KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2019. a, Tallinn Kohtuasja number 2-16-

§ 11

lg 6), kuivõrd tema survestamise eesmärki võlgnevuste tasumiseks, mida ei ole võimalik isikuandmete avaldamise kontekstis aktsepteerida. Kohus leidis, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks rikkunud oma lepingulisi kohustusi tahtlikult, samuti ei saa sellist järeldust tuletada asjaolust, et hageja ei ole võlgnevusi tasunud, tuleb vaidlusaluste nõuete aegumise puhul lähtuda üldisest tehingulisest aegumistähtajast vastavalt TsÜS § 146 lg 1, millest tulenevalt need aeguvad 3 aasta möödumisel alates sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1), muutudes seejärel mittetäielikeks kohustusteks (VÕS § 4), mis on vaatamata aegumisele küll jätkuvalt kehtivad, kuid mida võlausaldajal ei ole enam võimalik sundkorras täita. Kohus on seisukohal, et sellise täitmata lepingulise kohustuse puhul, mida ei ole võlausaldaja mingil põhjusel soovinud või suutnud üldise tehingulise aegumistähtaja jooksul (3 aastat) võlgnikult sisse nõuda (erinevalt aegumistähtaja jooksul sissenõutud, kuid täitmata kohustusest), ei ole hageja isikuandmete jätkuv avaldamine maksehäireregistris enam kui 6 aasta vältel (3 aastat [TsÜS § 146 lg 1] + 3 aastat [

§ 11lg 7 p 4]) põhjendatud.

Kohtu hinnangul oleksid sellest pikema või kuni 13 aastase tähtaja kohaldamise puhul põhjendamatult võrdsustatud sellised aegunud ja täitmata kohustused, mida ei ole üldise aegumistähtaja jooksul võlgnikult üldse sisse nõutud ja sellised, mida on küll sisse nõutud, kuid mida ei ole suudetud maksimaalse aegumistähtaja jooksul (10 aastat) täita. Kohus leiab, et

§ 11

lg 6 eesmärgiks ei ole mitte sundtäitmise asendamine võlgniku „karistamisega“ maksehäireregistris isikuandmete avaldamise kaudu lootuses, et isik selle tulemusena 5 võlgnevuse tasub, vaid isiku maksekäitumisest kolmandate isikute informeerimine lepingu täitmisega/rikkumisega piirneval ajaperioodil. Kohtu hinnangul on võlgniku poolt võla tähtajaks mittetasumise korral võlausaldaja primaarseks õiguskaitsevahendiks täitmisnõude esitamine (VÕS § 100 lg 1 p 1), kuid juhul kui seda pole tehtud ja ka võlga pole aegumistähtaja jooksul tasutud, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud maksehäire avaldamine kauem kui TsÜS § 146 lg-s 1 ja täiendavalt

§ 11lg 7 p 4 sätestatud tähtaja (3 + 3) möödumiseni.

Pärast nimetatud tähtaega andmete jätkuv edastamine surveabinõuna riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi. Apellatsioonkaebus

1. Kostjad esitasid maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostjate hinnangul on maakohus rajanud otsuse ajaolule, mida hageja ei ole tõendanud. Tõendamata on, mil viisil andmete avaldamine on hagejat ülemäära kahjustav, mistõttu andmete avaldamine riivab ülemäära hageja põhiõigusi. Seadusele ja kohtupraktikale ei tugine maakohtu seisukoht, et andmete avalikustamine vähem kui 13 aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest kahjustaks hageja õigusi. Vastustaja seisukoht
2. Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalide ja apellatsioonkaebusega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks.
4. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Kuigi kostjad on kaebuses tuginenud eelkõige samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusi kordamata (TsMS § 654 lg 6), märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
5. Apellatsioonkaebuses on kostjad seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et tema kohta maksehäirete jätkuv avaldamine kahjustab ülemääraselt tema kui andmesubjekti õigustatud huve ning maakohus on jätnud motiveerimata, miks hagejat tuleb kohelda Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) Maksehäirete avaldamise juhendi (edaspidi juhend) §-s 4 sätestatud üldreeglist (ehk 13 aastat) erinevalt.
6. Hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis

§ 11

lg 7 p-is 2 sätestatud piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Riigikohus on asunud seisukohale, et ka nõude aegumine on üheks asjaoluks, mida saab andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra hindamisel arvestada. Mida pikema 6 aja jooksul toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus (vt RKHKo, 21.12.2011, nr 33-1-70-11, p-id 21-22). Praktikas kasutatakse võlasuhte rikkumisega seotud infot lisaks krediidivõimelisuse hindamisele ka muudel juhtudel, näiteks isiku usaldusväärsuse hindamiseks tööle kandideerimisel või enne temaga lepingulistesse suhetesse astumist, samuti laenusaajate maksehäirete või üürnike maksevõime kontrollimiseks (vt nt

seaduse eelnõu nr 679 SE II seletuskirja lk 2, muudatusettepanek nr 2). Seega tuleb kolleegiumi hinnangul sisustada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra hindamisel asjaolusid märksa laiemalt, kui vaid krediidivõimelisuse hindamise ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise seisukohast, sest tegemist ei ole mitte ainult majanduslike, vaid andmesubjekti eraelu puutumatuse seisukohalt kaalukate asjaoludega. Kohtupraktikas on leitud, et 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast hagiavalduse esitamise ajal kehtinud

§ 11

lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel (s.o kui on möödunud 13 aastat) on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu (vt RKHKo, 21.12.2011, nr 3-3-1-70-11, p 22, 24). Välistatud ei ole aga, et ka enne seda tähtaega on andmete edastamine andmesubjekti õigustatud huve ülemäära kahjustav, mida tuleb kaaluda iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes. 15. Hageja rajas oma nõude asjaoludele, et kuna ta ei ole enda kohustusi kostjate ees tahtlikult rikkunud, ei teeni maksehäirete jätkuv avaldamine pärast nõuete aegumist mitte niivõrd hageja krediidivõimelisuse hindamise või muud samasugust eesmärki (

§ 11

lg 6), vaid eelkõige hageja survestamise eesmärki võlgnevuste tasumiseks ning hageja karistamiseks, mis aga riivab hageja eraelu puutumatust ja au. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kõiki esile toodud ja tuvastatud asjaolusid arvesse võttes õigesti kaalunud, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive või mitte. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei ole diskretsioonipiiridest väljunud. Vaidlustatud otsusest nähtuvad kontrollitavalt kohtu motiivid, miks on hageja isikuandmete jätkuv avaldamine seonduvalt tema võlgnevustega hageja õigusi ülemäära kahjustav.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on õige, et arvestades võlgnevuse sissenõutavaks muutumise aega ning asjaolu, et kostjad ei ole kohtu ette toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaksid vaidlusaluste andmete krediidivõimekuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamise vajalikkust, on hageja võlgnevuse avalikustamine ülemäärane ning vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide arvestamise kaitsekohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et praegusel juhtumil saab eelnimetatud n.ö üldreeglist, 13 aastat, kõrvale kalduda. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu järeldust, et vaidlusalused nõuded summas 1730 eurot ja 442 eurot on aegunud TsÜS § 146 lg 1 järgi vastavalt 08.09.2014 ja 27.06.
2. Kostjale on teada, et hageja võlga ei maksnud viidates 7 ajutistele makseraskustele. Nõude aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Kuna hageja kohustust täitnud ei ole, saab kostja oma õiguse kaitsmiseks pöörduda kohtusse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud asjaoludel väita, et hageja on jätnud kohustuse tahtlikult täitmata. Eelnevat arvestades, on maakohus õigesti leidnud, et kostja, teades, et hageja kohustust ei täida, oleks pidanud oma õiguste kaitsmiseks pöörduma kohtusse enne TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist, mistõttu ei ole maksehäire avaldamine kauem, kui TsÜS § 146 lg-s 1 ja täiendavalt hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis

§ 11

lg 7 p-is 4 sätestatud tähtaja (3+3) möödumiseni põhjendatud ning pärast nimetatud tähtaega andmete edastamine surveabinõuna riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtul vastupidisele seisukohale jõudmiseks.

1. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rahuldanud hageja nõuet vastuoluliselt AKI soovitusliku juhendi §-s 4 sätestatuga. Juhendi §-s 4 on selgitatud, et võlanõuete aegumise osas on AKI jõudnud märgitud seisukohale eelkõige sellepärast, et inspektsioon ei saa anda hinnangut sellele, kas isikute võlanõuded võlausaldaja ees on tekkinud õiguspäraselt või kas isikud on kohustusi võlausaldaja ees rikkunud tahtlikult. Kui isik pöördub enda subjektiivsete õiguste kaitseks kohtusse, on kohtul aga õigus ja kohustus konkreetsel juhtumil andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra kohtu ette toodud asjaolude alusel kaaluda, mis võib viia ka üldreeglist erinevale tulemusele.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 2 alusel võrdsetes osades kostjate kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seaduse §-s 218 sätestatu kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul oli õigusabi kasutamine põhjendud. Esindaja töötunnihind 100 eurot (käibemaksuta) vastab turuhinnale. Kolleegium leiab aga, et hageja esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu ei ole täiel määral põhjendatud. Hageja esindaja on koostanud vastuse apellatsioonkaebusele 4h ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on hageja esindaja mõnevõrra ülehinnanud toimingule tehtud ajakulu, kuivõrd apellatsioonkaebuse vastus kordab paljuski hagiavalduses esitatud seisukohti. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse mahtu, sisutihedust ning hagiavaldusega kattuvust, loeb kolleegium põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 3h ulatuses. Ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud menetlustoiminguid peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatuks menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses. Kuna ringkonnakohtus kohtuistung kestis 22 minutit ehk 0,37h (kohtuistungi protokoll; tl 121-124, III kd), on põhjendatud kostja taotlus kohtuistungi ajakulu ulatuses esindajatasu väljamõistmine 37 euro ulatuses (100 eurot/h x 0,37h). 8 Kokkuvõttes peab kolleegium põhjendatuks hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toiminguid koos istungikuluga 5 h 52 min (s.o 5,87h) ulatuses. Tulenevalt hageja esindaja töötunni hinnast 100 eurot/h ning kolleegiumi poolt põhjendatud ja vajalikele menetlustoimingutele kulunud ajakulust (5 h ja 52 min), on hageja esindaja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus põhjendatud 587 euro ulatuses (5,87h x 100 eurot/h). Mõlema kostja kanda jääb hageja menetluskuludest 293.50 eurot (587 : 2). Rahuldamata jääb hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus 1,13h ulatuses, mis vastab 113 eurole (1,13h x 100 eurot/h). Vastavalt taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 2 märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 9