← Eesti

2-10-57660/28

Obsah (11)§ 317§ 423§ 702§ 704§ 703§ 415§ 315§ 104§ 407§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-10-57660 Määruse kuupäev Tartu, 12. märts 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik

) § 317 lg 1 p 1 kohaselt. Hagimaterjalide väljavõte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus

  1. jaanuaril
  2. Kostja hagile ei vastanud.
  3. Harju Maakohus rahuldas
  4. märtsil 2011 tagaseljaotsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 5956 eurot 26 senti ja tagastamata krediidisummalt alates
  5. novembrist 2010 kuni krediidi täieliku tagastamiseni viivise 24,74% aastas. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 581 eurot 60 senti. Tagaseljaotsus toimetati kätte avalikult. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  6. Kostja esitas
  7. septembril 2018 Harju Maakohtu
  8. märtsi
  9. a tagaseljaotsuse peale Riigikohtule teistmisavalduse, milles palub tagaseljaotsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Teistmisavalduse põhjenduste kohaselt elab kostja alates
  10. aastast Rootsi Kuningriigis. See asjaolu nähtub nii Eesti kui ka Rootsi rahvastikuregistrist. Juba hagi esitamise ajal elas kostja alaliselt Rootsi Kuningriigis ning menetlusdokumendid oleks tulnud talle saata tema elukoha aadressile Rootsis. Kohus ei saatnud hagimaterjale kostja registreeritud aadressile Rootsis. Seega ei olnud täidetud

§ 317lg 1 p-s 1 sätestatud eeldused menetlusdokumentide avalikult kättetoimetamiseks.

Kostjat ei teavitatud toimunud menetlusest seaduse kohaselt ning hagi vaadati läbi tema osavõtuta, kuigi lahend tehti tema kohta. Kostja sai kohtuotsuse kätte

  1. juulil 2018 e-toimiku kaudu lepingulise esindaja vahendusel. Kuivõrd kostja elab Rootsis, siis tulenevalt hagiavalduse esitamise ajal kehtinud Euroopa Liidu Nõukogu
  2. detsembri
  3. a määruse (EÜ) nr 44/2001 „Kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades“ (Brüsseli I määrus) art 16 lg-st 2 ei allu asi Harju Maakohtule. Hagi oleks tulnud jätta läbi vaatamata

§ 423lg 1 p 13 alusel.

  1. Hageja vaidles teistmisavaldusele vastu. Kostja elas
  2. aastal maksekäsuavalduse esitamise ajal Eestis ning teadis seetõttu oma võlgnevusest. Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus teavitada hagejat sellest, kui ta asub elama teise riiki. Hageja ei saanud teada, et kostja elab Rootsis. Hageja esitas päringu Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuurile kostja asukoha tuvastamiseks. Põhja prefektuur vastas, et Harju Maakohtule on juba esitatud informatsioon kostja viibimiskoha kohta ning kohtuotsuses on märgitud, et kostja aadress on teadmata. Hageja on teinud kõik endast mõistlikult oodatava, et leida kostja tegelik elukoht. Hagejal ei olnud kohustust esitada päringuid teistesse riikidesse.
  3. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis
  4. detsembril 2018 asja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. 2

(5)2-10-57660
  1. Riigikohus palus
  2. detsembril 2018 kostjal selgitada, miks ei nähtunud
  3. detsembril 2010 Eesti rahvastikuregistrist, et kostja elukoht on Rootsis, ning millal on rahvastikuregistrisse tehtud sissekanded kostja elukoha muutumise kohta pärast
  4. aprilli
  5. Kostja Riigikohtu küsimusele ei vastanud.
  6. Riigikohus palus
  7. detsembril 2018 rahvastikuregistrit haldaval Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskusel (SMIT) selgitada, millistel põhjustel ei nähtunud
  8. detsembril 2010 Eesti rahvastikuregistrist see, et kostja elukoht on Rootsis. Riigikohus palus selgitada, kuidas registrikandeid parandatakse, kas seda tehakse ka tagantjärele ja millal on rahvastikuregistrisse tehtud sissekanded kostja elukoha muutumise kohta pärast
  9. aprilli
  10. SMIT-i vastuse kohaselt ei nähtunud Helena Matikaineni elukohta
  11. detsembril 2010 põhjusel, et muudatus on tehtud hiljem,
  12. jaanuari 2012 kostja esitatud Rootsi rahvastikuregistri väljavõtte alusel. Registrikandeid parandatakse tagantjärele, erandjuhtudel välisriigist toodud tõestatud dokumendi alusel, kui Siseministeerium annab selleks loa. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  13. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud. Tagaseljaotsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 710 lg 1 alusel tühistada ja asi saata hagimenetluses läbivaatamiseks Harju Maakohtule. 11.

§ 702

lg 1 võimaldab jõustunud kohtulahendi uute asjaolude ilmsikstulekul teistmise korras uuesti läbi vaadata

§ 702lg-s 2 sätestatud alustel.

Kostja on teistmise alusena tuginenud

§ 702

lg 2 p-le 2, kuivõrd teda ei olnud seaduse kohaselt toimunud menetlusest teavitatud.

  1. Teistmisavalduse kohaselt sai kostja tagaseljaotsuse kätte
  2. juulil 2018 e-toimiku kaudu enda lepingulise esindaja vahendusel. Hageja ei ole seda väidet vaidlustanud. Muid andmeid kolleegiumil tagaseljaotsuse kättetoimetamise kohta ei ole. Teistmisavalduse esitas kostja
  3. septembril
  4. Seega on teistmisavaldus

§ 704lg 1 järgi tähtaegne.

13. Kolleegium peab esiteks vajalikuks selgitada, et praegusel juhul ei välista teistmist

§ 703

lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt ei ole teistmine lubatud mh juhul, kui menetlusosalisel oli võimalik tugineda teistmist võimaldavatele asjaoludele varasemas menetluses, eelkõige vastuväite või kaebusega, samuti, kui vastuväide või kaebus jäi rahuldamata. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et tagaseljaotsuse peale saab esitada kaja

§ 415

järgi, kuid teistmise aluste olemasolul ka Riigikohtule teistmisavalduse

§ 702lg 1 alusel (Riigikohtu 6.

oktoobri

  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-06, p-d 9–10;
  2. oktoobri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-06, p-d 9–10). See tähendab, et isikul on õigus valida, kas esitada kaja või teistmisavaldus. Kui isik ei ole kaja esitanud ja tagaseljaotsus on kaja esitamata jätmise tõttu jõustunud, siis on teistmisavaldus lubatav (vt Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-14, p 8). Lisaks on Riigikohus leidnud, et

§ 703

lg 2 ei ole kohaldatav, kui teistmise alus tuleneb

§ 702lg 2 p-st 2 (Riigikohtu 3.

detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 12). Samas on Riigikohus hiljem leidnud, et

§ 703

lg 2 järgi ei ole teistmine lubatud olukorras, kus menetlusosaline oleks saanud maakohtu rikkumistele tugineda kajas, kuid ei ole seda võimalust kasutanud (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-16, p-d 6-7). 3

(5)2-10-57660 Kolleegium jääb seisukohale, et kui isiku suhtes on tehtud tagaseljaotsus ning samadel asjaoludel oleks võimalik esitada nii kaja kui ka teistmisavaldus, siis võib menetlusosaline valida, kumba võimalust kasutada. Kolleegium juhib tähelepanu, et menetlusosalisel tuleb ühe või teise võimaluse valimisel arvestada menetlusreeglite erisustega. Ühest küljest on kaja esitamise tähtaeg lühem, kui teistmisavalduse esitamise tähtaeg (vrd

§ 415lg 2 ja § 704 lg 1).

Teisalt on menetlusosalisel tihti kajaga lihtsam kui teistmisavaldusega saavutada menetluse taastamine. Näiteks võib kaja

§ 415

lg 1 p 1 kohaselt esitada mõjuva põhjuse olemasolust sõltumata, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt. Seega on kaja puhul menetluse taastamise aluseks juba üksnes see, et hagi ei ole isiklikult allkirja vastu või elektrooniliselt kätte toimetatud. Seevastu ei esine alust teistmiseks põhjusel, et hagi on

§ 317lg 1 kohaselt avalikult kätte toimetatud.

Seetõttu oleks menetlusosalisel tihti lihtsam, mõistlikum ja kiirem esitada kaja. 14. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole praegusel juhul kostjale seaduse kohaselt hagiavaldust kätte toimetatud ega menetlusest teatatud. Seetõttu tuleb teistmisavaldus rahuldada.

§ 702

lg 2 p 2 järgi on teistmise aluseks asjaolu, et menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosalist ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes.

§ 317

lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul

  1. osas sätestatud viisil. Kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda füüsilisest isikust menetlusosalisele teada temale saadetud dokumentidest, mistõttu võib menetlusdokumendi avalikult kätte toimetada alles siis, kui kõik teised võimalikud kätteandmise viisid ei ole tulemust andnud. Sealjuures peab kohus tegema kõik mõistlikult võimaliku, et kostja aadress välja selgitada ja hagi kätte toimetada (vt nt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-10, p 9;
  4. detsembri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-7-09, p-d 10–11;
  6. jaanuari
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-14, p 7). Kostjale hagimaterjalide kättetoimetamiseks on kasutatud avalikku kättetoimetamist (

§ 317

). Kolleegiumi arvates ei kasutanud maakohus eelnevalt kõiki mõistlikke võimalusi hagiavalduse kättetoimetamiseks. Esiteks oleks maakohus pidanud reageerima hageja tegevusetusele, kui hageja ei esitanud maakohtule selgitust selle kohta, mida ta on teinud selleks, et kostja andmed välja selgitada. Tulenevalt

§ 317

lg-st 2 on ennekõike hagejal kohustus kostja andmed välja selgitada ja kohtule esitada. Maakohtu poolt Maksu- ja Tolliametile tehtud päringust nähtus, et kohtule oli teada kostja viimane tööandja. Kui kohtule on mõne avaliku registri pidaja või teise ametiasutuse kaudu teada isik, kes on teinud kostjale väljamakseid (nt tööandja), siis on mõistlik ja võimalik pöörduda kostja elukoha teadasaamiseks väljamaksed teinud isiku poole (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-7-09, p 11). Praegusel juhul maakohus viimasele tööandjale päringut kostja asukoha kohta ei teinud. Kohus sai kostja viibimiskoha kohta küsida andmeid ka linnavalitsuselt. Seda võimalust maakohus samuti ei kasutanud. Samuti oleks võinud kohus kasutada hagimaterjalide kättetoimetamiseks ka kohtutäituri abi

§ 315lg 1 järgi.

Välistatud ei ole võimalus, et sel teel oleks kohus saanud andmeid kostja tegeliku viibimiskoha kohta. Seega ei kasutanud maakohus talle teadaolevate andmete alusel ära kõiki mõistlikke võimalusi hagimaterjalide kättetoimetamiseks. Seetõttu ei olnud alust kohaldada

§ 317lg-t 1. 4

(5)2-10-57660
  1. Teistmisavalduses tugineb kostja muu hulgas sellele, et hagi esitamise ajal kehtinud Brüsseli I määruse art 16 lg 2 järgi ei allunud asi Eesti kohtule. Poolte esitatud asjaolude järgi ei ole see kostja väide siiski põhjendatud. Kostja on õigesti viidanud, et kohtualluvuse määramiseks tuleb kohaldada Brüsseli I määrust. Praegu kehtiva Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I bis määrus) art 66 lg 1 järgi kohaldatakse Brüssel I bis määruse sätteid üksnes
  2. jaanuaril 2015 või pärast seda algatatud kohtumenetluste suhtes. Vaidlusalusel juhul esitati hagi
  3. novembril 2010 ning seega tuleb kohaldada Brüsseli I määrust.
  4. Kostja viidatud Brüsseli I määruse art 16 lg 2 järgi on tarbijalepingute puhul üldjuhul asja kohtualluvus tarbija alalise elukoha riigis. Brüsseli I määruse art 17 p 3 kohaselt võib Brüsseli I määruse
  5. jao sätetest (kohtualluvus tarbijalepingute puhul) kõrvale kalduda muu hulgas kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle liikmesriigi kohtutele, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadustega.

§ 104

lg 3 p 2 kohaselt kehtib kohtualluvuse kokkulepe ka juhul, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Hageja ja kostja sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p 10.2 teise lause järgi juhul, kui krediidisaaja või käendaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või krediidisaaja või käendaja elukoht ei ole hagi esitamisel teada, tuleb vaidlused lahendada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas. Kuigi eelviidatud punktis on kokku lepitud vaidluse lahendamine Tartu Maakohtus ning praegusel juhul on hagi esitatud Harju Maakohtusse, järeldub sellest lepingutingimusest siiski poolte tahe lahendada asi Eesti kohtus. Üldtingimuste p 10.2 vastab nii Brüsseli I määruse art 17 p 3 kui ka

§ 104lg 3 p 2 tingimustele.

Brüsseli I määrus ei reguleeri küsimust, milline kohus liikmesriigi sees peab asja lahendama. Seega allub asja lahendamine Eesti kohtule.

  1. Kolleegium saadab asja vastavalt kostja taotlusele Harju Maakohtule. Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et laenulepingu üldtingimuste p-s 10.2 leppisid pooled kokku asja lahendamises Tartu Maakohtus (Tartu kohtumajas). Asja uuel läbivaatamisel tuleb Harju Maakohtul kontrollida riigisisest kohtualluvust. Sealjuures saab maakohus küsida ka poolte seisukohta.
  2. Kolleegium peab obiter dictum’i korras siiski vajalikuks märkida, et kui pärast asja lahendamist tagaseljaotsusega selgub, et asja lahendamine ei allunud Euroopa Liidu asjakohase regulatsiooni järgi Eesti kohtule, siis võib teistmise alusena olla kohaldatav

§ 702

lg 2 p 9 koosmõjus

§ 407lg 5 p-ga 22.

Seega võib teistmisavalduse rahuldamiseks olla alust ka juhul, kui muid puudusi hagi lahendamisel ei esinenud, mh oli menetlusosalisele seaduse kohaselt menetlusest teatatud (

§ 702lg 2 p 2).

19. Kuna maakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse läbivaatamiseks Harju Maakohtule, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

20. Teistmisavalduse rahuldamise tõttu tuleb teistmisavalduselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.