← Eesti

2-18-4531/23

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-4531 Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2018, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arra

§ 497

kohaselt võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses, kui elatisenõude aluseks olevad asjaolud muutuvad. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi on üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud 3

(7)asjaoludega muutunud. Eeltoodu võib olla tingitud ka asjaolust, et hageja ülalpidamisel on veel lapsi ja nende vajadused on võrreldes varasema kohtulahendiga muutunud. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Olukorras, kus varasemast kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma. Elatise suuruse muutmisel tuleb sellisel juhul sisuliselt arvestada samade asjaoludega, nagu elatise väljamõistmiselgi, s.t lähtuda lapse vajadustest ja vanemate varalisest seisundist (vt ka Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). II
  3. TsMS § 436 lg-le 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ning võtma seisukoha esitatud tõendite lubatavuse kohta. Kohtuotsuse saab kohus langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kuid asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Perekonnaasja menetlemisel tuleb lisaks arvestada, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.
  4. Kohtuotsuse põhjendamisel tuleb arvestada sellega,

§ 442

lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades vajadusel lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus nr 3-2-1-86-07, p 12). Samuti tuleb võtta arvesse,

§ 436lg 2 näeb ette kohustuse rajada kohtuotsus asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Ts

MS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 otsuses taas põhjendama. Lisaks tuleb otsuses märkida seadused, mida kohus kohaldas. Õigusnormi täpseks ja arusaadavaks kohaldamiseks peab kohus õigusnormile täpselt viitama (vt Riigikohtu

  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-16, p 13 ja
  3. novembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17).
  5. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. III
  6. Maakohus on hagi osalist rahuldamist põhjendanud pealiskaudselt üldsõnaliste väidetega, mistõttu ei ole kohtu järeldused kontrollitavad. Maakohus on oma
  7. mai
  8. a kirjas menetlusosalistele selgitanud, mida tuleb kummalgi poolel tõendada 4

(7)elatise vähendamise nõude lahendamiseks (tl 28 ja pöördel), kuid kohtuotsuses ei ole kohus käsitlenud ühtki oma kirjas viidatud tõendamist vajavat asjaolu. Maakohus on hagi rahuldamata jätmisel sisuliselt nõustunud kostja vastuväidetega ning oma järeldusi piisavalt põhjendamata leidnud, et ükski hageja esiletoodud asjaolu ei anna alust kaaluda varasema lahendi muutmist. Otsuse tegemisel on kohus viidanud üksnes TsMS § 5 lg-le, § 230 lg-le 1 ja §-le
  1. Ühelegi materiaalõigusnormile maakohus otsust toetanud ei ole, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1, § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut.
  2. Otsuses puudub täielikult analüüs kostja vajaduste osas, samuti ei ole kohus andnud hinnangut hageja ülalpidamisel oleva teise lapse vajadustele. Varasemast
  3. märtsi
  4. a tsiviilasjas nr 2-10-43567 tehtud elatise lahendist nähtuvalt on kohus eraldi analüüsimata eeldanud, et kostja vajadused on perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud suuruses. Samale sättele tuginedes on kostja põhjendanud enda vajadusi 500 euro ulatuses ka praeguses menetluses (tl 38 pöördel). Pidades silmas, et hageja on palunud vähendada elatist kuni 150 euroni, ei saanud maakohus lähtuda üksnes kostja väidetest vajaduste vastavusele elatise seaduses sätestatud miinimumääraga, vaid pidi selgitama kostjale kohustust esitada tõendeid selle kohta, et hageja poolt taotletud elatise suurus ei ole piisav kostja vajaduste katmiseks. Kuna hageja tugines elatise vähendamisel muuhulgas väitele, et kostjale seni makstud elatis seab hageja teise lapse ebavõrdsesse olukorda, tuli maakohtul samuti teha enne asjas otsuse langetamist selgeks hageja teise lapse vajadused.
  5. Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, saab põhineda kohtu poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada iga lapse osas teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt nt Riigikohtu
  6. veebruari
  7. a otsus asjas nr 2-16-118651, p 17;
  8. veebruari
  9. a otsus asjas nr 2-16-2343, p-d 10-11;
  10. aprilli
  11. a otsust asjas nr 2-16-100215, p 23). Need asjaolud on maakohus jätnud tuvastamata, mh ei ole maakohus võtnud seisukohta hageja väite osas, et tema teise lapse vajadused on tulenevalt elatise maksmist kohustavast lahendist 300 eurot, millest hagejal on kohustus maksta 150 eurot. Kohus ei ole vastanud hageja väitele, et tema kõiki lapsi tuleks kohelda võrdselt ja sellest tulenevalt on õiglane, kui hageja panustab kõigi laste ülalpidamisse 150 eurot.
  12. Kostjale makstava toetuse osas on maakohus samuti viidanud üksnes kostja vastusele ja nõustunud kostja seisukohaga, et kostjale makstavad riiklikud toetused on ajaga pigem vähenenud, mistõttu ei ole see asjaolu aluseks elatise muutmisele. Maakohus ei ole seejuures tähelepanu pööranud toetuste summade suurusele ega nende maksmise tähendusele kostja ülalpidamise kontekstis. Nii kostja vastusest kui sellele lisatud Sotsiaalkindlustusameti tõendist nähtub, et kostjale makstakse igakuiselt lapsetoetust 55 eurot ja eestkostetava lapse toetust 240 eurot (tl-d 39 ja 44). Perehüvitiste seaduse (PHS) § 15 järgi on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine. Vaatamata sellele, et mõlemad toetused on Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud eestkostjale, on nii PHS § 16 lg 1 p-s 1 nimetatud lapsetoetuse kui PHS § 16 lg 1 p-s 4 nimetatud eestkostetava lapse toetuse saamise õigus kostjal. Seega on hageja õigesti juhtinud tähelepanu, et kostja vajadused võivad olla osaliselt kaetud ka nende riiklike toetustega, mis on pärast elatise maksmist kohustava lahendi ja kostjale eestkostja määramist suurenenud eestkostetava lapse toetuse lisandumisega. 5
(7)
  1. Hageja väitega, et kostja ülalpidamises peaks osalema ka eestkostja, ei ole maakohus samuti tegelenud. Selle küsimuse osas tuleb pidada silmas põhiseaduse (PS) § 27 lg 3 regulatsiooni, mille järgi on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest eeskätt lapse vanematel. PKS § 96 esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 96 teise lause kohaselt ei mõjuta ülalpidamiskohustust muudatused hooldusõiguses. Seega on hageja kohustatud kostjat ülal pidama ning hageja kohustust kostjat ülal pidada ei mõjuta iseenesest see, et hagejalt on hooldusõigus kostja suhtes ära võetud. Samas ei ole maakohus selgitanud, milleks eeskostja kulutab kostjale makstavat lapsetoetust ja eestkostetava lapse toetust ega kaalunud küsimust, kas selliste toetuste olemasolu võiks mõjutada hagejalt väljamõistetava elatise suurust.
  2. Maakohus palus kostjal selgitada, kuidas on kostja ülalpidamiskohustus jagatud hageja ja kostja emaga, kuid otsusest ei nähtu, kas kostja selgitused olid kohtu arvates piisavad ning milliseid järeldusi maakohus kostja selgitustest tegi. Ülalpidamiskohustuse jagunemise osas tuleb arvestada, et PKS § 105 lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohtu varasema praktika järgi peavad vanemad PKS § 105 lg 3 kohaselt võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest (vt nt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12;
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Maakohtu lahendis vastav käsitlus puudub. IV
  7. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ning eelmenetluse ülesanded täitmata. Oluliste menetluslike minetuste tõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks (vt Riigikohtu
  8. juuni
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13;
  10. septembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja
  12. märtsi
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Ringkonnakohtul ei ole maakohtu otsuse puudulikkuse tõttu võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamine rikub kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
  14. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastada, kas kostja vajadused ja/või hageja varaline seisund on võrreldes varasema kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Sisuliselt tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmiselgi, s.t lähtuda lapse vajadustest ja vanemate varalisest seisundist. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et hageja ülalpidamisel on veel lapsi ja võrrelda kostja vajadusi hageja teiste laste vajadustega, et kõigile hageja lastele oleks tagatud võrdne võimalus ülalpidamise saamiseks. Seejuures ei tohi unustada, et tänaseks on hagejal sündinud ka kolmas laps.
  15. Elatise suuruse üle otsustamisel tuleb maakohtul võtta mh arvesse kostja kasuks makstavaid riiklikke toetusi. Seejuures tuleb tähele panna, et ainuüksi riiklike toetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike toetuste maksmine 6
(7)olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanema kehva varalise seisundiga või kui leiab tõendamist, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad. Vastata tuleb küsimusele, kas toetuste arvel saab rahuldada osa lapse vajadustest ning kas sel põhjusel oleks miinimumist väiksema elatise maksmise korral elatise maksmise eesmärk ebaproportsionaalselt kahjustatud (vt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Lisaks tuleb arvestada seda, et kuivõrd vanemad peavad pidama last ülal võrdsetes osades, saab hagejalt välja mõistetud elatist vähendada riiklike toetuste summast poole võrra.
  3. Kuna kõnealusel juhul on vaidluse all küsimus, kas hageja suudab vanemana maksta kostjale seni välja mõistetud elatist, tuleb asja lahendamisel võtta arvesse ka kostja ema kohustust ja võimalusi kostjat ülal pidada. Eespool otsuse p-s 30 viidatud Riigikohtu praktika järgi peavad vanemad PKS § 105 lg 3 kohaselt võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele ülalpidamist võrdsetes osades. Kuna öeldu kehtib eelduslikuna, tuleb maakohtul selgitada, millised on kostja kummagi vanema võimalused kostja ülalpidamiseks ning kui selgub, et võimalused ei ole võrdsed, siis otsustada, kas ühe vanema kehvem varaline seisund õigustab ülalpidamise kohustuse võrdsusest kõrvalekaldumist. V
  4. Seoses kostja taotlusega kaaluda TsMS § 45 lg 6 alusel kuriteoteate esitamist, märgib ringkonnakohus, et kuivõrd hageja lepinguline esindaja on tema ema ehk üleneja sugulane, siis võimaldab TsMS § 218 lg 1 p 5 hageja emal hagejat kui alanejat sugulast esindada, olemata jurist. Kostja taotlus on seetõttu ainetu.
  5. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uue lahendamise tulemust arvestades. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.