← Eesti

2-17-19184/18

Obsah (26)§ 162§ 651§ 633§ 632§ 634§ 376§ 652§ 4§ 5§ 331§ 436§ 438§ 232§ 366§ 363§ 173§ 163§ 174§ 176§ 138§ 143§ 144§ 175§ 445§ 177§ 178

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2019, Ta

§ 162lg 1 alusel.

Maakohus leidis, et kostja esindaja ajakulu on põhjendatud 11 t 15 min ulatuses tasumääraga 100 eurot tund, s.o rahaliselt kokku 1125 eurot (= 11,25 × 100). Apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega hagi mittevaralise kahju 2000 euro hüvitamise nõudes rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Maakohus eksis järeldusega, et kui antakse endast luba pilte teha, antakse automaatselt ka luba oma kujutise kasutamiseks ja piltide avalikustamiseks. Hageja ei ole nõustunud temast tehtud piltide avalikustamisega. Eraviisiliselt tehtud privaatseid pilte ei saa anda kõigile kasutamiseks ilma pildil oleva isiku nõusolekuta. Asjaolust, et hageja pöördus ise pildistamiseks fotograafi poole, ei saa järeldada nõusolekut piltide edasiseks kasutada andmiseks kolmandatele isikutele. Kostja eiras infot modelli nõusoleku puudumise kohta, tegutsedes oma majandus- ja kutsetegevuses omakasupüüdlikult kasu saamise eesmärgil. Kuivõrd kostja kasutab oma majandus- ja kutsetegevuses sageli modellidest tehtud pilte, on tal teadmine tema tegevusega seonduvast terminoloogiast, samuti kõrgendatud hoolsuskohustus, kuna ta tegeleb igapäevaselt oma toodete reklaamiga. Kostja süüline käitumine on tõendatud. Arvestada tuleb sellega, et hageja puhul ei ole tegu tavalise inimesega, vaid modelliga, kelle igapäevane elatis sõltub tema kujutisõiguse müümisest. Elukutselise modelli puhul tähendab tema kujutise seostamine mingi kindla brändi või tootega seda, et teised ehete müüjad ei soovi temaga koostööd teha. Tegu on tõsise riivega rahvusvahelise modelli elukutses, millel on tõsised rahalised tagajärjed. Kostja vastus apellatsioonkaebusele
  2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu põhjendused
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 2 alusel vaidlustatud osas tühistada õigusnormi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium saab teha uue otsuse, millega mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt rahuldab. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Kolleegium määrab esmalt kindlaks apellatsiooniastmes vaidluse all olevad nõuded (I), seejärel lahendab menetluslikud taotlused (II) ning käsitleb hageja apellatsioonkaebuse väiteid kostja õigusvastase käitumise ja hageja isikuõiguse rikkumise kohta (III). Lõpetuseks otsustab kolleegium maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude üle (IV). I
  2. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Maakohtu menetluses palus hageja:  mõista kostjalt välja autoriõiguse rikkumisega tekitatud varaline kahju 2200 eurot, millest saamata jäänud litsentsitasu on 1500 eurot ja saamata jäänud töötasu 700 eurot;  mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Maakohus jättis varalise kahju 2200 euro ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles märgib, et taotleb esimese astme kohtu 5

(12)otsuse vaidlustamist täies ulatuses, vaidlustatud otsuse tühistamist ja uue lahendi tegemist järgmiselt: 1) jätta menetluskulud kostja kanda; 2) mõista kostjalt välja hageja menetluskulud; 3) mõista kostjalt välja mittevaraline kahju 2000 eurot (tl 122–123 pöördel). Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 225 eurot (tl 127). 12.
  2. jaanuari 2019 määrusega määras ringkonnakohus tähtaja, mille jooksul menetlusosalised võisid esitada seisukohti ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja (tl 136). Kirjalike seisukohtade esitamise tähtaja jooksul esitas hageja vastuse kostja apellatsioonkaebuse vastusele ning esitas selles järgmised taotlused: 1) jätta menetluskulud kostja kanda; 2) mõista kostjalt välja hageja menetluskulud; 3) mõista kostjalt välja mittevaraline kahju 2000 eurot; 4) mõista kostjalt välja varaline kahju 1500 eurot; 5) mõista kostjalt välja rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; 6) teha menetluskulude jaotus, jättes menetluskulud kostja kanda ja hüvitatavatelt menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lisaks esitas hageja koos menetlusdokumendiga asja juurde võtmiseks täiendavad tõendid. 12.
  3. Eeltoodust tulenevalt vajab esimese astme kohtu otsuse vaidlustamise ulatus täpsustamist.

§ 633

lg 2 p 2 järgi märgitakse apellatsioonkaebuses apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Kolleegiumi hinnangul on hageja

§ 632

lg-s 1 sätestatud apellatsioonitähtaja jooksul esitatud kaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Tulenevalt hageja apellatsioonkaebuses selgelt väljendatud taotlusest (missugust ringkonnakohtu lahendit hageja taotleb), kaebuse põhjendustest ja tasutud riigilõivu suurusest, oli hageja tahe ja apellatsiooniese apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel selge.

§ 634

lg 1 järgi võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Kaebuse muutmisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. Seega on apellatsioonkaebuse muutmine lubatav korralise edasikaebamise tähtaja kestel. Kolleegium leiab, et 13. jaanuaril 2019 esitatud menetlusdokumendi taotluse p 4 näol on tegemist apellatsioonkaebuse muutmisega

§ 634lg 1 mõttes ja ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta.

Kuna taotlus on esitatud vahetult enne kohtuotsuse tegemist, võtab kohus seisukoha käesolevas kohtuotsuses. 12.

  1. Kolleegium leiab, et
  2. jaanuaril 2019 esitatud menetlusdokumendi taotluse p 5 näol on tegemist uue nõudega, mida ei ole esimese astme kohtus menetletud. Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega

§ 376tähenduses.

Viivisenõude näol on tegemist uue nõude esitamisega. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid

§ 376lg 4 p 2 mõttes (vt Riigikohtu 22.

novembri 2011 otsus asjas nr 3-2-1-113-11, p 55). Hageja saab taotleda apellatsioonkaebuses vaidlustatud otsuse tühistamist ning ei saa esitada uusi nõudeid, mille menetlemist maakohtus pole taotletud. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium hageja

  1. jaanuaril 2019 kaebuse muutmise ja uue nõudena esitatud viivisenõude tähelepanuta (menetlusdokumendi taotluse p-d 4 ja 5). II
  2. Hageja esitas vastuses kostja apellatsioonkaebuse vastusele taotluse täiendavate tõendite (modellileping, modellitasu saamise maksekorraldus, eksperthinnang ja selle eesti keelne tõlge) juurdevõtmiseks. Esitatud tõenditega soovib hageja tõendada tekkinud varalise kahju 1500 euro suurust (modellileping ja maksekorraldus) ja et hageja on modell (eksperthinnang ja selle eesti 6

(12)keelne tõlge). Hageja põhistab tõendite apellatsiooniastmes esitamist sellega, et kostja ei olnud kuni käesoleva ajani vaidlustanud, et hageja näol on tegemist modelliga ning hagejal ei olnud võimalik varem neid dokumente Filipiinidelt tuua. 13.1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652

lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel.

§ 652piirab oluliselt uute tõendite esitamist apellatsioonimenetluses.

Kolleegiumi hinnangul ei ole hilisem tõendite esitamine praegusel juhul põhjendatud. Hageja on ringkonnakohtule esitanud dokumendid elektrooniliselt, mistõttu pidi olema võimalik nende dokumentide väidetav välisriigist kättesaamine ja elektrooniliselt edastamine ka maakohtu menetluse ajal. Teiseks, ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et tõendite esitamise tingis kostja uus vastuväide. Kostja on 9. mai 2018 menetlusdokumendis esitanud väite, kus ta seab kahtluse alla, kas hageja tegutseb modellina (menetlusdokumendi p 5, tl 79). Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul

§ 652

lg 3 p-s 2 sätestatud eeldus täidetud, s.o tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (

§ 4

lg 2).

§ 5

lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Täiendavalt märgib kolleegium, et maakohus ei ole rikkunud nõude kvalifitseerimis- ega selgitamiskohustust, mis annaks aluse apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Eeltoodud põhjusel jätab ringkonnakohus hageja taotluse tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata. Kuna dokumendid esitati elektrooniliselt, ei ole vaja neid ka tagastada.

  1. Hageja esitas
  2. jaanuaril 2019 täpsustatud menetluskulude nimekirja ja
  3. jaanuaril 2019 seisukoha vastaspoole menetluskuludele. Kostja vaidles vastu nimetatud dokumentide vastuvõtmisele, kuna need on esitatud tähtaega rikkudes. 14.
  4. Esmalt märgib kolleegium, et hageja on esitanud menetluskulude nimekirja täpsustuse vastavalt kohtu
  5. jaanuari 2019 nõudele ning see on esitatud tähtaegselt. Tulenevalt
  6. jaanuari 2019 määrusest said pooled esitada seisukoha vastaspoole menetluskulude kohta kuni
  7. jaanuarini
  8. Hageja esitas seisukoha
  9. jaanuaril
  10. Samas leiab kolleegium, et nimetatud menetlusdokumendi vastuvõtmine ja menetlemine ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist

§ 331lg-st 1 tulenevalt.

III 15. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust osas, milles hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist. Apellatsiooniastmes on hageja kindlaks määranud mittevaralise kahju hüvitise suuruse. Tegemist ei ole hagi muutmisega

§ 376lg 4 mõttes.

16.

§ 436

lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja tulenevalt

§ 438

lg 1 esimesest lausest hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Hagiavalduse täpsustusest tulenevalt nõuab hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist nii VÕS § 1045 lg 1 p 7 kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja VÕS § 1046 järgi. VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja p 7 ei välista teineteist, mistõttu oli hagejal nõudeõigus mõlema sätte alusel (vt Riigikohtu 20. juuni 2012 otsus asjas nr 3-2-1-169-11, p 13). 7

(12)16.1. Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on oma kauba reklaamimisel hageja kujutisega piltide kasutamisega rikkunud hageja isikuõigusi. Maakohus tuvastas, et hageja andis fotograafile nõusoleku enda pildistamiseks ehk enda kujutise kasutamiseks. Samuti tuvastas maakohus, et kostja kasutas hagejat kujutavat kolme pilti reklaamiks oma kodulehel (www.monquer.com) ja sotsiaalmeediakontol (tl 94–95). Ajakirjast Hooaeg (Kaubamaja ajakiri püsiklientidele) ei nähtu, et sellega reklaamitakse kostjat või tema kaupa ning pole tõendatud, et kostja edastas pildi ajakirja toimetusele (tl 93, 96). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eeltoodud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja on esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt. 16.

  1. Hageja ei ole määranud, millises järjekorras ta soovib, et kohus nõude õiguslikke aluseid kontrollib. Seega jääb kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on nõuet võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaoludel rahuldada. Kolleegium leiab, et praeguses asjas võivad kaitsenormidena olla kohaldatavad RekS-i ja IKS-i sätted, mistõttu on otstarbekas alustada kostja tegevuse õigusvastsuse analüüsimist VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel. Kui kohus ei tuvasta RekS-i ega IKS-i nõuete rikkumist, tuleks vajadusel hinnata, kas kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi VÕS § 1045 lg 1 p 4 mõttes. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks saavad olla kõik eelnimetatud õigusnormide alusel tuvastatud rikkumised ja mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks piisab ühest rikkumisest.
  2. Kolleegium käsitleb hageja nõude lahendamist VÕS § 1045 lg 1 p 7, § 1045 lg 3 ja § 1050 alusel ja kontrollib esmalt RekS-i sätete kohaldamist, kuna tuvastatud asjaoludel kasutas kostja pilte oma ehete reklaamimiseks. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju eest. Kolleegiumi hinnangul saab VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormiks olla RekS- i säte, mis reguleerib isiku kaitset reklaamis. Reklaam on teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil (RekS § 2 lg 1 p 3). Kostja on käsitatav reklaami tellijana, kes tellis reklaami läbi vahendaja ja kelle huvides reklaam avalikustati (RekS § 2 lg 1 p 5). Pilt, mis avaldati kostja kodulehel, on samuti reklaamina käsitatav, sest see ei sisalda RekS § 2 lg 2 p 1 ega kaubandustegevuse seaduse § 10 mõttes kaubanduslikku teavet. Seega on avaldatud pildid käsitatavad reklaamina. 17.
  3. RekS § 6 lg 1 järgi ei tohi reklaamis ilma isiku eelneva kirjaliku nõusolekuta viidata isikule ega mis tahes viisil kasutada isikut, sealhulgas tema häält, kujutist või pildimaterjali tema kohta. Sisuliselt on tegemist IKS-is sätestatud sarnase kaitsenormiga (IKS § 10 lg 1), mille kohaselt on üldjuhul isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul. Samas on RekS § 6 lg-s 1 sätestatud rangem nõue – kirjaliku nõusoleku olemasolu. Sellise meetme kehtestamisega on riik täitnud oma positiivse kohustuse kaitsta efektiivselt isiku eraelu, mis hõlmab ka isiku kujutisega pildi kuritarvitamise vastast kaitset (Euroopa Inimõiguste Kohtu
  4. veebruari 2012 otsus asjas Von Hannover v. Saksamaa (nr 2), 40660/08 ja 60641/08, § 98). Seega tuli piltide reklaamis kasutamisel lähtuda RekS § 6 lg-st
  5. 17.
  6. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud poolte tõendamiskohustuse jagamisel. Kui vaidlus on selle üle, kas kostjal oli hageja nõusolek oma kauba reklaamis hageja kujutise kasutamiseks, siis seda asjaolu pidi tõendama kostja. Samas, RekS § 6 lg 1 kohaldamisel ei oma viidatud menetlusõiguse normi rikkumine asja lahendamisel tähtust, sest poolte vahel puudub 8

(12)vaidlus, et hageja kirjalikku nõusolekut kostjal polnud. Seega ei mõjutanud nimetatud menetlusõiguse normi rikkumine asja lõpplahendust. 17.
  1. Maakohus on kostja rikkumist hinnanud VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg-te 1 ja 2 ja § 1050 alusel ja leidnud, et kostja ei ole kahju tekitamises süüdi. See, et maakohus ei ole alustanud kostja tegevuse õigusvastasuse analüüsi VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 sätetest, on kolleegiumi hinnangul viinud asja ebaõige lahendamiseni. Praeguses asjas puudub vaidlus, et kostjal ei olnud hageja kirjalikku nõusolekut tema kujutise reklaamis kasutamiseks. RekS-i sätted ei sisalda sarnaselt IKS § 11 lg-ga 2 erandit ega anna kohtule kaalumisruumi isikuandmete avalikustamise lubamiseks andmesubjekti nõusolekuta. 17.
  2. VÕS § 1045 lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Kolleegiumi hinnangul on RekS-i säte mõeldud kaitsma kannatanut reklaamis tema kujutise kasutamise tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju eest. 17.
  3. VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kolleegium leiab, et kostja, eeldades, et piltide reklaamis kasutamiseks on olemas hageja vastav nõusolek RekS § 6 lg 1 mõttes, jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata (VÕS § 104 lg 4). Kostja poolt välja toodud asjaolud (piltide ostmine fotograafilt ja reklaamiteenuse vahendaja kasutamine) ja esitatud tõendid ei lükka eeltoodud kolleegiumi seisukohta ümber. Küll aga viitavad eeltoodud asjaolud sellele, et kostja ei teadnud piltide reklaamis kasutamisel RekS § 6 lg-s 1 sätestatud keelust, mistõttu ei ole tegemist kohustuse tahtliku rikkumisega VÕS § 104 lg 5 mõttes.
  4. Kuna kostja tegevus oli õigusvastane, tuleb asjaolusid arvestades kostjalt hageja kasuks välja mõista mõistlik rahasumma. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahjuna 2000 euro väljamõistmist. Üldjuhul määrab mittevaralise kahju tekkimise korral kohus hüvitise VÕS § 127 lg 6 ja

§ 366järgi kindlaks kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi.

VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Sama sätte lg-st 6 tuleneb, et isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks eeltoodud lg-s 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Kuivõrd mittevaralise kahju täpset suurust tõendada ei ole võimalik, siis on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. 18.1. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kuna hageja on kahjuhüvitise summa kindlaks määranud, siis tuleb kohtul kontrollida, kas 2000 eurot on hüvitiseks mõistlik rahasumma. Nii nagu eraeluliste andmete õigusvastase avaldamise juhtumite korral, saab ka praeguses asjas kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust (nt seda, kas pildid avaldati üksnes paberväljaandes või lisaks ka Internetis). Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. 9

(12)18.
  1. VÕS § 134 lg 6 kohaldamisel selgitab kolleegium, et kohtupraktikas on leitud, et hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda sisuliselt üksnes kostjat puudutavatest majanduslikest näitajatest (vt Riigikohtu
  2. juuni 2013 otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 25). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina käibest (vt eelpool viidatud otsuse p 26). VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Igasugune mittevaralise kahju hüvitis kannab endas paratamatult ka tõrjuvat eesmärki, sest mittevaralise kahju hüvitamisel ei saa lähtuda VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud varalise kahju hüvitamise põhimõttest, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu
  3. oktoobri 2001 otsus asjas nr 3-2-1-10501). 18.
  4. Hageja väidab, et tulenevalt kostja õigusvastasest tegevusest, seostatakse hagejat nüüd kindla brändi või tootega, mistõttu ei soovi teised ehete müüjad temaga koostööd teha. Hageja väitel mõjutab see hagejat kui rahvusvahelist modelli ka rahaliselt, sest ta ei saa oma kujutist teistele müüa. Kolleegium leiab, et mittevaralise kahjuna ei ole käsitatavad piltide avaldamise järel väidetavalt tekkinud probleemid modelli kutsetegevuses, sest nimetatud kahju on varaline kahju. Praeguses asjas ei ole hageja sellist tulevikku suunatud varalise kahju hüvitamise nõuet esitanud. 18.
  5. Kolleegium, arvestades rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, piltide avaldamise viisi ja kohta Internetis ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise, leiab, et hageja nõue kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohus võtab arvesse kostja suhtumist oma rikkumisse, kostja vabandas hageja ees (tl 93) ja eemaldas pildid koheselt pärast hagejalt teate saamist ning kostja ei pannud rikkumist toime tahtlikult ega kasutanud hageja kujutist ebasündsas ega negatiivses kontekstis. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus mittevaralise kahju hüvitiseks 1000 eurot. IV
  6. Kolleegium märgib, et menetlusosalise taotlused menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ei ole eraldi võetuna hagi esemeks (

§ 363lg 1 p 1).

Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja sisulise lahendamise tulemusest ning

§ 173

lg 2 järgi tuleb kohtul märkida menetluskulude jaotus kohtulahendis ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. 20. Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna hagi kuulub osaliselt rahuldamisele, tuleb muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi jääb rahuldamata varalise nõude osas ja kuulub rahuldamisele mittevaralise kahju hüvitamise osas (maakohtus taotles hageja mittevaralise kahju hüvitist kohtu äranägemisel). Arvestades hagi rahuldamise ulatust, siis tulenevalt

§ 163lg-st 1 jäävad maakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Seega ei ole vajadust määrata maakohtu menetluskulusid kindlaks rahaliselt. 10

(12)20.1. Hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud poolte menetluskulude jagamisel kohaldab ringkonnakohus

§ 162

lg-t 4, kuna kostja kulude hagejalt väljamõistmine oleks hageja suhtes ebaõiglane, sest sisuliselt saavutas hageja menetluse tulemusena enda soovitu. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt üksnes seetõttu, et ringkonnakohus ei nõustu hageja poolt välja pakutud mittevaralise kahju hüvitise suurusega. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. 21.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 21.1. Tulenevalt menetluskulude jaotusest hindab ringkonnakohus hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja ja selle täpsustuse kohaselt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 1279,93 eurot, mis koosneb lepingulise esindaja kulust 1000 eurot, riigilõivust 225 eurot ja dokumentide tõlke kulust 54,93 eurot. Hageja kinnituse kohaselt ei ole ta käibemaksukohustuslane, et saaks tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab hageja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Kostja vaidleb hageja menetluskulude suurusele vastu ja leiab, et need on ebamõistlikult suured. Kostja hinnangul saab lugeda põhjendatud ajakuluks 3,5 tundi. Tõlkekulu on ebavajalik kulu, kuna kohus ei saa tõendeid asja juurde võtta. 21.2. Kohtukuluks on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud (

§ 138lg 2).

Asja läbivaatamise kuludeks on mh tõlgikulud (

§ 143p 1).

Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (

§ 144p 1).

21.

  1. Hageja on apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu 225 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 112,50 eurot. 21.
  2. Kohus mõistab

§ 175

lg 1 esimese lause järgi teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et osa hageja menetluskulude nimekirjas toodud esindaja toimingutest ei ole vajalikud ega põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul on vajalikud ja põhjendatud menetlustoimingud apellatsiooniastmes: maakohtu otsuse analüüs ja apellatsioonkaebuse koostamine 3 tundi; kostja vastusega tutvumine 1 tund; vastus kostja vastusele 1 tund; kokku 5 tundi. Kolleegium märgib, et

  1. jaanuari 2019 menetlusdokument sisaldas apellatsioonkaebuse täiendust ja uut nõuet, mida ringkonnakohus ei menetlenud. Seega ei ole ka põhjendatud selle menetlustoiminguga kaasnevate kulude jätmine kostja kanda. Samuti ei võtnud ringkonnakohus asja juurde tõendeid, mistõttu ei ole põhjendatud panna tõendite tõlkekulu hüvitamise kohustust kostjale. 21.
  2. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 100 eurot. Arvestades asja mahtu ja keerukust, hageja esindaja kvalifikatsiooni ning keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, saab kolleegiumi hinnangul lugeda hageja esindaja tööühiku hinda 100 eurot (käibemaksuga)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlikuks ja põhjendatuks.

21.6. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt, s.o (= 5 x 100) 500 eurot esindaja kulu (käibemaksuga) ja 112,50 eurot riigilõiv, kokku 612,50 eurot. 11

(12)Vastavalt hageja taotlusele, tuleb kostjal

§ 445

lg 1 esimese lause alusel väljamõistetavad menetluskulud kanda Osaühingu Õigusbüroo LIIVAK&SUURVÄLI pangakontole EE692200221013645545. 22. Lähtudes

§ 177

lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 23. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.