← Eesti

2-14-62075/128

Obsah (11)§ 162§ 657§ 230§ 436§ 442§ 392§ 329§ 351§ 658§ 231§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 162lg 1 järgi jäetakse menetluskulud poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Kostja esitas maakohtu otsuse ja täiendava otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palutakse jätta hageja kanda. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et poolte vahel sõlmiti rendileping. Maakohus hindas vaid hageja esitatud tõendeid ja väiteid. Maakohus ei selgitanud välja lepingu sõlmimise aega ja lepingu sisu. Kuigi ekspert leidis, et hageja esitatud
  2. jaanuari 2014 kiri monteeriti, ei arvestanud seda maakohus ega andnud sellele tõendile hinnangut. Maakohus ei selgitanud välja, kas kostja valdas sõidukeid sellisel õiguslikul alusel, mis annaks aluse nõude esitamiseks. Maakohus jättis hindamata kostja väited, et kostja osutas hagejale logistikateenust. Maakohus jättis selgitamata tõendamiskoormise ja rikkus sellega eelmenetluse sätteid. Kostjal ei olnud õigust veoste vedamiseks. Veoki 694BDM tegevusluba on väljastatud hagejale. Rahvusvahelist vedu saab sooritada vaid tegevusloa saanud isik. Kuigi tegevusluba saab lepingu alusel edasi anda, puuduvad sellekohased tõendid. Piiriületuse andmetest perioodil 01.01.2014 kuni 31.03.2014 ei nähtu, milline isik veokitega piiri ületas. Saatelehel puudub viide kostjale. Veokite valdamist ei tõenda ka väidetavad laekumised transporditeenuste eest. See viitab logistikateenuse pakkumisele. Täiendavas otsuses puuduvad põhjendused, miks täiendati otsust viivise osas. Hageja menetluskulud maakohtus on ülepaisutatud ja esindaja kulud ei ole põhjendatud ja vajalikud. Kuna tsiviilasi on tavapärase keerukusega, ei ole ajakulu 127,5 tundi vajalik.
  3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus hindas ka kostja väiteid. Kuna kostja oma väiteid ei tõendanud, on need paljasõnalised ja ei andnud alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja ei ole põhjendanud, milliseid menetlusnorme maakohus rikkus. Kostja võttis omaks, et kasutas hageja veokeid ja haagiseid. Ainuüksi omaksvõtt tõendab sõidukite kasutamist. Kuna kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tugines 5 omaksvõtule, puudub omaksvõtu üle vaidlus. Veokite kasutamist tõendavad ka veoteenuste sooritamine kolmandatele isikutele ja tunnistajate ütlused, samuti E100 Baltia OÜ kütusekaartide kasutamine. Ebaõige on kostja seisukoht, et
  4. jaanuari 2014 kiri on võltsitud. Ekspertiisis ei leitud, et dokument on võltsitud, vaid sedastati, et see ei ole originaaldokument ja see on monteeritud. Tegu on allkirja mehhaanilise jäljendamisega, mida kasutas kostja käibepraktikas korduvalt. Maakohus leidis õigesti, et tähendust ei oma tegevuslubade olemasolu. Majandusregistri kanne ei välista teisel tegevusalal tegutsemist. Väide tegevusloa puudumisest on vale. Kuna kostja tugines apellatsioonis tegevusloa puudumisele, tegi hageja päringu Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioonile (ERAA). ERAA vastuse kohaselt oli kostjal ühenduse tegevusluba
  5. juunist 2012 kuni
  6. maini
  7. Kostja ei ole menetluse kestel seadnud kahtluse alla nõude suurust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  8. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
  9. jaanuari 2018 otsus ja
  10. veebruari 2018 täiendav otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Asjas puudub vaidlus, et hagejal oli õigus üürile anda veokeid reg nr 693BDV ja reg nr 694BDV ning haagiseid reg nr 291GS ja reg nr 717GP. Pooled vaidlevad selles, kas ja millisel õiguslikul alusel olid nimetatud sõidukid

  1. jaanuarist kuni
  2. märtsini 2014 kostja kasutuses ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt sellel perioodil sõidukite kasutamise eest tasu. Hageja väidab, et kostja kasutas sõidukeid ja haagiseid suulise üürilepingu alusel, alternatiivselt nõuab hageja vara kasutustasu alusetu rikastumise sätete alusel.
  3. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et poolte vahel sõlmitud leping on rendileping (VÕS § 399). Hageja esitatud asjaoludel saanuks tegu olla üürilepinguga (VÕS § 271), kuna esile ei ole toodud rendilepingule omast vilja saamist. Ringkonnakohus märgib, et nii lepingu kui ka alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõude puhul peab hageja tõendama, et sõidukid olid konkreetsel perioodil kostja valduses (

§ 230lg 1).

Selleks pidi hageja tõendama sõidukite valduse kostjale üle andmise. Maakohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud, kuna kohtulahendi põhjendused ei ole selgelt seostatavad tuvastatud asjaoludega.

§ 436

lg 1 ja

§ 442

lg 8 kohaselt peab olema kohtuotsusest jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel kohus järeldusteni jõudis. Maakohtu otsusest ei nähtu, millega on tõendatud valduse üle andmine ja sõidukite valdamise ajaline periood. Seega jättis maakohus tuvastamata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud ja rikkus sellega oluliselt menetlusõiguse norme – eelmenetluse sätteid (

§ 392

lg 1 p 2, 3 ja 4,

§ 329

lg 3,

§ 351

) ja otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1,

§ 442lg 8).

Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, milline õiguslik sisu võib olla kostja vastuväidetel seoses logistikateenuse osutamisega ja mida kostja selleks tõendama pidi. Sellega rikkus maakohus ringkonnakohtu juhiseid asja uuel läbivaatamisel (

§ 658lg 2).

  1. Hageja nõue on suunatud kostjalt sõidukite ja haagiste eest tasu saamisele. Hageja on arusaamisel, et tasu saamise õigus tekkis hagejal alates
  2. jaanuarist
  3. Selleks pidi hageja tõendama kas tasulise lepingu sõlmimist ja valduse kostjale üle andmist või alternatiivselt kostja valdust vaidlusalustele sõidukitele ilma õigusliku aluseta. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole kumbagi asjaolu tõendanud. 6
  4. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja võttis sõidukite valdamise vaidlusalusel perioodil
  5. augusti 2015 kohtuistungil omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (

§ 231lg 2).

Kostja ei adresseerinud kohtule selgelt, et kostja võtab sõidukite valdamise omaks. Sõidukite kasutamine saab iseenesest toimuda ka sõidukeid valdamata, näiteks veolepingu sõlmimise teel oma vedamise kohustuse täitmiseks. Seetõttu ei saa kostja

  1. augusti 2015 istungil väljendatust üheselt järeldada, et kostja võttis sõidukite valdamise vaidlusalusel perioodil omaks. Hageja väitis, et veokid anti üürile suulise lepingu alusel ja hageja ei tea, kuidas anti valdus üle (tl 154, kd III). Ka lepingu ülesütlemine toimus hageja sõnul suuliselt. Lisaks sedastas hageja, et nende ainus tõend on seaduslike esindajate ütlused, kuna nemad suhtlesid kostjaga vahetult (tl 154, kd III). Hageja seadusliku esindaja J. Netšajeva väitel sõlmiti üürileping
  2. detsembril 2013 toimunud peol suuliselt (tl 181, kd III). See ei ole selgelt piisav lepinguliste suhete tõendamiseks, sest kostja seaduslik esindaja A. Kirillov vaidleb vande all antud ütlustes lepingu sõlmimisele vastu (III kd 182 p). Muud suulise (uue ja tasulise) lepingu sõlmimise fakti tõendavad tõendid puuduvad. Puuduvad tõendid enne
  3. jaanuari 2014 pooltevahelise (suulise) lepingu lõppemise või lõpetamise kohta, mistõttu saab ringkonnakohus eeldada, et pooltevahelised suhted jätkusid varasemalt kokkulepitud viisil.
  4. Hageja seaduslik esindaja J. Netšajeva ei osanud ringkonnakohtu
  5. augusti 2018 istungil (tl 179-183, kd III) öelda, kuidas anti kostjale üle sõidukite valdus. Tunnistaja J. Netšajeva sõnul tasus
  6. a veokite kütuse eest hageja. Sama kinnitas hageja ringkonnakohtu
  7. novembri 2018 istungil (tl 198-199, kd III). Hageja lisas, et
  8. aastal olid veokid antud kostjale tasuta kasutamiseks, sh tasus hageja parkimise. Hageja teise seadusliku esindaja L. Lahno ütluste (tl 181 pöördel, kd III) järgi kandis hageja kõik veokitega seotud kulud
  9. aastal. Samal aastal sai vedude eest tulu hageja. Hageja seaduslike esindajate sellised väited kinnitavad pigem kostja väidetud logistikateenuse osutamist
  10. aastal, kuna kulude kandmine ja tulu saamine on omane veolepingu täitmisele ehk vedamisele. Hageja ei ole veenvalt tõendanud, et poolte lepinguline suhe muutus
  11. aasta alguses. Tegu on hageja seaduslike esindajate väidetega, mis on otseselt vastuolus kostja seadusliku esindaja A. Kirillovi ütlusega, mille kohaselt kostjal vaidlusalusel perioodil veokite valdust ei olnud.
  12. Kostja seaduslik esindaja A. Kirillov ütles (tl 182-183, kd III) ringkonnakohtu istungil, et sõidukid ei olnud kostja valduses. Tunnistaja väitis, et logistikateenuste eest tasumine käis valdavalt sularahas ja pangaülekanne tehti vaid ühel korral. Tunnistaja sõnul andis ta jaanuarist 2014 kuni märtsini 2014 hagejale sularahas umbes 4000 eurot. Sularaha anti üle kontoris hageja esindaja L. Lahno kätte. Tunnistaja sõnul plaaniti vaidlusalused autod välja osta. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis ta küll peol, kuid ei sõlminud seal mingeid kokkuleppeid. Auto 201MES oli kostja oma ja selle auto jaoks kasutati hageja litsentsi, mille eest tasuti sularahas. A. Kirillov tunnistas, et autod olid de facto nende käes ja nad juhtisid autosid. Samuti ütles tunnistaja, et raha laekus vedude eest hagejale. Tunnistaja selgitas, et de facto kasutamine tähendab seda, et kostja laadis autosid. Hageja sai raha, maksis kindlustuse ja kütuse eest. Autojuhte kostjal ei olnud ja hageja autode juhtidele maksis hageja. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita tunnistaja eeltooduga veokite üürisuhet ega nende valdust. Kuigi tunnistaja ütles, et autosid kasutati de facto ja neid juhiti, viitavad ütlused pigem kostja väidetud logitikateenuse osutamisele
  13. aastal. Seda kinnitavad nii tunnistaja A. Kirillovi kui ka tunnistaja J. Netšajeva ütlused, et kütust tankis ja kindlustust maksis
  14. a hageja. Kostja esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et alates
  15. jaanaurist 2014 ei muutunud poolte suhetes midagi (III kd lk 198 p). Seega saab pidada tõenäoliseks, et kostja osutas
  16. a hagejale logitikateenust, mis seisnes eelkõige vedude vahendamises ja vastav tegevus jätkus ka pärast
  17. jaanuari
  18. Samas ei tõenda 7 hageja ja kostja seaduslike esindajate ütlused vaidlusalusel perioodil (jaanuar-märts 2014) sõidukite valdamist. Selles osas on hageja ja kostja esindajate ütlused vastuolus.
  19. Kostja kirjadest hagejale (tl 58-59, kd I; tõlked tl 84-85, kd I) nähtub, et kostja saatis väidetavalt
  20. jaanuaril 2014 hagejale kirja, kus palus veokid rendile anda. EKEI ekspertiisiakti (tl 175-177, kd I) kohaselt ei ole tegu originaaldokumendiga. Seetõttu ei saa seda tõendit pidada usaldusväärseks.
  21. Valdust määratletakse kui tegelikku võimu asja üle (AÕS § 32). Tegemist on faktilise asjaoluga. Valduse saamiseks peab isikul olema tegelik võim asja üle, konkreetne asi peab olema valdaja mõjusfääris selliselt, et isik saaks sellega vabalt toimida ja teiste isikute mõjud asja suhtes tegelikult välistada. Otsustamisel, kes on asja valdaja, peab arvestama ka käibearusaamasid (vt selle kohta Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 25). Hageja seisukohtadest saab järeldada, et hageja heidab kostjale ette tulu teenimist alates
  22. jaanuarist 2014 hagejale kuuluvate sõidukutega. Sõidukiga tulu teenimiseks on vajalik autojuht. Autojuhti on võimalik käsitleda valduse teenijana AÕS § 33 lg 3 tähenduses. Valduse teenija ei tegutse enda tahte kohaselt, vaid täidab teise isiku korraldusi. Vaidlusalusel perioodil sõidukite valdaja väljaselgitamiseks oleks abi teadmisest, kes olid vaidlusaluste sõidukite juhid ja kes oli nende tööandjaks, kuid nimetatud asjaolusid ei õnnestunud ringkonnakohtul tuvastada. Hageja loobus maakohtus taotlusest kuulata tunnistajatena üle autojuhid. Asjas on jäänud üle kuulamata ka D. Platonov, kes oli hageja väidete kohaselt isikuks, kelle abiga taastas hageja valduse sõidukitele. Autojuhtide ja D. Platonovi ülekuulamine tunnistajatena oleks võinud poolte seisukohti kinnitada.
  23. Kehtiv õigus ei sätesta lepingu liigina logistikateenuse lepingut, millele kostja oma vastuväidetes tugineb. Logistikateenuse osutamine võib iseenesest sisaldada erinevaid kohustusi (nt ekspedeerimist, vedamist, tolli vormistamist ja muid käsundi- või töövõtulaadseid kohustusi). Kostja juhatuse liikme R. Dyshkanti seletuse (tl 148-150, kd I) kohaselt tasus tellija veo eest kostjale ja seejärel tasus kostja veo eest hagejale. Ringkonnakohtu hinnangul vastab selline tegevus enim vedude vahendamisele ehk vedamise kohustuse võtmisele kolmanda isiku ees ning võetud vedamise kohustuse täitmiseks veolepingu sõlmisele teise isikuga. Sellisel juhul on kolmanda isiku ja kostja vahel veoleping ja kostja ja hageja vahel veoleping ning hagejal on veotasu nõue kostja vastu ning kostjal on veotasu nõue kolmanda isiku vastu, kes tellis kostjalt veo. Kirjeldatud juhul oleks kolmas isik saatjaks kostja suhtes ja kostja saatjaks hageja suhtes. Juhul, kui üks vedaja sõlmib teise vedajaga eraldi veolepingu oma vedamise kohustuse täitmiseks, on teise vedajaga veolepingu sõlminud isik nendevahelises veolepingus saatjaks. Sellisel juhul ei ole tegu järjestikuse vedamisega CMR art 34 mõttes, kuna vedu ei toimu ühe veolepingu alusel. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust tema kirjeldatud õigussuhet pidada muuks, kui vedamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et veoahelast võivad osa võtta ka vedajad, kes ei võta veost enda otsesesse valdusesse ja sõlmivad enda vedamise kohustuse täitmiseks ühe või mitme teise vedajaga veolepingu. Veoleping on töövõtulaadne õigussuhe ning seda ei pea täitma isiklikult (vt ka VÕS § 635 lg 3, VÕS § 774 lg 2). Vedamise kohustuse võtmine ei tähenda veo sooritamist enda veoki ja haagisega. Veolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku eest (saatja) vedama veose sihtkohta ja andma selle üle saajale (vt ka VÕS § 774 lg 1). Ainuüksi CMR-veokirjalt ei ole võimalik järeldada, millised vedajad veoahelas osalesid, kuna vedamise kohustuse võtnud isik võib selle kohustuse täitmiseks sõlmida lepingu teise isikuga. Samuti ei pruugi algne saatja, teised vedajad ega veose saaja teada, millised vedajad veoahelast osa võtsid, kuna kehtiv õigus ei sätesta kohustust oma lepingupartnereid teavitada sellest, kelle teenuseid veoahelast osavõttev isik kasutab oma kohustuste täimisel. 8
  24. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole enda kirjeldatud veomudelit (vedude vahendamine, vt p 17) piisavalt tõendanud. Eeltoodud veomudeli korral peaks kostjale laekuma raha kolmandalt isikult (algne veo tellija, algne saatja) ja seejärel peaks kostja maksma osa sellest edasi hagejale kui (all)vedajale, kuna veoleping on eelduslikult tasuline leping (vt ka VÕS § 774 lg 2, CMR art 1). Kostja pangakonto väljavõtted (tl 3-17, kd II) ei viita sellele, et kostja kasutas hagejat kolmandate isikutega sõlmitud veolepinguliste kohustuste täitmiseks. Väljavõttest ei nähtu, et kostja oleks tasunud hagejale arvestavates summades veotasu. Ringkonnakohtu
  25. mai 2018 istungil (tl 154, kd III) ütles kostja, et logistikateenuse rahad liikusid „käest kätte“. Kostja sedastas, et ta ei saa tõendada, et kogu äri nii käis. Kostja selgitas, et arvatavasti maksis saatja kostjale sularahas ja kostja maksis hagejale sularahas, kuid see väide on tõendamata. Kostja ringkonnakohtule
  26. juunil 2018 esitatud selgituse järgi sooritas hageja kostjale veo veokiga 693BDV
  27. veebruaril 2014,
  28. veebruaril 2014 ja
  29. jaanuaril 2014 ning veokiga 201MEZ
  30. jaanuaril 2014,
  31. jaanuaril 2014 ja
  32. märtsil
  33. Selgitusele lisatud CMRveokirjadest (tl 163-169, kd III) ei saa järeldada, kes valdas veokeid. CMR-veokirjade juurde lisatud arve nr 346 (tl 170, kd III) ei ole seotud vaidlusaluste veokitega. Sellel arvel on märgitud veok 791BDS. Teiste veokirjade kohta ei ole arveid lisatud. Seega ei tõenda esitatud veokirjad ja arve veo toimumist kostja väidetud viisil. Järelikult ei ole kostja oma väiteid hagejale väidetavalt nii enne kui ka pärast
  34. jaanuari 2014 osutatud logistikateenuse täpse sisu osas usutavalt tõendanud. Nimetatu ei oma aga asja otsustamisel tähtsust olukorras, kus hageja ei ole oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud.
  35. Väär on maakohtu seisukoht, et sõidukite valdamist tõendab kostja esitatud arve nr 08/2014 Expo Trans OÜ-le transporditeenuste eest (tl 195, kd I). Arvelt nähtub, et kostja vedas veose Venemaalt Eestisse
  36. veebruaril sõidukiga 693BDV ja haagisega 717GP. Kuigi tegu on vaidlusaluse veokiga, ei selgu arvelt, kas vedu tehti üüritud veokiga, õigusliku aluseta kasutatud hageja veokiga või sooritas veo hageja kostja tellimuse alusel. Viimasel juhul on tegu kostja ja hageja vahelise veolepinguga ja hagejal ei saa kostja vastu olla kasutustasu või alusetu rikastumise nõuet. Seega ei ole võimalik arve nr 08/2014 alusel järeldada, et kostja sooritas veo üüritud või õigusliku aluseta vallatud veokiga. Tunnistaja D. Kuksgauzeni (OÜ Aisance direktor) ütluste (tl 95, kd II) kohaselt pidas ta kostjat vedajaks ja veoks kasutatud autosid kostja seaduslikele esindajatele kuuluvateks masinateks. Tunnistaja avaldas, et juhul, kui ta annab ühele firmale vedamiseks veose, võib see firma olla ka vahendaja (tl 95 pöördel, kd II). Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et ta oli teadlik poolte vahelistest suhtetest või kokkulepetest vaidlusaluste sõidukite osas Tunnistaja R. Sagadi (hageja logistik) ütluste (tl 97, kd II) kohaselt võisid olla sõidukid antud kostjale rendile. Tunnistaja ei teadnud, kas veo eest tasuti kostjale. Tunnistaja ütles, et tema koostas tellimuse.
  37. märtsi 2014 arvel märgitud veo sooritas tunnistaja ütluste kohaselt kostja renditud veokiga. Vastusena kostja esindajale ütles tunnistaja, et ta ei tea, kas kostjaga olid rendilepingud, kuid ta esitas kostjale tellimused. Tunnistaja sedastas, et litsentsi omaja ei pea olema vahetult vedaja. Tunnistaja ei osanud öelda, kas veo eest tasuti kostjale. Tunnistaja ütlused ei tõenda sõidukite valduse üleandmist ja valdamise perioodi. Hageja raamatupidaja Y. Tipakova ütluste (tl 99-100, kd II) kohaselt tegeles kostja logistikateenustega ja pakkus neid paljudele firmadele. Tunnistaja teadis, et kostjal oli veok 201MEC. Tunnistaja ei mäletanud hageja ja kostja vahelise lepingu sisu. Tunnistaja teadis, et kostja tahtis veokeid välja osta. Tunnistaja ei andnud ütlusi sõidukite valduse kohta. 9
  38. Veokite valdamist kostja poolt ei tõenda ka PPA andmed piiriületuste kohta (tl 189, kd I), kuna seda võis teha ka hageja ise oma veokitega või mõni kolmas isik. Ei ole oluline, kas veo tellis kostja või kolmas isik. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et piiriületused tõendavad veokite valdamist. Piiriületused saavad tõendada vaid seda, et veokid sõitsid üle piiri, samas mitte asjaolu, kes veokeid valdas.
  39. CMR-veokirjad (tl 187, kd I) ei tõenda, et kostja veokeid valdas. Vedaja nimi, mis on veokirjal, ei tähenda automaatselt, et see vedaja veost ka tegelikult vedas. Võimalik on ühenduse tegevusloa teisele äriühingule kasutusse andmine. Sellisel juhul tehakse teise äriühingu veokile ühenduse tegevusloa ärakiri. Seetõttu ei saa CMR-veokirjal oleva vedaja nime järgi teada, kes oli vedaja. Seega ei saa CMR-veokirjadest järeldada ka seda, et CMR-l märgitud veost valdas hageja. Ühenduse tegevusloa omamine või selle puudumine ei tõenda asjas esitatud nõudeid. Vedada saab nii ühenduse tegevusluba omades (nt enda või üüritud veokitega) kui seda mitte omades (esitades teisele vedajale tellimuse oma vedamise kohustuse täitmiseks või kasutades teise ühingu tegevusloa ärakirja enda või üüritud veokitega vedamiseks). Kui vedaja veost oma valdusesse vedamisel ei võta, pole sellel vedajal ühenduse tegevusloa ärakirja vaja (AutoVS § 4 lg 1 ja 2, § 5 lg 1). Eraõiguslikult võib vedamise kohustust võtta iga isik ja selle tarbeks teiste isikutega lepinguid sõlmida, kuid vedu võib veokiga sooritada vaid tegevusloaga vedaja (AutoVS § 5 lg 1).
  40. E100 Baltija OÜ vastusest (tl 72, kd III) nähtub, et veokitele 693BDV ja 694BDV väljastati kütusekaardid ja need anti kostjale. Tankimisi tehti
  41. a veebruari- ja märtsikuus (tl 74, kd III). Kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuvad ülekanded E100 Baltiale (tl 3 jj, kd II). Kostja seaduslik esindaja märkis
  42. jaanuari 2017 istungil (tl 81, kd III), et veok 201MEC oli antud kostjale üle, kuna see osteti. Väidetavalt telliti kütusekaardid veokitele 693BDV ja 694BDV, et mitte tulevikus aega kaotada. Hageja äripartnerina jättis veokid kostjale müümata, kütusekaardid anti teise firma kasutusse. Ringkonnakohus leiab, et kütusekaartide kasutamisest üksi ei saa teha lõplikke järeldusi vaidlusaluste sõidukite valduse ja selle kestuse kohta.
  43. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole õnnestunud vaatamata asja arutamisele kahel korral maakohtus ja ringkonnakohtus kõiki poolte suulisi kokkuleppeid puudutavaid asjaolusid välja selgitada. Poolte seaduslike esindajate vande all antud ütlused on vastuolulised, üle kuulatud tunnistajate teadlikkus poolte kokkulepetest on puudulik, võimalike oluliste tunnistajate ülekuulamist ei ole taotletud, kirjalikud tõendid on kaudsed. Hagejal ei ole õnnestunud menetluses oma väiteid selles, et vaidlusalused sõidukid olid alates
  44. jaanuarist 2014 kostja valduses, kes pidi nende kasutamise eest tasu maksma, tõendada, mistõttu ei olnud ka kostjal kohustust kõiki oma vastuväiteid tõendada. Kuna hageja ei ole tõendanud veokite valdamist, ei ole võimalik nõuet rahuldada üürilepingu või alusetu rikastumise sätete alusel ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Tõendamiskoormis valduse ja selle ajalise kestuse osas lasus hagejal. Ringkonnakohus möönab, et poolte vahel võisid olla õigussuhted, mille sisu ei ole pooled selgelt esile toonud ja mida pole seetõttu ringkonnakohtul võimalik tuvastada.
  45. Kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata, tuleb

§ 162lg 1 alusel jätta poolte menetluskulud hageja kanda.

Kostja on esitanud menetluskulu nimekirjad, mille kohaselt on tema menetluskulud maakohtus asja esmakordsel läbivaatamisel esindajakuluna 25x 108 eurot = 2700 eurot, sh

  1. septembri 2016 istungi ettevalmistamisega ja osalemisega seotud kulud 700 eurot (II kd lk 107-108, 118119), ekspertiisitasu 282 eurot (I kd lk 147). Asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus on kostja esindajakulud 8 h x 100 eurot = 800 eurot (III kd lk 87). Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu riigilõiv apellatsioonkaebuselt Viru maakohtu
  2. novembri 2016 otsuse peale 550 eurot (III kd lk 176), riigilõiv apellatsioonkaebuselt Viru maakohtu
  3. jaanuari 2018 otsuse peale 600 eurot, esindaja kulu asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus 27, 5 h x 100 10 eurot = 2750 eurot (koos
  4. novembri 2018 kohtuistungiga), kokku 3350 eurot (III kd lk 196). Kokku on kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses 7682 eurot, sh riigilõiv 1150 eurot ja ekspertiisitasu 282 eurot. Kostja taotleb menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja ei ole kohtumenetluse käigus kostja menetluskulude põhjendatust vaidlustanud ja on jätnud selle kohtu hinnata. Hageja ise taotles maakohtu menetluses menetluskuluna 17 972,50 euro ja ringkonnakohtu menetluses 4095 euro väljamõistmist. Hageja nõue tugines suulisele lepingule, milline ei leidnud kohtumenetluses tõendamist. Hageja esitas ka alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Nimetatud asjaolud muutsid käesoleva asja keskmisest keerukamaks. Asja on menetletud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kaks korda. Peetud on mitmeid kohtuistungeid, sh kolm kohtuistungit ringkonnakohtus asja teisel läbivaatamisel. Nimetatud asjaoludel peab ringkonnakohtus kostja lepingulise esindaja kogukulu 6250 eurot põhjendatud kuluks. Esindaja töö tunnihind 100 ja 108 eurot/h on mõistlik ja vastab esindaja kvalifikatsioonile. Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja kostja kasuks menetluskuluna maakohtus kokku 3782 eurot ja ringkonnakohtus kokku 3900 eurot (sh riigilõiv 1150 eurot). Menetluskuludelt kuulub välja mõistmisele viivis. /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson 11 /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti-Kerstna Vaks

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.