Obsah (7)

§ 158§ 147§ 146§ 142§ 144§ 167§ 168

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 158lg 1).

1. Kostjad esitasid hagiavaldusele vastuse, milles palusid kohaldada hagis toodud nõuete osas aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Laenu tagastamise tähtaega pikendati 06.07.
2. Seega muutus laenusumma tagastamise kohustus sissenõutavaks alates 07.07.
3. Hagi on kohtusse esitatud 07.12.2017 ehk enam kui kolm aastat pärast laenu summa tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega on hagis toodud nõuded aegunud. Hagis toodud nõuded on esitatud solidaarselt ka kostja II vastu. Kostja II ei ole laenulepingu pooleks. Kostja ei vastuta lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ning nõuded tuleb jätta kostja II suhtes rahuldamata. MAAKOHTU LAHEND
4. Maakohus jättis hagi rahuldamata leides, et nõue on aegunud. Hageja ja kostja I sõlmisid 07.01.2013 laenulepingu kehtivusega kuni 30.06.
5. Lepingut pikendati 06.01.2014 kokkuleppega selliselt, et lepinguga võetud laen koos intressidega tuli tagastada hiljemalt 06.04.
6. Nõue muutus sissenõutavaks alates 07.07.2014 (

§ 147

lg 2).

§ 146lg 1 alusel on aegumise tähtaeg 3 aastat.

Seega aegus kostjate vastu esitatud nõue 06.07.2017, s.o alates 07.07.2017 kaotas hageja õiguse nõuda kohustuse täitmist. Hageja on esitanud hagi kohtule 07.12.2017 ehk 5 kuud pärast nõude aegumist. Seega on kostjatel

§ 142lõikest 1 tulenev alus keelduda nõude täitmisest.

Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kuna kostja I tasus 31.12.2014 ja 30.06.2015 esitatud intressiarved vastavalt 19.01.2015 ja 17.08.2015, siis on nõude aegumine

§ 158alusel katkenud.

Nii laenulepinguga kui ka 06.01.2014 kokkuleppega oli kokku lepitud intressi määras 6 % aastas, samuti oli kokku lepitud intressi tagastamise tähtaeg – vastavalt lepingule 30.06.2013 ja vastavalt kokkuleppele 06.07.2014. Seega oli VÕS § 397 lg 3 teise lause kohaselt intressi tagastamise tähtajaks 06.07.2014 ja hagejal oli õigus esitada kostjatele intressiarve(d) ajavahemiku 07.01.2013-06.07.2014 eest ning hilisema perioodi eest esitatud intressiarved, s.o 31.12.2014, 30.06.2015 ja 31.12.2015, olid esitatud alusetult. Asjaolu, et kostja I tasus ekslikult 31.12.2014 ja 30.06.2015 arved, ei katkesta aegumist

§ 158alusel.

Maakohus leidis hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, et hageja nõue summas 35 000 eurot on aegunud. Kuna põhinõue on aegunud, siis on aegunud ka kõrvalnõuded s.o intressi ja viivise nõuded (

§ 144). Kohus käsitles küsimust, kas kostja II on menetluses solidaarvõlgnikuks.

Kostja II ei ole laenulepingu pooleks, samuti ei ole ühinenud kohustusega ega muul viisil taganud laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmist. Kostja II solidaarne vastutus ei tulene ka seadusest. Isegi juhul, kui kostja I andis laenuks saadud rahasumma edasi kasutamiseks kostjale II, ei tõendaks nimetatud asjaolu, et kostja II oleks koos kostjaga I hagejale kahju tekitanud. Hageja ei saa nõuda väidetava kahju, mis on tekitatud kostjale I, hüvitamist endale. Seega on kostja II vastu hagis esitatud nõuded alusetud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus, millega saata asi maakohtule tagasi uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub hageja hagi rahuldada ning mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 3 põhivõlgnevus 35 000 eurot, mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja lepingujärgsed viivised 07.12.2017 seisuga 28 367,50 eurot ja mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja lepingujärgsed viivised alates 08.12.2017 protsendina põhisummast kuni nõude kohase täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja leiab, et maakohtu otsus põhineb õigusnormide rikkumisel ning maakohus ei ole arvestanud otsust tehes kõigi asjaolude ega tõenditega. Kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi hageja esitatud faktiliste väidete osas ega ole tuvastanud erinevate õigusnormide võimalikku kohaldumist. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust, jättes välja toomata, miks kohus ei nõustunud hageja esitatud väidete või neid kinnitavate tõenditega. Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud hageja esitatud selgitusi, tõendeid ja taotlusi. Maakohus on pelgalt nõustunud kostjate seisukohaga ega ole ise seadust kohaldanud. Kohus jättis kontrollimata, kas asjas võivad kohalduda

§-d 146 lg 4, 158, 167 ja 168. Hageja on seisukohal, et heade kommete vastase käitumise tõttu on kostjad minetanud õiguse esitada aegumise vastuväite. Hageja on kohtu tähelepanu juhtinud kostjate pahatahtlikule käitumisele ning maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata

§ 146lg-st 4 tuleneva 10-aastase aegumistähtaja.

Hageja on kohtule esitanud piisavad tõendid, millega on tuvastatud kostjate pahatahtlik ja õigusvastane käitumine lepingulise kohustuse täitmise ja selle olemasolu osas. Kostja I poolt laenulepingust tuleneva kohustuse eitamine ning enda majandusaasta aruannetes laenukohustuse mittekajastamine nelja aasta vältel on tahtlikult heade kommete vastaselt käitumine. Samuti on kostja II poolt raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine tahtlik käitumine, millega on soovitud õigusvastase tagajärje saabumist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõppemisel. Hagejale jääb arusaamatuks, millele tuginedes asus maakohus seisukohale, et kostja I poolt tasutud maksed nõude katteks 19.01.2015 ja 17.08.2015 ei katkesta aegumist

§ 158alusel.

Hageja arvates ei ole eluliselt usutav, et juriidilise isiku esindaja teostab ettevõtte nimel makseid ja ta ei tea, mille eest tasuti viiel erineval korral kokku 5250 eurot või ta teostab makseid ekslikult. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendist ei saa välja lugeda seda, et võlgniku poolt maksete teostamine ei peata aegumist. Korduvate intressiarvete maksmisega on kostja I kohustatud isikuna nõuet tunnustanud ja seega on aegumine katkenud ja algas uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega 17.08.2015 arve summas 1050 eurot tasumisega. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse nõuda välja kostjale I kuuluva arveldusarve väljavõtte alates 07.01.

1. Samuti jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et hageja nõue kostja II vastu on alusetu. Hageja ei nõustu menetluskulude jaotusega. Kostjate pahatahtliku ja heade kommetega vastuolus oleva käitumise tõttu, on äärmiselt ebaõiglane jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja palub menetluskulud jätta kostjate kanda või alternatiivselt poolte endi kanda.
2. Kostjad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on õige, seaduslik ja põhjendatud. Otsuse tegemisel ei ole ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, ei ole rikutud menetlusõiguse norme ega ebaõigesti hinnatud tõendeid või jäetud neid hindamata. Maakohus on kõiki tõendeid hinnanud ning on seda otsuses ka märkinud. Hageja viited väidetavatele

§ 167

ja § 168 kohaldumise kontrollimata jätmisele on alusetud juba seetõttu, et mingeid läbirääkimisi hageja ja kostjate vahel ei ole peetud ning hageja ei ole menetluses esitanud ka mingeid sellekohaseid väiteid ega tõendeid. Väär on hageja seisukoht, et antud asjas kuuluks kohaldamisele

§ 146lg-s 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg.

Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et kostja I majandusaasta aruannetes hageja ees oleva rahalise kohustuse kajastamata jätmine ei avalda mõju hageja ja kostja I vahelisele laenusuhtele ega too kaasa 3-aastase aegumistähtaja muutumist 10-aastaseks. 4 Pooltel puudub vaidlus laenusuhte olemasolu ja laenu tagastamata jätmise osas, kuivõrd on tuvastatud, et laenuleping sõlmiti ning laen on tagastamata. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades

§ 146

lg 4 kohaldamiseks piisav (Riigikohtu 16.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Väär, tõendamata ja asjasse puutumatu on hageja seisukoht, et kostja II on kasutanud hageja poolt kostjale I antud rahalisi vahendeid isiklikel eesmärkidel. Maakohus on andnud hinnangu hagi aegumisele tulenevalt kostja I tehtud maksetest. Ilma õigusliku aluseta tehtud intressimaksed ei ole

§ 158

lg 2 kohaldamisalas, kuna vastav säte eeldab õigusliku aluse ehk intressi tasumise kohustuse olemasolu. Maakohus on õigesti jätnud hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Kostja II jääb seoses enda solidaarvastutusega enda varasematele seisukohtadele. Maakohus on menetluskulud õigesti jaotanud, kuivõrd antud tsiviilasjas ei esine TsMS § 162 lg 4 sätestatud asjaolusid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, mis puudutab hagi rahuldamata jätmist nõude aegumise tõttu. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha asjas ise uut otsust, kuna maakohus on lugenud hageja nõude aegunuks, kuid hagi ei ole arutatud sisuliselt. Asja materjalide kohaselt oli hageja ja kostja I vahel laenuleping ning kostjal I oli kohustus tagastada hagejale laenu põhisumma 35 000 eurot poolte kokkuleppe kohaselt
2. juuliks
3. a. Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonimenetluses kontrollida, kas on põhjendatud kohaldada hageja nõudele aegumist, arvestades laenu tagastamise lõpptähtaega 06.07.2014 ja hagi esitamise aega 07.12.
4. a.
5. Hageja tugines nii aegumistähtaja katkemisele (

§ 158

) kui ka

§-st tulenevale 138 hea usu põhimõttele ning kostjate heade kommete vastasele käitumisele.

§ 158

kohaselt katkeb aegumine ning algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Pooled vaidlevad, kas aegumine katkes seetõttu, et kostja I tasus ka pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist hagejale kahel korral intressimakseid, s.o 31.12.2014 arve nr 261 ja 30.06.2015 arve nr 124 alusel vastavalt 19.01.2015 ja 17.08.

1. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist ei olnud hagejal enam alust kostjalt I kui laenusaajalt intressi nõuda, mistõttu kostja I teostatud intressimakseid ei ole alust arvestada kostja I poolse nõude tunnustamisena hageja ees.
2. Iseenesest on küll õige, et intressi VÕS § 94 järgses ehk n-ö kasutusintressi tähenduses saab võlausaldaja nõuda senikaua, kuni laen ei ole muutunud sissenõutavaks ja kestab laenu tagasimaksmise tähtaeg. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi saab nõuda viivist (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-21-137-06 p 17; 3-2-1-89-08 p 15; 3-2-1-141-12 p 10). Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu käsitlusega, et kuna hagejal ei olnud pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist enam õiguslikku alust nõuda kostjalt intresside tasumist, siis ei saa asjaolu, et kostja siiski kahel korral intressiarveid tasus, arvestada kostja poolt enda kohustuse tunnustamisena hageja ees. 5 Riigikohus on kõigis oma eelviidatud lahendites ühtlasi selgitanud, et ehkki laenu tagastamise tähtaja möödumisel lõpeb intressi kui laenuraha kasutamise tasu arvestamise alus, siis samal ajal kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Sellest ajast peale tuleb kõne alla kas viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
3. Aegumise peatumise regulatsioon on mõeldud pehmendama nõude aegumisest võlausaldajale tulenevat ebaõiglust, väljendades hea usu põhimõtet. Nõude tunnustamisena on käsitatav võlgniku toiming võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust. Olukorras, kus võlgnikul on võlausaldaja ees rahalisi kohustusi nii põhi- kui kõrvalnõuete näol ja võlgnik on teinud võlausaldajale laenusuhtega seotud makseid, ei saa ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et maksete tegemisega ei ole võlgnik tunnustanud oma kohustust võlausaldaja ees. Aegumise üle otsustamisel on oluline hinnata eelkõige seda, kas võlgnik on oma tegevusega või käitumisega tunnustanud põhivõla (laenu tagastamise kohustuse) kui sellise olemasolu ning ainuüksi kõrvalkohustuse ebaõige määratlemine ei anna alust asuda eitavale seisukohale.
4. Ringkonnakohus leiab, et intressiarvete tasumisega kahel korral ka pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist väljendas kostja I üheselt teadlikkust laenukohustuse olemasolust. Määravat tähtsust ei oma asjaolu, et intressi ei olnud sel ajal enam alust arvestada tasuna raha kasutamise eest, kuna kostja oli juba kaotanud õiguse laenuks saadud raha kasutada. Kostja esindaja on maakohtu istungil mh selgitanud, et kostja tasus pärast laenu tähtaja möödumist esitatud intressiarveid ilmselt süüvimata sellesse, et intressi tasumise kohustus lõppes. Ka see seisukoht väljendab ringkonnakohtu hinnangul kostja I teadlikkust laenukohustuse olemasolust. Põhjendatuks ei saa pidada

§ 158lõike 2 kitsendavat tõlgendamist.

Sätte kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Tegemist on lahtise (mitteammendava) loeteluga kohustatud isiku käitumisviisidest, mis võivad viidata nõude tunnustamisele. Intresside maksmist olukorras, kus intresside arvestamine ei olnud enam laenulepingu tähtaja möödumise tõttu põhjendatud, saab seega lugeda nõude tunnustamiseks kohustatud isiku poolt. Seega leiab ringkonnakohus, et hageja nõude 07.07.2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti (

§ 158

lg 1) nii 19.01.2015 kui ka 17.08.2015, mil kostja I tegi hagejale makseid seoses vaidlusaluse laenulepinguga. Järelikult ei olnud hagi esitamise ajaks 07.12.2017 möödunud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg. 11. Apellatsioonkaebuse muude väidete osas märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguse vaidluse puhul ei ole alust kohaldada nõude aegumistähtaja suhtes

§ 146lõiget 4.

Ka Riigikohus on oma otsustes nr 3-2-1-67-14 (p 37) ja 3-2-1-79-09 (p 11) leidnud, et

§ 146

lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Selliseid asjaolusid ei ole käesolevas asjas esitatud. Samas põhjendatud on hageja etteheide, et maakohus on jätnud käsitlemata aegumise võimaliku peatumise

§ 167alusel.

Hageja on kolmel korral (tl 27-29) määranud kostjatele täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks.

§ 168

järgi ei arvestata aega, mille kestel aegumine oli peatunud, aegumistähtaja hulka. Nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul.

1. Maakohus asus lisaks seisukohale, et kostja II suhtes ei ole hagi põhjendatud ja puudub igasugune alus lugeda kostjat II kostja I kohustuse eest solidaarselt vastutavaks. 07.01.
2. a laenulepingu kohaselt osales Roland Pullerits lepingu sõlmimisel kostja 1 juhatuse liikmena ehk seadusliku esindajana. Laenulepingust ei nähtu kokkuleppeid tagatiste seadmises, sh 6 käenduse osas. Kuna kostjal II puudusid hagejaga lepingulised suhted, siis saaks kostja II vastutus hageja ees tulla kõne alla üksnes lepinguvälisel alusel, s.o eelduslikult kahju hüvitamise nõudena. Hageja hinnangul on alust eeldada, et laen (35 000 eurot) on liikunud ettevõttest välja kostjale II või kolmandale isikule. Seejuures tugines hageja oma nõudes mõlema kostja vastu peamiselt lepingulisele alusele, kuid kohtuistungil on arutletud ka nõude alternatiivsete aluste, sh äriühingu juhatuse liikme vastutuse kohaldamise üle. Hageja on viidanud, et kostja I on põhimõtteliselt maksejõuetu, ettevõttel puudub vara ning kostja I vara arvel ei ole seetõttu ilmselt võimalik nõuet rahuldada.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et senises menetluses esiletoodu põhjal puudus õiguslik alus hagi rahuldamiseks kostja II suhtes. Esitatud kujul ei ole nõue kvalifitseeritav äriseadustiku (ÄS) § 187 järgi, mille lõige 4 võimaldab nõuda kahju hüvitamist osaühingule (praeguses kontekstis kostjale I), mitte aga võlausaldajale endale. Selle sätte alusel on võlausaldajal õigus nõuda oma võlgniku vara suurendamist, esitades kahju hüvitamise hagi võlgniku juhatuse liikme vastu võlgniku kasuks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-14 p 16). Seega ei ole hagejal võimalik ÄS § 187 järgi nõuda raha väljamõistmist endale. ÄS § 187 alusel esitatava nõude eelduseks on asjaolu, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi osaühingu ees ning sellega tekitanud varalist kahju osaühingule. Seega on hagi alus ja ese kostjate I ja II puhul erinevad. Praeguses asjas on hageja sisuliselt tuginenud üksnes sellele, et rikutud on hageja ja kostja I vahelist laenulepingut. Samuti ei ole esile toodud asjaolusid, mille kohaselt kostja II oleks rikkunud hageja omandisarnast õigust, põhjustades sellega varalise kahju (VÕS §§ 1043 jj).
4. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasi tuleb saata maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Kostjad ei ole hagiavaldusele esitanud sisulisi vastuväiteid, esitades hagile vastates koheselt aegumise vastuväite. Maakohus ei ole aegumise kohaldamise tõttu võtnud asjas seisukohta nõude sisulises osas. Menetluses ei ole kostjatelt küsitud, kas lisaks aegumise vastuväitele on neil ka alternatiivseid vastuväiteid, miks tuleks nende arvates jätta hagi rahuldamata. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik endal teha asjas sisulist otsust. Maakohtul tuleb menetluse jätkamisel anda kostjatele võimalus esitada hageja nõude ja selle arvestuse (kõrvalnõuded) osas oma seisukoht. Eeltoodule tuginedes tühistab ringkonnakohus maakohtu vaheotsuse ning saadab tsiviilasja tagasi maakohtule asja menetluse jätkamiseks.
5. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt asjas tehtavale lõpplahendile (TsMS § 173 lg 3). Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7