← Eesti

1-18-4908/31

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS 1-18-4908

  1. märts 2019 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kirill Tumanovi kohta tehtud Norra Kuningriigi Kristiansandi Kohtuasi Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a otsuse Eesti Vabariigis täitmise lubatavaks tunnistamine Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a määrus Vaidlustatud kohtulahend Kirill Tumanovi kaitsja vandeadvokaat Yaroslav Radziwill, Kaebuse esitaja ja kaebuse liik määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Riigiprokuratuur, riigiprokurör Piret Paukštys pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja
  6. veebruar 2019, kirjalik menetlus viis Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis RESOLUTSIOON
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. novembri
  9. a määrus ja saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
  10. Määruskaebus rahuldada osaliselt.
  11. Määrata Advokaadibüroo Radziwill OÜ-le Riigikohtu määruskaebemenetluses Kirill Tumanovile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 50 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Norra Kuningriigi Kristiansandi Ringkonnakohtu
  13. mai
  14. a otsusega tunnistati Kirill Tumanov süüdi Norra karistusseadustiku §-de 321 ja 322 järgi 54 lõpuleviidud varguses ning ühes varguse katses. K. Tumanovit karistati 3 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega, millest otsuse kohaselt tuli maha arvata vahi all viibitud 261 päeva. Kohtuotsus jõustus
  15. septembril
  16. K. Tumanov asus karistust kandma
  17. septembril
  18. 1-18-4908
  20. juunil 2018 edastas Justiitsministeerium Harju Maakohtule Norra Kuningriigist saabunud materjalid K. Tumanovi kohta tehtud kohtuotsuse tunnustamiseks ja karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariigis.
  21. Harju Maakohtu
  22. juuni
  23. a määrusega tunnistati K. Tumanovi kohta tehtud Norra Kuningriigi Kristiansandi Ringkonnakohtu
  24. mai
  25. a otsuse täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. Kohus määras, et K. Tumanov peab tunnustatud otsuse alusel ära kandma 3 aastat ja 10 kuud vangistust, millest kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 484 lg 7 alusel arvati maha eelvangistuses viibitud 8 kuud ja 21 päeva. Ärakandmata 3 aasta 1 kuu ja 9 päeva pikkuse vangistuse alguseks loeti
  26. september
  27. Kohus märkis järgmist.
  28. Norra Kuningriigi kohtuotsuse kohaselt varastas K. Tumanov grupis ja süstemaatiliselt paadimootoreid ning selle osi. Selline tegu vastab Eesti karistusseadustiku § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 koosseisule, mille eest on karistusena ette nähtud kas rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus. Seega on Norras toimepandud tegu karistatav kuriteona ka Eestis ning Norras mõistetud 3 aasta ja 10 kuu pikkune vangistus vastab karistusele, mille Eesti karistusseadustik sama kuriteo eest mõista võimaldaks. Kohtuotsuse tunnustamist ja mõistetud karistuse täideviimist välistavaid ega piiravaid asjaolusid ei esine. Kuivõrd K. Tumanov saadeti Norra Immigratsiooniameti
  29. novembri
  30. a otsusega riigist välja, siis tulenevalt KrMS § 477 lg-st 3 ei pea kohus isiku nõusolekut arvestama. Justiitsministeeriumi selgituse kohaselt kannab osa Norras süüdimõistetud isikuid sealsete vanglate ületäidetuse tõttu karistust Hollandis. Asjaolu, et K. Tumanov kannab karistust Hollandis asuvas vanglas, ei muuda teda aga Hollandis süüdimõistetud isikuks, mistõttu ei kohaldu ka Euroopa Liidu (EL) kriminaalmenetlusalase koostöö meetmete sätted.
  31. Maakohtu määruse vaidlustas K. Tumanovi kaitsja vandeadvokaat Yaroslav Radziwill, kes taotles uue määruse tegemist, millega tunnistataks K. Tumanovi suhtes tehtud Norra otsuse täitmine Eestis lubamatuks.
  32. Kaitsja leidis, et kuivõrd K. Tumanov kannab karistust Hollandis asuvas vanglas, siis ei ole Norral võimalik teda kohe välja saata. Seega ei ole KrMS § 477 lg 3 kohaldamise eeldused täidetud ning lähtuma oleks pidanud KrMS § 477 lg-st 2, mille kohaselt on karistuse kandmise jätkamiseks Eestis vajalik K. Tumanovi nõusolek. Kuivõrd K. Tumanov ei ole sellist nõusolekut andnud, siis oleks tulnud maakohtul tunnistada Norra otsuse täitmine Eestis lubamatuks.
  33. Tallinna Ringkonnakohtu
  34. oktoobri
  35. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused olid alljärgnevad.
  36. Arvestades, et K. Tumanov on Eesti Vabariigi kodanik, kes saadetakse taotlevast riigist välja Eestisse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks, ei ole KrMS § 50838 lg-st 1 tulenevalt tema nõusolek ületoomiseks vajalik. Norgerhaveni vangla on Norra Ullersmo vangla allüksus, mistõttu loetakse sealsed kinnipeetavad Norra karistuse täideviimise seaduse § 1a kohaselt Norra kinnipeetavateks. Norra ja Holland sõlmisid
  37. aastal lepingu, mille kohaselt rendib Norra eelnimetatud Hollandi vanglat. Asjaolu, et füüsiliselt kannab K. Tumanov karistust Hollandi territooriumil, ei ole kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli alusel võimaliku üleviimise mõistes praktilise tähtsusega. Seega tuleb Norgerhaveni vangla kinnipeetavad ametlike tingimuste täitmisel üle viia nagu teisedki Norra kinnipeetavad. Sealjuures on K. Tumanov
  38. septembri
  39. a e-kirja kohaselt üle viidud Ringerike vanglasse, mis asub Norras. 2

(5)1-18-4908
  1. K. Tumanovi kaitsja vaidlustas ringkonnakohtu määruse. Ringkonnakohus viitas EL-i liikmesriigis tehtud vabadusekaotuslikke karistusi ja vabadust piiravaid meetmeid käsitlevate otsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise sätetele, mis praeguses asjas aga ei kohaldu, sest Norra ei kuulu EL-i. EL-i liikmesriikide kriminaalmenetlusalases koostöös mitteosaleva riigi kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist reguleerib KrMS
  2. peatüki
  3. jagu. Seega on väär kohtu järeldus, et K. Tumanovi nõusolek Eestisse karistuse kandmise ületoomiseks ei ole tulenevalt KrMS § 50838 lg-st 1 vajalik. Nõusoleku vajadust reguleerib KrMS §
  4. Kuivõrd maakohtu määruse tegemise ajal ei olnud võimalik K. Tumanovit viivitamatult Norra otsuse alusel Hollandist välja saata, siis oli vajalik tema nõusolek. Asjaolu, et K. Tumanov viibis hiljutise ajani Norgerhaveni vanglas (Hollandis), kuid praegu on Ringerike vanglas (Norras), ei saa tagasiulatuvalt tema olukorda raskendada.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a määrusega loeti kaitsja kaebus osaliselt põhjendatuks. Ringkonnakohus tegi uue määruse, millega jättis maakohtu määruse muutmata. Kolleegium asus järgmistele seisukohtadele.
  8. Määruse teinud kohtul on võimalik kaebus ise KrMS § 389 lg 3 alusel lahendada. Kohus on vaidlustatud määruses tõepoolest ekslikult viidanud kriminaalmenetluse seadustiku sätetele, mis reguleerivad EL-i liikmesriigis tehtud vabadusekaotuslikke karistusi ja vabadust piiravaid meetmeid käsitlevate otsuste vastastikust tunnustamist ja täitmist. Praegusel juhul on aga tegemist Norra kui EL-i mittekuuluva riigi kohtuotsuse tunnustamisega. Valedele kriminaalmenetluse seadustiku sätetele tuginemine
  9. oktoobri
  10. a määruses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa selle tühistamise täies ulatuses.
  11. Kohus ei nõustunud kaitsjaga aga selles, et kuivõrd K. Tumanov ei viibinud maakohtu määruse tegemise ajal Norras ning Norgerhaveni vangla kuulub Hollandi territoriaalse jurisdiktsiooni alla, tuleb praeguses asjas kohaldada mitte KrMS § 477 kolmandat, vaid teist lõiget. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  12. K. Tumanovi kaitsja vaidlustab Tallinna Ringkonnakohtu
  13. novembri
  14. a määrust, taotledes maa- ja ringkonnakohtu lahendite tühistamist ning uue määruse tegemist, millega tunnistada K. Tumanovi suhtes tehtud Norra otsuse täitmine Eestis lubamatuks.
  15. Kaitsja leiab, et kohtud ei oleks tohtinud lähtuda ainult KrMS § 477 lg 3 grammatilisest tõlgendusest, vaid pidanuks arvestama ka kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni eesmärki. Konventsiooni artikli 3 lg 1 eeldab kinnipeetava nõusolekut iga väljasaatmise puhul. Konventsiooni lisaprotokolli artikli 3 lg 1 sätestab erandi eelmärgitud reeglist. Seega piirab lisaprotokoll isiku õigusi võrreldes konventsiooni põhitekstiga. Kohus oleks pidanud kontrollima, kas reaalsel vanglast vabanemisel on kinnipeetav taotleva riigi territooriumil ja kas teda on võimalik sealt kohe välja saata. Maakohtu määruse tegemise ajal oli K. Tumanov Hollandi vanglas, mistõttu ei saanud teda ilma tema nõusolekuta KrMS § 477 lg 3 alusel Eestisse välja saata. Asjaolu, et K. Tumanov viibib praegusel ajal Ringerike vanglas Norras, ei saa tagasiulatuvalt tema olukorda raskendada.
  16. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab riigiprokurör Piret Paukštys, et maa- ja ringkonnakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning nende tühistamiseks puudub alus. 3
(5)1-18-4908 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Riigikohus kujundab esmalt seisukoha määruskaebuses esitatud väidete osas (I) ning osutab siis määruskaebeväliselt, et maa- ja ringkonnakohus on K. Tumanovi kohta tehtud Norra Kuningriigi
  2. mai
  3. a otsuse Eesti Vabariigis täitmise lubatavaks tunnistamisel ärakantavat karistusosa määrates rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (II). Seejärel võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja menetluskulude hüvitamise taotluse (III). I
  4. Kaitsja on kogu kohtumenetluse kestel olnud seisukohal, et süüdimõistetu K. Tumanovi kohta Norras tehtud kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks Eestis on vajalik tema nõusolek. Kohtud ei oleks tohtinud lähtuda KrMS § 477 lg 3 grammatilisest tõlgendusest, vaid oleksid pidanud arvestama ka
  5. märtsil 1983 Strasbourgis koostatud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (konventsioon) eesmärki.
  6. Eesti on nimetatud konventsiooniga ühinenud
  7. augustil 1997 ning Norra
  8. aprillil
  9. Konventsiooni artikli 3 lg 1 punkti d kohaselt võib üks riik tema territooriumil karistatud isiku konventsiooni alusel tema elukohariigile üle anda, kui karistatud isik sellega nõustub.
  10. Kuid tuleb tähele panna, et Euroopa Nõukogu on
  11. detsembril 1997 vastu võtnud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli (lisaprotokoll), millega Eesti on ühinenud
  12. juunil 2000 ning Norra
  13. jaanuaril
  14. Lisaprotokolli artikli 1 lg 2 kohaselt rakendatakse konventsiooni sätteid niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas lisaprotokolli sätetega. Lisaprotokolli artikli 3 lg 1 näeb ette, et karistava riigi palvel võib elukohariik nõustuda kohtulikult karistatud isiku üleandmisega ilma isiku nõusolekuta, kui viimane kohtuotsus või sellest tulenev haldusotsus sisaldab väljasaatmise korraldust või muud meedet, mille tõttu see isik ei või pärast vanglast vabastamist jääda kauemaks karistava riigi territooriumile. Eeltoodust tulenevalt nõuab konventsioon küll isiku nõusolekut, kuid teatud tingimuste esinemisel ei ole see siiski vältimatult vajalik. Seega on kaitsjal õigus, et lisaprotokoll piirab isiku õigusi võrreldes konventsiooni põhitekstiga. Selline piirang on lisaprotokolli artikli 1 lg-s 2 sätestatud ning seega lubatav.
  15. Kriminaalmenetluse seadustik käsitleb nõusoleku küsimust sama moodi. Nimelt nõuab ka KrMS § 477 lg 2 üldreeglina isiku kirjalikku nõusolekut enda ületoomiseks karistuse kandmise jätkamiseks Eestis. Samas näeb KrMS § 477 lg 3 ette, et üleandmisega võib nõustuda isiku nõusolekut arvestamata, kui tema kohta tehtud kohtuotsuses või sellega seonduvas haldusaktis sisaldub korraldus saata ta vangistusest vabastamise järel riigist kohe välja. Vastupidiselt määruskaebuse esitajale leiab kolleegium, et KrMS § 477 lg-te 2 ja 3 regulatsioon on kooskõlas nii konventsiooni kui ka lisaprotokolliga ning kohtud ei ole menetlusõigust vääralt kohaldanud.
  16. Teiseks leiab kaitsja, et K. Tumanovi suhtes tehtud Norra kohtu otsuse Eestis täitmise lubatavaks tunnistamine ei olnud KrMS § 477 lg 3 alusel lubatud, kuivõrd süüdimõistetu kandis karistust Hollandi territooriumil, mistõttu ei olnud võimalik tema kohene riigist väljasaatmine. Selles küsimuses jääb kaitsja kaebus samuti tagajärjetuks. Kolleegium nõustub täielikult maa- ja ringkonnakohtu argumentidega KrMS § 477 lg 3 kohalduvuses (vt eespool p-d 4 ja 12). 4
(5)1-18-4908 II
  1. Kuigi kaitsja määruskaebuses toodud argumendid ei anna alust maa- ja ringkonnakohtu lahendite muutmiseks, tuvastas kolleegium kaebuseväliselt ebaselguse taotluse ja kohtumääruse vahel ärakantava karistuse pikkuse ja lõpptähtaja osas, mis võis K. Tumanovi olukorda halvendada.
  2. Norra Kristiansandi Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsusest nähtuvalt karistati K. Tumanovit 3 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega, millest arvatakse maha vahi all viibitud 261 päeva. Otsuses ei ole märgitud karistuse kandmise alguse kuupäeva. Maakohus on lähtuvalt eeltoodust K. Tumanovile mõistetud 3 aasta ja 10 kuu pikkusest vangistusest arvestanud KrMS § 484 lg 7 alusel maha eelvangistuses viibitud 8 kuud ja 21 päeva (261 päeva). K. Tumanovil jääks karistusest kanda alates
  5. septembrist 2017 veel 3 aastat 1 kuu ja 9 päeva vangistust. Karistuse täieliku ärakandmise korral peaks K. Tumanov maakohtu määruse kohaselt vabanema vangistusest
  6. oktoobril
  8. Senises menetluses on jäänud aga tähelepanuta, et Norra kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise taotlusest nähtuvalt on K. Tumanov eelvangistuses viibinud kokku 393 päeva, s.t 261 päeva enne ning lisaks 132 päeva pärast istungit, mis tuleb karistusest maha arvata. Samuti on kõnealuses taotluses märgitud, et K. Tumanovil saab karistus täielikult kantud
  9. juunil
  10. Eeltoodust tulenevalt valitseb ebakõla K. Tumanovi eelvangistuses viibitud aja osas ning esineb tõsiselt võetav kahtlus, et maakohus on eksinud K. Tumanovi ärakandmata karistuse pikkuse määramisel tema kahjuks enam kui nelja kuuga.
  11. Kuivõrd kohtud ei ole pööranud tähelepanu vastuolulistele lähteandmetele, siis on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata K. Tumanovi ärakandmata karistuse pikkuse osas esinevate ebaselguste kõrvaldamiseks tagasi ringkonnakohtule. Ringkonnakohtul on KrMS § 478 lg 4 alusel võimalik küsida Justiitsministeeriumi vahendusel taotlevalt riigilt lisateavet. III
  12. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 3602 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
  13. novembri
  14. a määruse ja saadab asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  15. Kaitsja Y. Radziwill esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 50 euro suuruses summas (käibemaksu ei lisandu). Taotluse kohaselt kulus advokaadil ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja analüüsiks pool tundi ning veel pool tundi määruskaebuse koostamiseks. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks olnud vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
  16. juuli
  17. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 6 ning § 7 lg-st 1, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse ja määrab riigi õigusabi tasu suuruseks 50 eurot (käibemaksu ei lisandu). See menetluskulu jääb KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.