2-17-15773/51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-17-15773 Tsiviilasi N.S. hagi A.L. vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 1350 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2018 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik N.S. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja): N.S. (ik: XXX), seaduslik esindaja T.S., lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja Vastustaja (kostja): A.L. (ik: XXX) RESOLUTSIOON
3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2018 otsus muutmata.
5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus N.S. kanda. A.L. l menetluskulude puudumise tõttu jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
6. N.S. (hageja) (sündinud 10.02.2014) esitas 22.10.2017 maakohtule hagi A.L. (kostja) vastu isaduse tuvastamiseks ja miinimummääras elatise väljamõistmiseks. Maakohus tuvastas 16.01.2018 osaotsusega, et hageja põlvneb kostjast. Hageja väidete kohaselt elab ta oma seadusliku esindaja (ema) juures, kostja lapse kasvatamises ei osale. Kuna perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 alusel ei tohi lapsele makstav elatis olla väiksem kui pool miinimumpalka, ei ole hagejal kohustust oma vajadusi tõendada. Kohtupraktika järgi ei ole töötus põhjuseks elatise vähendamiseks. Hageja selgitas kohtu nõudel, et hageja vajadusteks on eluase 150 eurot, liikluskindlustus 25,82 eurot, riided 30 eurot (lisandub 100 eurot maksev treeningtrikoo), trenn 10 eurot koos sõidukuludega 40 eurot (
7. a sügisest hakkab hageja käima trennis Tartus – kütusekulu 50 eurot), söök 40 eurot, kasvatajate kingiraha 8 eurot ja lasteaia ekskursioonid 30 eurot.
8. Kostja väitis, et nõutud suuruses elatise maksmine on kostjale ülejõukäiv ja tema puhul esineb PKS § 102 lg-s 2 nimetatud asjaolu. Kostjal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last: D.L. (sündinud X) ja R.L. (sündinud X). Kostja on töötu ning elatub juhusissetulekutest, teenides ca 400 eurot kuus. Kostjal puuduvad säästud ja realiseeritav vara. Kostja on võimeline tasuma hagejale elatist 100 eurot kuus, arvestades, et poegade ülalpidamiseks kulub vähemalt sama suur summa. Kostja selgitas, et R.L. elab koos temaga ning kostja juures elavad veel täiskasvanud tütar E.L., kes on töötu, ja eelmise elukaaslase tütar S.P.. Oma emaga elab D.L., kellele kostja maksab elatist 50–100 eurot kuus. R..L ema lapse ülalpidamises ei osale. Hageja vajadusteks ei saa kuluda igakuiselt 500 eurot, millele lisanduvad riiklikud toetused. Hageja seadusliku esindajaga elab kolm last. Riigikohus on tõdenud, et mitme lapse puhul võivad laste vajadused olla väiksemad nn mastaabisäästu tõttu. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja seaduslik esindaja aastaid töötanud, kasutades nii laste kui enda ülalpidamiseks toetusi. MAAKOHTU LAHEND
9. Tartu Maakohus rahuldas
10. oktoobri 2018 otsusega hagi osaliselt ja mõistis A. L N.-L. S. kasuks välja elatise 40% igakordsest kehtivast elatise alammäärast alates
11. oktoobrist 2017 kuni N.-L. S täisealiseks saamiseni, s.o
12. veebruarini
13. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada juba tasutud elatise suurusega. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb kohtul elatise vähendamise eeldusena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (2-16-2343). Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt ei ole kostjale
14. aprillist 2016 kuni
15. märtsini 2018 töötasuga seotud väljamakseid tehtud. Kostja palgatõendist nähtub, et tema sissetulek
16. aasta kolmel viimasel kuul enne tõendi esitamist on olnud 458,10 eurot ja viimasel kuul 2 482 eurot. Kostja kontole on laekunud töötasu 15.06.
17. a 364,10 eurot, 13.07.
18. a 364,10 eurot ja 14.08.
19. a 388 eurot. Muid sissemakseid kontolt ei nähtu. Kohus ei tuvastanud kostjal muu vara olemasolu. Isegi kui jätta kõrvale kostja enda vajadused, ei ole kostjal võimalik enda sissetulekust (ca 470 eurot kuus) ülal pidada kolme last seaduses nõutud määras. Kehtiv õigus paneb kostjale kohustuse pidada oma lapsi ülal 750 euro eest kuus, mis ei ole mõistlik ega kooskõlas üldise arusaamaga laste ülalpidamiseks vajamineva kohta. Riigikohus on rõhutanud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kostjale võib ette heita, et ta teenib Eesti Vabariigis kehtivas alammääras palka, kuid ka piirkondlikku keskmist töötasu teenival isikul on alammääras elatise tasumine võimatu, kui isiku ülalpidamisel on kolm last. Hagejale alammääras elatise väljamõistmisel jäävad kostja teised lapsed ebavõrdsesse olukorda. Seetõttu on põhjendatud elatise suurust vähendada alla kehtivat alammäära. Maakohus kohustas, tuginedes Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 2-16-118651 (p 14), hagejat esitama nimekiri oma vajaduste kohta. Kohus leidis, et eluliselt ei ole usutav, et lasteaia ekskursioonidele kulub igakuiselt 30 eurot. Samuti ei ole arusaadav, kas kasvatajate kingiraha (8 eurot) on igakuine kulutus. Hageja seadusliku esindaja pangakonto väljavõttelt ei nähtu, et hagejal kulub eluasemele 150 eurot, liikluskindlustusmakse 25,82 eurot on tasutud nelja kuu eest ja seda ei saa pidada ainult hageja kuluks. Kohtu arvates on hageja alahinnanud toidukulu (40 eurot kuus). Kohus pidas põhjendatuks hageja toidukulu kuus 100 eurot, riidekulu 40 eurot (arvestades ka treeningtrikoo maksumust igakuise osamaksena), treeningukulu koos kütusekuluga 60 eurot, hügieenivajaduste kulu 10 eurot, meelelahutuse kulu 20 eurot ja eluasemekulu 22 eurot (jagades keskmise eluasemekulu 90 eurot pereliikmete arvuga). Sellise hinnangu järgi kulub hageja ülalpidamiseks kuni 255 eurot kuus, mis on usutav ka seetõttu, et ema peab last ülal lapse- ja peretoetustega. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE koostatud uurimuse „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ kohaselt oli keskmine ülalpidamiskulu 3–6 aasta vanusele lapsele
20. aastal 247 eurot kuus. Arvestades tarbijahinnaindeksi tõusu ajavahemikus 2013–2018 5,7% võrra, on praegusel ajal selles vanuses lapse ülalpidamiskulu 261 eurot kuus. Seega kui kostja tasub hageja ülalpidamiseks 100 eurot (40% elatise miinimummäärast) ja hageja seaduslik esindaja panustab samaväärse summa, millele lisanduvad hagejale makstavad riiklikud toetused, on hageja kulud kaetud. Hageja ei ole esile toonud, et asjas tuleks kalduda kõrvale vanemate võrdsest kohustusest oma last ülal pidada. Riigikohus on selgitanud, et kohtutel on kohustus analüüsida mõlema vanema võimet teenida sissetulekut (2-16-135, p 13). Hageja on 4-aastane ja kohtu arvates ei ole mõistlik, et hageja seaduslik esindaja ei ole tööga hõivatud. Perehüvitiste seaduse §-st 15 tulenevalt ei ole peretoetused ühe vanema sissetulek, vaid riik maksab peretoetusi laste hooldamiseks. Praegusel juhul katab hageja seaduslik esindaja ka oma kulud peretoetuste arvelt. Väljamõistetud elatis ei või olla kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (3-2-1-33-11; 3-2-1-127-09). Elatise maksmise kohustus ei tohi panna isikut olukorda, et tema käsutusse jäävad rahalised vahendid osutuvad oluliselt väiksemaks toimetulekupiirist (
21. aastal 140 eurot kuus). Kohus jättis tähelepanuta hageja väited selle kohta, et kostja ei tunne hageja vastu huvi, kuivõrd kohus lahendab praeguses vaidluses üksnes ülalpidamisnõuet. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 3
22. N.-L. S esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
23. oktoobri 2018 otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsusega elatise väljamõistmist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palub apellant jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära alust. Hageja nõudis elatist PKS § 101 lg-s 1 ettenähtud suuruses ja ei pidanud tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (2-15-15909) oma kulusid tõendama. Maakohus ei ole arvestanud Riigikohtu selgitusega (2-16-135), et lapse vajadused peavad olema elatise vähendamise korral tagatud. Hageja vajadused ei ole kaetud. Hagejal on mitu huviala, kulud söögile ja transpordile; 2) on Riigikohus leidnud (3-2-1-118-12), et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Kui ühe tööga ei saa elatist maksta, siis peab kostja otsima teise töö juurde. Kostja on tõstnud oma huvid ettepoole ja jätnud lapse huvid tahaplaanile. Arvestades, et kostja ei osale hageja elus, ei ole mõistlik välja mõista elatist suuruses 40% elatise alammäärast.
24. A. L vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohus igakülgselt kaalunud tõendeid ja teinud põhjendatud otsuse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
25. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 22.10.2018 otsus muutmata.
26. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hageja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o väljamõistetud elatise suuruse osas, ja uue otsusega kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummääras. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas, st kas on alust maakohtu määratud elatist suuruses 40% igakordsest kehtivast elatise alammäärast suurendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärani, s.o pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest tulenevalt oleks elatisesumma
27. aastal 235 eurot kuus,
28. aastal 250 eurot kuus ja
29. aastal 270 eurot kuus.
30. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise või muutmise aluseks. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
31. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
32. Kostjal on kolm alaealist last, seega seaduses sätestatud elatise miinimummäära arvestades pidi kostja
33. aastal pidama oma lapsi ülal kokku 705 euro ulatuses kuus (3 × 235 eurot) ja
34. aastal 750 euro ulatuses kuus (3 × 250 eurot),
35. aastal on vastav summa 810 eurot kuus (3 × 270 eurot). Lisaks tuleb kostjal tagada ka endale minimaalne toimetulek. Kostja väitel ei ole ta selleks võimeline. Maakohus on teinud kindlaks kostja varalise seisundi: kostja on asunud
36. aastal tööle (A. OÜ-sse) ja teenib ligilähedaselt Eesti Vabariigis kehtivat miinimumtöötasu. Muid laekumisi 4 kostja kontole ei ole olnud ning kostjal puudub ka muu vara, mille arvelt ülalpidamiskohustust täita. Hageja põhiseisukoht on, et kuna kostja on töövõimeline isik, siis tuleb tal igal juhul maksta hagejale elatist seadusjärgses miinimummääras, töötades vajadusel mitmel töökohal jms. Seega hageja arvates sõltub sissetuleku suurus vaid isiku enda pingutustest. Selline seisukoht ei ole kooskõlas reaalse olukorraga tööturul, arvestades kostja elukohta Valgamaal. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kostja praegune varaline seisund ei võimalda tal maksta hagejale suuremat elatist kui maakohus välja mõistis. Juhul kui kostja peaks maksma hagejale elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, jääksid kostja teised lapsed ebavõrdsesse olukorda ja osutuksid varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Seega on alus mõista kostjalt PKS § 102 lg 2 alusel elatis välja alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. 9.
37. Hageja seisukoht, et kuna ta nõudis elatist PKS § 101 lg-s 1 ettenähtud suuruses, ei pidanud ta tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (2-15-15909) oma kulusid tõendama, ei ole õige. Riigikohus on 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-118651 (p 14) selgitanud, et juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise, tuleb lapse vajadusi hinnata. Seega kohustas maakohus, tuginedes asjakohasele Riigikohtu seisukohale, õigesti hagejat esitama nimekiri oma vajaduste kohta. Maakohus on hageja nimekirja üksikasjalikult hinnanud ja määranud kindlaks hageja mõistlikud vajadused, sh on maakohus hinnanud osad hageja vajadused (nt toit) suuremaks hageja väljatoodust ning on lisanud summad ka hageja hügieenivajadustele ja meelelahutusele, mida hageja ise ei ole oma nimekirjas märkinud. Maakohus on põhjendanud, millises osas ei ole hageja väidetud kulud eluliselt usutavad (lasteaia ekskursioonide kulu igakuiselt 30 eurot, kasvatajate kingiraha igakuiselt 8 eurot). Samuti on maakohus tuvastanud hageja seadusliku esindaja pangakonto väljavõtte põhjal hageja pere eluasemekulude ja liikluskindlustusmakse suuruse ning põhjendatult leidnud, et hageja on näidanud nimetatud kulud tegelikust kordades suurematena (nt on hageja väitel ainuüksi hageja eluasemekulu 150 eurot, samas pangakonto väljavõtte põhjal on kogu hageja 4-liikmelise pere eluasemekulu 90 eurot, st hageja osa on 22 eurot kuus). Hageja väidab apellatsioonkaebuses üldsõnaliselt, et hageja vajadused ei ole kaetud, täpsustamata, millises osas on maakohus hageja vajadused ebaõiges suuruses tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et hageja ülalpidamiseks kulub kuni 255 eurot kuus, kuna see on eluliselt usutav nii arvestades asjaolu, et hageja seadusliku esindaja kontoväljavõtetest nähtuvalt elatub hageja pere sotsiaaltoetustest, kui ka seetõttu, et selline kulu on kooskõlas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE koostatud uurimuse „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ tulemustega. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on korduvalt (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. Maakohus on põhjendatult viidanud ka Riigikohtu seisukohale (nt 3-2-1-35-17, p 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Hageja mõlema vanema sissetulekud on tagasihoidlikud ja see määrab ka laste tavalise elulaadi. Säästlik majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. 5 Sellises olukorras on maakohus õigesti arvestanud, et osa hageja vajadustest saab katta riiklike toetustega. Sealjuures on kostja oma kirjalikus vastuses (tl 34) nimetatud asjaolule tuginenud ja hageja poolt 04.01.2019 lõplikus seisukohas esitatud vastupidine väide on vale. Maakohus on riiklike toetustega arvestamise võimalust pooltele 21.06.2018 kirjas (tl 61) asjakohasele Riigikohtu praktikale (nt 3-2-1-35-17, p 28.2) toetudes ka selgitanud. Ülaltoodu põhjal katab kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatis koos hageja emapoolse panusega (lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) peaks sama suures ulatuses hageja ülalpidamisse panustama ka ema) ja riiklike toetustega hageja mõistlikud vajadused. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et tegeliku olukorraga tuleb arvestada ning mõistlik ei ole teha otsust, mida kostja ei ole võimeline täitma.
38. Kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on huvitatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks.
39. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (hageja) kanda. Asja materjalidest nähtuvalt kostjal apellatsiooniastmes menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja