← Eesti

3-10-1246/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene

  1. jaanuar 2012, Tartu Haldusasi A.T. kaebus Viru Vangla
  2. märtsi
  3. a käskkirja nr 6.-3/429-D tühistamiseks ja Viru Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu
  4. novembri
  5. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.T. Vastustaja Viru Vangla Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-10-1246 RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada apellatsioonkaebus.
  7. Tühistada Tartu Halduskohtu
  8. novembri
  9. a otsus osas, milles tühistati Viru Vangla
  10. märtsi
  11. a käskkiri nr 6.-3/429-D. Teha selles osas uus otsus, millega jätta tühistamiskaebus rahuldamata.
  12. Mõista Viru Vanglalt riigituludesse 1,60 eurot.
  13. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikust teatavakstegemisest arvates, st kuni
  14. veebruarini
  15. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. Viru Vangla
  17. märtsi
  18. a käskkirjaga nr 6.-3/429-D karistati kinnipeetav A.T. distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Viru Vangla kodukorra p 8.1.3 sätestatud nõuete rikkumise eest 25 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega ning piirati talle kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Käskkirja kohaselt käitus A.T.
  19. veebruaril 2010 teiste kinnipeetavate juuresolekul vanglateenistujaga ebaviisakalt, karjudes, et hakkab vanglateenistujat jälgima ja tema rikkumiste kohta kaebusi kirjutama ning hiljem karjus teenistuja kohta, et teda on eluaeg alandatud ja teenistuja näeb nüüd võimalust tagasi teha. A.T. esitas käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide, kuid vangla vaiet tähtaegselt ei lahendanud.
  20. A.T. esitas
  21. mail 2010 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus Viru Vangla eelnimetatud käskkirja tühistada ja tuvastada Viru Vangla poolt A.T. vaide menetlemise tähtaja ületamise õigusvastasus. Kaebuse kohaselt ei ole A.T. vaidlustatud käskkirjas nimetatud rikkumist toime pannud. Käskkirjas puuduvad põhjendused ning distsiplinaarmenetluses on rikutud uurimisprintsiipi, sest on jäetud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Karistuse määramisel on lähtutud ainult valvur A. Rego ettekandest, milles on A.T. sõnu moonutatud. Isegi kui A.T. oleks talle süüks pandud teo toime pannud, oleks määratud karistus ebaproportsionaalne. Lisaks viivitas vangla õigusvastaselt A.T.
  22. aprillil 2010 esitatud vaide lahendamisega, millega rikkus tema õigusi. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel märkis A.T. preventiivse huvi.
  23. Tartu Halduskohtu
  24. novembri
  25. a otsusega kaebus rahuldati, tühistati vaidlustatud käskkiri ning tunnistati Viru Vangla poolt A.T. vaide menetlemise tähtaja ületamine õigusvastaseks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on A.T. poolt toime pandud distsiplinaarüleastumine tõendatud, kuid talle määratud karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne toime pandud teo suhtes. Kaebaja ei kasutanud vanglaametniku suhtes ebatsensuurseid väljendeid ega ähvardanud teda. Tegemist on ainult kaebaja poolt ebaviisaka ja seega lubamatu suhtlusviisiga. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec

(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta kohaselt tuleb kartserisse paigutamist karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Asjaolu, et kaebajat on eelnevalt distsiplinaarkorras korduvalt karistatud, ei tähenda, et iga uus rikkumine, sõltumata selle tehioludest, peab kaasa tooma eelnevatest rangema karistuse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega kohus tühistas Viru Vangla
  2. märtsi
  3. a käskkirja nr 6.-3/429-D. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on A.T. le määratud karistus proportsionaalne. Karistuse määramisel on arvestatud rikkumise iseloomuga, A.T. varasema karistatusega ning eesmärgiga suunata ta õiguskuulekale käitumisele. A.T. le ei ole määratud maksimumkaristust. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et A.T. rikkumine oli raske. Antud juhul seisnes A.T. rikkumine vanglaametnikuga ebaviisakas käitumises. A.T. on varasemalt korduvalt toime pannud sarnaseid rikkumisi, kuid määratud karistused ei ole talle mõju avaldanud. Seega on põhjendatud kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamiseks määrata varasemast rangem karistus, et isik saaks aru oma käitumise lubamatusest ning hoiduks edaspidi rikkumise toimepanemisest. Kuigi A.T. käitumine ei ohustanud vangla julgeolekut, oli tegemist siiski ebaviisaka käitumisega ja ilmselgelt lubamatu käitumisega, mis kaudselt häiris vanglateenistuja teenistuskohustuste täitmist. Kuna intsidendi juures viibisid teised kinnipeetavad, siis näitas A.T. oma käitumisega negatiivset eeskuju.
  4. A.T. vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on halduskohtu otsus põhjendatud ja seaduslik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus tühistas kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Ringkonnakohus teeb selles osas asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
  6. Vaidlus apellatsiooniastmes käib ainult selle üle, kas kaebajale määratud karistus on proportsionaalne. Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja on talle ette heidetud distsipliinirikkumise toime pannud ja seda osa kohtuotsusest ei ole apelleeritud. Seega tuleb ringkonnakohtu menetluses tuvastada ainult see, kas määratud distsiplinaarkaristus oli proportsionaalne.
  7. Nähtuvalt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast seisnes kaebajale etteheidetav tegu järgnevas. Kaebaja ei allunud valvur A. Rego korraldusele kõne lõpetada, ning kui vanglaametnik oli ise telefonikõne katkestanud, siis kaebaja ärritus ning nõudis valjuhäälselt selgitusi, miks telefonikõne lõpetati. Pärast valvuri selgitusi lõi kaebaja telefonitoru hargile, läks sektsiooni ning karjus valvur A. Regole, et hakkab A. Regot kogu aeg jälgima ja iga tema rikkumise kohta kirjutab kaebuse. Lisas, et lõppkokkuvõttes A. Rego ei võitvat. Täiendavalt, olles osakonna trellustest eemal, karjus kaebaja, et teda (st sama valvurit) on eluaeg alandatud ja et nüüd sai valvur pagunid peale ja näeb võimalust tagasi teha. Seejärel hakkas kaebaja nõudma peaspetsialist-korrapidaja kohaletulekut valvuri rikkumiste fikseerimiseks. Lõpuks suundus kaebaja ise telefoni juurde ja helistas sealt valveruumi, kutsus kohale vanemvalvuri, ning teatas karjudes, et valvur A. Rego rikub seadusi, kuulab pealt tema telefonikõnesid ja käskis kohale kutsuda peaspetsialist-korrapidaja valvuri rikkumise fikseerimiseks. Vanemvalvur A. Teetloki korraldusele rääkida rahulikult kaebaja ei allunud ning karjus edasi. Karistuseks sellise käitumise eest määrati kaebajale 25-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine.
  8. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et see karistus oli üleastumise eest ebaproportsionaalne. Esiteks märgib ringkonnakohus, et distsiplinaarkaristuse määramine on VangS §-st 63 nähtuvalt kaalutlusotsus. Sarnaselt muude kaalutlusotsustega on kohtulik kontroll selliste halduse otsuste suhtes piiratud ning reeglina saab halduskohus kontrollida vaid kaalutlusõiguse teostamist ning selle teostamise nõuetest kinnipidamist. Et kaalutlusõigust on praegusel juhul teostatud, nähtub juba distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast, kus karistuse määramise kaalutlused on eraldi välja toodud (tl 18). Kaalutlustest ei nähtu diskretsioonipiiride ületamist või kuritarvitamist. Arvestatud on distsiplinaarkaristuse regulatsiooni eesmärgiga. Kaalutlustest ei nähtu asjassepuutumatute asjaolude arvessevõtmist, kuid teisalt on seal arvesse võetud olulised asjaolud.
  9. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtuvalt anti kaebaja käitumisele hinnang kui allumatule, üleolevale, ebaviisakale ning vanglaametnikesse negatiivset suhtumist näitavale. Samuti on käskkirjas märgitud, et intsident toimus teiste kinnipeetavate juuresolekul, mis näitab teistele kinnipeetavatele halba eeskuju. Ringkonnakohtu arvates on sellised hinnangud ja kaalutlused asjakohased. Ilmselgelt on kinnipeetava poolt vanglaametniku peale karjumine ebaviisakas käitumine. Ehkki kaebaja ei kasutanud otseselt ebatsensuurseid või solvavaid sõnu, on kaebaja hinnang, justkui oleks vanglaametnikku lapsepõlves alandatud ja et ta elab seda kinnipeetavate peal välja (tl 53), ilmselt üleoleva, et mitte öelda lausa halvustava suhtumise väljenduseks. Allumatust kinnitab asjaolu, et vanemvalvuri korraldusele rahulikult rääkida kaebaja ei allunud, vaid jätkas karjumist. Teo raskust suurendab ka see, et see toimus teiste kinnipeetavate juuresolekul, kuna lisaks halva eeskuju näitamisele kahjustab see ka vanglaametnike autoriteeti.
  10. Põhjendatult on käskkirjas arvestatud ka seda, et kaebajat on korduvalt juba distsiplinaarkorras karistatud. Nähtuvalt kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõttest on teda karistatud alates
  11. aasta aprillist kuni
  12. a oktoobrini kokku 46-l korral (tl 70-71p). Tihti iseloomustab kaebaja rikkumisi just vanglaametnike peale karjumine, nende korraldustele mitteallumine, vanglaametnike ähvardamine või nende suhtes ebaviisakas käitumine – ehk teisisõnu on kaebaja distsipliinirikkumised sageli seisnenud konfliktsituatsioonides vanglaametnikega. Sellise kirjeldusega juhtumeid on distsiplinaarsüütegude lühikirjeldusest nähtuvalt rohkem kui pooled. Seda arvestades tuleb kaebajat pidada süstemaatiliseks distsipliinirikkujaks, kelle käitumist iseloomustab just konfliktne käitumine vanglaametnikega. Just samalaadsete rikkumiste suure hulgaga on vaidlustatud käskkirjas põhjendatud rangeima distsiplinaarkaristuse valikut. Ka selle asjaolu arvessevõtmine on ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud.
  13. Arvestada tuleb sedagi, et ehkki valiti rangeim distsiplinaarkaristus, ei kohaldatud seda VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimaalmääras, vaid üksnes 25 ööpäeva ulatuses. Seega ei kasutatud kaebaja suhtes lõppkokkuvõttes rangeimat võimalikku karistust.
  14. Halduskohtu väide, et kartserikaristuse kohaldamine on intensiivselt põhiõigusi riivav ja et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse kohaselt tuleks kartserikaristust kohaldada üksnes erandlikel juhtudel, võib olla iseenesest õige. Samas on, nagu eelnevast nähtus, kaebaja jaoks konfliktsituatsioonid vanglaametnikega sisuliselt tavapärased. Samalaadsete rikkumiste jätkuvus viitab sellele, et kaebaja ei ole senistest karistustest hoolimata oma käitumist ümber kujundanud. Seda arvestades saab ringkonnakohtu hinnangul pidada konkreetselt kaebajale sellise karistuse määramist piisavalt erandlikuks juhtumiks ning see ei lähe vastuollu halduskohtu poolt viidatud soovitustega.
  15. Asjakohane ei ole halduskohtu väide, et justkui määrataks kaebajale iga uue rikkumise eest selle tehioludest sõltumata raskem karistus kui eelnevate eest. Kui vaadata väljavõtet kaebajale määratud karistustest (tl 70-71p), siis ei nähtu sealt sugugi, et kaebajale määrataks pidevalt iga uue rikkumise eest eelmisest rangem karistus.
  16. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel peab halduskohus jääma kaalutlusotsuse kohtulikuks kontrolliks antud volituste raamidesse (vt kuni
  17. detsembrini 2011 kehtinud HKMS § 19 lg 6 ja kehtiva HKMS § 158 lg 3). Halduskohus ei tohi selle kontrolli raames asuda haldusorgani asemele ega ise kaalutlusotsust langetada. Sellega rikuks kohus võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet.
  18. Vastuseks A.T. seisukohtadele märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et talle on määratud suur hulk distsiplinaarkaristusi, ei tähenda, et Viru Vanglas ei tegeleta resotsialiseerimiseks vajalike küsimustega. Vanglal on õigus ja kohustus reageerida distsiplinaarüleastumistele seaduses sätestatud korras. Samuti osundab ringkonnakohus, et kaebajat ei karistatud mitte selle eest, et ta lubas valvuri rikkumistest hakata teavitama vangla administratsiooni, vaid selle eest, et kaebaja karjus valvurite peale, väljendas end ebaviisakalt ning ei allunud korraldustele karjumine lõpetada.
  19. Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada kaebajale määratud karistust ebaproportsionaalseks ning distsiplinaarkaristuse tühistamiseks üksnes sel alusel ei ole põhjust. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, milles tühistamiskaebus rahuldati ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldamata jätta.
  20. HKMS § 95 lg 1 kuni
  21. detsembrini 2011 kehtinud redaktsioon sätestas, et kohus mõistab kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse, kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud. Kuna halduskohus oli A.T. kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastanud, mõistis ta selle sätte alusel tasumisele kuulunud riigilõivu 250 krooni Viru Vanglalt välja riigituludesse. Halduskohtu otsuse osalisel tühistamisel rahuldatakse A.T. kaebus lõppkokkuvõttes üksnes vaide lahendamise tähtaja rikkumise õigusvastasuse tuvastamise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastamisnõude kaalukus kogu distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise nõudega võrreldes väga väike. Seetõttu tuleb HKMS § 1 lg-st 4 ja § 118 lg-st 2 tulenevalt mõista Viru Vanglalt riigituludesse üksnes 10% A.T. poolt kaebuse esitamisel tasumata jäänud riigilõivust, st 25 krooni ehk 1,60 eurot. Kuna A.T. oli maksejõuetuse tõttu kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, jääb apellatsioonkaebuse esitamisel Viru Vangla poolt tasutud riigilõiv apellandi enda kanda. Agu Timmi Maili Lokk Einar Vene

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.