Obsah (10)

§ 230§ 440§ 229§ 173§ 162§ 168§ 174§ 138§ 139§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 02.05.2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-3265 Tsiviilasi mi

§ 230

lg 1) ning palus täpsustada, millisel alusel kostja leiab, et autode remondikulud olid ebamõistlikult kõrged ja kas kostjal on olemas alternatiivsed hinnapakkumised, et vastavaid remonditöid oleks saanud teha odavamalt (vt tl 83 pöördel). Kostja esindaja vastas kohtu küsimusele, et „alternatiivseid hinnapakkumisi meil pole. Lihtsalt leiame, et kulud remondile olid liiga kõrged“ (tl 83 pöördel). Kohus leiab, et kostja konkreetsete vastuväidete ja vastavate tõendite puudumisel hagejale täiendava kahjunõude selgitamise kohustuse panemine oleks põhjendamatu. Seega hagejal pole täiendavat kohustust kahjunõude suuruse mõistlikkust tõendada. 18. Kohus ei saa asja lahendamisel lähtuda kostja ebamäärasel tasemel paljasõnalistest vastuväidetest, sest ka kostjal on oma vastuväidete tõendamise kohustus (

§ 230lg 1).

Kohus leiab, et kui kostja ei olnud päri hageja nõude kuluarvestusega, siis pidanuks ta esitama kohtule omapoolsed konkreetsed tõendid, mille alusel saanuks hinnata, kas hageja nõudes esitatud kulutused sõidukite kahjustamise kõrvaldamiseks on ebamõistlikult kõrged või mitte. Kostja selliseid tõendeid aga ei esitanud, kinnitades kohtule, et alternatiivseid hinnapakkumisi kostjal pole. Kostja pole samuti väitnud ega tõendanud, nagu olnuks remonti vajanud sõidukid avariilised enne vaidlusalust liiklusõnnetust, samuti pole vaidluse all, et sõidukite ülevaatuse teostas remonditöökoda. Seetõttu on põhjendamatu ka kostja seisukoht, nagu pidanuks hageja välja tooma sõidukite seisukorra enne liiklusõnnetust. Sõidukite liiklusõnnetuse eelse seisukorra väljatoomine võinuks olla vajalik siis, kui asjas oleks esitatud tõendeid teostatud remonditööde põhjendamatu hinna kohta või kui eksisteeriks põhjendatud kahtlus, et kindlustushüvitist kasutati mh ka sõidukite liiklusõnnetuse eelsete vigastuste remondiks. Praegusel juhul selliseid tõendeid ega põhjendatud kahtlust aga pole. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja on piisavalt selgitanud kahjuhüvitise suuruse kujunemist, tehes seejuures viiteid tõenditele, millega ta oma nõuet kinnitab (vt tl 4-28). Kohtul ei ole alust kahelda hageja poolt esile toodud kulutuste põhjendatuses.

1. Täielikult alusetu on kostja vastuväide, mille kohaselt ei olnud talle kahju tekkimine justkui ettenähtav. Kostja on esitanud vastuväite, et algselt küsiti temalt kahju korvamiseks 4500 eurot, kuid hagis nõutakse täissumma 9000 eurot. Viitega lepingule leidis kostja, et tema vastutus hageja ees on piiratud ja talle ei olnud kahjulik tagajärg ettenähtav (tl 66 pöördel). Kohus selgitas kostjale, et hageja poolt kostjale saadetud tl 29 kokkuleppe kohaselt tähtaegselt 4500 euro tasumata jätmise korral jätkab hageja kogu võlgnevuse summas 9000,09 eurot sissenõudmist – seega palus kohus täpsustada, kuidas sai kostjale üllatav olla kogu võlgnevuse nõudmine ning milles seisnes väidetav kahju ettenähtamatus kostja jaoks (vt tl 83 pöördel). Kostja vastas kohtule et „kui ma poleks autoga sõitnud või oleksin liikluses hoolsam olnud, poleks avariid juhtunud. Liiklusõnnetused tekivad järsku“ (vt tl 83 pöördel). Kohtu arvates ei oma kostja vastuväited liiklusõnnetuse ootamatusest mingit seost liiklusõnnetuse tagajärgede ettenähtavusega. See, et liiklusõnnetused tekivad järsku, ei tähenda, et keskmine mõistlik isik ei võiks ette näha liiklusõnnetuse kahjulikke tagajärgi ega 6 2-18-3265 peaks tekkinud kahju hüvitama. Vastupidise loogika puhul ei oleks liiklusõnnetusega tekitatud kahju võimalik praktiliselt kunagi hüvitada.
2. Asja õigeks lahendamiseks ei oma tähtsust kostja tõstatatud hüpoteetiline küsimus, kas vaidlusalused sõidukid olid isiklikuks otstarbeks nt nn tööle-koju sõiduks või kas oli tegemist laenatud sõidukitega või tööautodega. Kostja möönis kohtuistungil ka ise, et „Kindlustuse maksmiskohustust see nüüd ei muudaks“ (tl 83). Samuti ei muuda asja lahendamise tulemust see, millal täpselt vaidlusalused sõidukid remonti viidi. Kohus nõustub hagejaga, et kui sõidukitele tekitatud kahju on ära hinnatud, siis sõidukite remonti viimise aeg ei oma õiguslikku tähendust (vt tl 83).
3. Kohus leiab, et asjas ei ole alust kahjuhüvitist piirata VÕS §-de 139 ja 140 alusel. Riigikohus on 19.03.2013.a otsuse nr 3-2-1-7-13 p-s 29 selgitanud, et VÕS § 139 kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust. Samas on oluline märkida, et nimetatud Riigikohtu lahend on tehtud vaidluses, kus hagejaks oli liiklusõnnetuses kahju kanntanud isik ja kostjaks kahju põhjustanud isiku kindlustusandja. Nimetatud vaidluses ei olnud kahju hüvitamine veel otsustatud ja vaieldi liiklusõnnetuse asjaolude üle. Käesolevas asjas aga jõudsid liiklusõnnetuses osalejad, sh kostja, omavahel kokkuleppele, et tekitatud kahju eest vastutab kostja ning seetõttu ei peetud vajalikuks juhtunust politseid teavitada (vt tl 3). Sellest lähtuvalt on käesolevas asjas liikluskahju kannatanutele hageja poolt juba hüvitatud ja Eesti Liikluskindlustuse Fond hagejana esitas kostja vastu üksnes tagasinõude LKindlS § 57 p 1 alusel. Nagu kohus märkis käesoleva otsuse p-s 10, on kostja hagejale esitatud liikluskahju hüvitamise taotluses kinnitanud vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustamist ja selgitanud, et vahetas sõidurida liiga järsku ega märganud tagant lähenevat sõidukit Lexus, mille tulemusena toimus avarii ning said kannatada kolmandatele isikutele kuuluvad sõidukid Lexus ning Mitsubishi Outlander (tl 3). Seega hageja poolt liikluskahju hüvitamise aluseks oli mh kostja enda avaldus ja põhjendamatud on kostja poolt alles kohtumenetluse käigus esitatud kahtlused liiklusavarii toimumise asjaolude kohta. Kohus ei pea hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks sellist kostja käitumist, kus liiklusõnnetuses osalejana kostja algselt tunnistas enda poolt liiklusõnnetuse põhjustamist, kuid alles hageja poolt esitatud seadusjärgse tagasinõude kohtumenetluse staadiumis asus tõstatama ebamääraseid kahtlusi liiklusõnnetuse asjaolude kohta. Kostja paljasõnalised vastuväited teise sõidukijuhi väidetavast kaasosalusest liiklusõnnetuse põhjustamisel ei ole asjakohased vastuväitena hageja nõudele, sest kindlustamata sõidukiga põhjustatud kindlustusjuhtumi tagasinõude esitamisel kostja vastu ei kanna Liikluskindlustuse Fond vastutust teiste sõidukijuhtide käitumise eest (vt käesoleva otsuse p-d 11-12). Liikluskindlustuse Fond ei ole VÕS § 139 tähenduses kahjustatud isik, kellel saanuks olla osalus kahju tekkimisel ja kelle LKindlS § 57 p 1 põhinevat tagasinõuet oleks võimalik käesoleval juhul VÕS § 139 alusel vähendada. Kohtu arvates ei ole kostja esile toonud ka selliseid asjaolusid, mis annaks alust kahju hüvitamise piiramiseks VÕS § 140 alusel.
4. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hagi on põhjendatud ja kuulub täies ulatuses rahuldamisele. LKindlS § 57 p 1 kohaselt on Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada tagasinõue kindlustuskohustusega isiku või sõiduki valdaja vastu, kui kindlustusjuhtum põhjustati sõidukiga, mille suhtes kindlustuskohustus oli täitmata. Hagi rahuldamisel on oluline ka see, et kohtuistungil võttis kostja hagi osaliselt õigeks. Kostja esindaja kinnitas kohtule, et „võtame hagi osaliselt õigeks. Õnnetuses kostja osales ja kindlustust tal ei olnud. Võtame hagi õigeks summas 3091 eurot. Võtame hagi õigeks tl 11 arve alusel, tunnistame antud arvet vastavas osas“ (vt tl 84 pöördel). Kohus selgitas kostjale, et kui kostja võtab mingis osas hageja nõude õigeks, siis selles osas rahuldab kohus hagi (

§ 440lg 1).

Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks liikluskindlustuse hüvitise koos käsitluskuludega kogusummas 9000 eurot, millest 3091 euro ulatuses on kostja 25.04.2018 toimunud kohtuistungil hageja nõude õigeks võtnud. Kohus märgib, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja käsitluskulude suurusele summas 160 eurot 7 2-18-3265 (vt tl 21). 23. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise osas. Muuhulgas märgib kohus, et tl 73 allkirjastamata ja kuupäevata kostja seletuskiri ning kostja poolt kohtuistungil liiklusavarii asjaolude osas antud seletused ei vasta tõendi mõistele. Tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendite loetelu kohaselt (

§ 229

lg 2) võib hagimenetluses tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Seega menetlusosalise enda seletus, mis pole antud vande all, ei vasta tõendi mõistele. Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (Riigikohtu 01.11.2006. a otsus nr 3-2-1-91-06, p 15). 24.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja on 25.04.2018 kohtuistungil võtnud hagi osaliselt summa 3091 euro osas õigeks.

§ 168

lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kohus märgib, et kostja ei ole hagi õigeks võttes väitnud ega tõendanud, nagu ei andnuks kostja oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks. Kohtule esitatud hagivastuses vaidles kostja hageja nõudele täies ulatuses vastu, samuti ei tasunud kostja hageja nõuet kohtueelselt. Seega andis kostja oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks ning menetluskulud tuleb jätta olenemata hagi osaliselt õigeksvõtust kostja kanda. 25. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt hagiavalduselt tasutud riigilõiv 500 eurot. Hageja tasus hagiavalduse esitamisel 01.03.2018 riigilõivu 500 eurot.

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 500 eurot. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskuluna riigilõivu summas 500 eurot. 26.

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 27. Vaatamata hagi rahuldamisele soovitab kohus pooltele jätkuvalt käesolev vaidlus kompromissiga lahendada. Kompromissi sõlmimine on võimalik ka pärast kohtuotsuse tegemist. Kompromissi kinnitamise ja menetluse lõpetamise korral kuulub kohtuotsus tühistamisele. Kompromissi sisuks võib olla hageja osaline loobumine oma nõudest ja/või kokkulepe hageja nõude osakamaksetena tasumise kohta. Vastukaaluks saaks hageja kompromissi sõlmimisel vältida potentsiaalselt pikka kohtuvaidlust järgnevates kohtuastmetes ja kindlustada kokkulepitud rahasumma laekumine kompromissi kinnitava kohtumääruse kui täitedokumendi alusel. Kohus selgitab kostjale seoses kostja poolt väidetuga hageja nõuete rahuldamiseks piisavate vahendite puudumise kohta (tl 67), et juhul, kui kokkulepet ei saavutata ja hageja asub kostjalt võlgnevust täitemenetluses sisse nõudma, siis on kostjal võimalik kaaluda kohtule eraldi menetluses avalduse esitamist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45 alusel. TMS § 45 kohaselt võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid 8 2-18-3265 asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Samas ei saa kohus sõltumatuse ja erapooletuse printsiibist tulenevalt olla kostja nõustajaks selles, kas ja milliseid nõudeid või avaldusi võiks olla kostjal mõistlik esitada. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 9