KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 30. märts 2012, Tartu 3-10-2153 Haldusasi A.T. kaebus Viru Vangla 6. juuli 2010. a otsuse nr 39/22539-1 tühistamiseks, Viru Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2011. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.T. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2011. a otsus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata tuvastamisnõude osas. Teha selles osas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla poolt vaide ja kahju hüvitamise taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja rikkumine. 3. Lõpetada kaebaja loobumise tõttu menetlus nõude osas, milles sooviti Viru Vangla 6. juuli 2010. a otsuse tühistamist osas, milles keelduti televiisori lubamisest kambrisse ja ettekirjutuse tegemist televiisori kambrisse lubamiseks. 3. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikust teatavakstegemisest arvates, st kuni 30. aprillini 2012. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. A.T. esitas 11. juunil 2010 Viru Vanglale taotluse isikliku televiisori ja raadio kambrisse lubamiseks ning taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 000 krooni seoses talle isikliku televiisori õigusvastase mittevõimaldamisega ajavahemikul 10. detsember 2008 kuni 9. juuni 2010. 1 Viru Vangla 6. juuli 2010. a otsusega nr 3-9/22539-1 jäeti A.T. taotlus isikliku televiisori ja raadio kambrisse lubamiseks rahuldamata. A.T. esitas 11. juulil 2010 vanglale otsuse nr 3-9/22539-1 kehtetuks tunnistamiseks vaide. A.T. kahju hüvitamise taotlust ja vaiet vangla tähtaegselt ei lahendanud. 2. A.T. esitas 18. augustil 2010 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse milles esitas järgmised nõuded:
- a)Mõista Viru Vanglalt kaebajale televiisori õigusvastaselt kambrisse mittelubamise eest perioodil 10. detsember 2008 kuni 9. juuni 2010 moraalse kahju hüvitamiseks välja 30 000 krooni (1917,35 eurot).
- b)Tühistada Viru Vangla eelnimetatud 6. juuli 2010. a otsus ja kohustada vanglat lubama kaebajale kambrisse isiklik raadio ja televiisor.
- c)Tuvastada Viru Vangla poolt A.T. kahju hüvitamise taotluse ja vaide menetlemise tähtaja ületamise õigusvastasus ning teha vanglale ettekirjutus seadusest tulenevate menetlustähtaegade järgimiseks. Kaebuse kohaselt tunnistati Riigikohtu halduskolleegiumi 9. juuni 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-32-10 õigusvastaseks Viru Vangla 10. detsembri 2008. a otsus, millega keelduti kaebajale televiisori kambris kasutamiseks loa andmisest. Seega rikkus Viru Vangla õigusvastaselt kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi ning alandas tema inimväärikust, keelates perioodil 10. detsembrist 2008 kuni 9. juunini 2010 (millest kaebaja viibis 1 aasta üksikvangistuses) kaebajal kasutada televiisorit. Sellega tekitas vangla kaebajale riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluva moraalse kahju. Viru Vangla 6. juuli 2010. a otsus, millega jäeti A.T. taotlus isikliku televiisori ja raadio kambrisse lubamiseks rahuldamata on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS), vangistusseadusega (VangS), justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) ning Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohtadega, mistõttu kuulub antud otsus tühistamisele ja vanglale tuleb teha ettekirjutus A.T. taotluse rahuldamiseks. Viru Vangla on rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi, kui on jätnud tähtaegselt lahendamata kaebaja 11. juunil 2010 esitatud taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, samuti kaebaja 11. juulil 2010 esitatud vaide vangla 6. juuli 2010. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel märkis A.T. preventiivse huvi, et vangla lõpetaks õigusvastase halduspraktika. Kaebuses esitas A.T. taotluse tunnistada VangS § 31 lg 2 põhiseadusevastaseks osas, milles see näeb ette vanglaametniku loa selleks, et kinnipeetaval võiks olla isiklik raadio, televiisor, video või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese. 3. Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:
- a)Vangla tuvastas, et kaebaja rikub süstemaatiliselt vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kuna ta on korduvalt vanglas peitnud keelatud esemeid. Seega võib järeldada, et kaebaja ka edaspidi peidab kõikvõimalikke keelatud esemeid televiisori ja raadio sisse ning seda on väga keeruline avastada. Kuna vangla on taganud kaebajale raadio kuulamise ja televiisori vaatamise võimaluse, siis selles osas ei ole vangla kaebaja õigusi rikkunud ega vabadusi 2 piiranud. Seega ei ole alust Viru Vangla 6. juuli 2010. a otsuse tühistamiseks ega vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks lubada kaebajale kambrisse isiklik raadio ja televiisor.
- b)Vaide tähtaegselt läbi vaatamata jätmine kaebaja õigusi rikkuda ei saa, sest vaide tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral on kaebajal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.
- c)Kahjunõude esitamisel tugineb kaebaja Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-32-10, millega Riigikohus tunnistas õigusvastaseks Viru Vangla otsuse, millega keelduti kaebajale kambris televiisori kasutamiseks loa andmisest. Vangla keeldumise õigusvastaseks tunnistamine oli põhjustatud asjaolust, et vangla tõlgendas vääralt VangS § 31 lg-t 2, aga samuti ületas talle antud diskrektsiooni piire, mille tagajärjel tehti keeldumisel kaalutlusviga. Asja uuel läbivaatamisel on vangla põhjendanud oma seisukohti sisuliselt. Halduskohus leidis, et VangS § 31 lg-s 2 sisalduv lauseosa „vanglateenistuse ametniku loal“ ei ole põhiseadusega vastuolus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. A.T. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses muutis A.T. hüvitisnõude suurust, taotledes moraalse kahju tekitamise eest 2000 euro suurust hüvitist. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus halduskohus kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Halduskohtu põhjendused on ebaselged ning ei ole näidatud, mis tõendite alusel on kaebus rahuldamata jäänud ning milliseid õigusakte on kohus otsuse tegemisel kohaldanud. Halduskohus ei ole vastanud A.T. kaebuse täienduses esitatud seisukohtadele ega seal esitatud tõendite osas seisukohta võtnud. A.T. esitas 23. augustil 2011 ringkonnakohtule taotluse, milles teatas, et loobub vanglale ettekirjutuse, et kaebajale lubataks kambrisse isiklik televiisor tegemise nõudest. Vangla on kaebajale isikliku televiisori 3. augustil 2011 kätte andnud. 5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vangla jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde, mille kohaselt ei ole kaebuse rahuldamiseks alust, ja leiab, et halduskohtu otsuses esitatud seisukohad vastavad kehtivale õigusele. Halduskohus on kohtuotsuses iga A.T. esitatud nõude osas eraldi otsustanud, otsustust arusaadavalt põhjendanud, viidates kohaldatud õigusaktidele ning kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates jõudnud õiguspärasele järeldusele, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et halduskohtu otsuses sisulised põhjendused kas puuduvad või on äärmiselt ebaselged ja arusaamatud. Sellegipoolest on võimalik haldusasi apellatsiooniastmes sisuliselt lahendada. 7. Apellatsioonimenetluses esitatud nõude osalisest loobumisest järeldab ringkonnakohus, et jätkuvalt on apellatsioonimenetluses järgmised nõuded: 10. detsembrist 2008 kuni 9. juunini 2010 televiisori kambrisse mittelubamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõue (osa I), kaebajale raadio kambrisse lubamiseks kohustamise ja selles osas 6. juuli 2010. a otsuse tühistamise nõue (osa II) ning kahju hüvitamise taotluse ja vaide menetlemise tähtaegade ületamise õigusvastaseks tunnistamise ja edaspidi nende tähtaegade järgimiseks kohustamise nõue (osa III). Viimasena lahendab ringkonnakohus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse ja formuleerib lõppjäreldused (osa IV). 3 I 8. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kahju hüvitamise nõuet. 9. A.T. taotleb kahju hüvitamist ajavahemiku eest, mis algas siis, kui Viru Vangla 10. detsembril 2010 keeldus talle televiisori kambris kasutamiseks loa andmisest põhjusel, et A.T. l olid kehtivad distsiplinaarkaristused, ja lõppes siis, kui Riigikohtu halduskolleegium selle otsuse 9. juunil 2010 õigusvastaseks tunnistas (RKHKo 3-3-1-32-10). Riigikohtu halduskolleegium leidis, et vangla oli kaalutlusõigust teostanud ebaõigesti, kui tugines keeldumisel kaebaja kehtivatele distsiplinaarkaristustele, ja et VangS § 31 lg 2 järgi omab loa andmise otsustamisel tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus. Näitena osundas Riigikohus, et vangla sisekorraeeskirja võib rikkuda selliste esemete kambrisse lubamine ja kasutamise võimaldamine, mis on VangS § 15 ja VSE § 641 alusel käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek (p 19). 10. Haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei tähenda vältimatult alati seda, et selle haldusakti alusel elluviidut tuleb käsitada kahjuna ja see isikule hüvitada. Haldusakt võidakse õigusvastaseks tunnistada väga erinevatel põhjustel. Kaalutlusõiguse ebaõige teostamise tõttu õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju võib kuuluda isikule hüvitamisele juhul, kui kaalutlusõiguse õiguspärase teostamise korral ei oleks isikule kahju tekitatud – ehk teisisõnu, kui kaalutlusõiguse õiguspärase teostamise korral oleks haldusakti resolutsioon ja selle tagajärjed isikule olnud teistsugused. Sama järeldus tuleneb ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast (vt RKHKo 3-3-1-77-04, p 16 ja 18). 11. Praeguses asjas saab õigusvastaseks tunnistatud kaalutluste ja haldusakti asemel teistsuguse lahenduse võimalikkust kontrollida läbi Viru Vangla 6. juuli 2010. a otsuse, millega jäeti rahuldamata kaebaja poolt pärast eelviidatud Riigikohtu 9. juuni 2010. a otsust esitatud taotlus televiisori kambrisse lubamiseks. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et eelduslikult ei olnud varasema ja hilisema loa taotlemise asjaoludel erinevust ja seega on võimalik hinnata seda, kuidas oleks õiguspäraselt lahendatud varasem taotlus, muuhulgas ka läbi selle, kuidas on vangla lahendanud hilisema taotluse. Viidatud Viru Vangla 6. juuli 2010. a otsusega jäeti taotlus televiisori kambris kasutamiseks lubamiseks rahuldamata. Vangla leidis, et taotluse esitamise hetkel oli kaebajal rohkem kui kolmekümnest kehtivast distsiplinaarkaristusest kümme sellist, kus kaebajat oli karistatud kambris keelatud esemete omamise eest. Otsuse põhjenduste kohaselt võib sellest järeldada, et kaebaja võib ka edaspidi peita kõikvõimalikke keelatud esemeid, mis raskendab kambrite läbiotsimist ja seab ohtu vangla julgeoleku. Otsuses märgiti, et televiisori ja raadio sisse on võimalik peita erinevaid keelatud esemeid, mida on väga keeruline avastada ja osundati kaebaja varasematele distsipliinirikkumistele seoses kambris oleva elektroonikaseadmega (eemaldas raadiolt turvakleebised). 12. Ka Riigikohus on A.T. eelmise kaebuse lahendamisel nentinud, et muuhulgas on vangla sisekorraeeskirjaga vastuolus selliste esemete kambrisse lubamine, mis on VangS § 15 lg 4 järgi käsitatavad keelatud esemetena. VangS § 15 lg 2 p 1 ja 3 järgi on keelatud esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut või võivad ohustada vangla julgeolekut. Arvestades A.T. eelnevat käitumist keelatud esemete peitmisel kambrisse ja elektroonikseadmete kasutamise nõuete rikkumisel, on vangla ringkonnakohtu arvates põhjendatult leidnud, et raadio ja televiisori lubamine kambrisse looks A.T. puhul täiendava julgeolekuohu, sest vaieldamatult saaks neid esemeid kasutada täiendavate ja keeruliselt läbiotsitavate peidikutena teiste 4 keelatud esemete jaoks, ning arvestades A.T. varasemat käitumist, oleks raadio ja televiisori kasutamine peidikutena ka tõenäoline. Ringkonnakohtu arvates on küsimuses, kas eset võib käsitada keelatuna, antud VangS § 15 lk-ga 2 vanglale lai kaalutlusõigus, ning muuhulgas võib vangla arvesse võtta ka eseme omamist taotlevat isikut ja teda iseloomustavat varasemat käitumist, ning hinnata seeläbi, kas ese võib antud konkreetse isiku puhul olla keelatud või mitte. Näiteks võib ringkonnakohtu arvates samamoodi olla põhjendatud elektroonikaseadmete väljastamisest keeldumine püromaansete kalduvustega isikutele, kuna sellisel isikul on hõlbus seade näiteks lühisesse viia ja seeläbi tulekahi tekitada ning ohustada nii vangla ja inimeste julgeolekut. 13. Seega oli 6. juuli 2010. a keeldumine televiisori kambrisse lubamisest ringkonnakohtu arvates õiguspärane. Samuti arvab ringkonnakohus, et samasugustel põhjustel oleks televiisori andmisest keeldutud A.T. le ka 10. detsembril 2008. Seitse eelviidatud kümnest distsipliinirikkumisest, kus kaebaja oli keelatud esemeid kambrisse peitnud, olid olemas juba enne Viru Vangla 10. detsembri 2008. a otsust (tl 57). Seega oleks Viru Vangla ilmselgelt jätnud samadel asjaoludel televiisori kasutamise loa andmata ka taotluse tookordsel läbivaatamisel. 14. Etteulatuvalt rõhutab ringkonnakohus RKHKo 3-3-1-80-11 p-s 18 sedastatut arvestades, et käesolevas otsuses eelnevalt esitatud järeldustega ei põhjendanud ringkonnakohus vangla asemel vangla tegevust, vaid andis hinnangu vangla tegevuse õiguspärasusele lähtuvalt tuvastatud asjaoludest ja tõenditest. Halduskohtumenetluses ei ole kohus seotud vaid menetlusosaliste poolt esitatud põhjendustega, vaid kohtul on kohustus kontrollida vaidlustatud haldusakti igakülgselt ning sellele antavat hinnangut ise oma otsuses põhjendada. See, et kohtu põhjendused ei kattu sõna-sõnalt menetlusosaliste poolt toodud põhjendustega, võib olla paratamatu, kuid ei tähenda, et kohus teeks ametnike eest ise otsuse. Ka käesolevas otsuses on tegemist üksnes tuvastatud asjaolude pinnalt antud hinnanguga, kas ohu tekkimine vangla ja inimeste julgeolekule oleks olnud tõenäoline (vrdl RKHKo 3-3-1-80-11, p 18 viimane lause). 15. Täiendavalt osundab ringkonnakohus, et Viru Vangla kambrites on kinnipeetavatel võimalik kuulata kambrisse sisseehitatud kõlarite kaudu raadiosaateid ning võimalik on vaadata puhkeruumi paigaldatud televiisorit. Märkimisväärse osa vaadeldud perioodist ei oleks A.T. saanud nagunii oma televiisorit jälgida, sest ta oli Tartu Vanglas (tl 53-53p). Seda kõike arvestades oli väidetud riive ringkonnakohtu hinnangul ka väheintensiivne ning ei saanud ringkonnakohtu arvates kaebajale rahaliselt hüvitamisele kuuluvat kahju tekitada sõltumata selle keelu õigusvastasusest (vrdl RKHKo 3-3-1-32-10, p 16). Lisaks ei ole televiisori vaatamise võimalusest ilmajäämine (ja seda olukorras, kus juurdepääs infokanalitele eelkirjeldatud viisil säilis) ringkonnakohtu arvates kuidagi mahutatav riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud rikkumiste alla, mis annavad õiguse avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. 16. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale ei ole perioodil 10. detsember 2008 kuni 9. juuni 2010 kahju tekitatud. Seda eeskätt seetõttu, et ka vanglapoolse õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja televiisorit ega raadiot kambrisse saanud. Lisaks ei saanud väidetud õiguste rikkumine juhtumi asjaolusid ja riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise aluseid arvestades tekitada hüvitamisele kuuluvat kahju. II 5 17. Samuti taotletakse kaebuses kaebajale raadio kambrisse lubamiseks kohustamist ja selles osas vangla 6. juuli 2010. a otsuse tühistamist. 18. Eelnevalt leidis ringkonnakohus sisuliselt, et sama otsusega televiisori kambrisse lubamisest keeldumine oli selles otsuses tuvastatud asjaoludel ja põhjendustel õiguspärane. Samadel põhjustel on see otsus õiguspärane ka osas, milles keelduti kaebajale raadio kambrisse lubamisest. Kaebus jääb ka selles osas rahuldamata. III 19. Viimasena soovib kaebaja kahju hüvitamise taotluse ja vaide menetlemise tähtaegade ületamise õigusvastaseks tunnistamist ja edaspidi nende tähtaegade järgimiseks vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist. 20. Esmalt märgib ringkonnakohus, et viimast nõuet – teha vanglale ettekirjutus tulevikus vaiete ja kahju hüvitamise taotluste lahendamise tähtaegade järgimiseks – ei ole võimalik halduskohtumenetluses rahuldada. Halduskohtumenetluses võib isik reeglina kaitsta üksnes oma olemasolevaid, juba rikutud õigusi (vt HKMS kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 7 lg 1 ja kehtiva HKMS § 44 lg 1). Olukorras, kus kaebaja õigused veel rikutud ei ole, ei saa isik reeglina kohtusse pöörduda. Kõne alla tuleks vaid keelamisnõude esitamine (HKMS § 45 lg 1, riigivastutuse seaduse § 5), kuid selle eelduseks on, et oleks põhjust arvata, et kavas on isiku õigusi rikkuva toimingu tegemine. Käesoleval juhul selliseks arvamuseks alust ei ole. Vaide ja kahju hüvitamise nõuete lahendamiseks on sätestatud kindlad tähtajad ning vangla on neist teadlik ja on möönnud nende rikkumist. Sellises olukorras ei tule eeldada seda, et vangla kavatseb uuesti isiku õigusi sel viisil rikkuda, vaid vastupidi, hoopis seda, et vangla püüab sellist õigusi rikkuvat käitumist omalt poolt vältida. Seega ei ole kaebajal õigust ka keelamiskaebuse esitamiseks. 21. Kuna kaebaja õigusi ei rikuta ja ei ole põhjust arvata ka selle õiguse rikkumist tulevikus, ei ole isikul eelkirjeldatud kohustamisnõude esitamise õigust ja kaebus tuleb selles osas rahuldamata jätta. 22. Küll aga tuleb rahuldada kaebus vaide ja kahju hüvitamise taotluse lahendamise tähtaegade mittejärgimise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Ringkonnakohus nendib, et Riigikohus on korduvalt pidanud sellises olukorras kaebaja poolt nimetatud „preventiivset huvi“ piisavaks, et nt vangla poolt vaide edastamisega viivitamine õigusvastaseks tunnistada (vt nt RKHKo 3-3-1-61-10, p 16-18). Senikaua, kuni Riigikohus sellisel seisukohal on, ei näe ringkonnakohus võimalust niisuguste nõuete rahuldamata jätmiseks. Seetõttu tuleb kaebus selle nõude osas rahuldada. IV 23. Protsessuaalse taotlusena on kaebaja esitanud taotluse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus VangS § 31 lg 2 sõnastuse „vanglateenistuse ametniku loal“ põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. VangS § 31 lg 2 sätestab: „Vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid.“ 6 Ringkonnakohus ei pea seda regulatsiooni põhiseadusevastaseks. Fraas „vanglateenistuse ametniku loal“ viitab kõigest sellele, et otsustuse, kas vastava seadmega ei rikuta sisekorraeeskirja ega häirita teisi isikuid, peab langetama vangla administratsioon. Selle fraasi ärajätmine ei muudaks normi regulatiivses iseloomus sisuliselt mitte midagi, sest endiselt oleks vajalik vanglal otsustada see, kas vastava seadme kasutamisega ei rikuta vangla sisekorraeeskirja ega häirita teisi isikuid. Kui kaebaja eesmärk on see, et VangS § 31 lg-s 2 sätestatud seadmed oleksid kinnipeetavate käsutuses ilma igasuguse vanglapoolse kontrollita, siis on ringkonnakohtu jaoks ilmne, et selline olukord läheks vastuollu vangistuse eesmärkidega ja kinnipeetavate vangistuse reeglitele allutamise põhimõttega ning looks samuti suure julgeolekuriski vanglale ja inimestele. Need väärtused õigustavad ringkonnakohtu arvates ülekaalukalt kaebaja poolt loetletud põhiõiguste mõningast piiramist ning seda piirangut ei saa lugeda ebaproportsionaalseks. Eelneva pinnalt ei näe ringkonnakohus ühtki põhjust kaebaja kirjeldatud osas VangS § 31 lg 2 põhiseaduspärasuse kontrolli algatamiseks. 24. Kokkuvõtvalt tühistatakse seega halduskohtu otsus ja rahuldatakse kaebus vaide ning kahju hüvitamise taotluse tähtaja ületamise õigusvastaseks tunnistamise osas. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus jääb rahuldamata. 25. Kaebaja oli nii esimese astme kohtus kui ringkonnakohtus riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 2 järgi peaks ringkonnakohus mõistma vastustajalt riigituludesse kaebuse rahuldamisega proportsionaalse osa riigilõivust, mille tasumisest oli kaebaja vabastatud. Arvestades seda, et kogu kaebusest rahuldatakse rahuldamata jääva osaga võrreldes vaid tühine osa, leiab ringkonnakohus, et vastustajalt ei ole menetluskulude väljamõistmine riigituludesse mõistlik ja ringkonnakohus jätab selle tuginedes analoogiale HKMS § 108 lg-ga 11 välja mõistmata. Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene 7