) § 112 lg 1 ja lg 3 alusel parkimiskoha eest makstud ostuhinna summas 10 000 eurot. Samuti peab kostja
lg 1, § 127 ja § 128 lg 3 alusel hüvitama hagejale tehnoseadmete müraprobleemi ja õhuniiskuse probleemi kui lepingutingimustele mittevastavuste kõrvaldamisega seonduvad vajalikud kulutused: vana ventilatsiooniseadme väljavahetamise kulu, uue ventilatsiooniseadme ja mürasummutite paigaldamise kulu, üldehitus- ja viimistlustööde kulu ning asendusmajutuse kulud. Samuti on kostja kohustatud hagejale hüvitama kohtumenetluseelsed õigusabikulud ja ekspertiiside tellimisega seonduvad kulud. Seega on hageja nõue kostja vastu summas 21 214,34 eurot, sh ülemäära tasutud ostuhind summas 10 000 eurot ja kahju hüvitis summas 11 214,34 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt seadusjärgset viivist kahjuhüvitiselt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja vastuväited
) § 112 lg 1 ja lg 3 ning § 115 lg 1, § 127 ja § 128 lg
lg 5 kohaselt müügigarantii ei välista ega piira ostja õigust kasutada muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. 9. Käesolevas vaidluses on hageja kasutanud õiguskaitsevahendina esmalt hinna alandamist võlaõigusseaduse (
) § 112 lg 1 ja lg 3 alusel ning esitanud nõude parkimiskoha eest makstud ostuhinna summas 10 000 eurot tagastamiseks. Hageja leiab, et kostja on andnud üle lepingutingimustele mittevastava, so puudustega asja. Hageja peab varjatud puudusteks seda, et parkimiskoht on nõuetele mittevastavate mõõtmetega, parkimiskoha tagumises otsas paikneva veemõõdusõlme ja parkimiskoha mõlemas servas paiknevate betoonpostide tõttu ei ole parkimiskoht sõiduauto parkimiseks eesmärgipäraselt kasutatav. Hageja on avaldanud, et hageja ei teadnud lepingu sõlmimisel mittevastavustest ega pidanudki teadma (
Kostja on seisukohal, et kostja müüs hagejale lepingutingimustele vastava parkimiskoha. Lisaks vaatas hageja korteri (sh parkimiskoha) ostmisel parkimiskoha üle ning oli müüdava parkimiskoha mõõtmetest teadlik. Etteruttavalt märgib kohus, et kostja võimalikku vastutust müügilepingu rikkumise eest ei välista ega piira müügilepingu punktis 2.2.1 sisalduv kinnitus, et hageja on korteri ja parkimiskoha ostueelselt üle vaadanud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 32-1-100-15 punktis 33 selgitanud: „Kui müügiese vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja enne üle vaadanud, tuleb üksnes eeldada, et ostja nõustus eset ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud. See ei piira aga müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest.“ Kohtu hinnangul, saab eelolevast Riigikohtu seisukohast lähtuda ka käesolevas asjas. Varjatud puuduse legaaldefinitsiooni seadustes ei ole ning varjatud puuduse tingimuste täitumine igas konkreetses asjas on kohtu diskretsiooniotsus. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja poolt viidatud parkimiskoha puudused on oma olemuselt varjatud puudused. Varjatud puuduste tuvastamisel tuleb lähtuda eriteadmisteta isiku, mitte asjatundja mõistlikest ja põhjendatud järeldustest (vt RKL lahend nr 3-2-1-46-17, p 25). Hageja on avaldanud, et varjatud puudustest sai hageja teada alles müügilepingu sõlmimise järgselt parkimiskoha kasutamise käigus. Kostja on esitanud vastuväite, et hageja vaatas parkimiskoha üle ning oli müüdava parkimiskoha mõõtmetest teadlik. Kohtu hinnangul ei ole kostja oma väidet, et hageja oli teadlik parkimiskoha mittevastavusest nõuetele enne lepingu sõlmimist, tõendanud. Nimetatu ei nähtu ka kostja poolt viidatud nõudekirjast (tl 107-109). Kohus asub seisukohale, et tegemist on varjatud puudusega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11 tehtud otsuse p-s 18 selgitanud, et müügilepingu järgi võib ostja
lg 1 esimese lause alusel alandada ostuhinda, kui on täidetud järgmised põhilised materiaalsed eeldused: müügileping on kehtiv, müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja, müüja vastutab asja puuduse eest ja müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (
Ka on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12 tehtud otsuses veelkord selgitanud, et hinna alandamise üldiste materiaalõiguslike eelduste täitmist peab tõendama hinna alandamisele tuginev lepingupool (s.o ostja), st ta peab tõendama kehtiva müügilepingu olemasolu ja seda, et müügilepingu ese ei vasta lepingutingimustele (vt RKL lahend nr 3-2-1-17-12, p 16). Müüja peab tõendama eelkõige vastutuse puudumist müügieseme puuduse eest. Seega ei pea ostja hinna alandamisel tõendama müüja vastutust, v.a puuduse olemasolu riski ülemineku ajal ostjale (vt
Vastutust välistavaid asjaolusid, nagu puuduse põhjustamine ostja poolt, ostja teadmine puudusest, vastutust piirav kokkulepe või puudusest õigel ajal teatamata jätmine peab esitama ja tõendama müüja. Etteruttavalt märgib kohus, et viidatu kontekstis ei ole poolte vahel vaidlust, et müügileping on kehtiv, hageja on puudustest kostjat kirjalikult teavitanud ning pooled on pidanud kohtueelselt puuduste kõrvaldamise osas ligi 2 aasta jooksul korduvalt läbirääkimisi, kostja ei ole puudust kõrvaldanud. Pooltel ei ole vaidlust ka
Lisaks on kostja kohtuistungil kinnitanud, et
Tuvastatud ei ole ka
Eelnevaga on kohus leidnud, et kostja väide, et hageja oli teadlik parkimiskoha mittevastavusest nõuetele enne lepingu sõlmimist, on tõendamata. 10. Seega, saab käesoleval juhul olla hageja nõude rahuldamise aluseks
(koostoimes § 189 lg-ga 1).
lg 1 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Hinna alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele (lg 2). Hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist vastavalt käesoleva seaduse § 189 lõikes 1 ja § 191 lõikes 1 sätestatule (lg 3). Pooled ei vaidle selle üle, et hinna alandamise kui kujundusõiguse formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on teatanud puudusest kostjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puuduse avastas (
lg 3) ning hinna alandamise avalduse esitas hageja hagiavalduses, mis on väljakujunenud kohtupraktika alusel lubatav. Poolte vahel on vaidlus hinna alandamise materiaalsete eelduste täidetavuse üle. Seega, kuna pooltevaheline leping on kehtiv, siis tuleb järgnevalt tuvastada, kas müüja on täitnud oma müügilepingust tuleneva kohustuse kohaselt, s.t kas kostja poolt hagejale müüdud parkimiskoht vastas lepingule. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12 tehtud otsuses avaldanud, et müügieseme vastavust lepingutingimustele hinnatakse lepingu enese ning
§-de 77 ja 217 alusel.
lg 1 sätestab, et võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.
lg 1 järgi ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas ja lg 2 p 1 sätestab, et asi ei vasta muuhulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi.
lg 2 p 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Seega, seadusest tuleneb, et teistsuguse kokkuleppeta peab müüja tagama ostjale üldjuhul vähemasti keskmise kvaliteediga müügieseme ja vastutab kõigi selle puuduste eest, isegi kui ta neist ei teadnud (vt RKL lahend nr 3-2-1-115-04, p 24).
Hageja soovib alandada kostjale lepingu alusel tasutud ostuhinda 10 000 euro võrra. Alandatav summa 10 000 eurot vastab parkimiskoha maksumusele, mille hageja tasus lepingujärgse ostuhinna raames kostjale. Hinnapakkumise ja lepingu punkti 2.1.6 järgi oli parkimiskoha maksumuseks 10 000 eurot (tl 10-17, 18). Hageja on lisaks esitanud tõendina Arco Vara 25.09.2017 eksperthinnangu, millest nähtub, et hageja poolt parkimiskoha eest tasutud 10 000 eurot vastas turutingimustele, so Arco Vara eksperthinnangust nähtub turuväärtuse vahe 10 000 eurot, so koos parkimiskohaga ja ilma selleta (tl 57). Hageja on selgitanud, et esitas vastava tõendi, kuna pooltel oli kohtueelselt vaidlus alandatava hinna üle (kohtuistungil, tl 181p, hageja nõudekiri tl 40-42, 107-109, kostja e-kiri, tl 43). Kostja on avaldanud, et enne lepingut võeti juba hinda vähemaks, kuid ei ole oma väidet tõendanud, seega jääb kostja väide paljasõnaliseks. Arvestades eeltoodut on müüdud parkimiskoha alandatud hind 10 000 eurot.
lg 3 sätestab, et hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist 8 vastavalt
Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 10 000 euro tagastamist. 13. Hageja on kostja vastu esitanud ka kahju hüvitamise nõude
Hageja leiab, et kostja peab hagejale hüvitama tehnoseadmete müraprobleemi ja õhuniiskuse probleemi kui lepingutingimustele mittevastavuste kõrvaldamisega seonduvad vajalikud kulutused: vana ventilatsiooniseadme väljavahetamise kulu, uue ventilatsiooniseadme ja mürasummutite paigaldamise kulu, üldehitus- ja viimistlustööde kulu ning asendusmajutuse kulud. Samuti on kostja kohustatud hagejale hüvitama kohtumenetluseelsed õigusabikulud ja ekspertiiside tellimisega seonduvad kulud. Hageja leiab, et varjatud puudusteks on:
Tegemist on olemuselt varjatud puudustega, mida hageja ei oleks ostueelselt saanud avastada tavapärase välise ülevaatuse käigus. Hageja sai mõlemast lepingutingimustele mittevastavusest teada alles vastavate mõõtmiste ja ekspertiiside tegemise järgselt ja teavitas mittevastavusest seejärel kostjat. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja poolt viidatud puudused on oma olemuselt varjatud puudused. Sellega nõustub ka kohus. Kostja on seisukohal, et hageja korteri sisekliima (õhuniiskus ja müratase) vastab määrustes ning standardis kirjeldatud kriteeriumidele, jäädes samas ka seisukoha juurde, et õigusaktid ega projekteerimise standardid elu- ja büroohoonetes niisutussüsteemide väljaehitamist ei nõua. Kostja avaldab, et lähtub hoonete tehnosüsteemide projekteerimisel ja ehitamisel seadustes ja määrustes fikseeritud nõuetest ning kehtivatest projekteerimise standarditest ning P mnt x hoones väljaehitatud tehnosüsteemid vastavad kehtivatele nõuetele. Kuna ka eelolevate nn varjatud puuduste osas ei ole pooltel lepingus kokkuleppeid, on kohtu hinnangul ka nende puuduste osas põhjendatud lähtuda vähemalt keskmise kvaliteedi nõuetest. Kohus kordab siinkohal üle, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vastavus keskmisele kvaliteedile tähendab vastamist heale ehitustavale (vt RKL lahendit nr 3-2-1-4617, p 20). Hea ehitustava on kirjas Eesti Standardikeskuse standardites ning uute ehitiste puhul tuleks eeldada pigem kõrgema kui keskmise kvaliteedi nõuete täitmist. Seega, sai käesoleval juhul hageja ka siinkohal eeldada pigem kõrgemate, kui keskmiste kvaliteedinõuete täitmist, sest tegemist oli vastvalminud elamuga. 14. Lepingurikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad
§-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud järgmised üldised eeldused: a) kostja on lepingut rikkunud (
lg 1); b) kostja vastutab lepingu rikkumise eest (
lg 1); c) hagejale on tekkinud kahju (
lg 1, § 128); d) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (
lg 2); e) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (
lg 3); f) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (
Hageja on seisukohal, et kahjunõude eeldused on täidetud; kostja peamine vastuväide on, et kostja ei ole lepingut rikkunud. Kohus kordab ka siinkohal, et poolte vahel ei ole vaidlust, et müügileping on kehtiv, hageja on puudustest kostjat kirjalikult teavitanud ning pooled on pidanud kohtueelselt puuduste kõrvaldamise osas ligi 2 aasta jooksul korduvalt läbirääkimisi, kostja ei ole puuduseid kõrvaldanud. Pooltel ei ole vaidlust ka
Pooltel on seega vaidlus kahju nõude eelduste täidetavuse osas, so eeskätt selles osas, ka kostja on lepingut rikkunud, mis annaks hagejale õiguse kahju nõudeks.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse 9 täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
lg 1 sätestab, et võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.
lg 1 järgi ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas ja lg 2 p 1 sätestab, et asi ei vasta muuhulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi.
lg 2 p 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Seega, seadusest tuleneb, et teistsuguse kokkuleppeta peab müüja tagama ostjale üldjuhul vähemasti keskmise kvaliteediga müügieseme ja vastutab kõigi selle puuduste eest, isegi kui ta neist ei teadnud (vt RKL lahend nr 3-2-1-115-04, p 24). Pooltel ei ole vaidlust selle üle, milliste standarditega P mnt x maja ehitamisel tuli arvestada ja selle üle, millised normdokumendid on hagejale müüdud korteri projekti aluseks (väljavõte P mnt 5/7 projektist, tl 134; Eesti Projekteerimisnormid, tl 139-141; standard EVS 842:2003, standard EVS-EN 15251:2007, määrused). Vaidlust ei ole selles, et projektis on nõuded kooskõlas seaduse nõuetega, kuid hageja leiab, et ehituses ei ole järgitud projekti ja seal olevaid nõudeid ning ületatud on maksimaalselt lubatud müra ja niiskuse taset. Kostja on avaldanud, et kostja on ka ehitamisel lähtunud tehnosüsteemide projektidest ja seal kehtivatest nõuetest ja standarditest. Hageja viited on suunatud projekti arhitektuurilisele osale, milles on määratletud, et tehnoseadmetest põhjustatud müratase korteri elutoas, magamistoas ja kabinetis peab jääma alla 25 dB (tl 29), kuid lähtuda tuleb hoone tehnosüsteemide väljaehitamisel aluseks olnud hoone ehitusloa projekti tehnosüsteemide projektiosast, milles on mürataseme piiriks eluruumis ja magamisruumis märgitud 30 dB (tl 113, 116). Kohus kostjaga ei nõustu. Majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 3 lg 1 punkti 1 kohaselt koosneb ehitusprojekt muuhulgas projekteeritud lahendusi kirjeldavatest tekstilistest projektdokumentidest nagu seletuskiri ja tabelid. Kohus nõustub hagejaga, et ehitusprojekti lahutamatuks osaks on hageja poolt tõendina esitatud ehitusprojekti arhitektuurse osa seletuskiri ja selle punkt 4.4.2, kus on muuhulgas toodud välja nõuded tehnoseadmetest põhjustatud müratasemele korteri elutoas, magamistoas ja kabinetis (tl 29). Viidatud tõendi alusel pidi projekti ja selle lahutamatuks osaks oleva seletuskirja järgi tehnoseadmetest põhjustatud müratase hageja korteri elutoas, magamistoas ja kabinetis olema < 25 dB. Ehitusprojekti arhitektuurse osa seletuskirja punktis 4.4.2 tehnoseadmete müratasemele esitatud nõuded on kooskõlas kostja poolt viidatud sel hetkel kehtinud sotsiaalministri 04.03.2002 määruses nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (edaspidi määrus nr 42; kohtu märkus: hetkel kehtiv sõnastus teine, kuid kohus lähtub kehtinud punktidest ja sõnastusest) toodud tingimustega. Määrusest nr 42 tulenevate nõuete kohaldumise üle pooled ei vaidle. Kostja küll viitab nimetatud määruse §-le 7, mis sätestab, et elamu elu- ja magamisruumis on tehnoseadme müra maksimaalne lubatud piirtase 30 dB, kuid viidatud määruse § 4 liigitab müra normtasemed järgmiselt: 1) müra taotlustase – normtase uutel planeeritavatel ja rekonstrueeritavatel aladel ning ehitistes, samuti olemasoleva müraolukorra parandamisel (määruse nr 42 § 2 p 17). Määruse nr 42 § 4 teine lause sätestab nõude, et uutel planeeritavatel aladel ja ehitistes peab müratase jääma taotlustaseme piiridesse; 2) müra piirtase – suurim lubatud normtase olemasolevatel aladel ja ehitistes (määruse nr 42 § 2 p 18). Kuna hageja korter asub elamus, mis planeeriti ja ehitati määruse nr 42 sel hetkel kehtinud redaktsiooni ajal, on määruse nr 42 § 4 mõttes tegemist uue ehitisega, milles peab müratase 10 jääma taotlustaseme (mitte müra piirtaseme) piiresse. Määruse nr 42 § 7, mis kehtestab nõuded tehnoseadmete müra normtasemetele mh elamu elu- ja magamisruumides eristab samuti müra taotlustaset (taotlustaseme arvuline väärtus on tabelis märgitud sulgudes) ja müra piirtaset. Nähtub, et elamu elu- ja magamisruumides on tehnoseadmete müra taotlustase 25 dB. Seega ei tohi ka määruses nr 42 toodud nõuete kohaselt olla tehnoseadmete müratase hageja korteri elu- ja magamisruumides kõrgem kui 25 dB. Seega vastavad hageja poolt tõendina esitatud ehitusprojekti arhitektuurse osa seletuskirja punktis 4.4.2 toodud nõuded tehnoseadmetest põhjustatud müratasemele määruses nr 42 toodud tingimustele. Kuna määruses nr 42 toodud nõuded olid elamu projekteerimise ja ehitusprojekti koostamise aluseks (tl 134), tuleb nimetatust ka lähtuda ning lähtuda ei saa kostja poolt esitatud ehitusloa projektist (tl 116). Kohus nõustub siinkohal hagejaga ka selles, et hageja ei pea kandma projekteerija ja tellija (kostja) vahelisest õigussuhtest tulenevate kohustuste rikkumise riski, olukorras kus projektdokumentatsioonis ei pruugi teatud info olla omavahel kooskõlas. Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud, et tehnoseadmete müratase ületab nii projektijärgset, määrusega nr 42 kui ka standardiga EVS 842:2003 maksimaalset lubatud mürataset. Nimetatu nähtub koostoimes Mõõdistaja OÜ ekspertiisist (tl 30-31p) ja J. Lavrentjevi ekspertiisiaktist (tl 32-36). Kohus märgib, et peab viidatud tõendeid asjakohasteks ja usaldusväärseteks ning leiab, et mõõtmiseks on olemas ka pädevused (tl 31, 135-138). Kohtu hinnangul ei esine J. L ekspertiisiaktis ka sisuliselt kostja esile toodud väidetavaid vastuolusid või puudusi. Seega, kinnitavad ekspertiisid, et hageja korteri elu- ja magamisruumides ei vasta tehnoseadmete müratase ei elamu ehitamise ajal kehtinud määruses nr 42 ega ka standardis EVS 842:2003 (so viitena J. L ekspertiisiaktis) ettenähtud müranõuetele. Kohtu hinnangul on Mõõdistaja OÜ katseprotokollis nr 16207 arvestatud ka taustmüra ehk fooni ning kuivõrd tuvastatud on, et Mõõdistaja OÜ ekspertiis sisaldab mõõtetulemusi, kui mõõdeti mürataset tehnoseadmete 55% võimsuse juures, mitte 100% võimsusega ning isegi 55% võimsuse juures nähtub, et müratase on 31 dB, mis on kõrgem ka kostja poolt aluseks võetud 30dB, siis saab asuda seisukohale, et korteri tehnosüsteemide müratase ületab siseruumidele kehtestatud müra piirtaset. Seega, hagejale müüdud korter tehnoseadmetest põhjustatud mürataseme osas ei vasta keskmisele kvaliteedile, so kostja on andnud üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja. Pooltel ei ole vaidlust selles, et korteri siseõhu osas kohaldub standard EVS-EN 15251:2007, mis käsitleb muuhulgas hoonete sisekliima osas niiskuse teemat. Nimetatud standardi punktis 6.4 on välja toodud, et siseruumi suhteline niiskussisaldus 15-20% on käsitletav väga madala niiskussisaldusena, mis võib põhjustada kuivust ja silmade ning hingamisteede ärritust. Samas standardi punktis on ka kirjas, et siseõhu niisutamine ja kuivatamine ei ole tavaliselt vajalik (väljavõte standardist, tl 115). Pooled on viidanud ka hoone projekteerimise ja ehitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusele nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p-le 8, millele vastab kehtiv 02.07.2015 vastu võetud majandus- ja taristuministri määrusele nr 85 “Eluruumile esitatavad nõuded”, mille § 4 lg 5 sätestab, et eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus on 40–60 protsenti. Eesti projekteerimisnormide punkt 5.2.2 sätestab, et „Ruumi siseõhu suhteline niiskus peab jääma piiridesse: talvel 25 – 45%, suvel 30 – 70%“ (tl 141). Vaidlust ei ole ka selles, et korteri siseõhu suhtelisele niiskusele on elamu ehitusprojektis kehtestatud sellekohased üksikasjalikud nõuded. Ehitusprojekti järgi pidi hagejale müüdud korteri siseõhu suhteline niiskus talvel olema vähemalt 25 – 45% ja suvel 30 – 70% (väljavõte projektist, tl 26). Pooled on kohtuistungil kinnitanud, et viidatud tõendis on siseõhuniiskuse taseme parameetrid läinud vahetusse, suvel peab olema tegelikult 30-70% ja talvel 25-45 % (kohtuistungil, tl 181). Sarnaselt mürataseme vastavuse tuvastamisega, asub kohus seisukohale, et ehitusprojekti lahutamatuks osaks on hageja poolt tõendina esitatud ehitusprojekti arhitektuurse osa seletuskiri (tl 26), millest tuleb lähtuda ning lähtuda ei saa 11 kostja poolt esitatud ehitusloa projektist (tl 114). Ehitusprojekti arhitektuurse osa seletuskirja punktis 4.1.1 toodud sisekliima parameetrite tabeli päises on ka viide Eesti projekteerimisnõuetele (EPN 12.2 „Sisekliima“). Seletuskirja punkt 4.1.1 näeb ette selged parameetrid korteri siseõhu suhtelise õhuniiskuse tasemele suvel ja talvel. Hagejale müüdud korteri õhuniiskuse tase peab seega vastama ehitusprojekti arhitektuurse osa seletuskirja punktis 4.1.1 toodud parameetritele ehk jääma ehitusprojekti järgi talvel vahemikku 25 – 45% ja suvel vahemikku 30 – 70%. Viidatud seletuskirja punktis 4.4.1 kehtestatud siseõhu suhtelise niiskuse nõutavad tasemed (parameetrid) vastavad ka Eesti projekteerimisnormides õhuniiskuse tasemetele esitatud nõutele. Samuti on seletuskirja punktis 4.1.1 toodud õhuniiskuse parameetrid kooskõlas nii VV määruses nr 38 punktis 8 esitatud nõuetega kui ka majandus-ja taristuministri 02.07.2015 määruses nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg-s 5 eluruumi suhtelisele õhuniiskusele kehtestatud nõuetega. Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud, et õhuniiskuse tase hageja korteris ei vasta (eriti talvisel ajal) hoone ehitusprojektis siseõhu suhtelisele niiskusele kehtestatud minimaalsetele nõuetele. Hageja korteri õhuniiskuse tase on madalam. OÜ Amecon mõõdistusraportist nähtub, et suhtelise õhuniiskuse tase hageja korteri erinevates tubades on 22,4-22,8% (tl 1921). Kostja ei ole viidatud tõendile ja selles sisalduvatele mõõtetulemustele vastuväiteid esitanud. Kuigi kostja ei ole pidanud usaldusväärseks hageja tõendeid (Decto mõõtesensori sertifikaat, Decto mõõtmisraport ja hageja e-kiri seonduvalt mõõtmisraporti edastamisega, tl 23-25), millega on täiendavalt niiskustaset mõõdetud, leiab kohus, et tegemist on lubatavate ja asjakohaste tõenditega. Decto mõõtmisraport tõendab, et 09.11.2016 oli hageja korteris suhtelise õhuniiskuse tase kõigest 16,1%, kuigi projekti järgi oleks pidanud õhuniiskuse tase olema vähemalt 25-45%. Hageja on tõendanud ka, et Decto mõõtesensor on kalibreeritud ning avaldanud, et see laeb raportid reaalajas automaatselt andmebaasi, mida kostja ümber ei ole lükanud. Seega puudub alus kahelda mõõtetulemuste usaldusväärsuses. Samuti ei ole asjakohane kostja viide, et Decto sensoriga tehtud mõõtmised teostati projektikohasest sisetemperatuurist 3 kraadi kõrgema temperatuuri juures. Kohus nõustub hagejaga selles, et esiteks on tegemist väheolulise temperatuurierinevusega, mis ei saa objektiivselt võttes mõjutada tulemuste usaldusväärsust. Kohtu hinnangul kinnitavad eelviidatud tõendid koostoimes OÜ Amecon mõõdistusraportiga, et õhuniiskuse tase hageja korteris ei vasta talvisel ajal hoone ehitusprojektijärgsetele minimaalsetele nõuetele. Seega, hagejale müüdud korter siseõhu nõuetekohasest madalama õhuniiskuse taseme tõttu (eelkõige talveperioodil) ei vasta keskmisele kvaliteedile, so kostja on andnud üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja. 15. Eeltoodu alusel, asub kohus seisukohale, et kostja on lepingut rikkunud ning kostja vastutab nii tehnoseadmete mürataseme kui ka mittevastava õhuniiskuse taseme eest
Mõlemad mittevastavused on põhjustatud elamu ehitamisest mitte hageja tegevusest (
Hageja ei teadnud lepingu sõlmimisel mittevastavustest ega pidanudki teadma (
Tegemist on olemuselt varjatud puudustega, mida hageja ei oleks ostueelselt saanud avastada tavapärase välise ülevaatuse käigus. Hageja sai mõlemast lepingutingimustele mittevastavusest teada alles vastavate mõõtmiste ja ekspertiiside tegemise järgselt ja teavitas mittevastavusest seejärel kostjat. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole puuduseid kõrvaldanud. 16. Hageja on välja toonud komponendid, millest koosneb hageja otsene varaline kahju seoses kostja lepingurikkumiste kõrvaldamisega ning esitanud ka asjakohased tõendid.
lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või 12 tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja on enda kahjuks pidanud vana ventilatsiooniseadme väljavahetamise kulu ning uue ventilatsiooniseadme ja mürasummutite paigaldamise kulu summas 4 302,59 eurot (InteliOÜ hinnapakkumine, tl 44). Hageja on selgitanud, et tegemist on kulutusega, mis on otseselt vajalik korteri müra- ja õhuniiskuse probleemi kõrvaldamiseks. Kostja on tõendite uurimisel esmakordselt avaldanud, et see ei kõrvalda probleemi (kohtuistungil, tl 181p), mis kohtu hinnangul on väite tõendamatuse tõttu paljasõnaline ning esitatud ka hilinenult. Kohtu hinnangul on kulu vajalik ja põhjendatud ning seostatav lepingu rikkumisega. Hageja on välja toonud, et üldehituslike ja viimistlustööde kulu on summas 1 670,40 eurot (Evado OÜ hinnapakkumine, tl 46). Tegemist on ehitustöödega, mis kaasnevad vana ventilatsiooniseadme väljavahetamise ning uue ventilatsiooniseadme ja mürasummutite paigaldamisega. Kostja on leidnud, et kulu ei ole vajalik, kuna see töö ei ole vajalik. Kohtu hinnangul on ka nimetatud kulu vajalik ja põhjendatud ning seostatav lepingu rikkumisega. Hageja on välja toonud ka, et asendusmajutuse kulu ehitustööde teostamise ajal 6 öö eest on kokku summas 774 eurot (Meriton hotelli hinnapakkumine, tl 47-48). Hageja on selgitanud, et ehitustööd on mahukad ning hagejal ei ole oma viieliikmelise perega (seejuures on peres kolm väikelast) võimalik ehitustööde ajal korteris elada, mistõttu hageja vajab oma perega ehitustööde ajaks asendusmajutust. Kostja on leidnud, et kulu ei ole vajalik. Kohtu hinnangul on ka nimetatud kulu vajalik ja põhjendatud ning seostatav lepingu rikkumisega. Kokku moodustab hagejale lepingurikkumiste kõrvaldamisega seoses kahju summas 6 746,99 eurot (4 302,59 + 1 670,40 + 774) . Täiendavalt on hageja esitanud kostja vastu kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude summas 3 727,44 eurot, koos km-ga (koondväljavõte, tl 85) ning ekspertiisikulude hüvitamise nõude kokku summas 739, 91 eurot (arved, tl 22, 37, 84). Hageja on avaldanud, et hageja oli kostja käitumise tõttu oma õiguste kaitseks ja professionaalse õigusabi saamiseks sunnitud pöörduma advokaadibüroo poole. Hageja sooviks oli tekkinud vaidlus lahendada kohtuväliselt ning sel eesmärgil peeti kostjaga advokaadibüroo vahendusel pikalt läbirääkimisi. Hagejat esindav advokaadibüroo koostas kostjale ka nõudekirjad iga lepingurikkumise kõrvaldamiseks ja hiljem veel täiendavad vastuskirjad. Kuivõrd kostja keeldus põhjendamatult ka pärast nõudekirjade ja vastuskirjade saamist lepingurikkumisi kõrvaldamast, oli hageja sunnitud korduvalt pidama nõu oma lepingulise esindajaga seoses edasiste tegevustega. Eeltoodust tulenevalt oli kohtueelselt professionaalse õigusabi kasutamine hageja jaoks vajalik ja õigusabile tehtud kulutused põhjendatud suurusega. Kostja eeltoodud hageja väidetele vastuväiteid esitanud ei ole, ei ole vaidlustanud ka kulu suurust. Hageja poolt väidetu nähtub nii asjas esitatud nõudekirjadest kui ka koonddokumendist (tl 2728, 38-39, 40-42, 43, 107-109, 85). Kohtu hinnangul on tegemist mõistliku ja põhjendatud kuluga. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitamist saab nõuda kahju hüvitamise nõudena
Reeglina tuleb professionaalset õigusabi pidada kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulutusi hiljem hüvitatavateks. Hageja on avaldanud, et oli korteri müra- ja õhuniiskuse kui lepingurikkumiste tõendamiseks juba kohtueelselt sunnitud teostama mitmeid ekspertiise ja kandma nende ekspertiiside kulud. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et hageja on vastavad ekspertiisid teostanud ja kulud kandnud. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt oli Ameconi ekspertiisi tellimise kulu hagejale 90 eurot (tl 22), J. L ekspertiisi tellimisega seonduv kulu 432 eurot (tl 37) ja hinna alandamise nõudega seonduvalt tellitud parkimiskoha väärtuse täiendava tõendamisega 13 seonduv kulu 180 eurot (tl 84). Seega on hageja tõendanud ekspertiisidega seonduvalt kulu kokku summas 702 eurot. Kuivõrd Decto Air sensori soetamisega seonduva kulu kohta hageja tõendit esitanud ei ole, ei kuulu nimetatud kulu, so summas 37,91 eurot hagejale hüvitamisele. Ülejäänud kulude osas leiab kohus, et tegemist on asjakohaste ja hüvitatavate kuludega. Kuna hageja on eelnimetatud ekspertiisid ja kulutused teinud enne menetluse algust, ei saa hageja ekspertiiside kui dokumentaalsete tõendite saamise kulu hüvitamist taotleda asja läbivaatamise kuludena, kuna need tõendid tekkisid sõltumatult menetlusest. Hageja saab nõuda ekspertiiside tegemisega tekkinud kulude hüvitamist
Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale seonduvalt lepingu rikkumisega hüvitamisele kahju kokku 11 176, 43 eurot (6 746,99 + 3 727,44 + 702). Kohus on seisukohal, et kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (
lg 2) ning kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (
Kohus on ka seisukohal, et lepingu rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja oleks lepingu täitnud kohaselt, ei oleks hagejal vaja puuduseid kõrvaldada, pöörduda õigusabi saamiseks advokaadibüroo poole ega teha oma seisukohtade tõendamiseks ekspertiise ja kanda nende tõendite saamisega seotud kulutusi (
17. Hageja on esitanud ka viivise nõude. Hageja nõuab viivist kahjuhüvitiselt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on leidnud, et hagejale kuulub seonduvalt lepingu rikkumisega hüvitamisele kahju kokku 11 176, 43 eurot. Hagi on kohtusse esitatud 01.11.2017. Kohtu hinnangul on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis kahjuhüvitiselt (11 176, 43 eurolt) alates 01.11.2017 kuni 19.11.2018 (otsuse aja tegemise seisuga) summas 940, 66 eurot ning alates 20.11.2018 viivis kahjuhüvitiselt (11 176, 43 eurolt)
MS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral 14 määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuigi kohus rahuldab hagi osaliselt, siis on rahuldamata osa võrreldes rahuldatud osaga marginaalne, st üksnes ekspertiisi kulu 37, 91 eurot väljamõistmise osas jääb hageja nõue rahuldamata, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta käesolevas asjas tekkinud menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits Kohtunik 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.