) § 10 lg 2 alusel kaitse alla Puiatu väike-konnakotka püsielupaik, mis hõlmas osaliselt Tikuta kinnistut. Keskkonnaministeerium teavitas 17.07.2008 XX kaitsekohustusest ja sellest, et Tikuta kinnistult on leitud väike-konnakotka pesapaik ning selle tulemusena on algatatud püsielupaiga moodustamise menetlus.
lg-ga 2 ja § 31 lg-ga 2 ning Puiatu väike-konnakotka püsielupaiga kaitse-eeskirjaga. 5. XX esitas Tallinna Halduskohtule 05.11.2015 kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid tühistada keskkonnaministri 21.09.2015 määruse nr 55 § 1 p 1 osas, millega võeti kaitse alla Puiatu väike-konnakotka püsielupaik, ning mõista Tikuta kinnistul omandiõiguse piirangute talumise eest Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja hüvitis 655,30 eurot aastas alates Puiatu püsielupaiga moodustamisest 21.09.2015 kuni Puiatu püsielupaiga tühistamiseni. Vaidlustatud haldusakt on nõuetekohaselt kaalutlemata ja põhjendamata ning haldusmenetlus on kestnud ebamõistlikult kaua. ML ekspertiis on ühekülgne ning tugineb keskkonnaregistri kontrollimatutele ja ebausaldusväärsetele andmetele. Keskkonnaminister ei ole arvestanud asjaoluga, et faktiline alus püsielupaiga moodustamiseks on menetluse käigus kadunud, sest pesapuud Tikuta kinnistul ja selle kõrval asuval Saare kinnistul on hävinenud. Kuna pesasid ei ole ja pesitsusi ei ole viimastel aastatel registreeritud, siis ei ole võimalik rääkida ka püsielupaigast. Samuti ei ole tegemist perspektiivse püsielupaigaga, sest kotka tagasituleku tõenäosus on sobivate puude (s.o piisavalt tiheda võraga kuuskede) puudumise ja metsamassiivi väiksuse (Tikuta kinnistu 37,82 ha ja Saare kinnistu 6,32 ha, kuid rõhuv enamus kotkapesadest asuvad vähemalt 200 ha suuruses metsamassiivis) tõttu madal. Kaebaja taotletud perioodilise hüvitise suurus piirangute talumise kohustuse eest (kokku 655,30 eurot aastas) lähtub maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus“ § 3 lg-tes 1 ja 2 2
Määruse eelnõu seletuskirja p 2.4.2.4 sisaldab kaitse alla võtmise piire ja põhjendusi kaebaja kinnistut puudutavas osas ning seletuskirja p-s 3 on antud arvamus kaebaja seisukohale kaitse alla võtmise menetluses. Ekspertiisi ei ole teinud Keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist ML isiklikult, vaid selle tegemises osalesid ka liigieksperdid JS, PV, TE, AN ja JT (vt ka Tallinna Halduskohtu 26.05.2015 otsus nr 3-14-50857, p 61.3). Väited haldusakti ebaõigsusest seoses pesapuu puudumisega ei ole asjakohased. Pesapuu puudumine kaitse alla võtmise ajal ei vähenda metsa sobivust liigile, sest püsielupaik on pindalaline territoorium, mis moodustatakse metsa elupaiga tunnuste järgi ning pole välistatud, et liik ehitab alale uue pesa. Pesapuu olemasolu omab õiguslikku tähendust vaid
Asjaolu, et kaebaja on Tikuta kinnistul asunud pesapuu maha raiunud (tuvastatud väärteoasjas nr 4-152573), ei anna alust ala seisundit veelgi kahjustada, jättes selle kaitse alla võtmata. Keskkonnaregistrisse kantud seireandmete kohaselt oli Tikuta kinnistul
lg 1 kohaselt tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Seadus ei anna keskkonnaministrile sisulist kaalutlusõigust jätta teadaolev väike-konnakotka elupaik kaitse alla võtmata, millest tulenevalt 3
lg 2) ning püsielupaiga moodustamise eeldused tulenesid
§-st 7 ja § 48 lg-st
lg 3 alusel tehtud ekspertiisis on piisaval määral põhjendatud väike-konnakotka elupaikade kaitse alla võtmise eesmärki ja eeldusi ning püsielupaikade piiride põhjendatust ja looduskaitseobjekti tüübi valikut. Kuigi ekspertiis on koostatud
Püsielupaika
lg 5 p 1 tähenduses ei saa tõlgendada kitsalt, sidudes selle üksnes pesapuu olemasoluga. Elupaik ei tähenda ainult paika, kus organism parasjagu elab, vaid eelkõige ala, mille ressursid ja tingimused võimaldavad organismil seda kasutada, seal ellu jääda ja paljuneda. Sellise lähenemise õigsust kinnitavad mh „Väike-konnakotka kaitse tegevuskava aastateks 2009–2013“ ja uue tegevuskava eelnõu. Väike-konnakotkal on Eestis tavaliselt rohkem kui üks pesa ja pesade kasutamise vaheaeg võib ulatuda kuni 8 aastani. Kuna samas on tegemist paigatruu liigiga, siis ei anna pesade hävimine veel alust väita, et järgnevatel aastatel kotkad oma senisesse elupaika ei naase. Tikuta kinnistul asunud pesapuu väljanägemist ja kinnistul hetkel säilinud ümbritsevat metsa arvestades ei ole välistatud, et väike-konnakotkas võib piirkonnas leida sobiva lennukoridoriga ja muude parameetritega puu(d), mille otsa ehitada uus pesa või pesad. Kaebaja väited püsielupaigas metsa kiirest hävinemisest 5 aasta jooksul on pigem kantud soovist kasutada olemasolevat raieküpset metsa majanduslikel eesmärkidel. Selline eesmärk on mõistetav, kuid looduskaitseline avalik huvi, kehtiv
ja vastavad riigi kohustused kaaluvad praegusel juhul selgelt üle kaebaja huvi kasutada oma metsa majanduslikul eesmärgil. Tikuta kinnistul on väike-konnakotkale sobivad puud olemas ning elupaiga sobivust on näidanud ka väike-konnakotkas oma pikaajalise kohaloleku ja sigimisega ning kahe pesa ehitamisega. Seetõttu on tõenäoline, et isegi pesapuu hävimisel naaseb kotkas sellesse elupaika ja ehitab endale uue pesa. Vastustaja on põhjendatult ümber lükanud kaebaja otsitud seisukoha, et Puiatu elupaiga puhul on tegemist kõigest väikese eraldiseisva metsatukaga. Tegelikult on lääne pool asuva Puiatu metsamassiivi pindala üle 1900 ha ja kotkametsa poolsaare pindala 45 ha. Väited ekspertiisis osalenud isikute sobimatusest tuleb jätta tähelepanuta. Keskkonnaametnikud (sh ML) on valdkonna ekspertidena piisavalt pädevad ekspertiisi läbi viima. Kaebaja väited ekspertide ebapädevusest tuginevad üksnes tema subjektiivsele hinnangule. Keskkonnaregistri andmete usaldusväärsus laiemalt ei ole praeguses asjas oluline, sest väike-konnakotka elupaigas elamist ja sigimist puudutavad andmed on kohus lugenud usaldusväärseteks. Kokkuvõttes puudub vaidlustatud määruse tühistamiseks alus. Kaebaja hüvitisenõuded on põhjendamata. Samasisulised hüvitusnõudes on olnud esitatud haldusasjas nr 3-14-50060, milles tehtud jõustunud kohtuotsustega jäeti need rahuldamata. Kohus ei pea vajalikuks hakata nimetatud lahendites toodud põhjendusi üle kordama, nõustudes 4
lg 1 p 1) või püsielupaikade (
lg 1 p 4) sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimise eest ning kaebaja saab esitada taotluse hüvitise saamiseks otse haldusorganile. Kuigi maamaksuvabastus üksinda ei olnud piirangu hüvitamiseks piisav, siis piirangutega kinnisasja omandamisel makstud turuväärtusele vastav hind ei saa olla kompensatsioonina ebapiisav. Kaebaja ei saa riigilt nõuda teistsuguste hüvitusmeetmete kasutamist. Pole usutav, et kogu sihtkaitsevööndisse ja piiranguvööndisse jääv mets häviks ca 5 aastaga. Metsamaa suurust arvestades on kaebajal võimalus esitada metsateatisi sihtkaitsevööndist väljapoole jääva ala majandamiseks. Samuti ei ole välistatud olemasoleva püsielupaiga kustutamise menetluse algatamine juhul, kui väike-konnakotkad ei asu püsielukohta mingil põhjusel elama ja pesitsema. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. XX palub 21.06.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (HKMS § 157 lg 1), kohaldanud vääralt materiaalõigust ja hinnanud ebaõigesti tõendeid. Vaidluse keskseks probleemiks on küsimus, kas otsus Puiatu püsielupaiga moodustamise ja kaitse alla võtmise kohta on õiguspärane olukorras, kus väike-konnakotkaid ei ole Tikuta kinnistul pesitsenud alates 2013. a-st ja Saare kinnistul 2014. a-st.
lg 1 p 4 ja lg 5 p 1 kohaselt pidanuks kohus vaidluse lahendamiseks tuvastama, kas vaidlustatud määrusega moodustatud Puiatu püsielupaik oli väike-konnakotka kui rändlinnu perioodiliseks sigimisalaks või muu perioodilise koondumise paigaks. Sigimispaigana tuleks mõista linnu reaalset pesapaika, kuid mitte tema igakordset viibimiskohta.
lg-st 5 ei nähtu, et püsielupaigana saaks kaitse alla võtta näiteks üksnes linnu elutegevuseks looduslikult sobivat maastikku või puudesalu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 54 ja 56 sätestatud haldusakti õiguspärasuse nõuded saaks lugeda täidetuks vaid juhul, kui Tikuta ja Saare kinnistute püsielupaigaks määratud ala oli vaidlustatud määruse andmise ajal väike-konnakotka sigimisehk pesapaigaks. Halduskohus on hinnanud üksnes küsimust, kas ja kui kaua väikekonnakotkas Puiatu püsielupaigaks määratud alal elas ja pesitses, kuid ei ole pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et juba enne haldusakti andmist olid pesad asustamata (Tikuta kinnistul asunud pesa osas tuvastatud 14.11.2013 ja 26.06.2014 paikvaatlusel) ja haldusakti vastuvõtmiseks ajaks ka puud murdunud. Tikuta kinnistul ei toimunud pesitsust
lg-s 3 nõutud ornitoloogiahariduseta ja ametikohast tulenevalt kallutatud ML) on koostatud 2012. a seisuga, kuid leidis, et uued andmed kotkapesade hävimise kohta ei muuda lõppotsust.
ei näe ette võimalust tulevikus tekkivate elupaikade kaitse alla võtmiseks, vaid perspektiivis tekkivate elupaikade kaitse on võimalik üksnes kaitsealade ja hoiualade moodustamise kaudu, milleks on
Loodusobjekti kaitse alla võtmine peab olema teaduslikult põhjendatud ja tuginema faktidele (vt Riigikohtu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p 41). Praegusel juhul on keskkonnaminister ja halduskohus lähtunud aga üksnes spekulatsioonidest, et kuna Tikuta ja Saare kinnistutel ei ole mets veel täielikult hävinud, siis pole väikekonnakotka sinna elama asumine välistatud. Samas esineb isegi halduskohtus tunnistusi andnud ornitoloog US väitel vaid 15% tõenäosus, et kinnistu kotka poolt uuesti asustatakse. Sedavõrd väikest tõenäosust arvestades ei ole Tikuta kinnistule seatud omandiõiguse piirangud proportsionaalsed ega eesmärgipärased. Väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõus (lk 13) märgitud keskmine pesade asustamise aeg (3-4 aastat) on ammu möödunud. Tikuta kinnistu on liigniiske ning sellel kasvavad puud hajutatud üraski ja/või juurepessi poolt. Metsakonsulent AR hinnangul hävib vaadeldav mets viie aasta jooksul. Halduskohus on meelevaldselt ja õigusnormidele tuginemata väitnud, et teadaolev väike-konnakotka elupaik tuleb igal juhul kaitse alla võtta ning vastustajal puudub seejuures igasugune kaalutlusõigus. Sootuks vastupidine nähtub
lg-st 4, mille kohaselt võidakse isegi kaitse alla võtmise eelduste olemasolul jätta ala otstarbekuse kaalutlusel kaitse alla võtmata. Kaebajat on koheldud meelevaldselt erinevalt võrreldes Natura 2000 alal asuva metsamaa omanikuga, kellel on olnud võimalik taotleda piirangute hüvitamiseks iga-aastast toetust (sihtkaitsevööndis 110 euro/ha ja piiranguvööndis 60 eurot/ha). 30.01.2017 jõustunud muudatuste alusel saavad püsielupaikade maaomanikud taotleda samuti hüvitist vaid sihtkaitsevööndi piirangute talumise eest, mistõttu on meelevaldne ebavõrdne kohtlemine jätkuv. Halduskohus ei ole neid väiteid analüüsinud. 9. Keskkonnaminister vaidleb 07.07.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Väike-konnakotka kõikide teadaolevate elupaikade kaitse tuleb
lg 1 kohaselt tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Samalaadsed kohustused tulenevad ka linnudirektiivi 2009/147/EÜ art 4 lg-st 1 (vt Euroopa Kohtu 19.05.1998 otsus C3/96, p 56; 07.09.2004 otsus C-127/02, p 64; 10.01.2006 otsus C-98/03).
lg 1 p-i 4 ja lg-t 5 ei saa tõlgendada üksnes grammatiliselt, vaid arvestada tuleb ka sätte eesmärki rakendada asjakohaseid kaitsemeetmeid, et säilitada looduslikke elupaigatüüpe hõlmavate alade keskkonnatunnused liikide ellujäämiseks (vt Euroopa Kohtu 11.04.2013 otsus C-258/11, p 38).
-st (sh § 1 p-st 1 ja § 3 lg 2) ning linnu- ja loodusdirektiividest tulenevad looduskaitse ja looduse säilitamise kohustused kohalduvad ettevaatusprintsiibist tulenevalt juba enne, kui tuvastatakse kaitsealuse liigi arvu vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on muutunud reaalseks (vt Euroopa Kohtu 07.09.2004 otsus C-127/02, p-d 57-58; 21.07.2016 otsus C-387/15 ja C-388/15). Väike-konnakotka kaitse tegevuskava aastateks 2009–2013 ja uue tegevuskava eelnõus on elupaiku samuti sisustatud avaralt. Olenemata sellest, kas elupaika igaaastaselt kasutatakse või mitte, võib olla kindel, et elupaigaks sobivate alade kaitse alt väljaarvamine vähendab liigi säilimiseks vajalike alade suurust, põhjustab alade hävimise või nende iseloomulike tunnuste kadumise, mis toob omakorda kaasa alal esinevate esmatähtsate liikide kadumise. Elupaigana kasutatud sobivas metsakoosluses kaitserežiimi puudumise tagajärjeks võib olla sobiva metsa hävimine raie läbi, mis omakorda välistab liigi tagasipöördumise. Kuna selline kaitse puudutab üksnes valitud liike, mille säilimine on suuremas ohus, on meede ka proportsionaalne. Arvestades, et kuni pooled väike-konnakotka pesapaigad on teadmata (st kaitseta), vajavad teadaolevad pesapaigad eriti tõhusat kaitset. 6
lg 2 alusel moodustatakse elupaik metsa elupaiga tunnuste, mitte konkreetse puu järgi. Oluline ei ole mitte pesapuu, vaid sobiv metsakooslus (pindalaline territoorium). Pesapuu omab eraldi tähendust vaid
Seega ei anna üksnes pesapuu puudumine alust püsielupaiga moodustamise kehtetuks tunnistamiseks. Kuni kinnistul olev vanametsa osa on jätkuvalt väike-konnakotkale sobivas seisus, on püsielupaiga moodustamine antud alal põhjendatud, sest ei ole välistatud, et liik ehitab alale uue pesa (vrd Euroopa Kohtu 24.11.2011 otsus C-404/09, p-d 133-134). Pesapuu hävimine ei saa põhjendada ala seisundi veelgi olulisemat halvendamist (vrd Euroopa Kohtu 14.01.2016 otsus C-141/14, p 62). Praegune elupaiga asustamata jäämine on tingitud tõenäoliselt maaomaniku ebasoosivast tegevusest (nt väärteoasjas nr 4-15-2573 tuvastatud ebaseaduslik raie sihtkaitsevööndis). Praeguseks on Saare kinnistul olnud pesapuu murdunud ja Tikuta kinnistul olnud pesapuu apellandi poolt maha raiutud, kuid Tikuta kinnistul olev vanametsa osa on jätkuvalt konnakotkale sobivas seisus. Kinnistud moodustavad ühtse metsamassiivi, kus kotkas on küll pesi vahetanud, kuid ajavahemikul 2005–2013 sinna järjekindlalt tagasi tulnud. Samuti olid väike-konnakotkad Puiatu püsielupaiga alal olemas 2015. a-l. Loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendused on jätkuvalt asjakohased ning need on leitavad määruse seletuskirjast ja ML 16.05.2012 ekspertiisist. Apellandi vastuväidetega on arvestatud juba püsielupaiga moodustamise menetluses.
ei näe ette võimalust keelduda kaitse alla võtmisest kinnistuomaniku sellekohase tahte alusel, vaid seda saab õigustada üksnes looduslik areng (vrd Euroopa Kohtu 03.04.2014 otsus C-301/12, p-d 24-25 ja 30). Andmed väike-konnakotka pesitsemise kohta kaitse all olevas püsielupaigas on registreeritud keskkonnaregistris. Keskkonnaregistri kannete aluseks on liigi leiukohtade puhul uuringu või inventuuri (sh seire ja keskkonnamõjude hindamise käigus tehtud inventuuri) aruanne ja liiki tundva eksperdi poolt registrisse kandmiseks esitatud leiukohtade andmed. Keskkonnaregistri seaduse § 6 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on keskkonnaregistri andmetel õiguslik tähendus ning registrikanded on usaldusväärseks teabeks selle kohta, et alal on kaitstav loodusobjekt. Liigi kaitsmise põhjendatust ja otstarbekust kontrollitakse pidevalt riikliku seire raames ning paikvaatlustega. Seega ei ole kaitse alla võtmine lõplik, vaid keskkonnaseisundi jälgimiseks toimub iga-aastaselt regulaarne riiklik keskkonnaseire, mille raames kogutav andmestik on aluseks keskkonnaregistri kannete tegemisel või ajakohastamisel, sh püsielupaiga kehtetuks tunnistamise menetluse algatamiseks. 2015. a seiretööde käigus kontrollis Tikuta ja Saare väike-konnakotka pesi parimaid selle liigi eksperte JT. Kotkaste ja must-toonekure seire toimus ka 2017. a-l. Hetkel on moodustatud püsielupaik jätkuvalt vajalik. Moodustamise aluseks oli
lg 3 kohane ML 16.05.2012 ekspertiis, mille käigus on tuvastatud Puiatu väikekonnakotka püsielupaiga
Püsielupaikade piiritlemise põhimõtted sisalduvad ka väike-konnakotka kaitse tegevuskavas. Apellandi kahtlused ekspertiisi osas on otsitud. Ekspertiisi teostas Keskkonnaamet ning ka õiguskantsler on 28.09.2016 kirjas nr 18-2/161074/1603921 hinnanud keskkonnaametnikke ekspertiisi läbiviimiseks piisavalt pädevateks. Vaidlustatud määruse seletuskirjast nähtuvalt osalesid ekspertiisis lisaks liigieksperdid JS, PV, TE, AN ja JT, mistõttu ei teinud ML ekspertiisi ainuisikuliselt. U. Sellise hinnang pesa kotka poolt taasasustamise vähesest tõenäosusest puudutab üksnes konkreetset pesa, mitte elupaika kui sobivat metsakooslust. Apellandi väited Puiatu püsielupaiga metsa peatsest hävimisest ei ole põhjendatud. Juurepessi ja üraskite esinemine on tavapärane igas Eesti kuuseenamusega metsas. Püsielupaikade kindlaksmääramisega sekkutakse küll maaomanike omandiõigusesse, kuid piirangute seadmist õigustab avalik huvi (PS § 32 lg 2). Looduskaitseliste piirangutega hõlmatud maa omanikul on võimalik võõrandada maa riigile, saada maamaksuvabastust ning sihtkaitsevööndis asuva erametsamaa puhul ka toetust sarnaselt Natura 2000 aladega. Apellant ei saa nõuda riigilt konkreetse hüvitamismehhanismi ettenägemist. 7
Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et loodusobjekti kaitse alla võtmine peab olema teaduslikult põhjendatud ja tuginema faktidele (vt Riigikohtu 31.05.2011 otsus nr 3-3-185-10, p 41), kuid erimeelsus on selles, kas praegusel juhul on need nõuded täidetud või mitte. Tikuta kinnistu pindala on 37,82 ha ning Puiatu püsielupaiga sihtkaitsevöönd hõlmab seda ca 3,23 ha ulatuses (8,5%) ja piiranguvöönd ca 5 ha ulatuses (13,2%). 12.
lg 5 p 1 kohaselt on püsielupaik väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi tõlgendusega, et püsielupaigaga saab
lg 5 p 1 kohaselt olla tegemist vaid siis ja üksnes niikaua, kui kaitsealune liik seda reaalselt kasutab. Püsielupaiga määratlemisel on muu hulgas oluline arvestada elupaigaga seotud kaitsealuse liigi eripära. Nii keskkonnaministri 23.12.2009 käskkirjaga nr 2667 kinnitatud väike-konnakotka kaitse tegevuskavas 2009–2013 (II kd, tl 90111) kui ka toimikus eelnõudena (07.06.2014 versioon – I kd, tl 60-88p; 28.08.2015 versioon – I kd, tl 110-136p; I kd, tl 162-189p) sisalduvate, kuid nüüdseks Keskkonnaameti peadirektori 26.03.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/138 kinnitatud uues väike-konnakotka kaitse tegevuskavas (https://www.keskkonnaamet.ee/sites/default/files/liigikaitse/vaike-konnakotka_tk.pdf, lk 5) on selgitatud, et liigi elupaikadena tuleb käsitada ka alasid, mis on ajutiselt asustamata, kuid mille taasasustamise potentsiaal on kõrge. Selline lähenemine vastab
Seejuures on märgitud, et väikekonnakotkastel on Eestis tavaliselt rohkem kui üks pesa ning kui vähese häirimise korral võidakse sama pesa kasutada kuni 10 aastat järjest, võib ühe pesa kasutamise vaheaeg samas küündida ka 8 aastani (2018, lk 11). Seega juhul, kui alal on tuvastatud väike-konnakotka pesitsemine ning iseloomult on tegemist väike-konnakotkale asustamiseks sobiliku alaga (st tüüpilise pesametsaga), mille puhul võib eeldada pesitsuste jätkumist (olenemata sellest, et viimasest pesitsemisest võib olla möödunud juba mitu aastat), on tegemist
lg 5 p-le 1 vastava püsielupaigaga (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus nr 3-15-2818, p 13). 13. Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on
lg 3 ja § 50 lg 2 p 4 ning Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 § 4 lg 2 p 7 kohaselt I kaitsekategooriasse kuuluv liik, mille elupaikade kaitsmise kohustus tuleneb selgelt ka linnudirektiivi art 4 lg-st 1 koostoimes direktiivi I lisaga.
lg 1 kohaselt tuleb I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade kaitse tagada vähemalt püsielupaikade kindlaksmääramisega. Kuigi
lg 2 p 4 kohaselt loetakse automaatselt püsielupaigaks ka väike-konnakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 100 m raadiuses ning
lg 4 kohaselt laieneb sellele
§-s 30 sätestatud sihtkaitsevööndi kaitsekord (arvestades lisaks
lg-tes 5–9 sätestatud erisusi), on liigi kaitse-eesmärkide saavutamiseks (sh sihtkaitsevööndi täpsema ulatuse ja piiranguvööndi kindlaksmääramiseks ning kaitsekorra täpsustamiseks) vajalik moodustada püsielupaik
). Looduskaitseliselt põhjendatud piirides väikekonnakotka püsielupaiga moodustamine kui selline saaks kaitstava avaliku huvi olulisust arvestades seetõttu piirata kinnistuomaniku õigusi ebaproportsionaalselt vaid väga erandlikel juhtudel, mida praeguses asjas ei esine.
lg-st 3 ei tulene nõuet, et ekspertiisi peab olema tingimata koostanud eriteadmistega isik, vaid nimetatud sätte kohaselt korraldab ekspertiisi koostamise kaitse alla võtmise algataja (
Kuna MTÜ Kotkaklubi 23.08.2008 ettepanekut püsielupaikade moodustamiseks menetles Keskkonnaministeeriumi 30.12.2009 kirja nr 16-1/14622-2 alusel Keskkonnaamet, siis võis ka ekspertiisi koostajaks
lg 3 alusel olla Keskkonnaamet ja ainetu on väide ekspertiisi kallutatusest tulenevalt selle koostaja ametikohast. Ekspertiis vastab ka sisuliselt
lg 4 nõuetele, sest selle p-st 3 nähtub selge seisukoht, et Puiatu püsielupaiga puhul on täidetud kaitse alla võtmise eeldused ja püsielupaiga moodustamine väljapakutud piirides on ka otstarbekas.
Apellant ei ole praeguses asjas esitanud ka ühtegi nõuet haldusmenetluses väidetavalt toimunud viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks ega viidanud oma võimalikule huvile sellise tuvastuse saamiseks. Võimalik viivitus haldusakti andmisel ei saa iseseisvalt tingida antava haldusakti sisulist õigusvastasust. Samas on oluline silmas pidada, et haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga, millest tulenevalt peavad ka haldusakti andmisel tähtsust omavad asjaolud esinema haldusakti andmise ajal. Seega võib pikaajaliseks kujunenud menetluste puhul osutuda teatud juhtudel vajalikuks tuvastada mingid asjaolud uuesti või menetluse hilisemas etapis veenduda varasemalt tuvastatud asjaolude jätkuvas esinemises. Sellist täiendava uurimise vajalikkust ei saa siiski hinnata abstraktselt ega seostada mingi kindla pikkusega menetlusajaga, vaid see sõltub muu hulgas sellest, kas on põhjust kahtlustada asjaolude muutumist menetluse kestel. Haldusorganil on uurimispõhimõttest tulenevalt kohustus selgitada välja kõik haldusakti andmisel tähtsust omavad asjaolud ning isegi haldusorgani vabandatav mitteteadmine olulisest asjaolust või selle muutumisest ei muuda 10
alusel seatud piirangute ja Natura 2000 alade piirangute eesmärgid langevad suuresti kokku, õigustab erametsaomanike erinevat kohtlemist nii omandi kasutamise piirangute eeldatavalt erinev ajaline kestus kui ka riigi fiskaalne huvi, sest hüvitisi ei maksta samast rahastamisallikast. 11
lg 1 p-s 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti (s.o püsielupaiga) sihtkaitsevööndis asuv erametsamaa ning toetuse ühikumäär on määruse § 3 lg-st 1 tulenevalt sarnaselt Natura 2000 võrgustiku ala sihtkaitsevööndiga 110 eurot kalendriaastas ühe metsaala hektari kohta. Erinevalt määruse § 3 lg-s 2 sätestatud toetusest Natura 2000 piiranguvööndis asuvale erametsamaale (kuni 60 eurot kalendriaastas metsaala ühe hektari kohta) ei ole nähtud ette toetust püsielupaiga piiranguvööndisse jäävale metsaalale. Määruse nr 39 muutmise eelnõu (EIS toimik nr 16-1299) seletuskirjast nähtuvalt on muudatuste aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 art 30 lg 6 p b, mis võimaldab Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) vahenditest toetada ka Natura 2000 võrgustikust väljapoole jäävaid põllumajandus- ja metsaalasid, kuid nende alade pindala ei tohi ületada 5% kogu Eesti Natura 2000 alade pindalast. Natura 2000 võrgustiku alal on toetusõiguslikku erametsamaad ca 81 300 ha ja väljapoole jääval alal sihtkaitsevööndis ca 5000 ha (kusjuures praktikas esitatakse taotlus toetuse saamiseks ca 70% toetusõiguslike alade kohta). Kuna väljaspool Natura 2000 võrgustikku jäävate sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga erametsamaade pindala moodustab juba niigi 6,15% Natura 2000 erametsamaa aladest, siis ei oleks EAFRD vahenditest reaalselt võimalik toetada piiranguvööndisse jäävaid erametsamaa alasid, mistõttu on riigi fiskaalne huvi isikute erinevaks kohtlemiseks jätkuvalt asjakohane.
lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 § 31 lg 2 kohaselt piirab püsielupaiga sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt (samas sättes toodud erandid ei ole praegusel juhul asjakohased). Püsielupaiga piiranguvööndi kaitsekord seevastu ei piira määruse § 31 lg 3 p-st 1 tulenevalt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt isegi osas, milles metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias „valmiv“ või „küps“, sest kaitse-eeskirja § 6 lg 1 ei keela praegusel juhul täielikult uuendusraiet (kaitseala valitseja nõusolekul on teatud tingimustel lubatud turberaiete hulka kuuluvad aegjärkne ja häilraie – vt metsaseaduse § 28 lg 4 p 1 ja § 30 lg-d 1–3). Seega on apellandil võimalik saada tulu Tikuta kinnistu piiranguvööndisse jääva metsa raiumisest (olenemata sellest, et apellandi esitatud metsateatistega kavandatud lageraied ja trassiraied ei ole lubatavad) ning nõuda lisaks riigilt sihtkaitsevööndisse jääva kinnisasja osa omandamist
Kuigi kinnisasja omandamise menetluse kiirusega on olnud probleeme, ei ole alust väita, et hüvitise saamise õigus oleks pelgalt teoreetiline.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.