KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Agu Timmi 12.12.2012, Tartu 3-11-2215 A.T. kaebus Eesti Vabariigi (Põhja Ringkonnaprokuratuuri) vastu moraalse kahju (kaebaja õiguste piiramine 112 päeva) hüvitamise nõudes summas 6000 eurot Tartu Halduskohtu 26.04.
- a otsus A.T. apellatsioonkaebus Kaebaja A.T. Vastustaja Prokuratuur RESOLUTSIOON Tagastada apellatsioonkaebus läbivaatamatult EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- 01.02.2007 koostati Põhja Ringkonnaprokuratuuris vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute määrus, millega keelati kriminaalasjas nr 06730000233 kahtlustatav A. T. kuni 01.04.2007 lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a. suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine. 29.03.2007 koostati Põhja Ringkonnaprokuratuuris kaebaja suhtes kaks määrust, millega kohaldati samu piiranguid kuni 01.06.2007 ning paigutati ta ümber Tartu Vanglasse ja eraldati teistest kinnipeetavatest. 21.05.2007 koostatud määrusega lisapiirangud tühistati.
- Kaebaja kandis kriminaalmenetluse algatamise ja piirangute kohaldamise ajal asjas nr 1-0616554 tehtud Harju Maakohtu 14.06.
- a otsuse alusel lõpliku liitkaristusena mõistetud eluaegset vangistust.
- Harju Maakohtu 24.05.
- a otsusega mõisteti kaebaja kriminaalasjas nr 1-07-8640
(06730000233)õigeks, sest temapoolne süüteokoosseisu täitmine ei olnud tõendatud.
- 13.09.2011 saabus Tartu Halduskohtule kaebus kohustamaks Eesti Vabariiki hüvitama kaebajale tekitatud moraalne kahju summas 6000 eurot seoses kriminaalasjas süüdistuse esitamisega kaasnenud õiguste rikkumisega. Kaebaja arvates on tal õigus saada moraalse kahju hüvitist, kuna ta mõisteti kriminaalasjas nr 06730000233 õigeks. Seega on süüdistuse esitamisega kaasnenud põhiõiguste ja –vabaduste piirangud, sh keeldude kohaldamine 112 päeva jooksul, õigusvastased. Kaebaja leiab, et süüdistuse esitamisega alandati tema inimväärikust, teotati au ja head nime. Süüdistuse esitamise ja keeldude kehtestamisega põhjustati kaebajale hingelist stressi, ärritust, alandatust, mure, heaolu langust ja füüsilisi ebameeldivusi. Kaebaja õiguste rikkumine jätkus ka pärast keeldude kohaldamise lõpetamist, mis seisnes selles, et meedias kajastati teda kui kurjategijat. Kaebaja leiab, et on rikutud Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi PS), Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi EIÕK) ja vangistust reguleerivate õigusaktide sätteid. Rikkumised on ilmselged ning kahju tekkimist ei ole eraldi vaja tõendada. Kohtuistungil tõi kaebaja välja, et tegelikult rikuti tema õigusi 122 päeva jooksul. Teiseks vähendas kaebaja oma nõuet 5000 euroni.
- Tartu Halduskohtu 26.04.
- a otsusega jäeti kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kahjunõude rahuldamise eelduseks Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrustest tulenevate piirangute õigusvastasus ja ebaproportsionaalsus, samuti süü. Lisapiirangute seadmine toimus õigesti kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 1431 alusel ja piires. Piirangute sisulist hindamist halduskohus aga kohtupraktikast tulenevalt võimalikuks ei pidanud ning eeldas kaebajale seatud piirangute õiguspärasust. Ka kriminaalmenetluse ja lisapiirangute õigusvastasuse tuvastamise korral ei saanud neist tuleneda nõutava kahjuhüvitise ulatuses kahju. Tulenevalt eluaegse vangistuse kandmisest kehtisid kaebaja suhtes niigi vabastamise ja lühiajalise väljasõidu keelud, seega lisapiirangud selles osas kaebaja õigusi ei rikkunud. Teiste piirangute osas leidis halduskohus, et kaebaja õigusi ei rikutud ning piirangud olid õigustatud. Igasugune kriminaalmenetluse raames talutav ebamugavustunne ei ole põhiõiguste ja –vabaduste rikkumine ega väärikuse alandamine. Süüdistuse esitamine ei saanud kaebaja au ja head nime oluliselt mõjutada, sest need olid kahjustatud juba kaheksa eelneva kriminaalkorras määratud karistusega seoses. Kaebaja kahjuhüvitise nõue on ebamõistlikult suur ning ta soovib riigi arvelt rikastuda.
- Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 26.04.
- a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistamist, sest halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, hindas asjas kogutud tõendeid ebaõigesti ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Kaebaja viitab mitmele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile ning leiab neile tuginedes järgmist. Kaebaja eluaegse vangistuse kandmise fakt keeldude kehtestamise ajal ei anna alust kahjuhüvitise nõude rahuldamata jätmiseks olukorras, kus on tuvastatud tema põhiõiguste ja –vabaduste rikkumine kriminaalmenetluse ajal ning selles asjas on kaebaja suhtes jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Nii vastustaja kui ka halduskohus (otsuse p 8) on möönnud õiguste rikkumisi, seega tulnuks kahjunõue rahuldada. Kahjunõude suuruse osas seletab kaebaja uuesti, et võttis arvutamisel aluseks riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (edaspidi AVVKHS). Kaebaja esitab apellatsioonkaebuses kahjuhüvitise nõude arvutuskäigu. Arvestades kaebaja oluliste õiguste rikkumist ei ole nõue liiga suur. Samas oleks kohus saanud määrata õiglase hüvitise ning poleks pidanud jätma kaebust rahuldamata. Kohus on kriminaalasja 06730000233 kohtuotsust käsitledes ning kaebajat süüdistades väljunud kaebuse piiridest ning rikkunud kaebaja reputatsiooni. Kaebaja palub, et ringkonnakohus tunnistaks riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) või AVVKHS-i põhiseaduse ja EIÕK artikliga 13 vastuolus olevaks osas, mis ei näe ette õiguspäraselt/õigusvastaselt kriminaalmenetluses KrMS § 1431 alusel vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangutega tekitatud kahju hüvitamist õigeksmõistva kohtuotsuse puhul. Kaebaja palub, et tema kaebus rahuldataks ja mõistetaks välja õiglane hüvitis. 23.07.2012 saatis kaebaja haldusasjale lisamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite kokkuvõtteid. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada läbivaatamatult.
- Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Riigikohus on kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS v. r) § 33 lg 3 p 5 kohaldamisala laiendanud ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.
- a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10, p-d 10 ja 12). Kuna HKMS § 187 lg 3 p 5 on samasisuline HKMS v. r § 33 lg 3 p-ga 5, siis saab ringkonnakohtu hinnangul ka kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku redaktsiooni alusel apellatsioonkaebuse tagastada juhul, kui kohus leiab, et see on ilmselgelt perspektiivitu. Kohtupraktika kohaselt saab kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik ja ka siis, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.
- a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-11, p 16). Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine nõuab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 23.11.
- a määrus haldusasjas nr 3-3-1-71-11).
- Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebust pidada perspektiivikaks. Halduskohus on kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ning jätnud selle rahuldamata. Puudub vaidlus selles, et kaebaja kandis kriminaalmenetluse algatamise ja lisapiirangute kohaldamise ajal eluaegset vangistust ning oli seega vabaduspiiranguga isik KrMS § 1431 lg 1 tähenduses. Väljatoodud säte lubab kriminaalmenetluse läbiviimise kahjustamise ohu korral vabaduspiiranguga isikule kohaldada lisapiiranguid, milleks on isiku ümberpaigutamine, täielik eraldamine, kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise, lühiajalise väljasõidu või väljaviimise või vabastamise õiguse piiramine või täielik keelamine. Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrustega kohaldati kaebaja suhtes vaid KrMS § 1431 lg-s 1 lubatud piiranguid, samuti vastasid piiranguid kehtestavad määrused sama paragrahvi teises lõikes sätestatud vorminõuetele. Piirangute sisulise hindamise õigust halduskohtul aga ei ole, sest KrMS § 228 lg 2 ja § 230 lg 1 kohaselt esitatakse kaebus prokuratuuri määruse peale Riigiprokuratuurile ning kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale omakorda maakohtu eeluurimiskohtunikule. Riigikohtu üldkogu on lahendites nr 3-3-1-15-10 ja nr 3-3-1-35-10 leidnud, et kriminaalasja raames tehtav uurija, prokuröri või kohtumäärus ei ole käsitletav haldusaktina ei haldusmenetluse seaduse ega RVastS-i tähenduses ning kui jätta kõrvale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise eriregulatsioon, siis puuduvad kehtivas õiguses sätted, mis näeksid ette vastava kahju hüvitamise korra. Samuti leidis üldkogu, et seadusandja pole kehtestanud korda, mille alusel saaks halduskohus hinnata kriminaalmenetluses antud aktide ja sooritatud toimingute õiguspärasust. See menetlusliik on muust avaliku võimu teostamisest eraldi reguleeritud ning vastavate toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt üldkohtud. Kohaldamisele ei kuulu ka AVVKHS, sest tegemist ei ole ühegi selle seaduse § 1 lg-s 1 sätestatud juhtumiga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tuleb eeldada piirangute sisulist õiguspärasust. Kaebaja on Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruseid vaidlustanud, kuid sellele vaatamata jäid 3 need kehtima, kuna ilmselt piirangute õigusvastasust ei tuvastatud. Halduskohtul ja ringkonnakohtu halduskolleegiumil puudub pädevus kriminaalmenetluse raames läbiviidud kontrolli tulemusi ümber hinnata. Seega tuleks lähtuda eeldusest, et kaebaja kahjunõude aluseks olevad piirangud olid õiguspärased. Õiguspäraste piirangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist PS § 25 ega RVastS aga ei võimalda. Ringkonnakohus nõustub, et ka juhul, kui leida, et kaebuse aluseks olev kriminaalmenetlus ja lisapiirangud olid õigusvastased, ei saanud need kaasa tuua kaebaja õiguste rikkumist ega nõutava kahjuhüvitise suurusele vastavat kahju. Vabastamise keeld ei saanud kaebaja õigusi rikkuda sellepärast, et kaebaja kandis eluaegset vangistust. Eluaegse vangi saab vabastada vaid erandjuhtudel ning haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud õigus piirangute kehtimise perioodi jooksul vanglast vabaneda. Lühiajalise väljasõidu keeld ei saanud kaebaja õigusi rikkuda seetõttu, et VangS § 32 lg 6 kohaselt eluaegsele vangile lühiajalise väljasõidu luba ei anta. Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud väite, et eluaegse vangistuse kandmise fakt keeldude kehtestamise ajal ei anna alust kahjuhüvitise nõude rahuldamata jätmiseks olukorras, kus on tuvastatud kaebaja põhiõiguste ja –vabaduste rikkumine kriminaalmenetluse ajal ning selles asjas on kaebaja suhtes jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei olegi meelevaldselt tuginenud ainult eluaegse vangistuse kandmise faktile. Vabastamise ja lühiajalise väljasõidu keelu puhul on eluaegse vangistuse kandmise asjaolu tähtis, kuna sellest tuleneb, et nimetatud keeldudega ei saanud prokuratuur kaebaja õigusi rikkuda, järelikult puudub ka alus kahju hüvitamiseks. Teiseks tugineb kaebaja väide valele eeldusele, et tema põhiõiguste ja – vabaduste rikkumine on tuvastatud. Eluaegse vangistuse kandmise asjaolu võetigi arvesse etapis, kus hinnati rikkumise olemasolu, ning hindamise tulemusel leiti, et õigusi ei rikutud. Lühiajaline väljaviimine eluaegse vangi puhul automaatselt keelatud ei ole, kuid selle võimaldamine on VangS § 33 lg 1 kohaselt vanglateenistuse ametniku kaalutlusotsus ning loa andmiseks peaksid esinema konkreetsed põhjused. Lühiajaline väljaviimine ehk väljaviimine järelevalve all kuni kolmeks päevaks on erandlikum juhtum kui lühiajaline väljasõit ning seda enam peab see erandlike asjaoludega põhjendatud olema. Ei nähtu, et kaebaja oleks lühiajalist väljaviimist üldse taotlenud või väitnud, et selleks oli alust. Isegi, kui pidada võimalikuks aluseks kaebaja tütre sündi piirangute kehtimise ajal, siis kaebaja sellekohane väide ei vasta tõele, kuna tütred sündisid 28.11.2005 ja 10.01.
- Seega kuna kaebajal polnud niikuinii alust lühiajalise väljaviimise luba saada, siis ei saanud vastav keeld tema õigusi rikkuda. Lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste osas on tõendatud, et vaatamata keelule anti kaebajale siiski Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.02.
- a loaga õigus lühiajalisele kokkusaamisele 17.02.2007 ning 05.04.
- a loaga õigus pikaajalisele kokkusaamisele
- – 13.04.
- Seda enam on alust öelda, et kaebaja õigusi ei rikutud. Apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus ning vastustaja möönsid kaebaja õiguste rikkumist, ei vasta tõele. Tartu Halduskohtu 26.04.
- a otsuse p-s 8 on märgitud, et KrMSist tulenevate piirangute ja keeldude kohaldamine kinnipeetavale ning teistest kinnipeetavatest eraldamine piiravad vaieldamatult kinnipeetava VangS-is sätestatud õigusi vanglasiseseks liikumiseks ja suhtlemiseks, kirjavahetuseks ja telefonikõnedeks, kehakultuuriga tegelemiseks, usuliste vajaduste rahuldamiseks ning erinevates sotsiaalprogrammides ja huviringides osalemiseks, kuid isikul on kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides kohustus neid piiranguid taluda. Halduskohus nentis õiguste piiramist, kuid õiguste piiramist tuleb eristada õiguste rikkumisest. Õiguste piiramine ei tähenda veel rikkumist ning halduskohus ongi samas otsuse punktis toonud välja põhjendused, miks kaebajale seatud piirangud olid õigustatud. Kuna kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi, siis oli kaebaja õiguste piiramine õigustatud, sest kaebajast lähtus reaalne oht 4 kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamisele. Samuti on otsuse p-s 9 selgitatud, et igasugune ebamugavustunne ei anna alust rääkida õiguste rikkumisest. Vastustaja on aga kohtuistungil öelnud, et „loomulikult need [piirangud] tekitavad kahju /…/, aga hüvitist saab mõista siis, kui need on ebaproportsionaalsed, ebamõistlikud või liiga intensiivsed, meie leiame, et ligi 4 kuud piiranguid 4-aastases menetluses ei ole ebamõistlikud“. Ka vastustaja ei ole tunnistanud õiguste rikkumisi, vaid on välja toonud, millistel õiguste piiramise juhtudel on tegemist õiguste rikkumisega. Vastustaja leidis, et käesoleval juhul õiguste rikkumisega tegemist ei ole ning puudub alus kahju hüvitamiseks. Kahju hüvitamise regulatsiooni osas on halduskohus viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-185-09, kus leiti, et ebamõistlikult pika kohtueelse menetlusega tekitatud mittevaralist kahju ei saa hüvitada RVastS § 9 lg 1 alusel. RVastS tunnistati selles osas, milles see nimetatud kahju hüvitamist ette ei näinud, põhiseadusvastaseks. Praegusel juhul on aga tegemist alla nelja kuu kestnud lisapiirangute kohaldamisega, mitte ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega. Seega erineb olukord Riigikohtu lahendi omast ning põhiseadusvastasuse tuvastamise osas ei ole lahend kohaldatav. Sama lahendi p-s 76 leiti ka, et õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb PS §-st 25 juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt - rikutud on kahju kannatanud isiku mõnda seadusest, põhiseadusest või välislepingust tulenevat õigust. Käesolevas asjas toimus lisapiirangute kohaldamine aga õiguspäraselt ning sellisel juhul PS kahju hüvitamist ette ei näe. Puudub ka alus tuvastada õigusvastaste lisapiirangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse puudumise põhiseadusvastasust, sest käesolevas asjas ei ole õigusvastasust tuvastatud. Kahjuhüvitise suuruse osas leiab ringkonnakohus järgmist. Kui lahendiga 3-3-1-85-09 mõisteti kaebajale kümme aastat kestnud kriminaalmenetluse ja elukohast lahkumist keelava tõkendi kohaldamisega tekkinud mittevaralise kahju eest välja vaid 1250 euro suurune kahjuhüvitis, siis alla nelja kuu kohaldatud piirangute eest 5000 euro nõudmine on ilmselgelt ebamõistlik. Kaebaja seletused kahjuhüvitise arvutamisel AVVKHS-i aluseks võtmise kohta ei muuda hüvitise suurust mõistlikuks. Kaebaja väide, et halduskohus oleks pidanud välja mõistma õiglase hüvitise, ei ole põhjendatud. Nimelt leidis halduskohus, et kaebaja õigusi ei rikutud, kahju hüvitamiseks puudus üldse alus ning seega ei saanud kohus kaebust rahuldada. Põhjendused kahjunõude ebamõistliku suuruse kohta on toodud näitamaks, et isegi juhul, kui oleks alust kahju hüvitamiseks, ei saaks summa olla nii suur.
- Seega on ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul apellatsioonkaebuses esitatud väited alusetud. Samuti ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamine ringkonnakohtu hinnangul võimalik ka muude, kaebuses viitamata asjaolude ega õigusnormide pinnalt. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu ning ringkonnakohus tagastab kaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel. Madis Ernits Einar Vene 5 Agu Timmi