← Eesti

1-18-6707/15

KOHTUMÄÄRUS Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus 17.

§ 199

lg 2 p 9 järgi 6 kuu ja 24 päeva pikkuse vangistusega, mis asendati 204 tunni üldkasuliku tööga. Viru Maakohtu

  1. novembri
  2. a määrusega pöörati selle vangistuse kandmata osa täitmisele ja A. Ott kandis reaalset vangistust
  3. jaanuarist kuni
  4. juunini
  7. juulil 2018 kella 10.05 paiku võttis A. Ott Kohtla-Järve linnas Järveküla tee 68 asuva Selveri kaupluse müügisaalist kaubariiulilt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe purgi A. Le Coq õlut maksumusega 1 euro 49 senti. Ta pani õllepurgi enda jopesse ja läks kassast läbi kauba eest maksmata. Turvatöötaja pidas ta kinni, mistõttu kaup tagastati ja varalist kahju ei tekitatud. Maakohtu otsus
  8. Viru Maakohtu
  9. oktoobri
  10. a otsusega tunnistati A. Ott KarS § 199 lg 2 p 9–§ 25 lg 2 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kolmeks kuuks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda karistust kahekuulise vangistuseni ja KarS § 68 lg-t 1 kohaldades määras kohus A. Otile lõplikuks karistuseks 1 kuu ja 27 päeva vangistust. Kohtuotsusega määrati kindlaks ka kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu suurus ja otsustati kriminaalmenetluse kulude hüvitamine. Kohus jättis osa menetluskulust (750 eurot sundraha) riigi kanda ja mõistis A. Otilt riigi kasuks välja 240 eurot määratud kaitsja tasu katteks.
  11. Maakohus tuvastas, et A. Ott võttis süüdistuses märgitud ajal ja kohas ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe purgi A. Le Coq õlut maksumusega 1 euro 49 senti, pani selle endale jope alla ja läks kauba eest maksmata kassast läbi. Pärast kassast möödumist pidas turvatöötaja ta kaupluse välisukse juures kinni. Kaup oli rikkumata ja tagastati kauplusele. Lisaks teistele tõenditele kinnitavad varguse katse toimepanemist ka süüdistatava ütlused, milles ta tunnistas kuritegu.
  12. Kohus asus seisukohale, et ehkki süüdistatava tegu oli suunatud KarS § 218 lg 4 mõttes väheväärtusliku asja vastu, tuleb tema tegu kvalifitseerida kuriteona KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, sest vargus oli toime pandud süstemaatiliselt. Süstemaatiline vargus eeldab kõigepealt, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust. Süüdistatavat on karistatud Viru Maakohtu
  13. aprilli 2017.

§ 199lg 2 p 9–§ 25 lg 2 järgi ja 20.

juuli 2017.

§ 199lg 2 p 9 järgi.

Viimase kohtuotsuse kohaselt pani A. Ott

  1. mail 2017 toime varguse ning
  2. ja
  3. mail 2017 varguse katse. Seega A. Ott on varem toime pannud vähemalt kolm vargust. Tunnistamaks isikut süüdi süstemaatilises varguses, on vaja, et toimepandud teod oleksid omavahel seotud, st moodustaksid teatud sisulise süsteemi. Selline süsteem on olemas eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks. Süütegude vahele jääv aeg pole süstemaatilisuse jaatamiseks oluline. Oluline on see, et üksikud vargused (st praegune ja varasemad vargused) moodustaksid 2

(7)teatud sisulise süsteemi. Praegusel juhul on samalaadsete varguste (pisivargused kauplusest) toimepanemine kujunenud A. Oti elustiiliks. Enne seda takistas tal uute varguste toimepanemist vaid reaalse vanglakaristuse kandmine. A. Ott paneb vargusi toime väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Viru Maakohtu
  1. juuli
  2. a otsusest nähtuvalt mõisteti A. Ott süüdi selles, et tema, olles süstemaatilise varguse katse eest karistatud, üritas
  3. mail 2017 varastada kauplusest kaks purki õlut.
  4. mail 2017 kell 9.06 varastas ta kauplusest pudeli õlut ja samal päeval kella 14.30 paiku üritas ta varastada kauplusest pudeli õlut. Seega seisnesid eelnevad süüteod, mille eest A. Otti karistati, kauplusest alkoholi varastamises. Kuna ka menetletav tegu seisnes selles, et A. Ott üritas varastada kauplusest purgi õlut, siis oli tema käitumismuster analoogne sellele, mis tuvastati varasema kohtuotsusega. Süüdistataval on välja kujunenud harjumus varastada kauplustest alkoholi (õlut).
  5. juulil 2018 toimunud õllepurgi varguse katse näol on tegemist süstemaatilise varguse katsega. Kohtu veendumust süvendas ka asjaolu, et (analoogsete kuritegude eest) mõistetud eelmise karistuse kandmiselt vabanes A. Ott
  6. juunil 2018 ja juba
  7. juulil 2018 ehk ligi kolme nädala möödudes pani ta toime uue samalaadse kuriteo. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  8. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Oti kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda kaitsealuse õigeksmõistmist.
  9. Esiteks kohaldas maakohus kaitsja arvates vääralt KarS § 2 lg-t 3 ja põhiseaduse § 23 lg-t 3, kui võttis varguse süstemaatilisuse tuvastamisel arvesse ka A. Oti varasemaid vargusi, mille eest on teda Viru Maakohtu
  10. juuli
  11. a otsusega juba karistatud.
  12. Teiseks leidis kohus ekslikult, et süütegude vahele jääv aeg ei ole süstemaatilisuse tuvastamisel oluline. Kohus leidis, et A. Ott sooritab vargusi väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Samas on süüdistatava varguste vahel 14-kuuline ajavahemik (
  13. maist 2017 kuni
  14. juulini 2018). Sellises olukorras ei saa rääkida elustiilist või väljakujunenud harjumusest. Ka juhul kui arvata sellest 14-kuulisest ajavahemikust maha 5 kuud 28 päeva vangistust, elas A. Ott 10 kuud varguste-vabalt. Oluline on seegi, et maakohtu istungi päevaks
  15. oktoobril 2018 ei olnud A. Ott kahe ja poole kuu jooksul uusi vargusi toime pannud. A. Ott ei ole isik, kellele oleks varguste toimepanemine elustiil.
  16. Seega polnud
  17. juuli
  18. a vargusekatse puhul tegemist mitte kuriteo, vaid väärteoga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3
(7)
  1. Apellant ei vaidlusta maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, s.o seda, et A. Ott, keda on Viru Maakohtu
  2. juuli
  3. a otsusega karistatud süstemaatilise varguse eest, võttis
  4. juulil 2018 Kohtla-Järve linnas Selveri kaupluse müügisaalist kaubariiulilt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe purgi A. Le Coq õlut maksumusega 1 euro 49 senti, pani selle õllepurgi endale jope alla ja läks kauba eest maksmata kassast läbi. Pärast kassast möödumist pidas turvatöötaja ta kaupluse välisukse juures kinni. Kaitsja arvates ei ole aga süüdistatava selline käitumine õiguslikult hinnatav mitte kuriteona ehk süstemaatilise vargusena KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes, vaid KarS § 218 lg 1 järgi karistatava väärteona ehk varavastase süüteona (vargusena) väheväärtusliku asja vastu.
  5. A. Oti poolt
  6. juulil 2018 toime pandud varguse katse objektiks olnud asja väärtus oli 1 euro 49 senti ehk väiksem KarS § 218 lg-s 4 ette nähtud piirmäärast. Niisiis oleneb see, kas A. Oti tegu tuleb kvalifitseerida väärteona või kuriteona, sellest, kas on täidetud mõni KarS § 218 lg-s 1 sätestatud eranditest, mis välistavad KarS § 218 kohaldamise. Menetletavas asjas on süüdistuses ainukese väärteokoosseisu kohaldamist välistava erandina väidetud varguse süstemaatilisust.
  7. Riigikohtu seisukoha järgi eeldab süstemaatiline vargus, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks – näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. aprilli
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 10) Tartu Ringkonnakohus on Riigikohtu osutatud seisukohast lähtudes leidnud, et kui pole tegemist just sissekujunenud harjumuse või siis kleptomaaniaga varguste toimepanemisel, peab süstemaatiliseks loetavate varguste pidev toimepanek kujutama isikule teatud kindla kestuse ja ulatusega sissetulekuallikat või teisisõnu – elustiililiselt välja kujunenud ja täideviija poolt omaks võetud alternatiivi kaupade eest tasumisele. (Tartu Ringkonnakohtu
  10. augusti
  11. a määrus asjas nr 1-11-11324, p 6.2)
  12. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus rikkus topeltkaristamise keeldu, kui arvestas A. Oti varguskatse süstemaatilisuse hindamisel ka nende vargustega, mille eest on A. Otti juba Viru Maakohtu
  13. juuli
  14. a otsusega karistatud (vt käesoleva määruse punkt 8). Käesolevas asjas tunnistati A. Ott süüdi üksnes
  15. juulil 2018 toime pandud varguskatses. Viide varasema kohtuotsusega tuvastatud vargustele sisaldus süüdistuses ja kohtuotsuses vaid näitamaks, et
  16. juuli
  17. a varguse katse oli pandud toime KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes süstemaatiliselt. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole süstemaatilisuse jaoks oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv) (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 10). Seejuures karistatakse isikut KarS § 199 lg 2 p 9 järgi üksnes nende varguste eest, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks (A. Oti puhul
  18. juuli
  19. a vargus), mitte aga varasemate varguste eest, mille eest on isikut juba karistatud ja millega põhjendatakse üksnes kriminaalmenetluse esemeks olevate varguste süstemaatilisust (Riigikohtu otsus asjas 4
(7)nr 3-1-1-87-12, p 12, samuti
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-82-15, p 10). Maakohtu otsusest nähtuvalt karistati A. Otti menetletavas asjas üksnes
  3. juuli
  4. a varguse katse eest. Seega ei ole A. Otti käesolevas asjas süüdi tunnistatud üheski sellises varguses, mille eest teda oleks juba varem karistatud. Kohus ei ole KarS § 2 lg-t 3 rikkunud.
  5. Samas jagab kolleegium kaitsja arvamust selles, et süüdistatava
  6. juuli
  7. a varguse katse ei moodusta tema varasemate vargustega taolist sisulist süsteemi, mis annaks aluse järeldada, et menetletav tegu on pandud toime KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes süstemaatiliselt.
  8. Maakohus leidis, et süütegude vahele jääv aeg pole süstemaatilisuse jaatamiseks oluline. Kolleegium tõdeb, et iseenesest on õige, et teo subsumeerimisel KarS § 199 lg 2 p 9 alla ei saa kohtupraktika kohaselt ajalisele faktorile omistada iseseisvat õiguslikku tähendust ja et süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Samas on Riigikohus leidnud, et varguse süstemaatilisuse sedastamisel peavad kohtud tegude sisemise seose analüüsi juures ajalist faktorit kindlasti hindama: see on teiste tunnuste hulgas üks reaalne ja mõõdetav kriteerium, mille kaudu tuvastada tegude vaheline sisemine seos või selle puudumine. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-66-13, p-d 6.3 ja 7.)
  11. Ringkonnakohus leiab, et menetletavas asjas räägib ajaline faktor kõrvuti teiste asjaoludega selgelt A. Oti
  12. juuli
  13. a varguse katse süstemaatiliseks lugemise vastu. Süüdistuse kohaselt loeti A. Oti kõneksolev rikkumine süstemaatiliseks koosmõjus nende rikkumistega, mille eest A. Ott tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi Viru Maakohtu
  14. juuli
  15. a otsusega asjas nr 1-17-6978 (KrTo, kd 1, tl 20 jj). A. Ott tunnistati viidatud kohtuasjas süüdi kahes kauplusevarguse katses, millest üks leidis aset
  16. mail ja teine
  17. mail 2017, ning ühes lõpuleviidud kauplusevarguses, mis toimus
  18. mail
  19. Seega lahutab A. Oti eelmist vargust praeguse kriminaalmenetluse esemeks olevast varguse katsest 1 aasta 2 kuud ja 10 päeva. Seejuures on eksitav maakohtu põhjendus, mille kohaselt takistas A. Otil vahepeal vargusi toime panna üksnes asjaolu, et ta viibis vangistuses. A. Ott oli vanglas
  20. jaanuarist kuni
  21. juunini 2018 ehk vähem kui poole n-ö varguste-vabast perioodist. Pole tuvastatud, et A. Ott pannuks mõne varguse toime ajavahemikus
  22. maist 2017 kuni
  23. jaanuarini 2018 või
  24. juunist kuni
  25. juulini 2018, mil ta oli vabaduses. (Erinevalt kaitsjast nõustub kolleegium maakohtuga küll selles, et A. Oti
  26. juuli
  27. a teo süstemaatilisuse hindamisel ei saa võtta arvesse tema teojärgset käitumist ehk asjaolu, et A. Ott pole varastanud pärast
  28. juulit 2018.)
  29. Sedavõrd pikk ajavahemik toimepandud varguste (katsete) vahel ja ka suhteliselt kaua kestnud varguste-vaba periood vabaduses räägib esimese argumendina võimaluse vastu jaatada A. Oti
  30. juuli
  31. a varguskatse sisulist seost tema varasemate kuritegudega ega luba näha menetletavat tegu osana suuremast varguste süsteemist. Kõneksoleva intervalliga pisivargusi toime pannes on keeruline kujundada varastamisest endale püsivat sissetulekuallikat või elustiili.
  32. Siinkohal tulebki mängu teine oluline vastuargument sellele, et käsitada A. Oti
  33. juuli
  34. a varguse katset süstemaatilisena. Selleks on teoobjekti(de) äärmiselt tagasihoidlik väärtus. 5
(7)Menetletavas asjas heidetakse A. Otile ette 1 euro 49 senti maksnud õllepurgi varguse katset. Süüdistuses viidatud kriminaalasjas nr 1-17-6978 tunnistati A. Ott KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et ta üritas
  1. mail 2017 kauplusest varastada kaht purki õlut kogumaksumusega 1 euro 96 senti, ja selles, et ta varastas
  2. mail 2017 ühe pudeli õlut hinnaga 94 senti ning üritas varastada veel üht pudelit õlut hinnaga 98 senti. Olukorras, kus kokku 3 eurot 88 senti maksnud vara varguse (katse) toime pannud inimene üritab 14 kuu (sh 8 vabaduses viibitud kuu) möödudes kauplusest uuesti varastada üht pooleteisteurost asja, pole alust väita, et sellise varguse (katse) toimepanemine on kasvõi mingis ulatuses käsitatav elatise või sissetuleku hankimisena või siis n-ö väljakujunenud igapäevase harjumusena. Isegi toimetuleku piiril elava inimese jaoks ei ole pooleteist-eurone sääst või illegaalne tulu aastas tuntav. Seega pole võimalik rääkida sellest, et A. Oti poolt
  3. juulil 2018 toimepandu moodustaks tema varasemate vargustega sisulise süsteemi ja oleks vaadeldav tema praeguse elustiili väljendusena.
  4. A. Oti ütluste kohaselt üritas ta
  5. juulil 2018 õllepurgi varastada seepärast, et õues oli palav ilm, tal oli janu, kuid polnud raha (KrTo, kd 1, tl 9). Osutatud põhjendus, mida pole teiste tõenditega kummutatud, osutab eelneva taustal samuti sellele, et menetletav varguskatse kujutas endast pigem ühekordsest impulsist kantud hetkevajaduse rahuldamist, mitte aga osa A. Oti süsteemsest käitumisest. Vaevalt kattis purk õlut 14 kuu kohta isegi tühise osa A. Oti alkoholitarbimisest. Seega ei saa ka väita, et
  6. juuli 2018 tegu väljendas A. Oti praegust harjumust tarbitava alkoholi eest mitte maksta.
  7. Menetletavas asjas ei ole tuvastatud mitte ühtegi sellist fakti, mis kaaluks eelmärgitu üles ja võimaldaks asuda seisukohale, et A. Oti poolt
  8. juulil 2018 toime pandud väheväärtusliku asja varguse katse on hinnatav KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes süstemaatilisena, mis välistaks KarS § 218 lg 1 kohaldumise.
  9. Erinevalt süüdistusest on maakohtu otsuses A. Oti
  10. juuli
  11. a teo süstemaatilisuse põhjendamisel viidatud täiendavalt ka Viru Maakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusele kriminaalasjas nr 1-17-4086 (toimikus seda pole). Isegi, kui pidada maakohtu sellist toimimist lubatavaks – milles kolleegium KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 valguses küll kahtleb – ei muudaks
  14. aprilli
  15. a kohtuotsusega arvestamine järeldust, et A. Oti
  16. juuli
  17. a tegu ei olnud KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes süstemaatiline.
  18. Kokkuvõttes leiabki ringkonnakohus, et A. Otile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta KarS § 199 lg 2 p 9–§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava ega ka ühegi teise kuriteo tunnustele. Ometigi ei anna see alust rahuldada kaitsja taotlust A. Ott õigeks mõista. Nimelt ilmnevad süüdistuses kirjeldatud A. Oti teos KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnused (nii leidis apellatsioonis ka kaitsja ise). Ühtlasi ei ole see tegu väärteona aegunud. KrMS § 274 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb juhul, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele, kriminaalmenetlus määrusega lõpetada. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas 6
(7)süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-30-15, p 8)
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 1 koostoimes KrMS § 331 lg-ga 1, § 274 lg-ga 1 ja § 338 p-ga 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsuse. Erandina jääb see kohtuotsus siiski tühistamata osas, millega maakohus määras kindlaks A. Oti määratud kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu summas 180 eurot, ja otsustas, et asitõendina käsitatav CD-plaat videosalvestisega jääb kriminaaltoimiku juurde. Ringkonnakohus lõpetab KrMS § 274 lg 1 esimese lause ja § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse A. Oti süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9–§ 25 lg 2 järgi, kuna süüdistatavale süüdistuses etteheidetav tegevus vastab väärteo tunnustele.
  6. A. Oti määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks. Kaitsja palub määrata maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kulunud kahe tunni eest OÜ-le K. Kooga Advokaadibüroo tasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  7. juuli
  8. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 6 lg-st 4, leiab et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  9. Tühistades maakohtu otsuse ja lõpetades kriminaalmenetluse, tuleb ringkonnakohtul teha ka uus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus, mis puudutab kõigis menetlusstaadiumides tekkinud menetluskulu. KrMS § 183 lg 1 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Osutatud paragrahvi teise lõike esimene lause näeb ette, et kui kriminaalmenetlus lõpetatakse ja kriminaalasja materjalid saadetakse väärteomenetluse alustamise otsustamiseks seoses väärteo tunnuste ilmnemisega, võib nende menetluskulude kandmise, mis oleksid tekkinud ka väärteomenetluses, jätta otsustamiseks väärteomenetluse lahendis. Ringkonnakohus leiab, et selles kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu – A. Oti määratud kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu – ei oleks väärteomenetluses eelduslikult tekkinud. Seetõttu pole ka alust KrMS § 183 lg 2 esimest lauset kohaldada. Kogu menetluskulu, mis tekkis nii kohtueelses menetluses, maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses, jääb KrMS § 183 lg 1 ja § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.