KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 25. veebruar 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-1084

) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Esmalt lahendab ringkonnakohus määruskaebuses esitatud menetluslikud taotlused. Määruskaebuses taotleb avaldaja vaatluse korraldamist eksperdiga, asja läbivaatamist kohtuistungil ja OO tunnistajana ülekuulamist. Avaldaja põhistab taotlust järgmiselt. Maakohtu hinnang tee seisukorrale tuleneb fotodest, mis on koosmõjus puudutatud isikute I ja II asjatundja arvamusega viinud ebaõige järelduseni. Uurimisprintsiibist tulenevalt oleks maakohus pidanud välja selgitama, milline asjatundja arvamus vastab tegelikule olukorrale ning korraldama vaatluse. Samuti on vajalik tunnistaja ülekuulamine, kes saab anda selgitusi tee ajaloo, juurdepääsu kasutamise tava ja vajalike kulude kohta. Asja läbivaatamine kohtuistungil on vajalik tunnistaja ülekuulamiseks, sest maakohus on asjaoludest ebaõigesti aru saanud. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja taotlus tõendite kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. 9.1. Maakohtule ei saa ette heita selgitamiskohustuse ja uurimisprintsiibi täitmata jätmist. Kuigi hagita menetluses kohaldub

§ 5

lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus asjas nr 2-16-3663, p 23). Menetlusosalised peavad oma menetlusõigusi käsutama ka hagita menetluses ning juurdepääsuasja lahendamisel tuleb kõik asjaolud ja tõendid kohtu ette tuua siiski menetlusosalistel. Kolleegiumi hinnangul peab menetlusosaline maakohtu menetluses kõik olulised asjaolud kohtu ette tooma ja neid ka tõendama. Ekspertiisi määramine eeldab vastavat taotlust (

§ 293lg 1).

Avaldaja maakohtus ekspertiisi ega vaatluse korraldamist ei taotlenud. Kuigi kohus võib vaatluse korraldada ka omal algatuses, siis ringkonnakohtu ette toodud asjaoludel ei saa maakohtule ette heita vaatluse korraldamata jätmist (

§ 291lg 1).

Tegemist oli maakohtu kaalutlusotsusega, millesse ringkonnakohus ei pea vajalikuks sekkuda, sest diskretsiooni piire pole ületatud. Vaatluse korraldamine omab tähtsust siis, kui menetlusosaline toob määruskaebuses välja asjaolud, mille alusel saab jõuda veendumusele, et vaatluse korraldamisel oleks kohtu järeldus kujunenud teistsuguseks. Praeguses asjas leidis maakohus, et tee seisukorda saab hinnata fotode põhjal ning ei pidanud kohtu ette toodud asjaoludel vaatluse korraldamist vajalikuks. 9.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus taganud, et asja lahendamiseks oleksid olulised asjaolud välja selgitatud. See nähtub
2. oktoobri 2018 eelistungi protokollist, kus maakohus tegi menetlusosalistele ettepaneku esitada asjas tähtsust omavad asjaolud ja tõendid, mis aitaksid kohtul hinnata poolte huve olemasoleva juurdepääsu tee kasutamisel ja uue tee rajamisel, sh tuua välja olemasoleva tee korrashoiu kulutused (tl 98–101). Maakohus on mh esindajate ja menetlusosaliste juuresolekul uurinud kohtule esitatud fotosid (tl 83–84), mistõttu pidi avaldajale olema teada, milliste tõendite põhjal hindab maakohus tee seisukorda. Kokkuvõtvalt on maakohus asjaolude väljaselgitamisel rakendanud kõrgendatud selgitamiskohustust. Asjaolu, et avaldajale ei ole maakohtu poolt tuvastatud asjaolud 6

§ 200lg-d 1 ja 2).

9.3. Ringkonnakohus ei ole seotud avaldaja taotlusega vaadata asi läbi kohtuistungil. Kohus võib hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus (

§ 477

lg 2).

61¹. peatükk ei näe ette, et juurdepääsuasja peab läbi vaatama kohtuistungil. Lisaks sellele on maakohus asja arutanud vahetult menetlusosaliste esindajate osavõtul kohtueelistungil, millest said osa võtta ka menetlusosalised. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud määruskaebuse väide juurdepääsutee määramata jätmisel tehtud kaalutlusvigadest. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Riigikohus on oma varasemas praktikas selgitanud, et määrates juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb esmalt arvestada juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu vastavus maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 määrus asjas nr 3-21-31-17, p 11 ja selles viidatud lahendid). Määruskaebuse lahendamisel arvestab kolleegium, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole avaldaja taotluse rahuldamata jätmisel diskretsiooni piire ületanud, samuti ei ole maakohus asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendusega (

§ 654lg 6).

Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja väitega, et maakohus ei ole võtnud arvesse tee kasutamise tava. Maakohus arvestas nimetatud asjaolu menetlusosaliste vastandlike huvide kaalumisel ning leidis, et kuna Tominga kinnistu asub avaliku tee ääres, siis on avaldajal võimalik pääseda kinnistul asuvate hooneteni üle oma kinnisasja. Asjaolu, et uus tee tuleb avaldajal alles rajada, ei kaalunud praeguses asjas avaldaja huvi puudutatud isikute I ja II õiguste võimalikust kitsendusest üles. Riigikohus on

1. juuni 2016 asja nr 3-2-1-180-15 määruse p-s 48 pidanud tava säilitamise all silmas seda, et AÕS § 156 lg 1 eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. Praeguses asjas tuleb tava arvesse võtmisel lähtuda sellest, et maakohus hindas juurepääsutee määramisel kahte võimalikku varianti – juurdepääs avaldaja enda kinnisasja piires või olemasolev ühendus üle puudutatud isiku I kinnisasja. Maakohus on lõppjärelduseni jõudnud kõiki tõendeid ja menetlusosaliste huve igakülgselt kaaludes ega ole menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti asja lahendamisel lähtunud juurdepääsutee seisundist. Kohus ei saa juurdepääsu määrata nii, et selle tulemuseks on kahju tekkimine koormatava kinnisasja omanikule või kolmandatele isikutele (vt Riigikohtu
2. juuni 2017 määrus asjas nr 3-2-1-31-17, p 12). Kolleegium ei saa nõustuda avaldaja seisukohaga, et tal on õigus tee kordategemise kulusid kandmata kasutada tasuta olemasolevat juurdepääsuteed (hinnanguliselt 5 aastat), kuni see muutub läbimatuks (vt Aktsiaseltsi Eesti Teed ehitusdirektori arvamus). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et koormataval kinnisasjal asuva tee seisund ei võimalda juurdepääsu avaldaja taotletud viisil ning selle korda tegemise kulud on suuremad, kui uue tee rajamine üle avaldaja enda kinnisasja. Samuti nõustub 7

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi määruses

§ 465lg 2 p 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Määruskaebuse väite kohaselt on maakohus rikkunud kohtulahendi põhjendamiskohustust. Kolleegiumi arvates on selline etteheide põhjendamatu. Esiteks, maakohus on määruses avaldaja poolt esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu avaldaja esitatud faktiliste väidetega ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid, samuti põhjendanud tõendi arvestamata jätmist (

§ 442

lg 8 koosmõjus

§ 463lg-ga 2).

Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal määruskaebuses väidetud menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi tuvastanud. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata, ei muutu ka menetluskulude jaotus ega kindlaks määratud kulud esimese astme kohtus. Ringkonnakohtu määruskaebemenetluse menetluskulud jäävad

§ 171

lg 1 järgi avaldaja kanda.

§ 174

lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Puudutatud isikute I ja II apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Puudutatud isikud I ja II palusid mõista apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja 180 eurot (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt kulus puudutatud isikute I ja II esindajal õigusteenuse osutamiseks 2 tundi hinnaga 75 eurot (käibemaksuta) tunnis (määruskaebuse kohta seisukoha koostamine ja esitamine). Kolleegium leiab, et võttes arvesse avaldaja määruskaebuse mahtu, on taotluses esitatud õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud

§ 175lg 1 mõttes.

Avaldajalt tuleb puudutatud isikute I ja II kasuks solidaarselt välja mõista 180 eurot (käibemaksuga). Lisaks tuleb puudutatud isikute I ja II taotluse ja

§ 177lg 4 kohaselt välja mõista ka viivis menetluskuludelt

VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi.

§ 6186lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab 8

§ 178lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 9