← Eesti

2-17-8902/135

Obsah (10)§ 696§ 659§ 561§ 4771§ 654§ 442§ 171§ 174§ 175§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 4. jaanuar 2019. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-

§ 696lg 1).

Avalduste asjaolud ja menetluse käik

  1. XX (edaspidi ka lapse isa) esitas kohtule avalduse, milles taotles määrata kindlaks suhtlemiskord kuni aastani 2022 avaldaja lapse CC-ga (edaspidi ka laps) avalduses toodud viisil. Suhtluskord on astmeline ning võtab arvesse seda, et lapse vanemaks saades kohtumised pikenevad. XX taotles ka esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamist.
  2. Lapse määratud korras esindaja leidis, et lapsel on õigus isaga kohtuda. Isa poolt pakutu on minimaalne suhtluskord. Suhtluskorra täitmist võiks täpsustada. Täpsustatud kellaaegadega ja sõnastuses suhtluskord avalduses toodud viisil oleks lapse huvides.
  3. Kohus kuulas vanemad 27.06.2017 ära. Ärakuulamisel vanemad kokkuleppele ei jõudnud. Lapse isa tõi välja, et varasemad kokkulepped ei ole toiminud ning lapse ema on tühistanud kohtumisi ka 30 minutit enne selle kokkulepitud toimumise aega. Lapse ema leidis, et on teinud kõik võimaliku, et isa, ema ja laps oleks perekond. Isa ei ole pere elus vajalikul määral osalenud. Lapse emale ei lisa kindlustunnet see, kui ta palub isal last vaadata ning isa on selle asemel teleri ees, õllepurk käes. Lastekaitse arvas, et üks kord nädalas on piisavalt sage kohtumiseks. Lapse ema on teinud ettepanekuid kohtumiseks, lapse isa on ise kohtumised ära jätnud. Kaks tundi kohtumiseks on lapsele liiga palju.
  4. Kohus kohaldas 29.06.2017 määrusega esialgse õiguskaitse abinõusid, määrates kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra. Suhtlemise korra kindlaksmääramisel lähtus kohus asjaolust, et lapse elukoht on Tallinnas. Kohus kohustas ka vanemaid minema perelepitaja juurde.
  5. YY (edaspidi ka lapse ema) taotles 07.08.2017 kohtualluvuse muutmist seoses enda ja lapse elukoha muutumisega. Taotluse kohaselt asus YY alates juulist
  6. a elama ja tööle Tartusse. Lapse isa ei andnud lapse elukoha registreerimiseks Tartusse nõusolekut. Kohus jättis 21.08.2017 määrusega taotluse rahuldamata.
  7. YY esitas 18.08.2017 kohtule avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse CC suhtes ja YY-le ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse viibimiskoha määramise osas (tsiviilasi nr 2-17-12376). Avalduse kohaselt asus YY koos lapsega elama Tartusse ning lapsele on vaja leida lasteaiakoht. Lapse isa ei ole nõustunud lapse elukoha 2

(13)registreerimisega Tartusse. Laps on senini elanud ainult emaga. Isa nõusoleku andmata jätmise tõttu on tekkinud olukord, kus lapse emal tuleb kanda ülemäära suuri kulusid lapsehoiu teenusele. Mõlema vanema huvides on registreerida laps elama Tartusse. YY taotles ka esialgse õiguskaitse korras anda hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas YY-le.
  1. Harju Maakohtu 24.08.2017 määrusega liideti tsiviilasjas nr 2-17-12376 menetletav avaldus ühte menetlusse tsiviilasjaga nr 2-17-
  3. Tartu Linnavalitsuse lastekaitseteenistus oli kogutud informatsiooni põhjal arvamusel, et YY-le ainuotsustusõiguse üleandmine lapse viibimiskoha osas ei ole lapse huvides. Lapse ema ei täitnud ühtegi korda esialgse õiguskaitse määrusega sätestatud suhtluskorda ja näib olevat arvamusel, et ainult temal on õigus lapse osas otsuseid vastu võtta. Senise käitumise jätkudes oleks lapse suhtlemine isaga takistatud ning XX ei saaks osaleda oma poja C kasvatamises.
  4. XX leidis, et ema avaldus ei ole põhjendatud. Ema on tegutsenud kogu aeg vastuolus lapse huvidega. Kuna tegu on pooleaastase lapsega, ei ole isal võimalik suhelda lapsega sidevahendite abil. YY käitumine, lapse isast eemal hoidmine, võib tuua tulevikus pöördumatu kahju. Näib, et YY ei suuda seda ise mõista. Laps on kogu oma elu elanud Tallinnas ning Tallinnasse oli rajatud ka pere kodu. XX võõrandas kinkelepinguga oma eluaseme YY-le, et lapsel oleks püsiv elukoht. Kodu, kolmetoaline korter, on renoveeritud ja kujundatud täpselt nii, et lapsel oleks seal hea ja mugav elada. YY-l ei olnud mingit vajadust Tartusse kolida ning ta võttis last puudutava otsuse vastu ilma lapse isa nõusolekuta. Ema Tartusse tööle asumine ei anna talle õigust otsustada ainuisikuliselt lapse Tartusse või mujale kolimise üle. YY käitumist hinnates saab teha järelduse, et tema ainus eesmärk on laps isast lahutada ning seda on ema ka varasemalt kirjades kinnitanud.
  5. Kohus jättis YY esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse 11.09.2017 määrusega rahuldamata.
  6. XX esitas 29.09.2017 avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja XX-le lapse viibimiskoha määramise osas hooldusõiguse üleandmiseks. Avalduse kohaselt soovib XX isana C elus olemas olla, teda kasvatada ja tema eest hoolitseda. Lapse ema on viinud lapse Tartusse, kus lapsel ei ole Tallinna korteriga võrreldavaid elutingimusi. Hooldusõiguse viibimiskoha määramise õiguse osas isale üleandmine on hädavajalik selleks, et välistada lapse huvide ja heaolu pöördumatu kahjustamine lapse ema poolt. XX taotles ka ekspertiisi määramist, tuvastamaks YY vanemaõiguste teostamise oskust ning mõju lapse heaolule ja arengule.
  7. Lapse esindaja leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamine viibimiskoha määramise osas on põhjendatud, kuna vanemad ei ole suutelised ühist hooldusõigust teostama pingete ja erimeelsuste tõttu. Ema on ühist hooldusõigust rikkunud, määrates ühepoolselt lapse elukohaks Tartu linna. Isa avaldus tuleks rahuldada, sest selliselt on lapsele tagatud mõlema vanemaga suhtlemine ning lapse õiguste rikkumine lõpeks.
  8. Tartu linna hinnangul võib CC viibimiskoha määramise õiguse üleandmine lapse emale anda lisapõhjuse lapse ja isa suhtlemise vältimiseks. Kohaliku omavalitsuse esindaja teeb kohtule ettepaneku kaaluda viibimiskoha määramise õiguse andmist XX-le. 3
(13)
  1. YY lapse isa avaldusega ei nõustunud ning leidis, et kokkulepetele ei ole jõutud XX tõttu. YY on võimaldanud lapsel ja isal kohtuda ning kohtumised on ära jäänud XX tõttu. YY õde, vend ja veel mõned pereliikmed elavad Tartus ning nende väikesed lapsed on C-le seltsilisteks. Tallinna korter oli liiga suur ning kuna laps soovis kogu aeg mängida ja tegutseda ema lähedal, sobib Tartu väike korter paremini. Korter on renoveeritud ja maja on aiaga. Laps saab kinnises hoovis mängida. Korter on sisustatud lapsele sobivalt. Ema õpib lapsega ka lugemist ning tegeleb loova tööga. Ema pakub lapsele palju meelelahutust ja arenemisvõimalusi. Emaga kiindumussuhte lõhkumine võib tekitada lapses ärevushäireid ja ebakindlust. Isal on võimalik kohtuda lapsega Tartus.
  2. Tallinna linn tegi 30.10.2017 seisukohas ettepaneku esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskorra muutmiseks, arvestades lapse elukohta Tartus.
  3. 14.12.2017 määrusega muutis kohus 29.06.2017 kohtumäärusega kindlaksmääratud esialgset suhtluskorda, reguleerides isa ja lapse kohtumisi vaheldumisi Tallinnas ja Tartus.
  4. Kohtu 05.12.2017 määruse alusel viidi läbi kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis YY suhtes. Eksperdid tuvastasid 15.01.2018 akti järelduste kohaselt, et YY-l ei esine seisundit, mis viitab psüühikahäirele. Tulenevalt oma vaimsest seisundist on ta võimeline last hooldama ja arendama last ohtu seadmata, ta on ka võimeline aru saama lapse vajadustest ning neid lapse kasvatamisel arvestama. Ta mõistab oma rolli lapsevanemana.
  5. Tallinna linna leiab, et mõlemad avaldused võiks ühise hooldusõiguse lõpetamise nõude osas jätta rahuldamata. Kummagi vanema õigusi vähem piirava meetmena võiks anda YYle ühekordse otsustusõiguse lapse elukoha registreerimiseks Tartusse.
  6. Kohus kuulas ära XX ning teised menetlusosalised 22.03.
  7. YY ei pidanud võimalikuks vanemate ärakuulamisele ilmuda. XX jäi oma esitatud nõude juurde ning täpsustas, et suhtluskorra määramise avaldus on alternatiivne, s.o juhuks kui kohus ei pea võimalikuks ühist hooldusõigust viibimiskoha määramise osas lõpetada ja seda XX-le anda. Sel juhul jääb ta esitatud suhtluskorra taotluse juurde, arvestades ärakuulamisel väljatoodud täpsustusi. XX kinnitas, et saaks hoolitseda lapse eest igapäevaselt ning elaks lapsega esialgu oma vanemate juures. XX on mõelnud läbi, kuidas hakkaks toimuma isa ja lapse igapäevane elukorraldus. XX ei teeks takistusi ema ja lapse suhtlemisel. Isal on kindel sissetulek ning lapsele vajalikud asjad osaliselt ostetud. YY esindaja kinnitas, et lapse emal ei ole kavas Tallinna tagasi kolida. Samuti ei saa ta last tuua Tallinnasse isaga kohtuma. Kui kohus peaks andma isale hooldusõiguse viibimiskoha määramise osas, siis peaks see olema piiritletud Eesti Vabariigi territooriumiga. Lapse esindaja jäi oma varasema seisukoha juurde ning leidis, et kuna vanemate vahelisi erimeelsusi ei ole võimalik ületada, on vajalik ühine hooldusõigus viibimiskoha osas lõpetada. Eelistada tuleks lapse isa, kuna sel juhul on tagatud suhtlus mõlema vanemaga.
  8. Kohus kuulas YY ära 10.04.2018 telefoni teel. YY leidis, et XX ei ole sobilik isik lapse eest igapäevaselt hoolitsema oma elukorralduse ja alkoholilembuse tõttu. Ka puudub tal tegelik tahe lapsega tegeleda. Tartusse kolimine tulenes sellest, et YY sai seal tööd ning tal ei olnud enam võimalik kauem oodata Tallinnas töö leidmist. Nüüd ta Tallinnasse elama ja tööle asuda ei kavatse. Tartus elavad tal sugulased ja tõenäoliselt kolivad Tartusse ka tema vanemad. XX ei ole ise täitnud suhtluskorda. YY ettepanekutest kohtuda lapsega ei 4
(13)ole XX olnud huvitatud. Isa ja lapse kohtumised ei peaks toimuma Tallinnas, kuna nagu ka lapse esindaja ütles, ei pea laps tegema ülemäära suuri pingutusi isaga suhtlemiseks. YY käib vahel harva Tallinnas, aga ei ole mõeldav, et ta siis annaks Tallinnas viibimise ajaks lapse isale, selle asemel et laps saaks koos emaga suhelda oma sugulastega, kellega kohtuma tuldi. Avaldajal on hea meel, kui laps saab oma isaga suhelda, aga isa ei suuda lapse eest igapäevaselt hoolitseda oma kehva närvikava tõttu. Lapse emalt äravõtmine oleks lapse hinge lõhkumine. XX ei saa tegelikult lapse eest hoolitsemisega hakkama.
  1. 11.04.2018 seisukohas esitas YY ka vastuväited taotletava suhtluskorra osas. YY leiab ka, et XX suhtluse soov lapsega tuleneb suures osas soovist mitte maksta selle aja eest elatist, mil laps isaga viibib. Seisukohas YY ka kordas ja täiendas põhjendusi, miks ei peaks XX hooldusõiguse avaldust rahuldama, miks ema Tartusse kolis ning miks on Tartu elukeskkond parem, kui Tallinna oma. Maakohtu määrus
  2. Harju Maakohus 27.04.2018 määrusega leidis, et YY avaldus ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudes tuleb jätta rahuldamata ning XX avaldus rahuldada ühise hooldusõiguse lõpetamise osas ja anda XX-le üle lapse viibimiskoha otsustusõigus. Alternatiivselt esitatud suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse jättis kohus rahuldamata. Menetluskuludest esialgse õiguskaitse avalduse esitamise kulud mõistis kohus YY-lt XX kasuks välja. Muus osas jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda, lapse esindaja kulud riigi kanda. Kohtu hinnangul on tõendatud menetluses esitatud seisukohtadega vanemate suutmatus teha koostööd lapse nimel ning kasvõi lihtsalt normaalselt suhelda, teostamaks ühist hooldusõigust. Käesoleval juhul nähtub kohtule esitatud seisukohtadest, et vaidlusküsimus on laiem kui ainult konkreetne praeguse elukoha määramise küsimus ning lapse huve ei tagaks vaid see, kui anda lapse elukoha ühekordse otsustamise õigus ühele vanemale. Kohtu hinnangul ei ole kumbki vanem valmis teise vanemaga piisaval määral suhtlema ja arvestama selleks, et oleks võimalik ühise hooldusõiguse teostamine. Seega on kohtu hinnangul ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud selle üleandmisega lapse isale, sest kõik lapse ema käitumismallid tõendavad, et tema suund on lapse isa lapsest eemalduma sundida kasutades lapse isa vaid materiaalsetel eesmärkidel. Mõlemal vanemal on valmisolek ja sobivad tingimused lapse kasvatamiseks, kuid laps vajab mõlemat vanemat. Lapse isa on veennud kohut, et tema eesmärgiks on lapse elus figureerida ja sellest osa saada, mitte last emast võõrandada. Kohus möönis, et esmapilgul võib antud otsustus tunduda lapse jaoks raske, kuid pikemas perspektiivis tagab see mõlema vanema olemasolu tema elus, mis on lapse huvides. Määruskaebus
  3. 10.05.2018 esitas lapse ema määruskaebuse Harju Maakohtu 27.04.2018 määrusele resolutsiooni punktide 2, 3, 4, 5 ja 7 osas, paludes need tühistada ja rahuldada lapse ema avaldus selles taotletud viisil. Määruskaebusega seotud menetluskulud palub jätta poolte endi kanda. Maakohus ei ole lähtunud enda otsustuses esitatud tõenditest märkides, et määruskaebuse esitaja ei taju adekvaatselt lapse isa rolli lapse elus. Määruses ei ole seatud esikohale lapse huvid ega arvestatud lapse senist elukorraldust, vaid lähtutud on lapse isa huvidest. Valitud 5
(13)meede osalise hooldusõiguse lõpetamisena viibimiskoha otsustusõiguse osas on ebaproportsionaalne ning teist menetluspoolt äärmisel koormav. Kõigepealt peaks rakendama vähemkoormavaid ning probleemi olemust järk-järgult leevendavaid meetmeid nagu suhtluskorra kindlaksmääramine, vajadusel erieestkostja abil. Vastused määruskaebusele ja menetluse edasine käik
  1. Tartu linn määruskaebust ei toetanud jäädes oma eelnevate seisukohtade juurde. Lapse viibimiskoha otsustusõiguse lapse emale andmise korral võib lapse ema enda soovid teostada ning kolida lapsega lapse isast veelgi kaugemale elama, mis aga ei ole lapse huvides.
  2. Tallinna linn jäi oma eelnevate seisukohtade juurde, mille kohaselt ei toeta eeskosteasutus ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist lapse viibimiskoha otsustusõiguse osas, vaid pooldab ühekordset viibimiskoha otsustusõiguse andmist lapse emale, et saaks lapse Tartusse sisse kirjutada. Selline suur muutus, kus laps peaks elama asuma isa juurde, ei ole lapse huvides, kuna laps ei ole eelnevalt päevagi isa kodus elanud. Samas on eestkosteasutus eelnevalt märkinud, et lapse isa on avaldanud arvamust, et juhul kui lapse ema täidaks suhtluskorda, ei oleks tal selle vastu midagi, et laps elab püsivalt emaga.
  3. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja määruskaebust ei toetanud.
  4. Lapse isa leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning lähtub lapse huvidest, kuna lapse ema ei ole käesoleva ajani teinud koostööd esialgse õiguskaitse rakendamise raames määratud suhtluskorra täitmisel. Määruskaebuses esitatud väited on paljasõnalised. Üllatuslik on väide, et justkui nüüd on lapse ema nõus perelepitusega, millest ta eelnevalt, sh kogu kohtumenetluse kestel, on keeldunud.
  5. 22.05.2018 kirjaga jättis maakohus määruskaebuse rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  6. 11.09.2018 määrusega rakendas kohus omal algatusel esialgset õiguskaitset ja asendas Harju Maakohtu 14.12.2017 kohtumäärusega kindlaks määratud esialgse suhtluskorra isa ja lapse vahel.
  7. 04.12.2018 seisukohas palub lapse ema määrata lapse isale ekspertiis, et kontrollida lapse isa valmisolekut isaks olemiseks.
  8. 07.12.2018 seisukohas tegi eestkosteasutus ettepaneku kaaluda lapse ema hooldusõiguse piiramist esialgse õiguskaitse korras kuni käesolevas kohtulahendi jõustumiseni määrates lapse ja tema isa vahelise suhtlemise korraldamiseks ajutine erieestkostja.
  9. 12.12.2018 seisukohas esitas eestkosteasutus ülevaate, mille kohaselt esialgse õiguskaitse rakendamise perioodil ei ole olnud tagatud isa ja lapse suhtlus ning vanematele pakutud lisavõimalust omavahelise koostöö loomiseks vanemate poolt ühiselt ei realiseerunud.
  10. 28.12.2018 esitas lapse isa kohtule ülevaate suhtlusest ja kohtumistest lapsega perioodil 12-26.12.
  12. 31.12.2018 menetlusdokumendis esitas ema vastuse isa 28.12.2018 menetlusdokumendis avaldatule ning kinnitas, et jääb oma eelnevalt avaldatud seisukohtade juurde. 6
(13)Ringkonnakohtu põhjendused 35. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga ning kuulanud korduvalt menetlusosalised isiklikult ära, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 659ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

  1. Perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve. PKS § 116 lg 2 kohaselt vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 124 lg 1 kohaselt isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 alusel lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi.
  2. Ühise hooldusõiguse (osaline) lõpetamine ja ühele vanemale (osaline) ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 12.02.2016, nr 3-2-1-159-15, p 28). Kolleegiumi hinnangul maakohtu määruses neid puudusi ei esine. Maakohus on asjakohasest kaalutlustest lähtudes põhjendanud, miks kohus pidas õigustatuks rahuldada isa avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks viibimiskoha otsustusõiguse osas ja anda see üle lapse isale.
  3. Arvestades

§ 561

lg-s 1 sätestatud kohtu lepitamiskohustust, pidas ringkonnakohus vajalikuks kontrollida ja kaaluda võimalusi ka käimasolevas menetlusetapis vanemate vahel vanemliku koostöö tekkeks ning vanemate erimeelsuste lahendamiseks rahumeelse kokkuleppega. Tulenevalt lapse ema kohtule ja teistele menetlusosalistele ringkonnakohtus 05.09.2018 ärakuulamisel avaldatust, et on koos lapsega tagasi Tartust Tallinnasse kolinud, mõlema vanema valmisolekust osaleda perenõustamisel ning vanemate väljendatud tahteavaldustest isa ja lapse suhtlemise korraldamise kohta kohtumenetluse ajal, pidas ringkonnakohus vajalikuks 11.09.2018 määrusega rakendada

§ 4771

ja § 551 lg 1 alusel omal algatusel esialgset õiguskaitset, asendades Harju Maakohtu 14.12.2017 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse rakendamise määruses kindlaksmääratud isa ja lapse suhtlemiskorra antud hetkele sobivama ja kohasema isa ja lapse suhtlemiskorraga. Lapsega suhtlemise ja pereteraapia korraldamist abistama kaasati linnaosa valitsuse lastekaitse talituse töötaja. 39. Linnaosa valitsuse esindaja 07.12.2018 esitatud kokkuvõttest selgub, et lastekaitse talituse töötaja on olnud vanematega kontaktis nii personaalsetel kohtumistel, e-kirja teel, samuti telefonitsi. Kokkuvõttest nähtuvalt on lastekaitse töötaja vanemaid täiendavalt 7

(13)informeerinud lapse arengu seisukohalt olulisest vajadusest olla mõlema vanemaga kontaktis. Ringkonnakohtu hinnangul pidid vanemad nii lastekaitse töötaja nõustamise kui ka pereteraapia tulemusel igal juhul aru saama sellest, et kui vanemad elavad eraldi, siis vajab laps lahuselavalt vanemalt regulaarset kontakti võtmist, sobivat suhtlemist ja stimuleerimist ning samas kinnitust vanemalt, kellega laps igapäevaselt elab, et ta toetab lapse vajadust ja õigust suhelda oma teise vanemaga. Samuti on vanematele selgitatud, et lapses tekitab segadust tema ühe (usaldusisiku) vanema umbusaldav käitumine teise vanema (usaldusisiku) suhtes, sest laps ei mõista vanemate vahelist võistlevat ja vastanduvat dünaamikat.
  1. Linnaosa valitsuse esindaja 07.12.2018 arvamusest nähtuvalt lapse suhtlust eraldi elava vanemaga vaatamata vanemate nõustamisele ning perelepitusel osalemisele esialgse õiguskaitse rakendamise perioodil regulaarselt ei toimunud. Ajavahemikus 12.09.30.11.2018 toimus üks põgus kohtumine 23.10.2018 lapse, ema ja isaga Mustamäe tee 177 lähedal oleval mänguplatsil. Ema ei ole nõus olnud last isa juurde ööseks lubama, lapsel isaga individuaalselt suhelda ja isa kasvatusest ning perekondlikkust elust osa saada, ei argipäevadel ega nädalavahetustel. Ema põhjendab keeldumist sellega, et lapsel peab olema üks kodu ja lapse ööbimine isa juures on lapse solgutamine. Samas ütleb ema, et isaga võib laps kohtuda küll (e-kirjavahetus 29.09.2018). Ka ei ole ema arvates lapsele jõukohased lasteaia päevad, sest laps väsib ja jääb haigeks ning seetõttu ei saa isa last lasteaiast pärast tööd võtta. Ema hoiak on arvamuse kohaselt lapse isa suhtes ning isa osa lapse elus ja arengus pisendav ja tõrjuv. Selle tulemusena kogeb laps kooselavalt vanemalt pinget, ärevust ja umbusku isa suunal, mis ei ole seotud lapse enda tunnetega. Küll aga see kahjustab lapse psüühikat ja suhet tema isaga. Isa reaktsioon olukorrale on mure lapse vaimse ja füüsilise tervise pärast. Seetõttu on isa püüdnud viimasel ajal pakutud suhtluskorravälistele kohtumistele mitte tulla, vältides sellega lapse hingelist ja psühholoogilist koormamist (tl 128-132, III kd).
  2. Ringkonnakohtus 07.12.2018 toimunud teistkordsel ärakuulamisel avaldas ema, et tema on soovinud määratud suhtlemiskorda täita, kuid isa kohtumistele ei ilmunud. Ema esitas asjaolu kinnitamiseks, et ta ei ole lapse ja isa kohtumisi takistanud ning teeb kohtumise toimumiseks koostööd lastekaitse töötajaga, kohtumiste tabeli ja e-kirjad (tl 92-114, III kd). Isa avaldas 07.12.2018 ärakuulamisel, et edastatud sõnumid ja kirjavahetus on esitatud valikuliselt ning selgitas, et lapse ema ei soovi teda lapse ellu ja ainukesel toimunud kohtumisel 23.10.2018 ütles laps talle, et kardab teda. Isa leiab, et ema vastuseis isa ja lapse suhtlemisele takistab tal lapsega usaldusliku suhte loomist ja on selliselt last traumeeriv, mistõttu pidas ta õigemaks kohtumistele mitte minna. Samuti on ema keeldunud täitmast suhtluskorra osa, milles olid määratud isa ja lapse kohtumised ööbimistega isa juures.
  3. Kuivõrd ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse rakendamise korras määratud suhtluskorra järgi lähtus isa ja lapse kohtumiste korraldamine ka vajadusest minimeerida vanemate kokkupuudet, mis võinuks isa ja lapse suhtlusele kaasa aidata, pidanuks isa ja lapse kohtumised reeglina algama lapse võtmisega lasteaiast ning lõppema sinna tagasiviimisega. Ärakuulamisel avaldas ema, et laps ei ole siiski regulaarselt lasteaias käinud ja põhjendas seda lapse haigestumisega. Laps on jõudnud sinna alates septembrist vaid viimasel ajal 3-4 korda. Lisaks otsustas ema lasteaeda vahetada ilma isa nõusolekuta, 8
(13)isegi viimast sellest informeerimata. Ema nõustus, et ta ei ole esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskorda lasteaia küsimuses täitnud (tl 138-142, III kd).
  1. Seega peaks ema 07.12.2018 ärakuulamisel avaldatud ja 04.12.2018 esitatud kirjavahetuse retoorikast nähtuma justkui, et ta mõistab lahuselava vanema rolli lapse elus ning on lapse ja isa suhtlusele soovinud kaasa aidata ning isa on see, kes ei ole pidanud vajalikuks kohtumistele ilmuda. Isa omakorda leiab, et ema sõnad ja teod on omavahel vastuolus ning jättes kohtumistele tulemata, on ta üritanud säästa lapse psüühikat. Arvestades, et 07.12.2018 oli esialgse õiguskaitsena rakendatud suhtluskorra järgne isa ja lapse kohtumise kord, avaldasid pärast tekkinud olukorra põhjalikku arutelu, isa valmisolekut ja ema nõustumust isa ja lapse kohtumise toimumiseks. Linnaosa valitsuse lastekaitse ametnik esitas 12.12.2018 kohtumiste kohta ülevaate, millest selgub, et isa ja lapse kohtumised leidsid aset 07.12.2018 ja 09.12.
  2. Osundatud ülevaates on detailselt kirjeldatud kohtumiste kulgu, lapse ja vanemate käitumist (tl 148-150, III kd) ning kirjeldatust saab teha järelduse, et tegelikkuses ema lapsele isaga kohtumisele minekut lihtsamaks ei teinud ning oma tegudes ei näidanud, et ta tõepoolest isal lapsega kontaktivõtmist julgustab, sellele kaasa aitab ning selleks ka lastekaitse töötajaga koostööd teeb. Ülevaatest nähtub, et ema seadis kohtumise algusest lastekaitse töötaja lapse jaoks kohtumisel turvatunde suurendamiseks tehtud ettepanekud kahtluse alla (vastuseks ettepanekule anda laps isa sülle küsimus, et miks isa võib last süles hoida ja ema ei või, keeldumine lastekaitsetöötaja pakkumisest minna kohtumist jätkama laste mängutuppa põhjendades seda sooviga vältida lastekaitsetöötaja poolt antavaid võimalikke hinnanguid ema käitumisele, vastuseks lastekaitse töötaja korduvale palvele rahustada ja julgustada nutvat last, hakkas ema enda süles olevat nutvat last filmima). Kuna lapse heaolu oli tekkinud olukorra tõttu tugevalt häiritud, lõpetas lastekaitse töötaja kohtumise ning järgmiseks kokkulepitud kohtumisele 09.12.2018 oli kaasatud ka lastekaitse vanemspetsialist, et lapse ja isa suhtlust suunata ja toetada. Ülevaate kohaselt hoidis ema last 09.12.2018 paarkümmend minutit kestnud kohtumise kestel süles ning lahku mindi edasise plaaniga, et isa võtab lapse kolmapäeval (12.12.2018) lasteaiast ja viib neljapäeval lasteaeda. 11.12.2018 informeeris isa lastekaitse töötajat, et ema oma palunud anda lapsele puhkust ja aega, sest laps on pärast 09.12.2018 kohtumist hüsteeriline ning ema ei soovi isa ja lapse kohtumiste jätkumist, sest need kahjustavad last (tl 148-150, III kd).
  3. Ringkonnakohus leiab, et arvestades menetluses kogutud andmeid sh ärakuulamistel avaldatut, on põhjendatud linnaosa valitsuse esindaja ülevaates antud hinnang, et lapsega kooselav vanem käitub last teisest vanemast pigem võõrandavalt. Lapsega kooselav vanem on ühepoolselt otsustanud lapse hooldusõigust puudutavate lapse õiguste (haridus, elukoht, tervis jne), sh suhtlusõigust teise vanemaga, realiseerumise üle. Kolleegium saab kogutud materjalidest järeldada, et ema avaldused teise vanema rolli aktsepteerimise kohta lapse elus on formaalsed ning sisuliselt ta seda ei tunnusta. Seega on veenev linnaosa valitsuse ülevaates tehtud lastekaitse töötaja järeldus, et ema hoiaku tulemusena kogeb laps kooselavalt vanemalt pinget, ärevust ja umbusku isa suunal, mis ei ole seotud lapse enda tunnetega. Lastekaitse töötaja hinnangul saab 07.12.2018 aset leidnud intsidenti, kus lapse vanem, kes lapsega igapäevaselt elab ja keda laps kõige rohkem usaldab, ei püüdnudki nutvat ja ärevuses last lohutada ega rahustada, vaid asus seda filmima, pidada lapse emotsionaalseks väärkohtlemiseks. 9
(13)
  1. Selle reaktsiooniks on omakorda isa mure lapse vaimse ja füüsilise tervise pärast ning selle säästmiseks on ta kohtumistest ka loobunud. Kolleegium nõustub linnaosa valitsuse ülevaates antud arvamusega, et lapsega kooselava vanema motiivid lapse senises elukorralduses ning lapse õigusi (tervis, haridus, identiteet) puudutavate otsuste tegemisel ei ole üheselt mõistetavad. Ühest küljest lapsega kooselav vanem justkui soovib, et lapsel oleks terve suhe oma mõlema vanemaga ja et lapse isa osaleks lapse kasvatamises, aga samas, kui seda lapse õigust teise vanema poolt realiseerima hakatakse, siis ilmneb takistusi, miks ikkagi ei saa laps oma lahuselava vanemaga suhelda ning lapsega kooselav vanem pakub lahuselavale vanemale hoopis kokkuleppel lapse osas otsustus- ja esindusõigusest loobuda (tl 147-151, III kd).
  2. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et lapsel on õigus hoida isiklikke suhteid ja kontakti mõlema vanema ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Käesolevas menetluses asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et isaga suhtlemine kahjustaks last, esile toodud ei ole. Linnaosa valitsuse ülevaate kohaselt saab kinnitada, et lapsel on kontakt lahuselava vanemaga jätkuvalt olemas.
  3. Ringkonnakohus leiab eeltoodud põhjendustel, et maakohus on hinnates PKS § 137 lg-s 3 sätestatud kriteeriumite alusel kummagi vanema võimekust, valmisolekut ja pühendumist last kasvatada samaväärseks, õigesti kaalunud ema hooldusõiguse osaliselt lõpetamisel vanemate suutlikkust arvestada hooldusõiguse teostamisel lapse ja teise vanema huvidega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et ei ole alust arvata, et kui kohus annaks hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas YY-le, paraneks sellest isa ja lapse omavaheline suhtlus, paraneks nende kiindumussuhe, isaroll lapse elus muutuks olulisemaks ning oleks tagatud lapse suhtlus ka oma isapoolsete sugulastega.
  4. Ringkonnakohtu apellatsioonimenetluses vanemate lepitamise ja lapse ning lahuselava vanema suhtlemise korraldamise käigus tekkinud siseveendumus kinnitab maakohtu järeldust, et lapse õiguse ja vanema kohustuse lapsega suhelda saab olla tagatud hooldusõiguse osalise lõpetamisega, andes lapse viibimiskoha otsustusõiguse üle lapse isale. Kolleegium möönab, et hooldusõiguse osaline lõpetamine viibimiskoha õiguse osas, andes selle üle lapse isale, võib esmapilgul näida last traumeerivana, kuna laps on elanud siiani igapäevaselt vaid emaga. Kuigi emast eemalolek võib põhjustada vaeva, ei ole kolleegiumi arvates pikemas perspektiivis isaga kontakti puudumine mingil viisil lapse huvides, sest lapsel on arengu seisukohalt vaja ka teist vanemat ning väike poiss vajab isaeeskuju. Arvestades lapse loomuomast arusaama ja võimekust suhelda mõlema vanemaga ning isapoolset valmisolekut mitte takistada ema ja lapse suhtlemist, nõuab uus olukord küll kohanemisperioodi, kuid võimaldab lapsel saada osa elust mõlema vanemaga. Laps on eelnevalt viibinud koos isaga, sh on toimunud kohtumised ööbimistega. Ringkonnakohus ei jaga ema etteheiteid justkui kujutaks lapse hooldusõiguse osaline üleandmine isale lapse isikuõiguste lubamatult ulatuslikku riivet, kuna lapse ja isa vahel puudub emotsionaalne side ning seetõttu, et kindlaks on tegemata lapse isa vanemlikud oskused ja pädevus last kasvatada. Samas ei ole ema näidanud, mil viisil ta on üldse võimaldanud lapse ja isa lähedussuhte tekkimist. Ärakuulamisel isa avaldatust saab teha järelduse, et isal on valmisolek olukorraga toime tulla, st õppida jagama oma aega, kuidas kuulata ja mõista oma last, saada aru, millised on lapse vajadused, tujud ja iseloom. Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt on tegemist terve ja eakohaselt arenenud lapsega, mistõttu 10
(13)ei ole kolleegiumil alust kahtluseks, et lapsel ei ole võimekust loomupärase olukorraga harjumiseks või et sellega ei oleks tagatud pikemas perspektiivis lapse huvid. Linnaosa valitsuse ülevaates sisalduva arvamuse kohaselt tuleb last iga uue olukorraga kohanemisel toetada, pakkudes temale nii füüsilist kui emotsionaalset lähedust, selgitades lapsele uut olukorda, vajadusel igapäevaselt nii nagu muudegi arenguvajaduste osas. Samas, kui praegune olukord jätkub, jääb laps pikemas perspektiivis ilma lapse arenguülesannetest tulenevatest sotsiaalse- ja füüsilise arengu stimulatsioonist, mida väga intensiivse arengu ja iseseisvumise perioodil on vaja. Kolmeaastane laps vajab lisaks terve kiindumussuhte kujunemisele vanematega tasapisi sotsiaalsete suhete toetamist eakaaslastega, turvalist suhtlemist teiste täiskasvanutega ning aktsepteerimist ja juhendamist tervele minaarengule ning enesehinnangule. 49. Ringkonnakohus leiab seega, et maakohus on kohaldanud asja lahendamisel uurimispõhimõtet, välja selgitanud lapse parimad huvid ning täitnud põhjendamiskohustust. Kolleegiumi hinnangul on kohus piisavalt põhjendanud, mis kaalutlustel kuulus rahuldamisele lapse isa esitatud taotlus hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha otsustusõiguse osas ning millistel kaalutlustel ei jäi rahuldamata lapse ema esitatud samasisuline taotlus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6 ja § 659).

50. Ringkonnakohus peab põhjendatuks võtta asja materjalide juurde kõik apellatsiooniastmes menetlusosaliste poolt esitatud tõendid, kuna need on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. 51.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsioonis lisaks ka lahendamata taotlused. 04.12.2018 seisukohas palub lapse ema kontrollida lapse isa pädevust ja vanemlikku võimekust lapse kasvatamisel ning lisaks lapse võimekust ja toimetuleku võimalusi tema tavakeskkonnast (ema juurest) võõrasse olukorda (isa juurde) suunamisel. Kolleegiumi hinnangul puudub vajadus läbi viia lapse isa suhtes ekspertiis, kuna kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaks ekspertiisi määramiseks alust. Lapse ema poolt kohtu ette toodud asjaolud näitavad vanemate vahelist konflikti ja usaldamatust teise vanema suhtes, mis aga ei anna alust anda hinnanguid isa tegeliku vanemliku pädevuse kohta. Lapse ema on erinevates menetlusdokumentides kinnitanud, et laps on terve ja eakohaselt arenenud (vt nt 04.12.2018 menetlusdokumendi p 11, tl 104, III kd). Kolleegiumil puudub alus arvata, et lapse huvid saaksid kahjustada tema nii loomupäraste kui ka seadusega ettenähtud õiguste tagamisel, milleks on mõlema vanemaga suhtlemine. Seega ei pea kolleegium põhjendatuks ka taotlust lapse suhtes ekspertiisi läbiviimiseks. 52. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud jätta käesoleva kohtumääruse jõustumiseni kehtima Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2018 määrusega rakendatud esialgne õiguskaitse, millega määrati kindlaks lapse isa ja lapse suhtluskord kohtumenetluse ajaks. 53. Kuna määruskaebus jäi rahuldamata, tuleb

§ 171

lg 1 kohaselt jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. 54.

§ 174

lg 3 sätestab, et kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava 11

(13)määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Lapse isa on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1 859 eurot (koos käibemaksuga). Lapse isale on osutatud õigusabi 14 h ja 5 min ulatuses. Esindaja tunnihinnaks on 110 eurot, millele lisandub käibemaks (tl 146, III kd).

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seaduse §-s 218 sätestatu kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul oli õigusabi kasutamine põhjendud, arvestades asja keerukust. Kolleegium leiab aga, et lapse isa lepingulise esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu ei ole täiel määral põhjendatud. Kohus saab välja mõista üksnes need kulud, mida kulude hüvitamiseks kohustatud isik sai ette näha. Vastav seisukoht tuleneb mh asjaolust, et hüvitatavad on need lepingulise esindaja kulud, milliste toimingute tegemine nähtub ka vastaspoolele, sh kohtutoimikust. Kolleegiumi hinnangul ei kuulu käesolevas menetluses rahuldamisele lepingulise esindaja kulud, mis on tehtud 29.06.2018 ja 11.07.2018 seoses kliendiga nõupidamistele ja kirjade koostamisele kokku 1 h ulatuses, kuna selgituste kohaselt on need tehtud seoses täitemenetlusega, kuid kohtutäituri poole pöördumise asjaolud ühestki menetlusdokumendist ei nähtu. Samuti ei ole põhjendatud esindaja märgitud 30.08.2018 toiming kestusega 10 minutit lapse isa poolt kohtule esitatud kirja läbitöötamiseks, sest toimikust ei nähtu esindaja seost vastava kirjaga – kirja on allkirjastanud ja kohtule esitanud lapse isa isiklikult (tl 58-60, III kd). Kolleegium ei pea põhjendatuks 06.09.2018, 10.09.2018, 24.09.2018 ja 27.11.2018 menetlustoimingud (suhtlus kliendiga, kliendi poolt koostatud kirja läbitöötamine, vastused kliendi küsimustele, nõupidamine kliendiga) kokku 1 h ulatuses, kuna vastaval ajavahemikul esitas lapse isa kohtule isiklikult 10.09.2018 lühikese e-kirja (tl 64-66, III kd), millisest esindaja osavõttu ei nähtu. Rohkemaid menetlustoiminguid antud ajavahemikul lapse isa esindaja poolt kohtutoimikust samuti ei selgu, mistõttu ei saa pidada neid toiminguid ka õigustatuks, milliste hüvitamist saaks vastaspoolelt nõuda. 10.12.2018 on esindaja 30 minuti ulatuses suhelnud kliendiga seoses lastekaitse seisukoha esitamisega ning koostanud menetluskulude nimekirja. Kolleegium leiab, et menetluskulude nimekirja koostamiseks ei ole vajalik õigusteadmiste olemasolu (vt RKTKm 11.11.2014, nr 3-2-1-77-14, p 12; RKTKo, 21.06.2017, nr 3-2-1-64-17, p 12 neljas lõik), mistõttu tuleb vähendada põhjendatud ajakulu antud toimingu juures 10 minuti võrra. Ülejäänud menetluskulude nimekirjas väljatoodud esindaja poolt tehtud menetlustoimingud vastavad ajakulult nendeks toiminguteks vajaminevale ja põhjendatud ulatusele, arvestades asja keerukust ja mahtu. Tehtud toimingud olid õigustatud ja vajalikud. Samuti vastab lepingulise esindaja töötunnihind 110 eurot praeguse aja turuhinnale. Seega peab kolleegium lapse isa esindaja tehtud menetlustoiminguid põhjendatuks 11 h ja 45 minuti ulatuses, mis on 1 551 eurot (11h 45 min x 110 eurot/h = 1 292.50 eurot, millele lisandub käibemaks 20%). Menetluskulude kindlaksmääramise taotlus jääb rahuldamata 2 h ja 20 minuti osas, mis on 308 eurot (1 859 – 1 551). Vastavalt 12

(13)taotlusele ja

§ 177

lg-le 2 märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.