TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-17-1882 Määruse kuupäev 27. september 2017 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi XXXXX taotlus peatada esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla 0

) § 251 lg 1 sätestab, millised on lubatavad esialgse õiguskaitse abinõud. Nende seas ei ole võimalust keelata mingitele üldistele tunnustele vastavate haldusaktide andmine või peatada võimalike tulevikus antavate haldusaktide täitmine. Kohus saab peatada olemasoleva haldusakti täitmise, kui taotleja on esitanud sellele haldusaktile vaide või kaebuse. Viru Vangla teatas kohtule (tl 31-32, 38-39), et käskkiri 6-3/781-1 pöörati täitmisele 24.08.2017 ja täitmine lõpetati 23.09.2017. See tähendab, et selle haldusakti täitmise peatamine ei ole enam võimalik. Taotlus ei ole selles osas lubatav ja kohus jätab selle läbi vaatamata. Kokkuvõttes lahendab kohus sisuliselt taotluse peatada käskkirjade 6-3/771-1 ja 6-3/818-1 täitmine. 7.

§ 249

lg 1 ja 3 kohaselt võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

§ 249

lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal.

§ 251

lg 1 p 1 alusel võib esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise.

1. Kohtu hinnangul toimub taotleja ja vangla vahel kaks erinevat vaidlust. Esiteks on taotleja vaidlustanud haldusaktid, millega talle määrati distsiplinaarkaristused, ning taotleb nende kehtetuks tunnistamist. Selles küsimuses toimub kahtluseta vaidemenetlus.
2. Teiseks tugineb taotleja sellele, et tema tervisliku seisundi tõttu ei tohiks teda kartserisse paigutada. 3 Kohtu hinnangul ei näe õigusaktid ette, et distsiplinaarkaristuse määramisel tuleks arvestada kinnipeetava tervislikku seisundit. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 alusel määratakse distsiplinaarkaristus õigusakti nõuete süülise rikkumise eest ning VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, mis on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Kinnipeetava tervislik seisund ei mõjuta seda, kas kinnipeetav pani toime talle ette heidetud teo, kas ta tegi seda süüliselt ja milline distsiplinaarkaristus aitaks kõige paremini kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele. Tulenevalt VangS § 41 sätestatud kinnipeetava inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise üldisest kohustusest peab kinnipeetava tervislikku seisundit arvestama karistuse täitmisele pööramisel, sh tuleb kartseri tingimusi leevendada, kui kinnipeetava tervislik seisund seda nõuab. Teoreetiliselt peab kohus võimalikuks ka olukorda, kus kinnipeetavale on distsiplinaarkaristusena määratud kartserisse paigutamine, kuid tulenevalt kinnipeetava tervislikust seisundist ei saa seda üldse täitmisele pöörata. Taotleja väited selle kohta, et tema tervislik seisund ei võimalda tema kartserisse paigutamist, ei ole seega hõlmatud vaidlustatud käskkirjade kehtetuks tunnistamise või tühistamise nõudega. Tegemist on eraldi nõudega, mis on suunatud täitetoimingule ehk distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisele. Kohtu hinnangul sisaldus distsiplinaarmenetlustes esitatud taotleja vastuväidetes ka taotlus mitte pöörata karistusi täitmisele. Punktis 2 nimetatud vaides heidab taotleja vanglale ette, et vaatamata tema vastuväidetele pööras vangla distsiplinaarkaristused täitmisele, ning taotleb seda, et keelataks tema edasine kinnipidamine kartserirežiimil. Seega toimub ka selles küsimuses vaidemenetlus.
3. Kohus leiab, et taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kartserikaristuse täitmisele pööramisega luuakse tagajärg, mida ei ole hiljem võimalik tagasi pöörata. Samuti ei saa tagantjärele leevendada kartseri tingimusi, kui kohus peaks leidma, et taotleja tervislik seisund seda nõudis. Kui kohus peaks kaebuse rahuldama, siis saab taotlejale alusetult kartseris viibitud aja eest või talle tervise kahjustamisega põhjustatud kahju eest maksta hüvitist, kuid kartseris viibimist ei saa tagantjärele olematuks teha. See tähendab, et taotlus on lubatav, kuid mitte veel seda, et taotlus tuleks rahuldada.
4. Kaebuse eduväljavaadetele on praeguses menetlusstaadiumis raske hinnangut anda. Mõlemad pooled on esitanud väiteid, mis on kaalukad. Nende vastastikkust hindamist ei ole kohane teha esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses. Kohtupraktikas on aastaid peetud lubatavaks kartserikaristuse määramist tööle asumisest keeldumise eest, sh olukorras, kus kinnipeetav on ka varem keeldunud tööle asumast, samuti kartserikaristuste järjestikkust täitmisele pööramist (vt näiteks Riigikohtu lahendid 3‑3‑1‑79‑12, 3-3-2-1-15). Väljakujunenud kohtupraktika muutmine on küll alati võimalik, kuid kui seda teha, siis peaks see toimuma asja sisulise arutamise ja lahendamise tulemusena. Taotleja seisukohta, et korduvate samalaadsete korralduste järgnev andmine, iga sellise korralduse täitmata jätmise käsitlemine eraldi rikkumisena, iga rikkumise eest eraldi raskeima karistuse - kartseri - määramine ja karistuste vaheaegadeta täideviimine on õigusvastane, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Teiselt poolt on ennatlik lähtuda eeldusest, et järjestikkuste karistuste määramine ja täideviimine sellises olukorras on õigusvastane. Vanglas esineb kindlasti selliseid korraldusi, mida tuleb anda korduvalt uuesti ja mille täitmine tuleb saavutada muuhulgas distsiplinaarkaristuste kohaldamise kaudu.
5. Isiku tervisliku seisundi hindamine ja arvestamine distsiplinaarkaristuse määramisel või täideviimisel on kohtupraktikas laiemalt ja põhjalikumalt käsitlemata. Sh on vaieldav, kust 4 kulgeb piir avalik-õigusliku vaidluse ja tervishoiuteenuste osutamise üle peetava eraõigusliku vaidluse vahel. Halduskohus saab anda arsti tegevusele ja otsusele sisulise hinnangu, kui arst andis kooskõlastuse haldusmenetluse raames (Riigikohtu lahend 3-3-1-44-14 p 19). See eeldab, et vangla pöördus arsti poole meditsiinilise hinnangu või kooskõlastuse saamiseks. Kohtu käsutuses olevate dokumentide põhjal ei ole vangla teostanud haldustoiminguna taotleja tervisliku seisundi hindamist distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise otsustamiseks. Vangla on tuginenud tervisekaardi kannetele ehk tervishoiuteenuse osutamise käigus antud hinnangutele. Nendes andmetes ei sisaldu piiranguid taotleja kartserisse paigutamisele. Kohus märgib, et meditsiiniosakonna juhataja Kai Irdi tõend (tl 21-22), mille järgi taotleja terviseseisund võimaldab kanda kartserikaristust, ei ole käsitletav haldusmenetluses antud arsti kooskõlastusena. Kai Ird ei ole Terviseametis registreeritud tervishoiutöötaja ja ei saa osutada tervishoiuteenuseid (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2-3). Seega on tema poolt tervisekaardi andmete põhjal koostatud tõend samaväärne vaidlustatud käskkirjades sisalduvate vangla põhjendustega, mis samuti tuginevad tervisekaardile. Kai Irdi tõendile ei ole vaidlustatud käskkirjades ka tuginetud. Kui taotleja pöördus ise meditsiinitöötaja poole sooviga saada tervishoiuteenust (taotleja läbivaatamine, diagnoosi määramine, ravimine, nõustamine või muul viisil tervishoiuteenuse osutamine arsti poolt) ja tal on osutatud tervishoiuteenusele etteheiteid, siis tuleb taotlejal esitada hagi maakohtule. Tervishoiuteenuse osutamine on võlaõiguslik suhe ning vangla arsti tegevus tervishoiuteenuse osutamisel ei allu halduskohtu kontrollile.
6. Avaliku huvina on praeguses asjas käsitletav distsipliini ja seeläbi ka julgeoleku tagamine vanglas. Distsipliinirikkumise korral peab vangla saama reageerida adekvaatse karistusega. Karistuse mõju nii konkreetsele kinnipeetavale kui ka üldpreventiivselt on suurim siis, kui karistus täidetakse kohe. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärjeks võib olla see, et karistust ei ole enam võimalik täitmisele pöörata. VangS § 65 lg 6 kohaselt ei täideta distsiplinaarkaristust, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Kohtumenetlus koos sellele eelneva kohustusliku vaidemenetlusega võib seda tähtaega ületada. See ühtlasi tähendab, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise korral on taotleja vaidluse eesmärgi vähemalt osaliselt saavutanud. Riigikohus on selgitanud, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse äraotsustamist. See põhimõte ei tähenda kohtu jaoks vääramatut keeldu, seda tuleb arvestada koos muude asjaoludega. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud (Riigikohtu lahend 3-3-1-59-14 p 19).
7. Taotleja tugines esialgset õiguskaitset taotledes eelkõige sellele, et vaidlustatud käskkirjade täitmine tekitab kahju tema psüühilisele tervisele. Kohtu jaoks saab asja lahendamisel määravaks asjaolu, et see väide ei ole kinnitust leidnud. Kohtule esitatud meditsiinidokumendid (tl 17-23, 50-55) ei kinnita seda, et taotleja psüühiline tervis on järjepidevalt halvenenud. 15.09.2016.a raviloos 169 oli taotleja diagnoosiks mõõdukas depressioon (F32.1), taotleja soovis talle määratud ravimi kvetiapiini annust langetada ja psühhiaater Olev Toomla seda ka tegi. Ravimi doosi vähendamist on kinnitatud 23.09.2016.a raviloos 173, taotleja enesetunne vähendatud doosiga on hea. 12.01.2017.a raviloos 202 andis taotleja pärast tööle asumise korralduse saamist teada, et tema psüühiline tervis on muutunud. 03.02.2017 viibis taotleja dr Toomla vastuvõtul, selle kohta koostatud raviloos 207 on öeldud, et taotleja sõnul on kartseris tema psüühika häiritud. Diagnoosi arst taotlejale ei pannud. 31.03.2017 oli taotleja registreeritud psühhiaatri vastuvõtule, kuid keeldus tulemast (tl 51). 5 Psühhiaater Lembe Ermose 13.07.2017.a hinnangu (ravilugu 241, tõend tl 23) kohaselt on taotleja diagnoosiks muud rasked stressireaktsioonid (F43.80), terviseseisundit mõjustavaks teguriks (Z65.1) on märgitud vangistus. Taotleja kaebas stressi, väsimust ja kurnatust, kuid ravimeid ei soovinud. Arst otsustas, et taotleja psühhiaatrilist ravi ei vaja. Arst oli teadlik, et taotleja viibib juba pikemat aega kartseris. Eeltoodu näitab, et kui varem määras psühhiaater taotlejale ravimid, siis 13.07.2017.a leidis psühhiaater, et taotleja psühhiaatrilist ravi ei vaja. See ei ole iseloomulik tervise halvenemisele. Taotleja eelmine haigus - depressioon - oli vaidlustatud käskkirjade täitmise ajaks möödunud, taotlejal oli tekkinud uus haigus. Põhistamata on taotleja väide, et uus haigus on eelmisest raskem. Taotleja viibis 04.09.2017 arst Reet Aadamsoo vastuvõtul, kuid ei kaevanud probleeme psüühikaga ja ei taotlenud psühhiaatri vastuvõtule pääsemist (tl 55).
8. Õige on see, et seljavalu on taotleja korduvalt kaevanud, sh vaidlustatud käskkirjade täitmise ajal (ravilugu 162, 164, 201, 246). Kuid seljavaevuste leevendamiseks ei ole tingimata vaja vaidlustatud käskkirjade täitmist peatada. Taotleja enda hinnangul piisaks sellest, kui tal oleks võimalus päeva jooksul pikali heita. 18.09.2017.a raviloo 246 andmetel viibis taotleja neuroloog Niina Neglasoni vastuvõtul ja tal oli võimalus esitada arstile oma soov saada luba kasutada madratsit ka päeval. Tervisekaardilt ei nähtu, et taotleja oleks seda teinud. Ka taotleja ise ei tugine sellele, et ta avaldas soovi madratsi kasutamiseks, kuid talle öeldi ära. Samas 20.09.2016.a raviloo 172 põhjal anti taotlejale kartserisse võimlemismatt, seega puudub põhjus arvata, et arst meditsiinilise vajaduse korral oleks madratsi andmisest keeldunud.
9. Kokkuvõttes on kohtu hinnangul ülekaalus asjaolud, mis räägivad esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kohus jätab taotluse käskkirjade 6-3/771-1 ja 6-3/818-1 täitmise peatamiseks rahuldamata. Kohus selgitab taotlejale, et arstiabi peab kinnipeetavale olema tagatud ka kartseris viibides. Kui taotlejal on terviseprobleemid, siis tuleb tal pöörduda arsti poole. Kui selleks on meditsiiniline näidustus, siis saab arst ka kartserikaristuse kandmise kestel teha ettekirjutuse kartseri tingimuste leevendamiseks.
10. Kuna taotlus jääb osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata, siis jäävad taotleja menetluskulud tema enda kanda.
11. Punktis 4 nimetatud taotluse esitas taotleja nimel vandeadvokaat Paul Järve. Advokaat teatas, et tema esindusõigus on piiratud taotluse koostamise ja kohtule esitamisega ning palus edastada menetlusposti taotlejale, mitte advokaadile. Kohus edastab määruse taotlejale endale.
12. Kohtuasja toimik sisaldab andmeid taotleja tervisliku seisundi kohta ehk delikaatseid isikuandmeid. Neid andmeid on käsitletud ka praeguses määruses. Kuna kohtuasi lahendati kirjalikus menetluses, siis puudub vajadus kuulutada menetlus kinniseks. Taotleja eraelu puutumatuse kaitseks on piisav, kui määruse avaldamisel asendatakse taotleja nimi tähemärgiga. Määrus ei sisalda muid avalikult kättesaadavaid andmeid, mille abil saaks taotlejat üheselt identifitseerida.

§ 175

lg 3 ja 4 alusel asendatakse avaldatavas kohtumääruses taotleja nimi tähemärgiga X. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Määrus on jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 09.11.2017 lahendiga osaliselt 09.11.

1. 6 Tartu Ringkonnakohtu 09.11.17 määrus: RESOLUTSIOON
2. Võtta asja materjalide juurde xxxxx poolt
3. oktoobril
4. a esitatud avaldus ja väljavõte tervisekaardist (ravilugu nr 248).
5. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. septembri
7. a määrus osas, milles halduskohus jättis taotluse Viru Vangla
8. augusti
9. a käskkirja nr 6-3/771-1 ja
10. augusti
11. a käskkirja nr 6-3/818-1 täitmise peatamiseks rahuldamata.
12. Jätta taotlus Viru Vangla
13. augusti
14. a käskkirja nr 6-3/771-1 täitmise peatamiseks läbi vaatamata.
15. Lõpetada Viru Vangla
16. augusti
17. a käskkirja nr 6-3/818-1 täitmise peatamise taotluse osas menetlus.
18. Mõista Viru Vanglalt määruskaebuse esitaja kasuks menetluskuluna välja 100 (ükssada) eurot.
19. Tagastada määruskaebuse esitajale riigilõiv 15 eurot ning kanda see advokaadibüroo Järve, Otti ja Partnerid OÜ arveldusarvele nr EE111010902001087000 (SEB Pank). 7