← Eesti

3-19-220/2

Obsah (6)§ 120§ 121§ 4§ 43§ 104§ 108

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Tartu Halduskohus Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2019, Tartu Kohtuasja number 3-19-220 Kohtuasi Menetlustoiming Olev Tomsoni kaebus Viljandi valla

) § 121 lg 4, § 204 lg 1). ASJAOLUD

  1. Olev Tomson (kaebaja) esitas
  2. veebruaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles selgitab, et elab Viljandi valla territooriumil ja tema elukoha jaoks peab veevarustust ja kanalisatsiooni korraldama Viljandi vald. Viljandi vald on kaebaja sõnul organiseerinud veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamise läbi Osaühingu Ramsi VK, kes kuulub sajaprotsendiliselt Viljandi vallale. Kaebaja märgib, et tema ja vee-ettevõtja vahelise kokkuleppe kohaselt on kaebaja tarbitud teenuse eest kohustatud arve alusel tasuma tarbimisele järgneva kuu
  3. kuupäevaks. Kaebaja märgib, et kujunenud on olukord, kus vee-ettevõtja jätab aeg-ajalt arve väljastamata. Kaebaja on olnud sunnitud ise arveid ettevõtjalt nõudma. Arve väljastamata jätmise põhjendused jäävad kaebajale arusaamatuks. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja Viljandi vald ei ole suutnud täita talle kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-s 1 pandud kohustust korraldada vallas veevarustus ja kanalisatsioon seadustes ette nähtud viisil. Vastustaja ei ole suutnud tagada, et tema poolt ülesannet täitma volitatud vee-ettevõtja täidaks käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lgs 1 sätestatud kohustust. Kaebaja seaduslikuks õiguseks on saada osutatud teenuste eest tasumiseks arve. Kuna kaebaja ei ole kõiki arveid saanud, on rikutud tema seaduslikku õigust arve saamiseks ja vastustaja ei ole suutnud kaebaja õigust tagada.
  4. Kaebaja palub kohtul kohustada vastustajat täitma raamatupidamislikest õigusaktidest ja maksundusalastest seadustest tulenevaid kohustusi. Kaebaja palub kohtul kontrollida, kas veeettevõtja töötaja Eha Ploom on kompetentne teostama vastustaja kohustusi täitma volitatud veeettevõtja raamatupidamislikke ja maksunduslikke toiminguid. Kaebaja esitab järgmised nõuded: 1) kohustada vastustajat tuvastama õigusvastane olukord Osaühingu Ramsi VK tegevuses KMS § 37 lg 1 järgimata jätmisel; 2) kohustada vastustajat kõrvaldama õigusvastased tagajärjed Osaühingu Ramsi VK tegevuses KMS § 37 lg 1 järgimata jätmisel. KOHTU PÕHJENDUSED 3.

§ 120

lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse, kui selle lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

§ 4

lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kuid seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kohus leiab, et kaebus tuleb halduskohtu pädevuse puudumise tõttu

§ 121lg 1 p 1 alusel tagastada.

  1. Kaebaja on seisukohal, et kuna kohalik omavalitsus on kohustatud isiku seaduslikud õigused tagama ja täitma talle seadusega pandud ülesandeid, vastutab Viljandi vald Osaühingu Ramsi VK tegevuse eest. Kohtu hinnangul taotleb kaebaja esitatud nõuetega sisuliselt seda, et kohus kohustaks Viljandi valda viima vee-ettevõtja suhtes läbi järelevalvemenetlust, mille käigus vald tuvastaks vee-ettevõtja õigusvastase tegevuse ja teeks viimasele ettekirjutuse. Kõnealusel juhul on kaebaja väitel valla tegevus vajalik, et kaitsta kaebaja õigust saada vee-ettevõtjalt kokkulepitud ajal arve teenuse eest tasumiseks. Kohus järeldab kaebuses esitatud väidete ja põhjenduste pinnalt, et kaebaja eesmärgiks on, et Osaühing Ramsi VK väljastaks talle arveid kokkulepitud ajal. Kaebusest ei ilmne, et kohaliku omavalitsuse tegevuse tõttu oleks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse saamine kaebaja jaoks takistatud või kättesaamatu.
  2. Veevarustuse ja kanalisatsiooni tagamine on tõepoolest KOKS § 6 lg-ga 1 kohalikule omavalitsusele pandud avalik ülesanne ja selle täitmine toimub avalikes huvides. Kui aga avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet täita ka eraõiguslikus vormis. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lõigetest 1, 2, 21 ja 22 järeldub, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutajaks peab olema eraõiguslik juriidiline isik, kelle kohalik omavalitsus on määranud vee-ettevõtjaks. Osaühing Ramsi VK on eraõiguslik juriidiline isik, kes täidab Viljandi Vallavolikogu
  3. mai
  4. a otsuse nr 1-3/75 alusel haldusülesannet, milleks on tema tegevuspiirkonnas ühisveevärgi kaudu klientide kinnistute veega varustamine ja klientide kinnistutelt ühiskanalisatsiooni juhitud reovee puhastamine. Vee-ettevõtjalt teenuste ostmiseks pidi kaebaja sõlmima vee-ettevõtjaga lepingu (ÜVVKS § 7 lg 1, § 8 lg 3 ja § 13). Eelnevast saab teha järelduse, et Osaühing Ramsi VK ja kaebaja vahel on eraõiguslik lepinguline suhe. 2

(3)
  1. Seadusandja on ette näinud ka kohaliku omavalitsuse järelevalvepädevuse vee-ettevõtja tegevuse üle. ÜVVKS § 154 lg 5 sätestab, et järelevalvet vee-ettevõtja tegevuse vastavuse üle ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele ja kohaliku omavalitsuse õigusaktidele, sealhulgas ÜVVKS § 5 lõikes 21 ja § 8 lõikes 4 nimetatud eeskirjade, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava ning vee-ettevõtja poolt käesoleva seaduse nõuetele mittevastavate tingimuste seadmise üle liitumislepingule või ÜVVKS § 8 lõikes 3 nimetatud lepingule teostab valla- või linnavalitsus. Viidatud sättest tulenev pädevus ei hõlma kohtu hinnangul aga järelevalvet veeettevõtja ja kliendi vahel sõlmitud lepingu alusel arvete esitamise tähtaegsuse üle. Samuti ei saa kohaliku omavalitsuse järelevalve hõlmata seda, kas vee-ettevõtja kui eraõigusliku tööandja töötajad on asjatundlikud ja sobilikud oma töökohustusi täitma. Kehtivast õigusest ei tulene kohaliku omavalitsuse pädevust sekkuda järelevalve korras töölepingulistesse suhetesse. Kohus märgib küll samas, et kohalikul omavalitsusel on kohustus oma haldusterritooriumil tarbijaid nõustada küsimustes, mis on seotud teenustega, mida kohalik omavalitsus seaduse alusel korraldab (tarbijakaitseseaduse (TKS) § 20 lg 1). Näiteks anda isikule teavet, kes on tema territooriumil tegutsev vee-ettevõtja.
  2. Arve väljastamine kindlal kuupäeval lepitakse kokku kaebaja ja vee-ettevõtja vahelises lepingus ning seetõttu on kohtu hinnangul tegemist eraõiguslikust lepingust tuleneva kohustusega. Eraõiguslikest lepingulistest suhetest tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (tsiviilkohtumenetluse seadustik § 1, § 9 lg 1). Seega saab ka kaebaja enda õigusi vee-ettevõtjaga sõlmitud lepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks (arvete tähtaegselt saamiseks) kaitsta maakohtus. Kaebajal on tarbijana võimalik pöörduda ka tarbijavaidluste komisjoni poole, kes lahendab kohtuvälise lahendamise üksusena tarbijavaidlusi TKS
  3. ptk-s sätestatud korras.
  4. Eelnevale tuginedes asub kohus seisukohale, et vaidlus ei kuulu lahendamisele halduskohtus, kuna puudutab eraõiguslikus suhtes sõlmitud lepinguliste kohustuste täitmist. Kaebus tuleb

§ 121lg 1 p 1 alusel tagastada.

9.

§ 43lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse.

Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 10.

§ 104

lg 5 p 2 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 121lg 2 alusel.

Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 15 eurot, mis tuleb tagastada. Kaebajal tuleb kohtule teatada, millisele pangakontole ta riigilõivu tagastamist soovib. Kui kaebajal on tekkinud menetlusega seoses kulusid, jäävad need

§ 108lg-st 4 tulenevalt tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.