RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) §-de 121 ja 113 järgi kvalifitseeritud kuritegudes, mille eest mõisteti talle 11 aasta pikkune vangistus.

§ 65lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise, s.o Viru Maakohtu 20.

novembri

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 11 kuud ning 22 päeva vangistust. Lõplikuks liitkaristuseks jäi 11 aastat, 11 kuud ja 22 päeva vangistust, mille kandmise alguseks loeti
2. märts
3. Karistusaeg lõpeb
4. märtsil
6. Vangla uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse tõttu ennetähtaegset vabastamist ei toetanud, kuid leidis, et vabastamise korral tuleb kohaldada 24 kuuks käitumiskontrolli ja panna isikule

§ 75

lg 2 p-de 2 ja 9 alusel kohustus mitte tarvitada alkoholi ning alluda 6 kuu vältel 1-09-14104 elektroonilisele valvele. Prokuratuur leidis samuti, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine pole põhjendatud. Maakohtu määrus

1. Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a määrusega jäeti A. Zemtsov enne tähtaega vabastamata. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.
4. Süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud

§ 76lg 2 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatud eeldused.

Karistuse kandmise ajal on A. Zemtsov õppinud eesti keelt, omandanud eriala, lõpetanud gümnaasiumi

1. klassi, läbinud sotsiaalprogrammi, osalenud individuaalvestlustel, täitnud alkoholi tarbimist puudutavat töövihikut ning osalenud vangla tööhõives. Tema tegevuse kohta antud tagasiside on positiivne, käitumine on olnud hea ja distsiplinaarkaristused puuduvad. Vabanemise korral on isikul olemas elukoht, ta saab asuda tööle ja tema peresse on sündimas teine laps.
2. Vaatamata eelmärgitule ei saa A. Zemtsovi siiski enne tähtaega vabastada, sest suur kaal on isiku varasemal elukäigul ja toimepandud kuritegude asjaoludel. Süüdimõistetut on varem kriminaalkorras karistatud varguste, arvutiandmetesse sekkumise, kehalise väärkohtlemise ja vägistamise eest. Praegust karistust kannab ta kehalise väärkohtlemise ja tapmise eest. Valdavalt on tegemist vägivallakuritegudega, millest üks on raske eluvastane kuritegu. Viimased kuriteod pani A. Zemtsov toime ajal, mil ta oli vanglast tingimisi enne tähtaega vabastatud. Sisuliselt tuleks isik sama karistuse kandmiselt enne tähtaega vabastada teist korda. Selliselt toimimine satuks vastuollu karistuse mõistmise põhimõtetega ja riivaks ühiskonna õiglustunnet. Raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab lisaks süüdimõistetu mõjutamisele andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Kuigi süüdimõistetu käitumine on viimastel aastatel paranenud ja ta soovib oma eluviisi muuta, ei ole uute kuritegude toimepanemise risk kadunud. Määruskaebus
3. Tartu Maakohtu määruse vaidlustas A. Zemtsovi kaitsja Silvi Erro, taotledes selle tühistamist ja süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist või ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega. Ringkonnakohtu määrus
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.
7. Maakohus analüüsis süüdimõistetut positiivselt ja negatiivselt iseloomustavaid tegureid. Analüüsi tulemusega saab nõustuda.

§ 76

lg-s 4 loetletud asjaolusid peab hindama kogumis ning kõrvale ei tohi jätta ei süüdimõistetu varasemat elukäiku ega kuriteo asjaolusid. Isegi kui positiivsed asjaolud kaaluvad üles negatiivsed tegurid, ei too see kaasa automaatset ennetähtaegset vabastamist. A. Zemtsovi puhul puudub veendumus, et uue kuriteo risk on maandatud. Kuigi süüdimõistetut pole karistatud arvutiandmetesse sekkumise eest, ei muuda see eksimus kohtumääruse lõppjäreldust. Ka ei tugine määruse põhjendused prokuratuuri seisukohale, mille kohaselt peavad vabastamist õigustama erandlikud asjaolud. Elukoha olemasolu varem uue kuriteo toimepanemise riski ei maandanud. Seda riski ei kaalu üles ka süüdimõistetu tulevikuks kavandatud plaanid. Uue kuriteo toimepanemise ajal oli süüdimõistetu vangistuse kandmiselt 2

§-st 76 ei tulene, et ennetähtaegne vabastamine on erandlik ja seda saab rakendada vaid mõne kuriteo või karistuse puhul. Ka pole arusaadav, kuidas tuleb sisustada ühiskonna õiglustunnet ja mõõta selle riive ulatust. Ebamäärase sisuga mõistele tuginev ennetähtaegne vabastamata jätmine pole õiguspärane. Süüdimõistetul on õigus eeldada, et hea käitumise ja

§ 76

lg-s 4 märgitud asjaolude esinemise korral saab ta pärast karistuse osalist ärakandmist enne tähtaega vabaneda. 12. A. Zemtsov on olnud karistuse kandmise ajal seaduskuulekas. Ta on viibinud vangistuses rohkem kui 9 aastat ja puudub alus väita, et tema käitumine pole muutunud. Oluline on ka areng, mis leiab aset vanuse muutumisega. Kui lähtuda arusaamast, et süüdimõistetu käitumine pole muutunud, ei olegi tõenäoline, et see allesjäänud karistusaja jooksul muutub. Tekib küsimus, kuidas veel karistuse eesmärke saavutada ja miks on vaja mõista pikaajalist vangistust. Kohtud keskendusid toimepandud kuriteo raskusele, kuid jätsid tähelepanuta muud tegurid, mida tuleb

§ 76lg 4 kohaselt arvestada.

A. Zemtsovi eeskujulik käitumine pika vangistuse vältel peab olema määrav.

1. Kohtumäärustest ei selgu, millele tugineb järeldus, et uue kuriteo toimepanemise risk on suur. Vangla hinnangul on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 34 protsenti, vägivaldse kuriteo puhul 42 protsenti. Seksuaal- ja vägivallakuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise viie aasta jooksul on 41–62 protsenti. Uue kuriteo riski hindamisel lähtuti andmetest, mis puudutavad kuriteo toimepanemise hetke, kuid sellest on möödunud üle 9 aasta ja A. Zemtsov on selle aja jooksul täielikult muutunud. Süüdimõistetu püüdlikkus näitab, et karistuse eesmärgid on täidetud ning tema ühiskonda sulandumine ei tohiks olla problemaatiline.
2. Pole arusaadav, kuidas arvestati ennetähtaegse vabastamise otsustamisel süüdimõistetu elutingimusi ja vabastamisega kaasnevaid tagajärgi. A. Zemtsovi vabastamine aitab tema perekonda. Süüdimõistetu soovib omandada hariduse, tasuda makse, olla ühiskonnale kasulik ja kasvatada lapsi. Ta kahetseb siiralt tehtut ja on teinud õiged järeldused. Alkohol on tema jaoks vastuvõetamatu. Neid tegureid ei arvestatud.
3. Maakohus märkis ekslikult, et A. Zemtsovi on karistatud arvutiandmetesse sekkumise eest. Olukord, kus paljud positiivsed asjaolud räägivad vabastamise kasuks, kuid kohus leiab siseveendumusele tuginedes, et isik tuleb jätta vabastamata, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kohtud lähtusid ekslikult eeldusest, et toimepandud kuriteo tähtsus ajas ei 3

§ 76lg 2 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatud formaalsed eeldused.

Süüdimõistetu on karistusajast ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku, kuid mitte vähem kui neli kuud vangistust, ja tema karistuse aeg lõpeb

1. märtsil
2. Kaitsja väidete põhjal tuleb otsustada, kas kohtud andsid ennetähtaegse vabastamise sisulistele eeldustele, s.o

§ 76lg-s 4 nimetatud asjaoludele, põhjendatud hinnangu.

18.

§ 76

lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16.) A. Zemtsovi ennetähtaegset vabastamata jätmist käsitlevate otsustuste puhul on sellised vead sedastatavad, sest kohtumääruste põhjendused on üldsõnalised ja konkreetsete asjaoludega seostamata. Samuti pole osa põhjendusi materiaalõiguslikult korrektsed.
3. Vangla iseloomustas A. Zemtsovi käitumist karistuse kandmise ajal positiivselt. Iseloomustuse kohaselt on süüdimõistetul vabanemise korral olemas elukoht ja pere ning ta saab asuda tööle. Vaatamata nendele andmetele ei pidanud kohtud ennetähtaegset vabastamist võimalikuks, kuna sellist otsustust ei võimalda teha süüdimõistetu varasem elukäik ja toimepandud kuritegude asjaolud. Kohtud rõhutasid, et viimased kuriteod pani süüdimõistetu toime ajal, mil ta oli vanglast tingimisi enne tähtaega vabastatud. Maakohus leidis, et ennetähtaegne vabastamine satuks vastuollu karistuse mõistmise põhimõtetega ja riivaks ühiskonna õiglustunnet, sest raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Kohtute hinnangul pole uue kuriteo toimepanemise risk maandatud.
4. Riigikohus on selgitanud, et

§ 76

lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine (vt eespool osutatud määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 19). Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole käesoleva menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest 4

§ 76

lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. 21. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (Vt määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20–21 ja

1. veebruari
2. a määrus asjas nr 1-14-10087/66, p 33.)
3. Maa- ja ringkonnakohus küll osutasid, et A. Zemtsovi on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud ning viimased kuriteod pani ta toime ajal, mil oli vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud, kuid sellega isiku varasemat elukäiku ja toimepandud kuritegude asjaolusid käsitlev analüüs piirdub. Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, ei selgu kohtute põhjendustest siiski see, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Viimaste kuritegude asjaolusid kohtud üksikasjalikumalt ei käsitlenudki, kuigi

§ 76

lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. Kohtul lasub süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. Kaitsja tõdeb eelnevat silmas pidades põhjendatult, et sisuliselt keskendusid kohtud üksnes kuritegude kordumisele ja raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist pika vangistuse kandmise ajal. Samuti ei nähtu kohtumäärustest, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada isiku elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed (sh elukoha, pere ning töökoha olemasolu).

1. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalhooldus pole asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske. Selline seisukoht seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna, sest kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. Eeldades, et märkus kriminaalhoolduse perspektiivitusest puudutas siiski vaid konkreetse süüdimõistetu kohta käivat ohuprognoosi, on loodetavasti tegemist üksnes ringkonnakohtu määruse ebaõnnestunud sõnastusega.
2. Võttes aga arvesse, et kohtud argumenteerisid süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist puudulikult, polegi sisuliselt vaetud, kas A. Zemtsovi puhul oleks uue kuriteo risk maandatav käitumiskontrolli kohaldamise ja kontrollkohustuste määramisega. Vangla on kooskõlas 5

§ 76

lg-s 5 märgituga leidnud, et vabastamise korral tuleks süüdimõistetu allutada käitumiskontrollile maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o 24 kuuks, ning panna talle kohustus alluda elektroonilisele valvele (

§ 75lg 2 p 9).

Vangla iseloomustusest nähtuvalt pani A. Zemtsov osa süütegusid toime alkoholijoobes. Kuigi isik on väljendanud motivatsiooni alkoholi tarvitamisest hoiduda ja andmed alkoholisõltuvuse kohta puuduvad, on alkoholi tarvitamisega seotud risk ning ohtlikkus olemas. Vangla hinnangul oleks seetõttu otstarbekas määrata A. Zemtsovile ka

§ 75lg 2 p-s 2 sätestatud kohustus mitte tarvitada alkoholi.

25. Kolleegium märgib, et selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab

§ 75

lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas

§ 75

lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu

1. juuli,
2. augusti,
3. septembri ja
4. oktoobri
5. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks vabastamise korral tagada ka A. Zemtsovi resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise.
6. Lisaks on vajalik peatuda uue kuriteo riski hindamisel, vaatamata asjaolule, et kohtud A. Zemtsovi kohta koostatud riskihinnangut põhjendamisel ei kasutanud. Nimelt ei toetanud vangla kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist uue kuriteo tõenäosuse hindamise tulemuse tõttu. Riskihinnangu kohaselt on süüdimõistetu puhul üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 34 protsenti, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 42 protsenti ja seksuaal- ning vägivallakuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise viie aasta jooksul 41–62 protsenti. Kolleegium leiab, et sellisel kujul esitatud riskihinnangule ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda ei saa.
7. Kriminaalasja materjali põhjal pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Oluline on märkida, et paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Viimaks pole arusaadav seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse (nt on A. Zemtsovi puhul üldise korduva kuriteo toimepanemise riski määr 34 protsenti, kuid vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus juba 42 protsenti).
8. Öeldut kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et

§ 76

lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb anda hinnang A. Zemtsovi ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste täidetusele, pidades silmas käesoleva määruse punktides 20–27 märgitut. 6