KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Meeli Kaur ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 21.12.2018, Tallinn Tsiviilasja

) §-le 96 ja § 97 punktile 1, VÕS § 78 lõike 1 esimesele lausele ja lõikele 4,

§ 106lõikele 2.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-67-15 selgitanud, et kui seaduse järgi ülalpidamist andma kohustatud isiku eest täidab ülalpidamiskohustust asenduskohustuse raames 6 ülalpidamist järgmisena andma kohustatud perekonnaliige, läheb talle üle seaduse alusel ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue. Kui ülalpidamiskohustust täidab muu isik, võib ta nõuda tehtud kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-75-11 märkinud, et vanavanemal, kes täidab vanema asemel

§ 106

lõike 2 alusel lapselapse ülalpidamise kohustust, on õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Lahendis nr 3-2-1-75-11 selgitas Riigikohus, et hoolimata

§ 106

lõike 2 esimese lause mõnevõrra eksitavast sõnastusest on selle sätte mõtteks tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita.

1. Kuivõrd vaidlust ei ole, et kostja alaealine laps viibis ajavahemikul jaanuar 2013 kuni august 2015 hagejate, s.o vanavanemate, juures ja oli nende ülalpidamisel, tuleb kontrollida, kas vanavanemad on täitnud asenduskohustust ja kas neile on alaealise lapse nõue ema vastu ülalpidamise saamiseks üle läinud.
2. Kohtute menetluses oli tsiviilasi nr 2-13-39654 - hagejate avaldus kostja hooldusõiguse peatamiseks lapse WW suhtes ja lapsele eestkostja määramiseks ning kostja taotlus lapse tagastamiseks Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel (t I kd lk 45-53). Nii tsiviilasjas nr 2-13-39654 kui käesolevas vaidluses on pooled esile toonud, et kostja jättis vastastikusel kokkuleppel paariks kuuks oma lapse hagejate hoole alla. Hagejad esitasid 28.03.2013 kohtule avalduse kostja hooldusõiguse peatamiseks ja lapsele eestkostja määramiseks, kostja esitas avalduse lapse tagastamiseks Haagi konventsiooni alusel 03.10.
3. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2015 määrusega on tuvastatud, et hagejad pidasid kostja last õigusvastaselt kinni. Määruse punktis 46 on ringkonnakohus tuvastanud, et tegemist oli lapse õigusvastase kinnipidamisega Haagi lapseröövi konventsiooni artikli 3 mõttes (t I kd lk 50, pöördel). Viidatud määruse punktis 43 asus ringkonnakohus seisukohale, et tagastamisavalduse lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, et vanavanemad olid Eesti kohtulahendi alusel määratud lapse ajutisteks eestkostjateks ajavahemikul 03.09.2013–03.03.2014 ning leidis, et väär on maakohtu seisukoht, et eelnimetatud ajavahemikul ei olnud lapse kinnihoidmine õigusvastane (t I kd lk 50).
4. Seega leidis kohus, et nii käesolevas asjas kui tsiviilasjas nr 2-13-39654 tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa asuda seisukohale, et hagejad täitsid kostja last ülal pidades asenduskohustust. Alaealine laps jäi esialgselt oma vanavanemate juurde ema ja vanavanemate kokkuleppel. Seega ei jätnud kostja last vanemliku hooleta ning täitis sel ajal sellisel viisil oma hooldusõigust. Kohtul ei olnud kahtlust, et hagejad ja kostja leppisid tegelikkuses omavahel kokku selles, kes tasub lapse ülalpidamiskulud ajal, kui laps viibib vanavanemate hoole all. Mingil põhjusel muutus hagejate ja kostja omavaheline suhe kevadel 2013 halvaks ja vanavanemad asusid lapse emale hooldusõiguse teostamisel takistusi tegema. Tallinna Ringkonnakohus asus 01.04.2015 määruse punktis 45 seisukohale, et esitatud ja kogutud tõendid kogumis ei anna alust 7 arvata, et lapse ema ei oleks hooldusõigust teostanud, kui last ei oleks kinni hoitud./…/ Lapse sünnist kuni vanavanemate juurde jätmiseni hoolitses lapse eest tema ema (t I kd lk 50 pöördel). Kohtul puudub alus eeldada, et lapse ema ei oleks last ülal pidanud, kui vanavanemad ei oleks last kinni hoidnud. Seega ei ole antud juhul tegemist vanavanemate poolt asenduskohustuse täitmisega, kuna tegemist ei ole

§ 106lõikes 2 toodud olukorraga.

Lapse ema asukoht oli teada ning see, et tema elukoht on Mehhikos, ei anna alust asuda seisukohale, et temalt elatise saamine oleks olnud raskendatud. Lapse ema ei hoidnud iseenesest lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest kõrvale, vaid tema vanemad hoidsid last õigusvastaselt kinni ja takistasid emal nii oma kohustusi täitmast. Kuigi ajal, mil laps viibis vanavanematega, oli lapse ema materiaalne toetus lapsele vähene, ei nõudnud vanavanemad emalt lapse nende juures viibimise ajal lapse ülalpidamiskulude kandmist. Ringkonnakohus on 01.04.2015 lahendi punktis 49 asunud seisukohale, et vanavanemad ei ole ilmselt eeldanud emapoolset olulist materiaalset tuge lapse kasvatamisel (t I kd lk 51). Seega ei ole vanavanematel tekkinud kostja vastu tagasinõuet

§ 106lõike 2 alusel.

22. Isegi, kui asuda seisukohale, et hagejad täitsid asenduskohustust ja neil on tekkinud

§ 106

lõike 2 alusel tagasinõue kostja vastu, oleks selle tagasinõude teostamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus viitas VÕS §-le

1. Ringkonnakohtu 01.04.2015 määrusest selgub üheselt, et hagejad pidasid kostja last ebaseaduslikult ja kostja tahte vastaselt Eestis kinni ning keeldusid korduvatest nõudmistest hoolimata last kostjale tagastamast. Seega tekkisid hagejatel kostja lapse ülalpidamise kulud üksnes nende endi õigusvastase tegevuse tõttu. Kohus nõustus täielikult kostjaga selles, et sellises olukorras oleks ülalpidamiskulude väljamõistmine kostjalt või nende kostjal hagejate vastu oleva nõudega tasaarvestamine hea usu põhimõtet arvestades täiesti vastuvõetamatu.
2. Järgmiseks kontrollis kohus, kas tegemist võib olla käsundita asjaajamisest tuleneva nõudega. Kohus viitas VÕS § 1018 lõigetele 1 ja
3. Õigustatud käsundita asjaajamise korral tuleb VÕS § 1023 lõike 1 alusel hüvitada asjaajamisel tehtud kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-08, punkt 15). VÕS § 1018 lõike 1 kohaselt eeldab käsundita asjaajamise sätete kohaldamine, et üks isik teeb midagi teise isiku kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, ning

§ 106lõiget 2 ning VÕS § 1018 lõiget 1, § 1041 ja § 1024 lõiget 4.

1. Kostja ei ole esitanud käesolevas menetluses ega tsiviilasjas nr 2-13-39654 ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ta soovis last endaga Mehhikosse viia varem kui augustis. 01.04.2015 määruse punktis 45 tuvastas kohus, et kostja jättis lapse hagejate juurde, ja punktis 47, et kostja ei ole pärast Mehhikosse naasmist kordagi lapse käekäigu vastu huvi tundnud ega hagejatega kontakteerunud, et suhelda lapsega kasvõi interneti või telefoni teel. Määruse punktis 57 tuvastati, et hagejad ei pidanud last Mehhikosse viima ning kostja ei tulnud ka ise lapsele järele ega korraldanud muud viisi lapse Mehhikosse viimist. Riigikohus on asunud seisukohale, et lapse õigusvastase kinnihoidmisega saab Haagi konventsiooni mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Kuna hagejad ei hoidnud kostja last õigusvastaselt Eestis kinni, vaid kostja ise ei tulnud oma lapsele järgi, ei ole hagejad käitunud õigusvastaselt. Seega ei ole hagejad ka takistanud kostjal oma vanemlike kohustuste täitmist ning nad täitsid asenduskohustust vastavalt seadusele. Mõiste „õigusvastane kinnihoidmine“ on üksnes õigusalane termin. Tsiviilasja nr 2-13-39654 peamiseks küsimuseks oli, kas laps peaks jääma hagejate juurde elama või minema kostja juurde. Viidatud asjas kasutati mõistet „õigusvastaselt kinnihoidmist“ õigusalase termina, mitte seetõttu, et hagejad oleksid kostja lapse röövinud või teinud mistahes muid takistusi kostjale. Seevastu on hagejad tõendanud, et jaanuarist 2013 kuni augustini 2015 viibis kostja alaealine laps hagejate juures ning et nimetatud perioodil ei täitnud kostja lapse ülalpidamiskohustust. Samuti on hagejad tõendanud, et nimetatud perioodil täitsid nad kostja ees ülalpidamiskohustusi, mis hõlmasid lapse vajalikke kulutusi eluasemele, toidule, transpordile, riietele ja jalanõudele, tervishoiule, sh hügieenitarvetele, ja muule lapse arenguks hädavajalikule. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-13-39654 tuvastati, et kostja ei tulnud ise oma lapsele järele, ei ole kostja ja tema laps sattunud hagejate tegevuse tõttu olukorda, kus kostja ei saanud lapse ees oma ülalpidamiskohustust täita. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et vanem vabaneb ülalpidamiskohustusest, kui tema last hoitakse õigusvastaselt kinni.
2. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-129-16 punktis 31 selgitanud, et käsundita asjaajamine ei ole välistatud, kui tehtud kulutused tulevad kasuks ka hagejale endale, st piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri. Hagejate tehtud kulutused kuuluvad kostja huvisfääri. Seega on hagejatel kostja vastu rahaline nõue, mida on võimalik rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel.
3. Hagejad on tõendatud, et täitsid kostja eest ülalpidamiskohustust vähemalt 6149.11 euro ulatuses. Kuivõrd kostja ise ei tulnud lapsele järele ning täitis 2,5a jooksul ülalpidamiskohustust üksnes 250 euro ulatuses, ei saa hagejate käitumist pahatahtlikuks pidada ning eeldada, et kostjal oli piisavalt võimalusi oma ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kui laps oleks tema juures viibinud. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et ta oleks olnud võimeline jaanuarist 2013 kuni augustini 2015 ise ülalpidamiskohustust täitma.

§ 103

lõike 1 punktid 1–3 sätestavad alused, mille 10 alusel võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda. Tulenevalt õigusest ja kohtupraktikast, mis kehtivad praegusel ajal ning mis kehtisid perioodil, mil kostja laps viibis hagejatega, ei esinenud ühtegi alust, mis oleks kostja ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastanud. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema kohustusest vabastamist.

1. Pooltel ei olnud ülalpidamiskulude osas kokkulepet, seda ei ole väitnud ka kostja. Kuivõrd maakohtu seisukoha osas ei ole tsiviilasja toimikus mitte ühtegi tõendit, on kohus asunud eelnimetatud seisukohale alusetult ning õigusvastaselt. Vastustaja seisukoht
2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, kuulanud pooled ära kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkus seetõttu oluliselt menetlusõiguse norme, mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
4. Esmalt nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas võlgnike õiguse esitada TMS § 221 lõigete 1 ja 2 alusel kohtulahendist tuleneva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda kolleegium maakohtu otsuse punktides 10 ja 11 sisalduvat põhjendust. Samuti nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas, et põhjendatud ei ole võlgnike väited neilt täitemenetlustes suurema summa tasumise nõudmise kohta, kui selleks annab aluse jõustunud kohtulahend. Maakohus on otsuse punktis 12 kohtutäituri täitmisteate ja tasuotsuse alusel tuvastanud, et kummaltki võlgnikult nõutava täiendava 72 euro näol on tegemist kohtutäituri seaduse (KTS) kohase täitemenetluse alustamise tasuga. Seda seisukohta ei ole hagejad vaidlustanud. Seega on õige maakohtu seisukoht, et selle summa käsitlemine sissenõudja sundtäidetava nõudena on võlgnike poolt ekslik.
5. Küll aga ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega selle kohta, et võlgnikel ei ole sissenõudja vastu rahalist nõuet (kummalgi 2805 eurot), mida nad oleksid saanud 07.09.2016 (esitatud määruskaebuses tsiviilasjas 2-13-39654; t I kd lk 8 pöördel; sama ka 10.04.2017; t I kd lk 17) avaldusega tasaarvestada kohtumäärusega neilt sissenõudja kasuks tsiviilasjas nr 2-13-39654 väljanõutud menetluskulude hüvitisega (kummaltki 2241 eurot). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et lapse vanavanematena ei ole hagejatel lapse emalt alust nõuda perioodil jaanuarist 2013 kuni augustini 2015 lapse ülalpidamiseks tehtud kulutusi käsundita asjaajamise sätete alusel. Küll aga ei nõustu kolleegium, et vanavanematel ei oleks konkreetses elulises olukorras, milles ülalpidamist alaealisele lapselapsele anti, lapse ema vastu ülalpidamiskulude tagasinõudeõigust

§ 106lõike 2 teise lause alusel.

42.

§ 106

kohaselt on tegemist asenduskohustuse täitmisega sugulaste poolt juhul, kui nad on seadusest tulenevalt kohustatud isikut ülal pidama järgmisena ülalpidamiseks kohustatud isikust.

§ 96

ja § 97 punktist 1 tulenevalt on vanavanemad järgmisteks sugulasteks, kes on kohustatud alaealist last ülal pidama tema vanemate järel. Käesolevas asjas puudub sisuline vaidlus selle üle, et vanavanemad pidasid alaealist last ülal tema Eestis viibimise ajal perioodil jaanuarist 2013 kuni augustini 2015. Vanema 11 vastu ülalpidamiskulude tagasinõude tekkimiseks peab leidma lisaks tuvastamist, et vanem oli ise sel ajal

§ 102

alusel ülalpidamise andmisest vabastatud (

§ 106

lõige 1) või temalt ei olnud võimalik ülalpidamist saada või seda oli ülemäära raske saavutada (

§ 106lõike 2 esimene lause).

1. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas on tuvastatav, et lapse emalt oli ülalpidamise saavutamine ülemäära raske, mistõttu olid vanavanemad õigustatud last ülal pidama ning seda olenemata asjaolust, et lapse tagastamise vaidluses kvalifitseerus nende tegevus lapserööviks Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise konventsiooni alusel. Tsiviilasjas nr 2-13-39654 tuvastas ringkonnakohus 01.04.2015 määruses mh, et alates suvest 2013 katkes lapse ema ja tema vanemate suhtlus ja et kohtuvaidluse ajal käis ema vaid ühel korral Eestis. Puudub vaidlus, et ema elab alaliselt Mehhikos. Selle riigiga puudub Eesti riigil mistahes välisleping, milline tagaks Eesti kohtulahendite tunnustamise ja sundtäitmise Mehhikos. Seega isegi kui vanavanemad oleksid saavutanud peale nende eestkostjateks määramist Eestis elatise väljamõistmise kohtulahendi, oleks selle alusel elatise reaalne saamine olnud äärmiselt problemaatiline, eriti arvestades olukorda, kus tekkinud oli vaidlus lapse tagastamise üle.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ja kostja on pööranud asja lahendamisel ülemäärast tähelepanu lapse tagastamise vaidluse lahendamisel tuvastatud tagastamise õiguslikule kvalifikatsioonile. Kolleegium on seisukohal, et otsustamaks, kas vanavanematel on õigustus nõuda lapse emalt tagasi lapse ülalpidamiseks tehtud kulutusi, mida ema ise ei pidanud seetõttu tegema, tuleb analüüsida kulutuste tegemise aegset elulist olukorda kogumis. Käesolevas asjas ei olnud vanavanemate käitumine samastatav rööviga kriminaalõiguslikus mõttes. Tsiviilasjas nr 2-13-39654 tuvastas ringkonnakohus mh, et jaanuaris 2013 jäi laps vanavanemate juurde kokkuleppel emaga kaheks kuuks, kuid ema lapsele järgi ei tulnud. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et suhtlus ema ja vanavanemate vahel katkes suvel 2013, et 03.09.2013 määras maakohus vanavanemad lapse ajutisteks eestkostjateks kohtumenetluse ajaks, et vaidlus lapse tagastamise üle algas ema avalduse alusel oktoobris 2013, et vanavanemad ei olnud mingilgi ajal kohustatud ise last Mehhikosse ema juurde viima, et peale lapse Eestisse jätmist külastas ema teda ainult ühel korral ja toetas last materiaalselt kogu Eestis viibimise ajal ainult 250 euroga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei olnud vanavanematele etteheiteid selle kohta, et laps oli Eestis viibimise ajal hästi hooldatud. Kolleegium on seisukohal, et kuigi need asjaolud ei olnud asjakohased keelduda lapse tagastamisest emale, tõendavad need kogumis, et vanavanemad täitsid sel perioodil ema eest lapse ülalpidamiskohustust ning nende nõudeõigus ei saa olla hea usu põhimõtte vastasuse tõttu välistatud (VÕS § 6).
3. Lisaks eelnevale on kolleegium seisukohal, et alates 03.09.2013, s.o alates ajutisteks eestkostjateks määramisest, tehtud kulutuste osas saab vanavanemate tagasinõudeõiguse aluseks olla ka

§ 182

lõige 2, mille kohaselt kui eestkostja peab eestkostetavat ülal, olemata selleks kohustatud, lähevad eestkostjale tema antud ülalpidamise ulatuses üle nõuded eestkostetava ülalpidamiseks kohustatud isikute vastu.

ei näe ette tagasinõudele erisust olukorras, kus isikud on esialgse õiguskaitse korras määratud alaealise lapse ajutisteks eestkostjateks. 46. Vastunõude rahalist suurust on hagejad tõendanud pangakontode väljavõtetega (t I kd lk 68-98). Kulude koondist (samas lk 99) nähtub, et keskmiselt on tehtud kulutusi ühes kuus lapse toidule 139.77 eurot, riietele 35.64 eurot ja arstivisiitidele 16.75 eurot, seega keskmiseks kuluks lapsele kokku 192.16 eurot kuus. Arvestades, et aastatel 2013-2015 12 oli Eestis

§ 101

alusel minimaalseks igakuiseks elatise suuruseks ühe lapse kohta vastavalt 160.00, 177.50 ja 195.00 eurot, on tegemist mõistlikus suuruses ülalpidamiskuludega. Kostja ei ole toonud esile, et lapse ülalpidamine oleks olnud mõistlikult võimalik ka oluliselt väiksemate kulutustega.

1. Kostja esitas maakohtus aegumise vastuväite, mille juurde jäi ka apellatsioonimenetluses. Kostja leiab, et kuna hagejad teostasid tasaarvestuse ja pöördusid kohtusse 10.04.2017, on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lõike 1 alusel aegunud nõue perioodi 01.01.2013 kuni 09.04.2014 eest. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Tsiviilasjas nr 2-13-39654 tehtud ringkonnakohtu 06.12.2016 määrusest (punktist 17; t I kd lk 6-12) nähtub, et hagejad esitasid tasaarvestusavalduse määruskaebuses 07.09.
2. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega oleks hagejate nõue
3. aastal kantud kulude osas aegunud 31.12.2016 kell 24.
4. Asjaolu, et menetluslikult on võimalik tasaarvestuse põhjendatust kontrollida alles peale nõude osalist aegumist, tähendust ei oma.
5. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et sissenõudja sundtäidetav nõue on lõppenud võlgnikepoolse tasaarvestuse tulemusena ning lõppenud nõude sundtäitmiseks alustatud täitemenetlused tuleb tunnistada TMS § 221 lõike 1 alusel lubamatuteks.
6. Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad maa- ja apellatsioonimenetlusega seotud kulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja/vastustaja kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hagejate/apellantide põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus. TsMS § 174 lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel määrab hüvitamisele kuuluvad menetluskulud rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus. Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/