KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 27.06.2013, Tartu Haldusasja number Vaidlustatud kohtulahend 3-12-2068 A.T. k

) § 112 lg 1 p-st 1 tulenev piirav nõue, mida ei saa järgimata jätta, ei saa riigilõivust osalise vabastamise kohta esitatud taotlust rahuldada. Seda olukorda ei muuda ka asjaolud, et kaebajal on väidetavalt erinevates kohtutes mitmeid riigilõivu tasumist nõudvaid kaebusi ning teda toetav abikaasa elatub töövõimetuspensionist ja lastetoetustest. Määruskaebuse esitaja isikukonto väljavõte ei kajasta riigilõivude tasumisega seonduvate kulutuste olemasolu, küll aga nähtub sellest üheksa erinevates suurustes toimunud makset kaupluses tehtud ostude eest ning kaks ajakirjanduse tellimisega seotud kulutust. See, kuidas täpselt kaebaja ise või tema abikaasa oma rahalisi vahendid paigutavad, on küll üksnes nende endi otsustada, kuid tehtud valikud ei saa olla kohtule aluseks seadusest tulenevate nõuete järgimata jätmiseks. Määruskaebuse esitajal oli võimalik kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöördumiseks seadusega lubatud aja jooksul planeerida oma kaebuse esitamist selliselt, et ta saanuks nii selle kui teiste kaebuste tarbeks vajalikud riigilõivud ära tasuda. Samuti on määruskaebuse esitajal võimalus oma nõue ümber hinnata ning vähendada selles sisalduvat kahjusummat selliselt, et riigilõivu tasumine talle probleeme ei valmistaks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. 30.10.2012 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Halduskohtu 15.10.
2. a määrusele määruskaebuse, milles palub halduskohtu nimetatud määrus tühistada, teha uus määrus, millega vabastada määruskaebuse esitaja osaliselt riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, piirdudes 25 euro suuruse riigilõivu nõudmisega, ning saata haldusasi tagasi Tartu Halduskohtule menetlusse võtmiseks. Kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv piirab määruskaebuse esitaja arvates tema põhiõigust pöörduda kohtusse. Määruskaebuse esitaja hinnangul on juhul, kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul, kel pole võimalik nõutavat riigilõivu tasuda, oma õigusi kohtus tõhusalt realiseerida, tegemist ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase õiguste riivega. Mida olulisem on isiku jaoks õigus, mille kaitseks ta kohtu poole pöörduda soovib, ning mida väiksemad on isiku võimalused oma õigusi kaitsta muul moel, seda enam on põhjendatud isiku vabastamine riigilõivu tasumisest osaliselt ehk piirdudes summaga, mida on isikul võimalik tasuda. Seega leiab määruskaebuse esitaja, et halduskohus on ebaõigesti jätnud ta osaliselt riigilõivu tasumisest vabastamata.
3. Vastustaja palub 10.01.2013 määruskaebusele esitatud vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub täielikult Tartu Halduskohtu 15.10.
4. a määruses toodud seisukohtadega. Vastustaja selgitab, et asjaolu, et määruskaebuse esitaja hetkel ei tööta, on tingitud tema enda õigusvastasest käitumisest ning alusetu on menetlusabi taotluses esitatud väide, et vangla ei kindlusta teda tööga. Määruskaebuse esitaja töötas vangla majandustööl juuksurina, kuid 11.02.2012 ründas ta kaaskinnipeetavat kääridega, lüües viimast kõhu- ja seljapiirkonda ning kätesse. Intsidendi puhul algatas vanglateenistus kriminaalmenetluse nr 12922700019 karistusseadustiku (KarS) § 121 tunnustel. Alates 11.02.2012 kohaldatakse määruskaebuse esitaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, milleks on muuhulgas kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine selleks, et välistada kokkupuuted teiste isikutega, kelle tervist kinnipeetav võib ohustada. Vastustaja on seisukohal, et määruskaebuse esitaja puhul ei ole tegemist isikuga, kellel oleks õigus saada menetlusabi. Määruskaebuse esitaja on
5. a teisel poolaastal kasutanud 2 aktiivselt vangla poolt pakutavat poeteenust, soetades erinevaid kaupu, sh näiteks sigarette ja maiustusi jms, mida ei saa pidada eluks vajalikeks vältimatuteks kulutusteks. Peale selle on isik
6. a juulis soetanud vangla vahendusel teleri maksumusega 202,80 eurot. Eeltoodu kinnitab vastustaja hinnangul seda, et määruskaebuse esitaja majanduslik seisund ei ole selline, mis ei võimaldaks tasuda menetluskulusid, ning tema puhul on tegemist isikuga, kellele

§ 112lg 1 p 1 kohaselt menetlusabi ei anta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
2. Määruskaebuse esitaja on halduskohtult taotlenud tema osalist vabastamist 300 euro suurusest riigilõivust selliselt, et ta vabastataks tasumisele kuuluvast riigilõivust 25 eurot ületavas osas. Menetlusabi andmise tingimused sätestab

§ 111

.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

§ 112

näeb ette füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud, mis on sätestatud imperatiivselt ning seega on kohtul kohustus nende esinemisel menetlusabi mitte anda.

§ 112

lg 1 p 1 sätestab: „Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile“. Halduskohus on kontrollinud käesolevas haldusasjas määruskaebuse esitajale menetlusabi andmise otsustamisel

§ 112

lg 1 p-s 1 sisalduva piirangu esinemist ning leidnud, et määruskaebuse esitaja kahekordseks keskmiseks ühe kuu sissetulekuks, mis on arvutatud menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulekute põhjal, oli 427,14 eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et antud juhul esineb

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud piirang määruskaebuse esitajale menetlusabi andmiseks, ning ei pea tulenevalt

§ 203

lg-st 2 ja § 201 lg-st 4 vajalikuks halduskohtu määruses toodud põhjendusi üle korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7. Antud juhul ei ole rikutud määruskaebuse esitaja põhiõigust kohtusse pöördumiseks. Määruskaebuse esitaja isikuarve väljavõttest nähtuvalt on määruskaebuse esitaja oma sissetulekute poolest võimeline tasuma seaduses sätestatud ulatuses riigilõivu, mistõttu on tal juurdepääs kohtumenetlusele oma õiguste kaitseks olemas. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu ning vastustajaga selles, et kuna määruskaebuse esitaja on teinud suurel hulgal kulutusi, mis ei ole eluks vältimatult vajalikud, nt poest maiustuste ja sigarettide ostmine, oleks ta saanud enne kahju hüvitamise nõude esitamist arvestada oma igapäevaste kulutuste tegemisel kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumiseks kuluva summaga. Nimelt nähtub nii määruskaebuse esitaja isikuarve väljavõttelt kui vastustaja poolt esitatud tellimuslehtedelt, et määruskaebuse esitajal on olnud enne käesolevas asjas kaebusega kohtu poole pöördumist piisaval hulgal rahalisi vahendeid riigilõivu tasumiseks. Tiina Pappel Maili Lokk 3 Madis Ernits