, kuid hageja seda välismaal viibimise tõttu ei teinud. Tööde vastuvõtmiseks ja auto äraviimiseks töövõtja territooriumilt pärast tööde valmimist on mõistlik tähtaeg üks päev. Asjaoludest tulenevalt nõudis kostja
  7. veebruaril 2017 tööde vastuvõtmist ja auto äraviimist, kuid ei määranud selleks täiendavat tähtaega. Tööd tulnuks vastu võtta
  8. märtsil 2017 ja täiendav mõistlik tähtaeg selleks oli
  9. märts
  10. Pooled seda tähtaega ei pikendanud. Sellest tulenevalt oli kostjal kohustus võtta tööd vastu hiljemalt
  11. märtsil
  12. Sel ajal lõppes ka kostja hoiukohustus ja kostja ei ole oma kohustust ka seetõttu rikkunud. Maakohus jättis õigesti kohaldamata

§ 640lg 2.

Praegusel juhul ei hävinud konkreetne töö, vaid autol varastati ära detailid, mis töövõtulepingu kohaselt ei olnud lepingu esemeks. Ka

§ 77

lg 4 ei kohaldu, kuivõrd kostja ei pidanud hagejale üle andma autot, vaid konkreetsed tööd, s.o vahetatud roolilati ja reguleeritud silla. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4

(8)2-17-15317
  1. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ja teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-id 3 ja 4, kui määras tähtaja, millal hageja pidi autole järele tulema. Üllatuslik on ringkonnakohtu järeldus, et mõistlik aeg tööde vastuvõtmiseks pärast tööde valmimist oli üks päev. Kohtuistungil ei arutatud mõistliku tähtaja üle. Kohus ei arutanud pooltega küsimust, millal oli hagejal kohustus autole järele tulla, ning kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks hageja kohustus tulla autole järele
  2. märtsil
  3. Täiendav tähtaeg oleks tulnud kõne alla siis, kui hageja ei oleks
  4. märtsil 2017 autole järele tulnud. Kostja esindaja on ringkonnakohtu istungil öelnud, et hageja pidi autole järele tulema
  5. märtsil. Seega oli kostja teadlik, millal hageja saab autole järele tulla. Kostja ei ole üheski dokumendis ega istungil väitnud, nagu oleks ta andnud hagejale tähtaja auto äraviimiseks, rääkimata täiendavast tähtajast. Samas jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka hagile lisatud arve hagejale, mis esitati
  6. aprillil
  7. Seda päeva saab lugeda tööde üleandmise päevaks, sest arvest selgus, mis töid kostja tegi ja kui palju need maksma läksid. Ringkonnakohus on alusetult leidnud, et töövõtulepingu osaks olev hoiuleping lõpeb töö valmimisel. Lisaks eelnevale ei ole kostja hagejat hoiatanud, et alates töö valmimisest ta enam sõiduki alalhoidmise kohustust ei täida. On tavapärane, et autoremonditöökojad võtavad autosid remonti. Auto omanikuga sõlmitakse töövõtuleping, milles lepitakse kokku tehtavad tööd, tööde maksumus ning valmimise tähtaeg. Kui tööde tegemine võtab enam aega kui üks tööpäev, siis tavapäraselt jäetakse auto töövõtja valdusesse ning töövõtja vastutab töösse võetud tellija vara säilimise eest. Ka ringkonnakohtu otsusest järeldub, et kostja vastutas auto terviklikkuse säilimise eest kuni selle üleandmiseni hagejale.
  8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1–2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
  10. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: 
  11. detsembril 2016 viis kostja temale kuuluva auto keretööde tegemiseks kostja juurde;  kostja kutse- ja majandustegevuseks on autode remont;  tööd valmisid
  12. veebruaril 2017; 
  13. veebruaril 2017 sõlmisid pooled lisakokkuleppe autol roolilati vahetamiseks ja esisilla reguleerimiseks;  auto võtmed jäid kostja valdusesse ja auto kostja töökoja ette aiaga piiratud territooriumile, et kostja saaks teha lisatööd;  pooled ei leppinud kokku lisatööde valmimise tähtaega ning kuidas ja kus peab kostja autot hoidma; 
  14. märtsil 2017 varastati hageja autolt rattad, kaitserauad ja lisatuled;  hageja sai vargusest teada
  15. märtsil 2017, kui ta autole järele läks. 5
(8)2-17-15317 10. Kohtud on vääralt asunud seisukohale, et praegusel juhul ei ole kohaldatav

§ 640lg 2.

Materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. 11.

§ 640

lg 2 kohaselt kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö valmimiseni. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine või kui see on tavaline, kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni. Kuigi

§ 640

lg 1 reguleerib töövõtulepingu eseme (kokkulepitud töö) juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot, leiab kolleegium, et

§ 640

lg 2 on analoogia korras kohaldatav ka juhul, kui kahju tekib esemele, mis on töö tegemiseks töövõtjale antud. Seega hõlmab

§ 640

lg 2 töövõtja valdusesse antud eset, mitte üksnes töövõtulepingu alusel tehtud konkreetset tööd, nagu kohtud ekslikult leidsid. Sel alusel peab töövõtja tagama tellija asjade säilimise ja vältima nende kahjustumist kuni töö valmimiseni, töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni. 12. Kolleegium selgitab, et töövõtja kohustuste maht on erinev sõltuvalt sellest, kas töövõtja alles teeb kokkulepitud tööd või on töö valmis ja tellijale üle antud, st töövõtuleping täidetud. Kuni töö valmimiseni, töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni

§ 640

lg 2 järgi (vt ka

§ 638) kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot.

Kui ka pärast seda jääb töö töövõtja valdusesse, siis peab töövõtja täitma tellija omandi kaitsekohustust kui töövõtulepingu ühte kõrvalkohustust. Kolleegium on varem selgitanud, et töövõtja on töövõtulepingu täitmisel mh kohustatud tagama tellija asjade säilimise ja vältima nende kahjustumist, lähtudes analoogia korras

§ 620lg-st 2.

Kuna töövõtuleping on samuti teenuse osutamisele suunatud leping, on töövõtjal tellija vara suhtes samasugune kaitsekohustus (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6034/75, p 24, vt kahju hüvitamise kohustuse eelduste kohta täpsemalt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 19;
  5. jaanuari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15). Pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale vastutab töövõtja tema valdusse töö tegemiseks antud eseme hävimise või kahjustumise eest ainult siis, kui tellija tõendab, et töövõtja rikkus kaitsekohustust. Eelnevast tulenevalt on asja lahendamisel oluline tähtsus sellel, millal tellija töö vastu võttis või sai lugeda töö vastuvõetuks.
  7. Ringkonnakohus kohaldas tööde vastuvõetuks lugemisel valesti nii materiaal- kui ka menetlusõigust. 13.1.

§ 638

kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Selleks, et tellija saaks lugeda tööd vastuvõtnuks

§ 638

teise lause kohaselt, peab töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja (Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 18). Seega peab töövõtja tõendama, et ta tegi töö valmis, esitas selle tellijale vastuvõtmiseks ning andis töö vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja. Kuni mõistliku tähtaja lõpuni kannab töövõtja

§ 640

lg 2 järgi töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot (vt otsuse p-d 11–12). 13.2. Ringkonnakohus rajas oma otsuse asjaoludele, millele kumbki pool ei olnud tuginenud. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud 6

(8)2-17-15317 asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega peavad kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud esile tooma pooled. Sama tuleneb TsMS § 363 lg 1 p-st 2 ja § 394 lg 2 p-st
  1. Samas saab kohus küsida pooltelt selgitusi (TsMS § 392 lg 3). Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et pooled ei toonud esile, millal valmisid teise faasi tööd. Kostja ei ole esile toonud ka seda, kas ja millal ta pakkus hagejale töö vastuvõtmist või millal ta andis selleks tähtaja ning milline see tähtaeg oli. Need on faktilised asjaolud, millega seadus seob õiguslikud tagajärjed. Ringkonnakohus tuvastas need asja lahendamiseks olulised asjaolud tõendite kogumi alusel, rikkudes seega TsMS § 4 lg-tes 1–3 sätestatud hagimenetluse dispositiivsuse põhimõtet ja TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatud võistlevuse põhimõtet. 13.
  2. Ringkonnakohtu järeldus lisatööde vastuvõtmise aja kohta oli üllatuslik. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Eeltoodu kehtib ka ringkonnakohtule (Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 13). Isegi kui kohus annab asjaoludele õigusliku hinnangu, peab kohus vähemalt suulises menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40;
  7. veebruari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16;
  9. aprilli
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Maa- ega ringkonnakohus ei arutanud pooltega, millal nõudis kostja tööde vastuvõtmist ning millist tähtaega võiks praegusel juhul pidada tööde vastuvõtmiseks mõistlikuks. Ringkonnakohus märkis ise otsuses, et pooled ei ole esile toonud, millal valmisid teise faasi tööd. Samuti ei ole kumbki pool esitanud seisukohti selle kohta, millal pakkus kostja

§ 638

mõttes tööde üleandmist või millise tähtaja kostja tööde vastuvõtmiseks hagejale andis. Isegi kui mõistliku aja määramine on õiguslik hinnang, tuleb sellele menetluses poolte tähelepanu juhtida ning seda nendega arutada. Vaatamata eeltoodule asus ringkonnakohus kohtuotsuses seisukohale, et kostja nõudis

  1. veebruaril 2017 tööde vastuvõtmist, tööd tulnuks vastu võtta
  2. märtsil 2017 ja täiendav mõistlik tähtaeg selleks oli
  3. märts
  4. Selliselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-id 3 ja 4, kui tugines asjaoludele, mida kohus pooltega ei arutanud, ning andis asjaoludele hinnangu, millele ei olnud varem pööranud poolte tähelepanu. 13.
  5. Lisaks ei ole ringkonnakohus poolte esitatud tõendeid ja selgitusi TsMS § 232 lg 1 kohaselt igakülgselt hinnanud. Hageja on kassatsioonkaebuses välja toonud, et kostja esindaja ütles ringkonnakohtu istungil, et hageja pidi autole järele tulema
  6. märtsil. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks tuleb sellele vaatamata asuda seisukohale, et tööd oleks tulnud vastu võtta
  7. märtsil
  8. 13.
  9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määratud tööde vastuvõtmise tähtaeg on ka ebamõistlikult lühike.

§ 638järgi peab töövõtja andma tellijale tööde vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja. 7

(8)2-17-15317

§ 7

lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Ringkonnakohus ei ole selliseid asjaolusid kaalunud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja oleks pidanud tööd vastu võtma üks päev pärast tööde valmimist ning mõistlik täiendav tähtaeg selleks oli samuti üks päev (ringkonnakohtu otsuse p 23). Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus jätnud arvestamata, et tuvastatud asjaoludel oli sõiduk kostja remondiettevõttes juba alates

  1. detsembrist 2016 keretööde tegemiseks, mis said valmis
  2. veebruaril
  3. Pärast seda lepiti kokku uute tööde tegemine. Sealjuures võttis kostja sõiduki oma hoole alla (ringkonnakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohus leidis, et lisatööd lõpetati
  4. veebruaril. Selleks ajaks oli hageja sõiduk viibinud kostja remonditöökojas juba kaks ja pool kuud. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja teadis, et hageja viibib välismaal ja saabub Eestisse
  5. märtsil (ringkonnakohtu otsuse p-d 21–22). Ringkonnakohus on jätnud eelviidatud asjaolud täielikult hindamata. Kolleegiumi arvates ei ole mõistlik eeldada, et pärast mitu kuud kestnud remonditöid tuleks tellijal tööd vastu võtta juba järgmisel päeval pärast nende valmimist.
  6. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
  7. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Villu Kõve Peeter Jerofejev Malle Seppik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.