Obsah (4)

§ 132§ 115§ 1684§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2019, Tartu Tsiviilasja number

) § 132 lg 1 kohaselt on maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist. Seega hakkas aegumine kulgema
2. jaanuaril 2008 ja nõue aegus
3. aastal.
4. Kostja vaidles hagile vastu.
5. jaanuaril 2014 jõustunud

§ 132

lg 1 sätestab, et deklaratsiooni alusel arvutatud või haldusakti alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg on viis aastat. Aegumistähtaeg algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril.

§ 132

lg 5 p 1 alusel katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Maksuhaldur alustas

1. veebruari 2007 korraldusega nõutud maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetlust
2. septembri 2007 täitmisavalduse nr 13-5.1/15244 alusel. Seega katkes maksuvõla aegumine
3. aastal.
4. veebruaril 2007 kehtinud

redaktsiooni § 132 lg 2 sätestab, et

§ 115

lõikes 3 nimetatud intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates selle esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

§ 132

lg 4 p 4 alusel katkeb aegumine maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. Seega katkes ka intressinõude aegumine. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis
2. septembri 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2

§ 132

lg 1 kohaselt on deklaratsiooni alusel arvutatud või haldusakti alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril.

§ 132

lg 3 järgi on intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat alates nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

§ 132

lg 4 p 4 (kehtivas redaktsioonis

§ 132

lg 5 p 1) alusel katkeb aegumine maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral.

§ 132

lg 5 (kehtivas redaktsioonis

§ 132

lg 6) järgi tuleb uut aegumistähtaega hakata arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Aegumise katkemise aluse äralangemine tähendab

§ 132

lõikes 4 (kehtivas redaktsioonis

§ 132lg 5) nimetatud aluse äralangemist, näiteks täitemenetluse lõpetamist.

Seega katkes

§ 132lg 5 p 1 alusel sundtäitmise aegumistähtaeg 10.

septembril 2007 kohtutäiturile maksuvõla ja intressi sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Asja materjalide kohaselt ei ole siiani täitemenetlust lõpetatud ja hageja ei ole nõuet rahuldanud. Seega pole aegumise katkemise alus ära langenud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uue otsus, millega hagi rahuldada ja lõpetada sundtäitmine, mis alustati Maksuja Tolliameti
2. septembri 2007 täitmisavalduse nr 13-5.1/15244 ja
3. veebruari 2007 maksukorralduse nr 13-2.1/2247 alusel ning kohustada kohtutäiturit lõpetama täitemenetluse toimingud ja maksuvõla sissenõudmine. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt aegub maksuvõlg sundtäitmisel.

§ 132lg 5 p 1 alusel katkes sundtäitmise aegumistähtaeg 10.

septembril 2007 kohtutäiturile maksuvõla ja intressi sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisega ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes

1. septembril 2007 ära. Uus sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema
2. jaanuaril
3. Seega aegus nõue
4. jaanuaril 2013.

§ 1684lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse enne 1.

jaanuari 2014 tekkinud nõuetele alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. Seega on ka vastutusotsuse alusel hagejalt sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat (kehtiva

§ 132lg 2 esimene lause).

1. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Menetluskulud palutakse jätta hageja kanda või alternatiivselt poolte endi kanda. Maakohtu otsus rajanes maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud õiguspraktikale. Pärast maakohtu otsuse tegemist muutus kohtupraktika sundtäitmise aegumise kohta. Kostja otsustas tulenevalt Riigikohtu
2. oktoobri 2018 otsusest nr 2-17-12525 lõpetada sundtäitmise.

§ 128lg 2 punkti 4 järgi ei saa maksuvõlga sundtäita, kui maksuvõlg on aegunud.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 643 lg 1 ja TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna apellatsioonkaebus on perspektiivitu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
2. septembri 2018 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osas, millega maakohus jättis rahuldamata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ja osas, millega maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab lubamatuks sundtäitmise, mis alustati Maksu- ja Tolliameti
3. septembri 2007 3 täitmisavalduse nr 13-5.1/15244 ja
4. veebruari 2007 maksukorralduse nr 13-2.1/2247 alusel ning jätab menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
5. Hageja esitas kaks erinevat nõuet: sundtäitmise lubamatuks tunnistamine nõude ja kohtutäituri kohustamise nõude sundtäitmise lõpetamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks. Maakohus ei ole kohtulahendi põhjendavas osas kohtutäituri kohustamise nõude osas seisukohta võtnud ega hageja nõudeid eraldi käsitlenud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa (TMS § 218 lg 1), tuleb jätta hageja nõue rahuldamata. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus vaid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole kostja taotlus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kuna maksuhaldur on maksuvõla sundtäitmise lõpetanud. Hageja esitas kohtule apellatsioonkaebuse pärast Riigikohtu erikogu otsust, mis muutis senikehtivat kohtupraktikat. Maakohus on jätnud hageja nõude rahuldamata ning menetlusega kaasnevad kulud hageja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole täidetud TsMS § 639 lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 eeldused. Praeguse kohtulahendi eesmärgiks on hageja suhtes tehtud esimese astme kohtulahendi muutmine, mh ka võimalike muude (täitemenetlusega kaasnevate jm) kulude jaotuse muutmine.
6. Maakohus kohaldas vääralt täitemenetluse alustamise ajal kehtinud

§ 132

lg 4 p 4 ja lõiget 5 ja kehtiva

§ 132

lg 5 p 1 ja lõiget 6, kui leidis, et nõude sundtäitmisele esitamise tõttu katkes aegumine kogu sundtäitmise ajaks ja katkemise alus ei ole ära langenud. Neid sätteid tuleb tõlgendada selliselt, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (

§ 132

lg 5) kui ka kehtiva (

§ 132

lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist (vt ka Riigikohtu erikogu
2. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-12525, p 17.2). Kuna sundtäitmine alustati
3. septembril 2007, langes aegumise katkemise alus ära kohe ja aegumistähtaeg hakkas taas jooksma
4. jaanuarist
5. Maksunõue aegus

§ 132lg 1 alusel 1.

jaanuaril

1. Kuna nõue on aegunud, tuleb sundtäitmine tunnistada TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks.
2. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Vaatamata sellele, et kohtutäituri kohustamise nõue jäeti rahuldamata, jõudis hageja hagiga sihile ja otsus tehti sisuliselt kostja kahjuks. Kohtutäituri kohustamise nõue ei saa olla suunatud kostja vastu, kuna selline nõue lahendatakse hagita menetluses, kus vastustajaks oleks kohtutäitur. Kuna otsus tehti kostja kahjuks, kohaldub menetluskulude jaotusele TsMS § 162 lg 1, mitte TsMS § 163 lg
3. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul puudub ka alus TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks, mille järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja on esitanud menetluskulude poolte endi kanda jätmise põhjendatuse kohta mitmeid kohtulahendeid, kus on peetud ebaõiglaseks muutunud õiguskäsitluse puhul jätta menetluskulud poole kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu poolt senist kohtupraktikat muutev kohtulahend ning õigusnormi tõlgendamise muutumine ei ole ebatavaline. Tsiviilõiguslik vaidlus, mille lõpplahend muudab senist kohtupraktikat või arusaama normi mõttest, on poolte kohtuvaidlusega kaasnev risk. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kostjaks on riik. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude 4 rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 5 /digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke