← Eesti

3-14-436/115

Obsah (6)§ 116§ 57§ 90§ 95§ 150§ 82

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 116 lg 2 järgi tuleb tagastatavalt summalt maksta intressi. MTA pole otsustes põhjendanud, miks ta täitis tagastusnõuded osaliselt. Otsustes nimetatud rahalised nõuded, millega MTA otsustas kaebajate tagastusnõuded tasaarvestada, olid enne otsuse tegemist kas tasutud (OÜ TKM Beauty Eesti puhul) või aegunud (AS Viking Motors puhul).

  1. Tallinna Halduskohus jättis
  2. märtsi
  3. a otsusega haldusasjas nr 3-14-436 kaebused rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Tallinna Halduskohus rahuldas
  4. juuli
  5. a otsusega haldusasjas nr 3-14-51726 kaebused osaliselt. Halduskohus jättis kohaldamata maksumääruse § 1 lg 2 osas, milles see nägi ette aktsiisikauba müügi maksustamise müügimaksuga, ning tühistas TEA maksuotsused osas, millega määrati müügimaks aktsiisikaupade müügilt ja jäeti tagastusnõuded aktsiisikaupade müügilt määratud müügimaksu summa ulatuses rahuldamata. Halduskohus kohustas Tallinna linna kaebajate 3

(8)3-14-436 parandusdeklaratsioonides kajastatud tagastusnõuded uuesti läbi vaatama ja arvestama kaebajate kasuks intressi

§ 116lg 2 järgi.

Muus osas jättis kohus kaebused rahuldamata.

  1. AS Viking Motors, OÜ TKM Beauty Eesti ja AS TKM King esitasid apellatsioonkaebused ning palusid tühistada halduskohtu
  2. märtsi
  3. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused. Kaubamaja AS ja Selver AS esitasid apellatsioonkaebused ning palusid tühistada halduskohtu
  4. juuli
  5. a otsus osas, millega jäeti kaebused rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused.
  6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  7. mai
  8. a otsusega haldusasjas nr 3-14-436 ja
  9. juuni
  10. a otsusega haldusasjas nr 3-14-51726 apellatsioonkaebused rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus nõustus mõlemas kohtuasjas halduskohtu otsuse põhjendustega ning lisas järgmised põhjendused. 5.
  11. Euroopa Kohtu praktika käibemaksudirektiivi artikli 401 tõlgendamisel on selge ning eelotsust pole vaja küsida. 5.
  12. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebuste lahendamist ei mõjuta see, kas jätta maksumääruse § 42 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaldamata või mitte. Kaebajate maksustamisel ei ole tuginetud kauba või teenuse maksustatava väärtuse arvutamisel regulatsioonile, mis tooks kaasa teistsuguse maksusumma, kui see, mida kaebajail tuleks tasuda, kui kohaldada üksnes KoMS § 8 lg-t
  13. 5.
  14. Maksumääruse väidetav vastuolu KMS § 41 lg-ga 3 ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. 5.
  15. Raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 p 5 järgi peavad raamatupidamisarvestuses kajastataval algdokumendil olema nii müüja kui ka ostja andmed. Seetõttu ei ole müügimaksu kehtestamisel ja tasumise õiguspärasuse kontrollimisel vaja kehtestada täiendavat ostja identifitseerimise kohustust, sest selline kohustus on müügimaksu maksukohustuslasel niigi. Kui kaupu ja teenuseid ostab juriidiline isik, siis pole oluline, mis eesmärgiga ostja teenuse soetab: sellise tehingu korral müügimaksuga maksustamist ei toimu. 5.
  16. Maksukohustuslane ei ole maksumääruse ega KoMS § 8 järgi kohustatud kandma müügimaksu koormust ostjale edasi: ta võis selle jätta osaliselt või täielikult enda kanda või lisada oma kauba või teenuse hindadele ühetaoliselt, küsides sama hinda nii juriidilistelt isikutelt ja FIE-delt nende ettevõtlusega seotult kui ka füüsilistelt isikutelt ja FIE-delt väljaspool nende ettevõtlust. Tõendid kinnitavad, et vähemalt osa kaebajatest ei näidanud arvetel müügimaksu ning seega eeldatavasti ka ei kasutanud diferentseeritud hindasid. 5.
  17. Müüja kohustus selgitada välja, kas FIE ostis kauba või teenuse oma ettevõtluse või eratarbeks, tuleneb

§ 57lg-st 3.

Selle normi kohaselt tuleb raamatupidamis- ja maksuarvestust korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. Tehingute puhul, kus ostjaks olid FIE-d, oli maksustamise seisukohast tähtsust omavaks asjaoluks ka see, mis eesmärgil viimased tehingu tegid. Maksukohustuslane võis piirduda tehingu tegemise ajal füüsilisest isikust ettevõtjalt saadud kinnitusega selle kohta, kas viimane kasutab või ei kasuta saadud kaupa või teenust enda ettevõtluses. 5.7. Raamatupidamis- ja maksuarvestuse kohustuse täitmata jätmine ei ole maksu määramise aluseks, kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik järeldada, et isik pidi maksu tasuma. Praegusel juhul on sellisele järeldusele võimalik jõuda. 4

(8)3-14-436 5.
  1. Võimalik õigusvastane halduspraktika teiste maksukohustuslaste maksustamisel ei anna kaebajatele õigust nõuda maksustamata jätmist. 5.
  2. Kuna vaidlusalused TEA haldusaktid on õiguspärased, ei ole vaja hinnata, kas MTA saab jätta tagastusnõude täitmata olukorras, kus TEA on ebaõigesti jätnud tagastusnõude tuvastamata. MTA-l puudub tagastusnõude täitmise taotluse lahendamisel kaalutlusruum, mistõttu tuleb MTA otsuste vormivigu käsitada sellistena, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist. Haldusmenetluse seaduse § 58 alusel tuleb seetõttu jätta MTA otsused tühistamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. AS Viking Motors, OÜ TKM Beauty Eesti ja AS TKM King esindaja esitas ühise kassatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-14-436 ning Kaubamaja AS ja Selver AS esindaja esitas ühise kassatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-14-
  4. Kassatsioonkaebustes palutakse tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada kõigi kaebajate kaebused täies ulatuses. Kaebajad on seisukohal, et KoMS § 8 ja maksumäärus on vastuolus käibemaksudirektiivi artikliga
  6. MTA ja Tallinna linn vaidlesid kassatsioonkaebustele vastu.
  7. Riigikohtu halduskolleegium liitis
  8. mai
  9. a määrusega haldusasjad nr 3-14-436 ja nr 3-14-51726 ühte menetlusse ning määras liidetud haldusasja numbriks 3-14-
  11. Riigikohtu halduskolleegium taotles
  12. augusti
  13. a määrusega Euroopa Kohtult eelotsust ning peatas asja menetluse kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.
  14. Euroopa Kohus leidis 7.augusti
  15. a otsuses asjas C-475/17, et käibemaksudirektiivi artiklit 401 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellise maksu säilitamine või kehtestamine nagu põhikohtuasjas käsitletav müügimaks.
  16. Riigikohtu halduskolleegium uuendas
  17. septembri
  18. a määrusega haldusasjas menetluse.
  19. Kaebajate esindaja leiab Riigikohtule esitatud täiendavas seisukohas, et kassatsioonkaebused tuleb rahuldada. Kaebajad on seisukohal, et maksumäärus on vastuolus KoMS §-ga 8, sest osa maksukohustuse elemente (maksukohustuslane, maksuobjekt ja maksustatav väärtus) on maksumääruses reguleeritud teisiti kui seaduses. Müügimaksu puhul ei ole kohalikul omavalitsusel õigust maksuseaduses kasutatud mõistete ulatust kitsendada, laiendada või muul moel muuta. Maksumäärus on vastuolus õigusselguse põhimõttega, kuivõrd määruses ei ole kindlaks määratud, mille alusel ja kuidas peaks maksukohustuslane maksuobjekti tuvastama. Maksuobjekt sõltus muu hulgas sellest, kas ostu sooritav isik soovis end identifitseerida ettevõtjana (isiklikult või äriühingu esindajana). Samuti on maksumäärusega riivatud kaebajate ettevõtlusvabadust, kuivõrd maksuobjekti tuvastamine ei olnud õiguslikult võimalik. Kaebajate tegevusvaldkonnas ei saa automaatselt eeldada, et enamiku ostudest sooritavad n-ö tavalised füüsilised isikud. Samuti puudus kaebajatel võimalus mõjutada ostjaid ennast identifitseerima, näidates arvel müügimaksu summa. Kuivõrd kaebajad tasusid müügimaksu oma müügitulu arvel, ei oleks maksusumma arvetel kajastamine tehingupartnereid kuidagi mõjutanud. 5
(8)3-14-436 Maksuhaldur on eiranud uurimispõhimõtet. Vastustaja luges müügimaksuga maksustatava käibe hulka ka end identifitseerimata jätnud isikutele toimunud müügi. Samuti jättis vastustaja tuvastamata, kas enda nimele arve väljastamist soovinud füüsiline isik soetas kaebajatelt kaupu ja teenuseid oma eratarbeks, ettevõtluse tarbeks või hoopis juriidilise isiku esindajana (juriidilise isiku tarbeks). Tuvastamata on, kas juriidilise isiku nimele arve väljastamist soovinud füüsiline isik oli vastava juriidilise isiku esindaja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuste põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 231 lg 6). Kuna Euroopa Kohus asus seisukohale, et müügimaksu kehtestamine KoMS §-s 8 ja maksumääruses sätestatud viisil ei olnud vastuolus käibemaksudirektiivi artikliga 401, ei pea kolleegium vajalikuks kaebajate sellekohaseid väiteid uuesti hinnata. Vastuseks kaebajate ülejäänud väidetele selgitab kolleegium järgmist.
  2. Riigikohus on kohaliku maksu põhiseaduslike piiridega tegelenud üldkogu
  3. veebruari
  4. a otsuses asjas nr 3-3-1-48-
  5. Üldkogu selgitas, et PS § 157 lg 2 järgi tuleb maksuseaduses sätestada kohaliku maksu objekt, maksja ja saaja ning tulenevalt olulisuse põhimõttest võib nõutav olla maksumäära reguleerimine seaduses. PS § 157 lg 2 ei nõua, et maksuvabastus oleks sätestatud seaduses (p-d 47, 49 ja 50).
  6. Ringkonnakohus leidis õigesti, et maksumääruse võimalik vastuolu seadusega ei ole praegusel juhul asjassepuutuv, sest maksumääruse sätted, mis erinevad KoMS §-st 8, ei suurendanud kaebajate maksukohustust. Pole vaidlust, et kaebajad olid maksukohustuslased KoMS § 8 lg 1 tähenduses. Maksumäärusega maksuobjekti väidetav kitsendamine võrreldes seadusega vähendas maksukohustust. Ka seaduses sätestamata maksusoodustus mõjub maksukohustust vähendavalt. Ebaselgete piiridega maksuvabastus ei suurenda maksukohustust võrreldes olukorraga, kus vabastus täielikult puudub. KoMS § 8 lg-s 1 on sätestatud: „Müügimaksu maksavad valla või linna territooriumil kauplemis- või teenindusluba omavad füüsilisest isikust ettevõtjad ja juriidilised isikud. Müügimaksu maksab tegevuskohajärgselt kaupleja kaubandustegevuse seaduse mõistes, kes on registreeritud majandustegevuse registris ja tegutseb jaekaubanduse, toitlustuse või teeninduse valdkonnas.“ Maksumääruse § 1 lg 2 kitsendas maksuobjekti, maksustades üksnes füüsilistele isikutele (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtjad) müüdud kaubad ja osutatud teenused. Muid olulisi mõisteid, nagu kaupleja, jaekaubandus, toitlustus ja teenindus, on maksumääruses kasutatud kooskõlas KoMS §-s 8 sätestatuga. Samuti puudub vastuolu KoMS § 8 lg 2 ja maksumääruse § 42 vahel. Kuna HKMS § 44 lg 1 alusel võib kaebuse kohtule esitada vaid enda õiguste kaitseks, ei saa kohus kaebuse rahuldamisel tugineda sellise õigustloova akti puudustele, mis kaebaja õigusi ei riiva. Sellised normid ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 mõttes asjassepuutuvad, mistõttu puudub kohtul alus algatada konkreetse normikontrolli menetlus.
  7. KoMS § 8 oli kooskõlas PS § 157 lg-ga 2 ning vastas õigusselguse põhimõttele.
  8. Ostjate identifitseerimise nõue ei muuda müügimaksu regulatsiooni ebaproportsionaalseks ega ebaselgeks. Kaebajatel oli võimalik oma tehingupartnerid kindlaks teha. Kuigi erinevalt käibemaksust ei olnud müügimaksu puhul seaduses sätestatud müüja kohustust lisada maks müügihinnale, oli see olemuselt siiski samasugune kaudne maks, mille koormust pidid kandma lõpptarbijad. Otsus rakendada kõigile ostjatele ühesuguseid lõpphindu ning kanda müügimaksu kulu üldise müügitulu 6
(8)3-14-436 arvel sai olla vaid kaebajate endi valik. Sellist valikut tehes pidid kaebajad arvestama, et tagantjärele ei pruugi olla võimalik välja selgitada isikuid, kellele suunatud käibele poleks tegelikult pruukinud müügimaksu rakendada. Kaebajatel oli samas võimalus määrata erinevad hinnad või teha juriidilistest isikutest ostjatele tagasimakseid ning ise kehtestada vajalikud eeskirjad, mille abil kontrollida ja tuvastada ostjate staatust (nt korraldada hulgimüüki eraldi ruumides või osakondades, kasutada kliendikaarte või ostjate registreerimist jne). Asjakohane pole väide, et ettevõtjatest ostjatel puudus motiiv identifitseerida end ettevõtjana. Kolleegiumi hinnangul oleks piisanud sellest, kui kaebajad oleksid pakkunud ettevõtjatele võimalust müügimaksu võrra odavamalt osta. Kui ettevõtjad sellele vaatamata oleks loobunud enda identifitseerimisest ja oleks seeläbi nõustunud tasuma müügimaksu võrra kõrgemat hinda, ei oleks see kuidagi kaebajate olukorda halvendanud ega nende ettevõtlust takistanud. 18. Kolleegium nõustub kohtutega, et ka kaebused MTA vastu ei ole põhjendatud. Tagastusnõude õigsuse kontrollimine on TEA pädevuses ning MTA saab enammakse tagastada vaid siis, kui TEA on tuvastanud tagastusnõude õigsuse. TEA maksuotsuse õigusvastasus ei muudaks õigusvastaseks MTA otsust. Kui TEA maksuotsus tuleks mingil põhjusel tühistada või kehtetuks tunnistada, on kaebajatel õigus esitada MTA-le uus tagastusnõude täitmise taotlus ning varasem keeldumine ei takistaks uue tagastusnõude läbivaatamist ja täitmist. Maksumääruse § 6 lg 3 kohaselt oli MTA ülesandeks „müügimaksu deklaratsioonide vastuvõtmine, kontrollimine ja vigadest teavitamine, müügimaksu sissenõudmine ja tagastamine, maksuvõla ajatamine ning Maksu- ja Tolliametile esitatud vaiete menetlemine“. Selles sättes on kontrollimise ja vigadest teavitamise all silmas peetud

§-s 90 sätestatud toiminguid.

§ 90

lg-s 1 on sätestatud: „Kui deklaratsioon ei vasta seaduse või määrusega kehtestatud nõuetele, juhib maksuhaldur puudustele tähelepanu ning määrab vajaduse korral maksukohustuslasele puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.“

§ 90

lg-s 2 on ette nähtud, et kui puudusi maksuhalduri määratud tähtajal ei kõrvaldata, loetakse deklaratsioon esitamata jäetuks. Kolleegium selgitab, et sellisteks puudusteks saavad olla vormilised puudused ja arvutusvead, mille tulemusena ei ole võimalik maksusummat õigesti arvutada (näiteks on osa kohustuslikke andmeid jäetud esitamata). Sisuliste puuduste korral, kui maksumaksja on maksuseadust või määrust vääralt kohaldanud, või kui tekib õiguslik vaidlus maksuseaduse või määruse tõlgendamise üle, peab maksuhaldur läbi viima maksumenetluse ning määrama maksu

§ 95kohaselt maksuotsusega.

Selline pädevus oli Tallinna müügimaksu osas üksnes TEA-l. 19. Kaebajate otsus rakendada kõigile ostjatele ühesuguseid hindu ei vabasta kaebajaid

§ 150lg-st 1 tulenevast tõendamiskoormusest.

Maks on määratud kaebajate algsete deklaratsioonide alusel ning maksuhalduril oli õigus deklaratsioonidele tugineda (

§ 82). Müügimaksu arvestuse pidamise kohustus oli Ko

MS § 8 lg 5 järgi kaebajatel. Seega ei ole kaebajatel alust nõuda maksuhaldurilt selle uurimist ja tõendamist, kui suure osa müügikäibest hõlmas lõpptarbijaid. Maksukohustuslase vabadus otsustada maksuarvestuse üksikasju ei ole iseenesest käsitatav õigusselgusetusena.

  1. Kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid arvatakse HKMS § 107 lg 4 alusel riigituludesse.
  2. Kassatsioonimenetluse, sh selle raames toimunud eelotsusemenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Tallinna linn esitas Riigikohtule taotluse mõista kaebajatelt välja kulud, mida Tallinna linn eelotsusemenetluses kandis. Taotluse põhjenduse kohaselt ei kuulu enda huvide kaitse ja esindamine Euroopa Kohtus Tallinna linna ega teiste kohaliku omavalitsuse üksuste põhitegevuse hulka. 7

(8)3-14-436 Arvestades, et alates
  1. aastast kuni praeguseni on Eesti kohtud Euroopa Kohtule esitanud kokku 26 eelotsusetaotlust, on Euroopa Kohtu kohtuasjades enese esindamine Eesti Vabariigi jaoks, aga eriti kohaliku omavalitsuse üksuste jaoks pigem erandlik nähtus. Seetõttu on selles taotluses nimetatud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud HKMS § 109 lg 6 mõttes. Kaebajad vaidlevad sellele taotlusele vastu ning leiavad, et kuna Tallinna linn on müügimaksu haldur, kuuluvad kõik müügimaksu õiguspärasuse üle peetavad kohtuvaidlused haldusorgani põhitegevuse hulka. Kaebajad viitavad ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-26-12 (p-d 28 ja 30).
  4. Kolleegium on seisukohal, et Tallinna linna menetluskulusid pole alust kaebajatelt välja mõista. Kohaliku maksu haldamine on kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses ning maksuhalduri funktsioon hõlmab ka kõiki hallatava maksu õiguspärasuse üle peetavaid kohtuvaidlusi, mh ka Euroopa Kohtus. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.