← Eesti

1-18-1826/46

Obsah (10)§ 417§ 66§ 71§ 68§ 67§ 138§ 126§ 175§ 179§ 180

1-18-1826 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.07.2018. a, Tartu kohtumaja Tartu, Kalevi 1 Kohtukoosseis kohtunik Ene Muts Kohtuistungi sekretär Marian

§ 417

lg 2 järgi menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtaeg on 1 (üks) kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus täitmata osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebe kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

  1. juulist
  2. a. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tervikuna tutvumiseks kättesaadav alates
  3. augustist
  4. a. Kohtuotsuse peale võib apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates
  5. augustist
  6. Kinnipeetav süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi viieteistkümne päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest määruskaebuse esitamisega Tartu Maakohtule. Süüdistuse sisu, mida kohus arutas. Aleksandr Kapajevit süüdistatakse selles, et tema 17.02.2017 kella 12:48 – 13:04 ajal Tartu linnas Turu tn 56 asuvas Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna töökabinetis nr XXX kriminaalasjas nr 17922900005 tunnistajana ülekuulamisel, olles hoiatatud, et KarS § 318 järgi ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest on ette nähtud kriminaalvastutus ning olles kohustatud

§ 66lg 3 alusel tunnistajana ütlusi andma ja tõtt rääkima, kui puuduvad ütluste andmisest 2

(2)keeldumiseks

§ 71

-73 sätestatud alused, keeldus tunnistajana ütluste andmisest ettekäändel, et ütlused võivat süüstada teda ennast. Kriminaalasja nr 17922900005 kohtueelse menetluse käigus uuritud sündmuse tehiolud välistavad võimaluse, et Aleksandr Kapajevi ütlused võinuks süüstada teda ennast kuriteo või väärteo toimepanemises. Seega pani Aleksandr Kapajev toime KarS § 318 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tunnistaja poolt kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta keeldumise. Kohtumenetluse poolte seisukohad. Süüdistatav Aleksandr Kapajev ei tunnistanud ennast süüdi talle esitatud süüdistuses. Prokurör on seisukohal, et tõendid kinnitavad Aleksandr Kapajevi süüd. Prokurör taotles Aleksandr Kapajevile KarS § 318 järgi karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel moodustada liitkaristus 31.01.

  1. a Tartu Maakohtu otsuse järgi ärakandmata karistuse osa liitmisega. Kaitsja toetab Aleksandr Kapajevi seisukohta, et ütluste andmiseks keeldumiseks oli A. Kapajevil seaduslik alus, seda täpsustamata. Kaitsja taotles süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtus tuvastatud asjaolud, tõendid ja kohtu järeldused. KarS § 318 koosseis on kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses ütluse andmisest aluseta keeldumine. Kohus uuris järgmisi suulisi ja dokumentaalseid tõendeid: tunnistajate K.S. , A.M. , R.-S.E. ja süüdistatava Aleksander Kapajevi ütlused; tunnistaja Aleksandr Kapajevi ülekuulamise protokoll 17.02.
  2. a; teatis kriminaalasja 17922900005 alustamise kohta; käskkiri kinnipeetav J.U. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta; asitõendi, Tartu Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate eluosakonna koridori valvekaamerate salvestuste vaatlusprotokoll ja salvestused; kohtuotsused, mille alusel Aleksandr Kapajevi asub vanglas. Dokumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et 23.01.
  3. a kella 16 paiku tekkis Tartu Vangla E-9 XXX koridoris füüsiline kontakt kahe kinnipeetava, S.M. ja J.U. vahel. Mõlemad eelnimetatud kinnipeetavad lõid üksteist käte ja jalgadega. Aleksandr Kapajev oli toimunud sündmuse vahetus läheduses ja võis seetõttu teada kokkupõrke põhjusi. Asitõendi vaatlusprotokoll 22.02.
  4. a eeluuritavate eluhoone
  5. XXX koridori videokaamerate 23.01.
  6. a salvestust ja selle juures olev salvestus (tl 55-77) tõendavad, et Tartu Vangla E-9 XXX toimus 23.01.
  7. a kell 15.57 füüsiline kontakt kahe kinnipeetava, S.M. ja J.U. vahel. Teatis kriminaalasja nr 17922900005 alustamise kohta (tl 78-79) tõendab, et 26.01.
  8. a alustati toimunud sündmuse asjaoludel kriminaalmenetlust KarS § 121 lg 1 tunnustel selles, et J.U. kasutas kinnipeetavana Tartu Vanglas füüsilist vägivalda kinnipeetava S.M. suhtes, tekitades viimasele füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Kriminaalmenetlust alustas Tartu Vangla XXX K.S. . Tunnistaja K.S. ütluste järgi viib ta Tartu Vangla XXX läbi kohtueelselt uurimist vanglas aset leidvate sündmuste järel. Konkreetsel juhul oli tema uurimisel Tartu Vangla eeluuritavate XXX
  9. osakonnas kahe kinnipeetava, J.U. ja S.M. vahel
  10. jaanuaril
  11. a aset leidnud konflikt, mis lõppes kaklusega. Videosalvestust vaadetes tuvastas K.S., et esmalt oli verbaalne sõnavahetus koridoris ja asi kulmineerus sellega, et U. ründas M. Kapajev viibis konflikti toimumise juures, kui see verbaalselt alguse sai. Seda nägi pealt palju kinnipeetavaid, sh Kapajev. Aleksandr Kapajev oli tunnistajaks. Tunnistaja vaatles menetlejana erinevate videovalvekaamerate 3

(2)videosalvestusi DVD plaadil ja koostas selle kohta asitõendi vaatlusprotokolli. Salvestuse vaatlusel ta keskendus sündmusele ja konfliktile, mis oli kahe kinnipeetava vahel. Tunnistaja tuvastas asitõendi vaatlusega kinnipeetavad, kes intsidendi juures viibisid. Tunnistaja kui menetleja jaoks oli oluline leida isikud, kes teavad sündmusega seotud asjaolusid. Kuna A. Kapajev seisis vahetuse läheduses ja kuulis täpselt, milles konflikt alguse sai, tahtis K.S. menetlejana konflikti põhjust välja selgitada. Tunnistaja K.S. selgitas kohtus vaadatud videosalvestuse põhjal, kuidas moodustus järjekord trellväravate juurde, kus teiselpool väravaid andis vanglaametnik E. kinnipeetavatele kirju kätte. Salvestuselt oli näha, et M. läks trellväravate juurde ja seal on ka Kapajev. U. liikus Kapajevi selja taha. U. ees seisab Kapajev. Kui M. liikus tagasi osakonda ja jäi U. juurde, oli Kapajev liikunud kirjakäru juurde. Kapajev seisis kirjakäru juures, kui valvur sekkus ja eemaldus Kapajevist. Kapajev seisis väljas ja suunas pilgu konflikti poole. Konflikt liikus mööda sektorit kaugemale, kinnipeetavad sh Kapajev liikusid pilguga järgi. Tunnistaja K.S. ütluste järgi ta nägi salvestust vaadates, et A. Kapajev oli n-ö number üks tunnistaja, sest oli konflikti alguses konflikti osapoolte juures. Tema nägi ka kõige lähemalt konflikti algust ja toimumist. Koheselt, kui mööda koridori konflikt edasi liikus, liikus ka Kapajev kaasa.

§ 66

lg 1 järgi tunnistaja on füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Eelpoolkirjeldatud tõenditega, tunnistaja K.S. ütlustega ja dokumentaalsete tõenditega, asitõendi vaatlusprotokolliga ja selle juures oleva salvestusega, samuti teatisega kriminaalasja alustamise kohta on tõsikindlalt tõendatud, et Aleksander Kapajev võib teada S.M. ja J.U. vahel toimunud KarS § 121 koosseisuliste tunnustega füüsilise kontakti tõendamisesemes tähtsust omavaid asjaolusid. Menetleja K.S. järeldused, et Aleksandr Kapajev on tunnistaja, tuginesid objektiivsetele asjaoludele. Aleksandr Kapajev seisis kirju ootavate kinnipeetavate järjekorras S.M. ja J.U. vahel ning võis seetõttu kuulda nende vahel toimuvat vestlust, mis viis isikute omavahelise füüsilise kontaktini, millel on süüteokoosseisulised tunnused. Aleksandr Kapajev on kriminaalasjas 17922900005 tunnistaja

§ 66

lg 1 tähenduses.

§ 66

lg 2 järgi kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav isik. Tõendid kinnitavad, et Aleksandr Kapajevi puhul ei olnud tegemist isikuga, kellele oli alust esitada sündmusega seonduvalt kahtlustus. Tunnistaja K.S. ütluste järgi A. Kapajev ise kindlasti selles konfliktis ei osalenud, oli kõrvaltvaataja rollis. Tunnistaja R.-S.E. ütluste järgi A. Kapajev ei osalenud kuidagi selles kakluses. Kakluse alguses oli Kapajev tunnistaja juures ja jäi seisma kirjakäru juurde, kui tunnistaja läks asja lahendama. Ei olnud mingid tõendid selle kohta, et A. Kapajevil oleks olnud mingi seos kriminaalasjaga. Seda asjaolu kinnitavad tunnistaja K.S. ütlused selle kohta, et osapooled, eriti U., kes oli kahtlustatava rollis, taotles osade kaaskinnipeetavate ülekuulamist, kes tema kasuks võiks anda ütlusi. A. Kapajevi nime ei tulnud kummaltki, ei kannatanu ega kahtlustatava poolt. Tunnistajale teadaolevalt kolm kinnipeetavat (U., M. ja Kapajev) omavahel ei suhelnud. Tunnistajale teadaolevalt ei ole Kapajevil U. ega Kapajevil M. olnud varem omavahel mitte ühtegi probleemi või konflikti. Igasugused suhted neil omavahel puudusid. Ei tekkinud kahtlust, et Kapajevil oleks olnud roll seoses selle sündmusega. Alustatud kriminaalmenetluses kuulas K.S. tunnistajana üle mitu kinnipeetavat. Teised kinnipeetavad andsid sisulisi ütlusi. Kes ütles, et ei mäletanud enam ja kes andis ütlusi, et midagi oli. Keegi kinnipeetavatest ei seostanud A. Kapajevit S.M. ja J.U. vahel toimunud sündmusega. Seega

§ 66

lg 2 sätestatud piirangut ei esine ja menetleja võis teda tunnistajana üle kuulata.

§ 66

lg 3 järgi tunnistaja on kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus

§-de 71–73 järgi. Ütlusi andes on tunnistaja kohustatud rääkima tõtt.

§-de 71–73 järgi on õigus keelduda ütluste andmisest isiklikel põhjustel, kutsetegevuse tõttu või riigisaladuse kohta käivate ütluste korral. Lahendatavas kriminaalasjas ei olnud süüdistatava 4

(2)puhul tegemist kutsetegevusega või riigisaladuse kohta käivate ütlustega.

§ 71

lg 1 järgi õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on kahtlustatava 1) alanejal ja ülenejal sugulasel; 2) õel, poolõel, vennal, poolvennal või isikul, kes on või on olnud abielus kahtlustatava või süüdistatava õe, poolõe, venna või poolvennaga; 3) võõras- või kasuvanemal, võõras- või kasulapsel; 4) lapsendajal ja lapsendatul; 5) abikaasal, püsivas kooselus oleval isikul ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu või püsiva kooselu lõppemist.

§ 71

lg 2 järgi tunnistaja võib keelduda ütluste andmisest ka siis, kui: 1) ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast või käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud isikuid; 2) ta on kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi või õigeks mõistetud. Tunnistaja K.S. ütluste järgi A. Kapajev ei selgitanud, et tal on mingisugune seos uuritava kuriteo sündmusega. Ta lihtsalt tõi üleüldise näite, et on näinud, kuidas on varasemalt süüdi mõistetud ütluste põhjalt ja ta keeldub ütlustest. Kriminaalmenetluse ajendiks olnud füüsilises kontaktis osalenud isikud S.M. ja J.U. ning sündmuse vahetus läheduses olnud Aleksandr Kapajev olid sündmuse toimumise ajal Tartu Vanglas kinnipeetavad. Nad on üksteisele võõrad. Nende vahel puudub igasugune sugulusside. Nimetatud põhjustel ei olnud Aleksandr Kapajevil õigust keelduda ütluste andmisest

§ 71

lg 1 ja

71 lg 2 p 1 järgi, kuna ütlusi ei tulnud anda sugulaste vastu. Ütluste andmisest keeldumiseks puudus alus ka

§ 71lg 2 p 2 järgi, sest kriminaalmenetlus oli uurimise algfaasis, tõendite kogumise faasis ja seetõttu ei olnud Kar

S § 121 tunnustega süüteos veel kedagi kaastäideviijana või osavõtjana süüdi või õigeks mõistetud. Nagu eelpool kirjeldatud tõenditega on tuvastatud ei saanud Aleksandr Kapajevi ütlused süüstada teda ennast. KarS § 318 süüteokoosseis on koosseisutüübilt formaalne ehtne tegevusetusdelikt. Tegevusetus kui selline on KarS § 318 koosseisus karistatava teona kirjeldatud. Objektiivne koosseis moodustab isiku poolt oma menetluskohustuse – ütluste andmine – täitmata jätmise. Tunnistajana ütluste andmisest keeldumine tähendab seda, et isik on kriminaalasjas menetlemisel tunnistaja ning ta keeldub sellegi poolest uurijale ütlust andmast. KarS § 13 lg 1 järgi isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Uuritud tõendid kinnitavad, et 17.02.

  1. a Aleksandr Kapajevi tunnistajana ülekuulamisel ei andnud A. Kapajev ütlusi ja ütluste andmisest keeldumiseks puudus tal alus. Dokumentaalse tõendi, tunnistaja ülekuulamise protokolli andmetel on Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist K.S. 17.02.
  2. a üle kuulanud tunnistajana Aleksandr Kapajevit, kes oli ülekuulamise ajal Tartu Vanglas kinnipeetav. Ülekuulamine algas kell 12.48 ja lõppes kell 13.
  3. Ülekuulamisel on osalenud tõlk Virge Harak. Protokollis on kajastatud, et tunnistajale on tutvustatud

§-des 66-74 sisalduvaid õigusi ja kohustusi ning selgitatud nende sisu. Tunnistajat on hoiatatud, et ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest järgneb vastutus KarS § 318 ja § 320 järgi. Protokollil puuduvad tunnistaja allkirjad. Protokollis õiguste ja kohustuste järel on käsikirjaline tekst: „Kinnipeetavale on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, kinnipeetav kinnitas, et need on temale arusaadavad ning küsimusi ei ole. Kinnipeetav keeldus allkirja andmast. K.S. allkiri“. Protokollist on näha, et tunnistajale on esitatud küsimus, mida ta oskab öelda 26.01.2017 E-9 eluosakonna koridoris kinnipeetavate S.M. ja J.U. vahel toimunud intsidendi kohta? Vastus: „Ma keeldun ütluste andmisest, kuna minu ütlused võivad süüstada mind ennast. Ma ei põhjenda, kuidas need ütlused mind süüstada võiksid. Ma olen näinud küll, kuidas antud ütluste põhjal mõistetakse inimesi süüdi. Mulle on selgitatud minu õiguseid ja kohustusi ning ma sain neist aru, küsimusi ei ole, aga ma pole nõus selle kohta allkirja andma, lihtsalt ei ole nõus.“ Tunnistajale esitati küsimus, kas talle on arusaadav, et teadvalt 5

(2)valeütluste andmise ja seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise korral järgneb vastutus? Vastus: „Te ju alles tutvustasite mulle minu õiguseid ja kohustusi, ma juba vastasin sellele küsimusele, mina ei hakka mitu korda samale küsimusele vastama, sest kõike mida ma ütlen, võidakse hiljem minu vastu kasutada. Ma ei tulnud siia vabatahtlikult, et midagi rääkida, rohkem midagi lisada ei soovi.“ Protokollil on kaks allkirja: üle kuulas K.S. ja tõlk Virge Harak. Mõlema nime ees on allkirjad. Protokoll lõpeb järgmise käsikirjalise tekstiga: „Kinnipeetavale on tema ütlused tõlgitud vene keelde, keeldus ütluste õigsust allkirjaga kinnitamast, kuna kahtleb tõlgi kvalifitseerituses ja aususes“. Tekstil on ülekuulaja ja tõlgi allkirjad. Tunnistaja K.S. kinnitas kohtus, et tema viis läbi tunnistaja Aleksandr Kapajevi ülekuulamist ja vormistas tunnistaja ülekuulamise protokolli. Tunnistaja kinnitas ülekuulamise protokolli autentsust. Käsikirjalised märkused protokollis on tema kirjutatud. Tõlgi allkirja on kirjutanud tõlk Virge Harak. Tunnistaja keeldus allkirjaga kinnitamast, et temale tutvustatud õigused ja kohustused on arusaadavad, suuliselt väljendas seda. Teisel lehel on tunnistaja ütlused, mida tõlk tõlkis temale. Ka sinna tunnistaja keeldus allkirja panemast, sest kahtles tõlgi pädevuses. Märkused protokollis kirjutas tunnistaja K.S. selleks, et hiljem oleks kõik selge. Menetluse käigus ei selgunud, et ütlused oleks võinud Aleksandr Kapajevit ennast süüstada. Ta keeldus igale poole allkirja panemast. Tunnistaja A.M. ütlused kinnitavad, et A. Kapajev oli kriminaalasjas nr 17922900005 tunnistaja ja ta keeldus ütlusi andmast. Tunnistaja A.M. andis ütlusi, et ta töötab teabe- ja uurimisosakonnas menetlejana ja teab, et K.S. tegeles kriminaalasja uurimisega, kus J.U. ründas S.M. 2017 jaanuaris. Videosalvestusest on näha, et Aleksandr Kapajev oli seal juures ja teda kuulati üle tunnistajana. Tunnistajal on K.S. üks töökabinet. Ta sisenes kabinetti, kui ülekuulamine oli alanud. Kabinetis oli tõlk Virge Harak, K.S. ja A.Kapajev. Kapajev selgitas, et ei taha ütlusi anda. Põhjuseks tõi, et võivad süüstada teda ennast kuriteo toimepanemisel. Ei selgitanud, millisel viisil. Kapajev küsis tõlgi pädevuse kohta üldiselt. Tunnistaja juuresolekul K.S. vormistas ülekuulamise protokollis õigustest ja kohustustest teatavaks tegemise fakti, samuti et tunnistaja on teadlik, et seaduseta aluseta ütluste andmisest järgneb vastutus. Tunnistaja ei saanud aru, miks Kapajev keeldus ütlusi andmast. Oli tema väide, et võivad süüstada teda ennast, aga mis viisil, ei saanud selgeks. Vangla menetlejad töötavad suuremate asjade korral meeskonnas. Kui sündmus on toimunud ja on videosalvestus, siis kõigepealt vaatab video üle nn jälitaja, teabe- ja uurimisosakonna ametnik. Menetleja võtab videosalve süsteemist ja salvestab selle. Videot on võimalik vaadata enne plaadile jõudmist. Menetleja vaatab seda, et kas kriminaalmenetluse mõttes on midagi salvestusest näha ja kui on, siis vaatleb salvestust asitõendina. Protokoll koostatakse siis, kui menetleja on veendunud tõenduslikus mõttes teabe olemasolus. Tunnistaja A.M. sellist infot ei ole, et Kapajevil on eluline seos U. või teise tüli osapoolega, pole ühiseid projekte, omavahel tülisid ega probleeme. Kõik, mis tunnistajaga ülekuulamisel toimus ja räägiti, on kirjas ülekuulamise protokollis. Midagi protokollivälist ei olnud. Temaga ei olnud võimalik vestlust arendada. Oli ärritunud, ülbe. Ei olnud n-ö jututuju.

§ 68

lg 1 järgi tunnistajale selgitatakse tema õigusi ja kohustusi ning õigust kirjutada ütlust omakäeliselt.

§ 68

lg 2 järgi vähemalt neljateistaastast tunnistajat hoiatatakse ütluse andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta võetakse ülekuulamisprotokolli allkiri. Vajaduse korral selgitatakse tunnistajale, et sihilikku vaikimist talle teadaolevatest asjaoludest käsitatakse ütluse andmisest keeldumisena.

§ 68

lg 3 järgi tunnistaja võib ütlust andes kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta märkmeid ja muid dokumente.

§ 68lg 4 järgi tunnistajat võib üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. 6

(2)Tunnistaja Aleksandr Kapajevi ülekuulamise protokoll 17.02.2017. a vastab

§-s 74 sätestatud nõuetele. Protokollis on näha, et ülekuulamise eel on tunnistajale selgitatud

§ 68lõigete 1 – 3 järgi nõutavaid õigusi ja kohustusi, samuti vastutust.

Tunnistajana ülekuulamisel ei ole käsitletud tõendamiseseme asjaoludesse mittepuutuvaid küsimusi. Süüdistatava Aleksandr Kapajevi ütlused kinnitavad, et talle selgitati enne ülekuulamist õigusi, kohustusi ja vastutust. Süüdistatav kinnitab ka seda, et ta ei andnud ütlusi tunnistajana (tl 126 pöördel). Süüdistatava ütluste järgi hakkas uurija K.S. teda survestama ütlusi andma ja seetõttu ta ütlusi ei andnud. Tunnistajate K.S. ja A.M. ütlused ei tõenda tunnistaja survestamist ütlusi andma 17.02.2017. a ülekuulamisel. Tunnistaja K.S. ütluste järgi oli tunnistaja Aleksandr Kapajev keeldus igasuguste ütluste andmisest. A. Kapajev oli algusest peale negatiivselt meelestatud. Kõik, mis protokollis on kirjas, on tema jutt. Protokolli väliselt midagi ei öelnud. Süüdistatava enda ütlused selle kohta, et ta ei tahtnud tunnistajana rääkida just selle uurijaga ja anda ütlusi just selle uurijale, kinnitavad tunnistaja ütlusi Aleksandr Kapajevi negatiivse meelestatuse kohta. Süüdistatava ütluste järgi Oma negatiivset meelestatust näitas Aleksandr Kapajev uurija suhtes ülekuulamise algusest peale, kui ta keeldus andma allkirja õiguste ja kohustuste selgitamise, samuti vastutusest teadlikuks saamise kohta. Tunnistaja K.S. ütluste järgi kandus A.Kapajevi negatiivne meelestatus edasi ka uurimistoimingu juures osalenud tõlgi suhtes. Tunnistajana ülekuulamise protokoll 17.02.20017 ja tunnistaja K.S. ütlused kinnitavad, et kui uurija oli protokolli kandnud märkmed õiguste kohta allkirjas andmisest keeldumise kohta, jätkas ta tunnistaja ülekuulamist tunnistajale küsimuste esitamisega. Eelnimetatud menetleja tegevus on kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud menetlusnormidega kooskõlas ja lubatud tegevus. Tunnistaja keeldumise järel õiguste selgitamise kohta allkirja andmast tunnistaja küsitlemisega alustamist ei ole põhjust käsitleda tunnistaja survestamiseks või muul viisil mõjutamiseks ütlusi andma. Süüdistatava ütluste järgi peegeldus temale tema enda negatiivne suhtumine uurijasse tagasi uurijalt. Seda kinnitavad süüdistatava ütlused kaitsja küsimusele, kas põhjendas uurijale seda, miks ütlusi ei andnud? Süüdistatav vastas: „Ma ütlesin ainult, et ma tean juhtumeid, kus kinnipeetavad olid süüdimõistetud vale ütluste andmise eest ja kuna ma nägin uurija negatiivset suhtumist ja ei teadnud, mida temast võib oodata ja kuidas pärast kõik välja tuleb. Sellepärast ei hakanud midagi selgitama“. Aleksandr Kapajev võttis tunnistajana uurija suhtes juba menetlustoimingu algul negatiivse, toimingus mitteosalemise hoiaku. Küsimusele, mida süüdistatav sellega silmas pidas, et temalt võidi küsida midagi, mida ta ei näinud või ei kuulnud – vastas süüdistatav: „Midagi ma olen näinud ja kuulnud, aga mitte algusest peale. Vaadates seda uurijat, ei tea, mida võib temast oodata. Praegu oleksin kohtu ees selle eest, et uuritakse valeütluste andmist“. Süüdistatava ütlused kinnitavad, et mõningaid asjaolusid ta teadis konflikti osapoolte omavahelistest suhetest, kuid pidas vajalikuks neist vaikida. Vaikimist põhjendab süüdistatav asjaoluga uurijal tekkis juba arvamus salvestiselt konflikti nägemise järel. Süüdistatava ütlused kinnitavad uurija järeldusi selles, et Aleksandr Kapajev võis teada tõendamiseseme asjaolusid M. ja U. vahelises konfliktis ja A. Kapajev oli kriminaalasjas tunnistaja

§ 66lg 1 tähenduses.

Uurija seisukoht selles, et A. Kapajev on tunnistaja, kujunes objektiivsetel asjaoludel, valvekaamera videosalvestuselt nähtud sündmusi ja isikute paiknemist hinnates. Süüdistatava ütluste järgi oli ta arvamusel, et tema ütlusi võidi kasutada tema vastu. Süüdistatav tunneb J.U., kes istub eluaegset vangistust. Tema ei ole adekvaatne inimene. Kui talle keegi midagi vastu ütleb, siis tema reageerib negatiivselt, ründab, ähvardab inimest tapmisega. Ta kartis, et kui annab ütlusi, ei tea mida U. pärast võib teha temaga. Ta kardab enda elu pärast. Tartu Vangla ei saa tema turvalisust tagada. Süüdistataval on kogemus, kui J.U. toodi tema kambrisse. Neid pandi sihipäraselt ühte kambrisse, kus oli füüsiline konflikt. Süüdistatav ütles kohe, et on temaga 7

(2)konflikt. Ta helistas, palus rääkida vanglaametnikega ja kinnitas konflikti ja nad paigutati kiiresti ümber. Enne seda U. oli seotud pidevalt mingite füüsiliste arvete klaarimistega ja kaklustega. Süüdistatav on seisukohal, et kui U. teda kuskil Tartu Vanglas kohtab, võib rünnata, võtab suvalise eseme. Seda näitab ka U. suhtes alustatud kriminaalasja sündmus. Vangla töötaja ei saanud reageerida, ta ei saanud U. tagasi hoida. U. sai lüüa M. Süüdistatav tõi ka näite iseenda kuriteo kohta. Ta kasutas vägivalda teise inimese, kinnipeetava suhtes ja sellepärast teab, et Tartu Vanglas ei saa tagada teise kinnipeetava turvalisust, julgeolekut. Süüdistatava ütlustes väljendub hirm kriminaalasjas kahtlustatava J.U. suhtes. Süüdistatava ütlustest ei tulene asjaolu, et tema tunnistajana antud ütlusi võidi konkreetse kriminaalasja menetluses kasutada tema vastu vaid tema ütlused võisid põhjustada kahtlustatava J.U. vaenuliku suhtumise süüdistatavasse, mille tagajärgi süüdistatav kardab. Hirm kahtlustatava ees, kelle süüteo asjaolude kohta tuleb anda tunnistajana ütlusi, ei ole ütluste andmisest keeldumise aluseks. Kriminaalmenetluse seadustikus on konkreetsed menetlusnormid, kuidas kaitsta tunnistajat ja tagada tema turvalisus seoses osalemisega tunnistajana kriminaalmenetluses.

§ 67

lg 1 järgi kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest tulenevalt võib eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel määrusega muuta tunnistaja tema turvalisuse tagamiseks anonüümseks.

§ 67

lg 2 järgi anonüümsusmääruse tegemiseks küsitleb eeluurimiskohtunik tunnistajat tema usaldusväärsuse kindlakstegemiseks ja turvavajaduse selgitamiseks ning kuulab ära prokuröri arvamuse. Vajaduse korral tutvub eeluurimiskohtunik kriminaaltoimikuga.

§ 67

lg 3 järgi anonüümsele tunnistajale antakse anonüümsusmääruse alusel leppenimi, mida kasutatakse menetlustoimingutes käesoleva seadustiku § 146 lõike 8 kohaselt.

§ 67

lg 4 järgi andmed anonüümseks muudetud tunnistaja nime, isikukoodi või selle puudumisel sünniaja, kodakondsuse, hariduse, elu- ja töökoha või õppeasutuse kohta suletakse ümbrikusse, millele kantakse kriminaalasja number ja menetleja allkiri. Ümbrik pitseeritakse ja seda hoitakse kriminaaltoimikust eraldi. Ümbrikus olevate andmetega võib tutvuda üksnes menetleja, kes tutvumise järel pitseerib ja allkirjastab ümbriku uuesti.

§ 67

lg 5 järgi kohtumenetluses kuulatakse leppenimega tunnistaja üle telefonitsi käesoleva seadustiku § 69 lõike 2 punktis 2 sätestatud korras, kasutades vajaduse korral häälemuutmisseadmeid. Tunnistajale võib esitada küsimusi ka kirjalikult. Tunnistaja turvalisuse tagamiseks on vaja konkreetseid asjaolusid menetlejale avaldada. Alles siis, kui menetleja saab asjaoludest teadlikuks, saab ta meetmeid rakendada. Menetlustoimingu läbiviimisel, tunnistaja Aleksandr Kapajevi ülekuulamisel ei tuvastanud kohus menetlusnormide rikkumist. Süüdistatava väitel rikuti menetlusnorme sellega, et uurimistoimingu juurde tuli teine menetleja, A.M. , kes ei ole tunnistaja ülekuulamise protokolli kantud. Tunnistajate K.S. ja A.M. ütluste järgi töötavad nad ühes töökabinetis. Tunnistaja A.M. ütluste järgi läks ta enda töökohta, siis Kapajev n-ö sundis teda sekkuma, välja selgitamaks, et mis on põhjus ütluste andmisest keeldumiseks. K.S. ei saanud selle toiminguga edasi minna. K.S. on jätnud protokolli märkimata, et poole ülekuulamise pealt tuli teine menetleja osalema. Osalejad märgitakse alguses. Tunnistajana ülekuulamise protokolli märgitud esimese küsimuse küsimise juures A.M. ei viibinud. Viibisin ainult teise küsimuse küsimisi juures ja selle esitas konkreetselt K.S. . Protokollis on ainult K.S. poolt esitatud küsimused ja üle kuulatava poolt antud vastused. A.M. ei esitanud küsimusi seoses nende asjaoludega, millega seoses A. Kapajev välja kutsuti. Tunnistaja A.M. peab võimalikuks, et tõenäoliselt küsis, et millised on asjaolud, kuidas need ütlused võisid teda ennast süüstada. See on kõik. Süüdistatava ütluste järgi oli ülekuulamine praktiliselt juba lõpetatud, kui tuli A.M. . K.S. küsis korduvalt tunnistaja õiguste kohta. Pärast trükkis midagi arvutisse. Jäi mulje, et istus ja ootas, et kuna tuleb A.M. . A.M. tuli K.S. töökoha juurde, hakkas temaga suhtlema. Küsis A. Kapajevilt, et miks ta keeldub ütluste andmisest. Pärast seda läks M. oma laua taha ja hakkas tegelema oma asjadega. 8

(2)Tunnistaja A.M. ja süüdistatava ütlused on samasisulised selles, et A.M., kes on ka menetleja ülesannetes vangla teabe ja uurimisosakonna spetsialist, tuli K.S. juhtimisel läbiviidud menetlustoimingu, tunnistaja Aleksandr Kapajevi ülekuulamise juurde ajal, kui ülekuulamine oli praktiliselt lõppenud ja menetleja lõpetas ülekuulamise protokolli vormistamist. Kuigi A.M. küsis veel tunnistajalt ütluste andmisest keeldumise põhjust, ei muutnud see asjaolu tunnistaja seisukohta ütluste andmisest keeldumise osas. Tõendamiseseme asjaolude kohta esitatud küsimused esitas tunnistajale menetlustoimingut läbiviinud menetleja K.S. Tõendamiseseme asjaolude kohta A.M. tunnistjale küsimusi ei esitanud. Seetõttu ei olnud A.M. ka menetlustoimingus osaleja ning tema nime märkimine ülekuulamise protokolli ei olnud põhjendatud. Ka väitis süüdistatav, et tõendite kogumine on toimunud ebaloogilises järjekorras ja sellega rikutud menetlusnorme. A. Kapajev on tunnistajana üle kuulatud 17.02.
  1. a, s.o enne asitõendi vaatlusprotokolli koostamist 22.02.
  2. a. Tunnistaja K.S. ütluste järgi oli ta selleks ajaks, kui asus A.Kapajevit üle kuulama, videosalvestust vaadanud, tuvastas järjest kinnipeetavaid, kes juures viibisid ja kes võisid sündmust pealt näha ka kuulata ja millest konflikt alguse sai või mis oli konflikti põhjus. Kuna A. Kapajev oli vahetult konfliktis osalenud isikute juures, oli ta nn tunnistaja number üks. Kohus leiab, et videosalvestise vaatamine oli uurijale abivahendiks tõendite kindlaksmääramisel ja tunnistajate tuvastamisel. Kuna A.Kapajev oli vahetult sündmuse juures, võis ta teada sündmusega seotud asjaolusid kõige enam ja seetõttu valis K.S. esimeste menetlustoimingute hulgas tunnistaja Aleksandr Kapajevi ülekuulamise. Kuna tunnistaja keeldus ütlusi andmast kriminaalasja nr 17922900005, tuli alustada A. Kapajevi suhtes menetlus KarS § 318 tunnustel ja see toimus kriminaalasja nr 17922900026 raames.
  3. XXX koridori valvekaamera salvestuse asitõendina vaatlemise ja vaatlusprotokolli koostamise vajadus tekkis alles pärast tunnistaja A. Kapajevi ülekuulamist, kui selgus, et tunnistaja ei anna ütlusi ja tema suhtes tuleb alustada kriminaalmenetlus. Kohus ei võta seisukohta, kas asitõendi vaatlusprotokoll oli vajalik tõend kriminaalasja nr
  4. Samuti ei hinda kohus lahendatavas kriminaalasjas uurija tegevust kriminaalasja nr 17922900005 menetlemisel. Aleksandr Kapajevi tunnistajana ülekuulamise vajadus tekkis kriminaalasja nr 17922900005 menetlemisel tõendi saamiseks. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 318 koosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Tunnistajana ülekuulamisel 17.02.
  5. a on Aleksandr Kapajev andnud ütlusi: „Ma ei tulnud siia vabatahtlikult, et midagi rääkida, rohkem midagi lisada ei soovi“ (tl 54). Ütlustes väljendub tunnistajaks olnud isiku seisukoht, mille järgi ta saab vabalt valida tunnistajana ütluste andmise või ütluste andmisest keeldumise vahel. Eelkirjeldatud ütlustega väljendas A. Kapajev selget tahet keelduda ütluste andmisest. Seadusest tulenevalt ei ole tunnistajal vaba valikut menetleja kutsel ilmumise üle otsustamiseks. Ka menetleja kutsel ilmumine on isiku kohustus. Mõjuva põhjusteta ilmumata jäämise korral on kriminaalmenetluses võimalik kasutada

§ 138

sätestatud menetluse tagamise vahendeid (menetlustrahv, -arest, sundtoomine, tagaotsimine). Olukorras, kus kriminaalmenetlus toimub vanglas jatunnistaja oli kinnipeetav, toimetati ta menetleja juurde Vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras ja seetõttu ei tekkinud küsimust menetluse tagamise vahendite kohaldamise vajadusest. Süüdistatava ja tunnistaja K.S. ütlused kinnitavad, et Aleksandr Kapajev pani süüteo toime otsese tahtlusega. Tunnistaja K.S. ütluste järgi A. Kapajev ei selgitanud, et tal on mingisugune seos uuritava kuriteo sündmusega. Ta lihtsalt tõi üleüldise näite, et on näinud, kuidas on varasemalt süüdi mõistetud ütluste põhjalt ja ta keeldub ütlustest. 9

(2)Asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab, et Aleksandr Kapajev oli kriminaalmenetluse ajendiks olevale sündmuse, vangla
  1. eluosakonna koridoris toimunud M. ja U. rüseluse, vahetus läheduses ja nägi sündmust pealt. Süüdistatava ütluste järgi ta teadis mingeid asjaolusid konflikti osapoolte omavaheliste suhete kohta. Kohtul ei ole põhjust selles teadmises kahelda, sest süüdistatava ütluste järgi oli ta S.M. enne kuriteosündmust
  2. XXX mitte kaugel teineteisest ja suhtlesid omavahel (tl 128 pöördel). Süüdistatav andis ütlusi ka selle kohta, et ütluste andmise korral võidi teda süüdistada ka valeütluste andmises. Valides oma käitumises kahe võimaluse vahel, kas keelduda ütluste andmisest või anda tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, teadis Aleksandr Kapajev, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda. Ta pani KarS § 318 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime otsese tahtlusega KarS § 15 lg 3 tähenduses. Riigikohus on 18.12.2014 otsuse nr 3-1-1-90-14 p 50B avaldanud seisukoha, mille kohaselt seda, kas tunnistajal, kes

§ 71

lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb KarS § 318 järgi karistada. Uuritud tõendite põhjal on kohus jõudnud veendumusele, et Aleksandr Kapajevil ei olnud 17.02.

  1. a tunnistajana ülekuulamisel tegelikku alust keelduda ütluste andmisest. Seda kinnitavad ka tunnistaja R.-S.E. ütlused. Tunnistaja andis ütlusi, et temal oli tavapärane rutiinne tegevus kirjade jagamisel. Kinnipeetavad tulevad ühe kaupa trelluksest üle sektori valveruumi ette, tema kontrollib kirja ära ja annab kinnipeetavale kirja kätte. Kirja saanud kinnipeetav läheb seejärel ära ja tuleb järgmine kinnipeetav. Esimene oli M., kellele andis kirja sellel päeval. Järjekorras oli Kapajev ja U. Tunnistaja andis M. kirja ära ja hakkas kirja andma Kapajevile, tegeles sellega kui järsku märkas, et mingi kähmlus hakkas M. ja U. vahel. Kogu tähelepanu läks U. ja M. konflikt kuidagi lahendada ja nad eemaldada üksteisest, minna vahele, konflikt ära lõpetada. Kui konflikt algas, oli Kapajev tunnistaja kõrval ja jäi ette valveruumi, kui tunnistaja läks konflikti osapooli lahutama. Rüseluse ajal kuulis tunnistaja venekeelset karjumist, mõni sõimusõna, mida suuda meenutada. Enne rüselust tunnistaja midagi ei kuulnud. Tunnistaja R.-S.E. ütlustest saab järeldada, et M. ja U. vahel tekkis füüsiline kontakt ajal, kui Kapajev oli nendest eemaldunud. Tõenditest ei ole võimalik teha järeldusi, kas Kapajevi juuresolekul vahetult enne kokkupõrget osapooled suhtlesid. Kapajev pidas võimalikuks, et midagi ta konflikti põhjuste kohta teab. Kapajevil oli võimalik uurijale anda ütlusi, kas ta kuulis vahetult enne M. ja U. vahelist füüsilist konflikti nende omavahelist vestlust. Ta jättis tunnistajana selle kohta ütlused andmata ilma seadusliku aluseta ja realiseeris sellega KarS § 318 ettenähtud kuriteokoosseisu – keeldus tunnistajana kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta. Kohus ei tuvastanud süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohtu põhjendus karistuse osas. Kars § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurusest lähtuvalt saab määrata võimaliku karistuse liiki ja määra. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Süüdistatava karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. KarS § 318 näeb ette karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Karistusregistri (tl 110-111) andmetel on Aleksandr Kapajev varem korduvalt karistatud isik. Tal on kolm kehtivat kriminaalkaristust: Tartu Maakohtu 10.04.
  2. a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1 järgi; Tartu Maakohtu 12.09.
  3. a otsusega KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8, § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, 10

(2)§ 185 lg 2, § 172 lg 1 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja Tartu Maakohtu 31.01.
  1. a otsusega KarS § 122 järgi. Tartu Maakohtu 12.09.
  2. a otsusega tunnistati Aleksandr Kapajev süüdi KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8, § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 185 lg 2, § 172 lg 1 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Riigikohtu 14.11.
  3. a otsusega 3-1-1-77-02 mõisteti Aleksandr Kapajevile kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 20 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel loeti kuritegude kogumi eest mõistetud karistusega kaetuks A. Kapajevile Tartu Maakoohtu 10.04.
  4. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus 5 kuud vangistust ja liitkaristuseks mõisteti kohtuotsuste kogumi eest 20 aastat vangistust (tl 101-109). Tartu Maakohtu 31.01.
  5. a otsusega tunnistati Aleksandr Kapajev süüdi KarS § 122 järgi ja karistati 1 aasta ja 4 kuu vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud vangistust Tartu Maakohtu 12.09.
  6. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 13 aasta 5 kuu ja 15 päeva vangistuse võrra ja mõisteti kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuseks 14 aastat 9 kuud ja 15 päeva vangistust karistusaja algusega alates 31.01.
  7. a. Tartu Ringkonnakohtu 23.04.
  8. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 31.01.
  9. a otsus karistuse osas muutmata (tl 84-100). Kehtiv kohtupraktika, väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes, rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb kõigepealt arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. Kohus on tuvastanud, et Aleksandr Kapajev pani otsese tahtlusega toime teise astme kuriteo. KarS § 318 koosseisuga kaitstav õigushüve on õigusemõistmine. Õigusemõistmist saab formaalselt käsitleda õigustoimingute jadana. Õigusemõistmisevastaste süütegude all peetakse silmas olulisi kõrvalekaldeid kriminaalmenetluses ja ka väärteomenetluses. Arutataval juhul on tegemist kõrvalekaldega kriminaalmenetluses. KarS § 318 koosseis on suunatud ka kohtueelses menetluses osalevate isikute õiguste kaitsele. Menetlusseadus, kriminaalmenetluse seadustik sätestab konkreetsed alused jääkorra, mil õiguste piiramine on õigusemõistmises põhjendatud. Kui menetlusseaduses sätestatud reeglitest kinni ei peeta, on tegu nii isiku õiguste kui ka õigusemõistmise põhimõtete rikkumisega. Tunnistajana ütluste andmine on seotud tõendamisega. Õigusemõistmine seisneb muuhulgas avalikus huvis selgitada ettenähud menetlusreegleid järgides välja tõepärased asjaolud. Süüdistatava teos puuduvad KarS §-des 57 ja 58 ettenähtud koosseisuvälised karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Karistusregistrist ja kohtuotsustest nähtub, et A. Kapajevi varasemate kuritegudega kahjustatud õigushüvede ring on lai. Teda on karistatud mitmete isikuvastaste kuritegude ja vara vastu suunatud kuritegude eest, kusjuures eelnimetatud kuriteod on raskusastmelt olnud nii esimese kui teise astme kuriteod. Aleksandr Kapajevit on karistatud ka dokumendi riisumise ja kahe tunnistaja ähvardamise eest õigusemõistmise takistamise eesmärgil. Süüdistatav kannab eelnimetatud kuritegude eest karistust. Karistuse kandmise ajal pani A. Kapajev toime uue samaliigilise kuriteo, õigusemõistmise vastu suunatud kuriteo. Süüdistatava ütluste järgi on ta 18 aastat järjestikku vanglas karistust kandnud. Selle aja jooksul on ta läbinud kõik sotsiaalprogrammid. Osales aastatel 2010 või 2011 ja 2015 või 2016 sotsiaaloskuste treeningul, vihajuhtimise programmis, eluviiside treeningus. Nagu eespool märgitud, on Aleksandr Kapajev varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Ükski varasem karistus, reaalsed vangistused ei ole mõjutanud teda edasistest süütegudest loobuma, vaid ta on jätkanud kuritegelikku käitumist. Kergemaliigiline karistus ei mõjuta samaliigilise õigusemõistmisvastase kuritego varem toimepannud süüdistatavat samasugustest kuritegudest hoiduma. Seetõttu ei täida kergemaliigiline karistus eesmärki. Aleksandr Kapajevile tuleb ka seekord mõista KarS § 318 sanktsioonis 11
(2)ettenähtud raskemaliigiline karistus, eripreventiivsete eesmärkidega. vangistus. Kohus arvestab karistuse mõistmisel Kuna kohtuistungil uuritud tõenditega leidis tuvastamist, et tunnistajana ütluste andmisest keeldumine iseenesest takistas kriminaalmenetluses tõe tuvastamist vähesel määral, hindab kohus süüdistatava süü keskmisest madalamaks. Hinnates võimalusi mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest arvestab kohus ka asjaoluga, et Aleksandr Kapajev ei ole ise oma tegu ka kohtuliku arutamise käigus hukka mõistnud. Kohus leiab, et süüdistatava puhul on tema enda käitumisest ja suhtumisest tulenevalt põhjendatud tema karistamine vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva karistusega, 4 kuu pikkuse vangistusega. Asitõendid. Kriminaalasjas on asitõendiks DVD-plaat Tartu Vangla 23.01.2017. a videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone üheksanda osakonna koridori valvekaamerate videosalvestusega, mis asub kriminaalasja juures.

§ 126

lg 3 p 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et DVD-plaat salvestustega, mis asub kriminaalasja toimikus, tuleb jätta kriminaalasja juurde ja säilitada peale kohtuotsuse jõustumist kriminaaltoimikus. Menetluskulud

§ 175

lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha on

§ 179

lg 1 p 2 järgi 750 eurot;

§ 175

lg 1 p 2 alusel tunnistajale hüvitatud menetluskulud on 25 eurot (tl 134-136).

§ 175

lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu on 150 eurot (tl 117-118), millele lisandub kohtumenetluses kaitsjale makstud tasu 810 eurot (tl 131-132). Kaitseülesande täitmise eest kaitsjale makstud tasu kokku on 960 eurot. Menetluskulude summa on 1735 eurot.

§ 180

lg 1 alusel jäävad menetluskulud süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdistatava kanda. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arvele kohtuotsuse resolutsioonis märgitud makseinfot kasutades.

§ 417

lg 2 järgi menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtaeg on 1 (üks) kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus täitmata osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. /allkirjastatud digitaalselt/ 12

(2)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.