← Eesti

1-18-9910/23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 21. jaanuar 2019 1-18-9910 Juhan Sarv, Mati Kart

§ 329järgi Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 14.

detsembri

  1. a otsus Süüdistatav Vladimir Lisogor, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta Vladimir Lisogori apellatsioon läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Vladimir Lisogor anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) §

§ 329järgi kokkuvõtlikult järgmise teo toimepanemises.

V. Lisogor oli Viru Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsusega süüdi tunnistatud KarS § 424 lg 2 järgi, kusjuures sama kohtuotsusega oli V. Lisogorilt lisakaristusena üheks aastaks ära võetud ka mootorsõiduki juhtimise õigus.
  3. novembril 2018 kella 15.38 paiku juhtis V. Lisogor Narva–Narva-Jõesuu–Hiiemetsa teel taas mootorsõidukit, olles alkoholijoobe-seisundis (alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 1,56+/-0,14 mg/l).
  4. Viru Maakohtu
  5. detsembri
  6. a lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati V. Lisogor KarS §

§ 329järgi süüdi ja teda karistati Kar

S § 63 lg-t 1 kohaldades vangistusega 2 aastaks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuseni. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis maakohus V. Lisgorile kohtuotsuste kogumis liitkaristuse 2 aastat 8 kuud 14 päeva vangistust algusega

  1. novembrist
  2. Põhjendades V. Lisogorile mõistetud karistust, märkis maakohus mh järgmist. KarS § 424 lg 2 näeb karistusena ette kuni 4 aasta pikkuse vangistuse. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. V. Lisogori süü on keskmisest suurem. Esmajoones pole võimalik eirata V. Lisogoril tuvastatud alkoholijoobe määra, mis lõpliku mõõtetulemuna oli 1,42 mg/l kohta. Kuigi viidatud numbriline näit ei võimalda iseseisvalt hinnata V. Lisogori võimekust käituda ümbritseva suhtes adekvaatselt, evib kaalu tõend, milles on kirjeldatud V. Lisogori joobele viitavaid tunnuseid. Sellekohaselt oli V. Lisogori koordinatsioon väga häiritud, tema reaktsioonikiirus oli häiritud ning tal esinesid häired aja-, isiku ja kohatajus. Lisaks avaldasid mõlemad patrullpolitseinikest tunnistajad, et V. Lisogor oli visuaalselt tajutavas alkoholijoobes. Need asjaolud viitavad sellele, et V. Lisogori taju ümbritseva suhtes ja tema reaktsioonikiirus olid oluliselt langenud, ta polnud võimeline liikluses adekvaatselt käituma ja päevasel ajal taolises seisundis mootorsõiduki juhtimine annab aluse hinnata V. Lisogori süüd keskmisest suuremaks. Süü keskmisest suureks hindamise tingib seegi, et V. Lisogor pani toime kaks kuritegu. V. Lisogori puhul pole karistust raskendavate asjaolude olemasolu sedastatav. Küll on sedastatav karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus, mida kohus pidas siiraks, ja süü tunnistamine. Need kaks aspekti peavad kajastuma V. Lisogori karistuse määras. Viru Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsusega karistati V. Lisogori KarS § 424 järgi 1 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega, millest arvati maha eelvangistuses viibitud kaks päeva. Kandmata osa karistusest asendati 658 tunni üldkasuliku tööga. Samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. Seega saab karistuse määr iga uue samaliigilise kuriteo toimepanemise korral minna üksnes raskemaks, sest varasem karistus pole mõju avaldanud. Vaatamata asjaolule, et varasema kohtuotsusega rakendati V. Lisogori suhtes nn viimase abinõu regulatsiooni, ei taganud see V. Lisogori õiguskuulekust, vaid juhtimisõiguseta V. Lisogor pani ajal, mil tal oli tegemata suur osa üldkasulikust tööst, toime uue samaliigilise kuriteo. Märgitust järeldub, et karistuse asendamine üldkasuliku tööga ühes käitumiskontrollile allutamisega pole olnud V. Lisogori puhul tõhus. Seetõttu on selle taaskohaldamine perspektiivitu. Veel vähem saab V. Lisogori õiguskuulekust tagada tingimisi karistusega, mis on oma mõjult oluliselt leebem kui üldkasulik töö. Kuritegude toimepanemise ajal oli V. Lisogor teadlik nii sellest, et tal on kolm lapseealist ülalpeetavat kui ka sellest, et ta on pere toitja. Need asjaolud ei taganud V. Lisogori õiguskuulekust. Juhtimisõiguseta V. Lisogor pani taas toime joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise. Seoses kaitsja viidetega süüdistatava perekondlikule olukorrale märkis maakohus, et järjest uusi tahtlikke kuritegusid toime panev süüdistatav ei saa eeldada, et riigivõim annab tema perekondlikele aspektidele temast endast kaalukama tähenduse. Ehk teisisõnu – kui süüdistatav paneb toime kuritegusid, siis on tema enda käitumine ja tegevus need, mis panevad raskesse ja ebamugavasse olukorda mitte üksnes tema enda, vaid ta näeb ette, et sellega kaasub raske ja ebamugav olukord ka tema perele ja lähedastele. Taolises olukorras ei saa süüdistatav eeldada ega nõuda, et riigivõim teeb tema suhtes nn pereargumendi väljatoomisel otsustuse, mis seab esikohale tema ja tema perekonna huvid ja jätab kõrvale karistuse mõistmise üldised alused ja väljakujunenud kohtupraktika. Olgu korratud, et tuvastatu kohaselt oli V. Lisogori mootorsõiduki juhtimisvõime oluliselt alanenud ja politseiametnike õigeaegne sekkumine võimaldas hoida ära traagilised tagajärjed, mis võivad kaasneda joobeseisundis mootorsõiduki juhtimisega. APELLATSIOON
  5. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Lisogor, kes palub võimalusel leevendada tema karistust minimaalse tähtajani, asendada vangistus üldkasuliku tööga, kohaldada elektroonilist valvet ja jätta vangistus vähemalt osaliselt tingimisi kohaldamata. Samuti palub süüdistatav võtta temalt maksimaalseks tähtajaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Süüdistatav põhjendab karistuse kergendamise taotlust sellega, et tema ülalpidamisel on kolm alaealist last ja töötu abikaasa. Süüdistatav on pere ainukene toitja, kellel on töökoht. Samuti on 2

(4)süüdistatava sõnul halvenenud tema tervis ja ta vajab kvalifitseeritud arstiabi. V. Lisogor tunnistab oma süüd täielikult ja kahetseb tehtut. Ta on mõistnud, et kõik tema probleemid on seotud alkoholi tarvitamisega ja ta kohustub vabatahtlikult psühholoogi juures käima ning end alkoholi vastu kodeerima. Apellant palub kohtul anda talle viimane võimalus, et ta saaks tõestada, ta on kõigest aru saanud ega riku enam seadusi. Süüdistatav lisab, et ta pole kunagi vangistuses viibinud ja ta on šokiseisundis. Ta on nõus täitma kõiki kohtu määratavaid kontrollnõudeid ja kohustusi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et V. Lisogori apellatsioon on ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatu, ja jätab selle seetõttu KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
  2. KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased (nt on need suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele) või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt süüteo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määra osas) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-88-11, p 7)
  5. V. Lisogori apellatsioon on tervikuna perspektiivitu – selles märgitu ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu kohtuotsust üheski osas tühistada.
  6. Süüdistatav vaidlustab talle mõistetud vangistuse kestust, samuti selle asendamata või tingimuslikult kohaldamata jätmist. Riigikohus on asunud seisukohale, et arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema sooritatud teost. Kehtiva õiguspraktika kohaselt on kohus pädev lahendama karistuse küsimuse seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt, lähtudes teosüüle vastava karistuse mõistmisel mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selline kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11)
  9. Menetletavas asjas ei ole Viru Maakohus V. Lisogori karistusmäära valikul ega karistust reaalselt täitmisele pöörates materiaal- ega menetlusõigust rikkunud. Maakohus on oma otsuse punktides 17–27 väga põhjalikult ja veenvalt selgitanud, miks mõisteti V. Lisogorile just nii pikk vangistus ja miks pole seda karistust võimalik asendada elektroonilise valve ega üldkasuliku tööga ega ka mitte tingimuslikult kohaldamata jätta. Kohus ei jätnud V. Lisogori karistamise seisukohalt olulisi asjaolud arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu. Seega ei ole maakohus karistuse kohaldamisel teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtuotsuse tühistamiseks. Muu hulgas on kohus karistuse mõistmisel arvesse võtnud ka karistust 3
(4)kergendavaid asjaolusid – süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust – ning käsitlenud asjakohaselt V. Lisogori perekondlikku olukorda, millele keskendutakse süüdistatava apellatsioonis. Ringkonnakohtul poleks kriminaalasja menetledes mingit alust maakohtu mõistetud karistust muuta.
  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus V. Lisogori apellatsiooni Viru Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsuse peale läbi vaatamata, kuna kohtukoosseisu üksmeelse hinnangu kohaselt pole sellel apellatsioonil vähimatki edulootust. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Mati Kartau Aarne Sarjas 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.