← Eesti

2-16-2054/35

Obsah (16)§ 563§ 476§ 667§ 475§ 550§ 457§ 463§ 480§ 5521§ 435§ 477§ 5§ 56§ 656§ 173§ 553

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-2054 Määruse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak, Ande Tänav Kohtuasi Kohtu algtatud men

) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik

  1. YY (avaldaja, isa) ja XX (puudutatud isik I, ema) kooselust sündis XX.XX.XXXX tütar CC (puudutatud isik II, laps). Pärast vanemate suhete purunemist jäi tütar elama ema juurde. Puudutatud isik I on aastaid takistanud avaldajal lapsega suhtlemist.
  2. a pöördus avaldaja abi saamiseks Põhja-Tallinna Valitsuse (eestkosteasutus) poole, mille järgselt kohtusid isa ja laps Tallinna Perekeskuses neljal korral. Puudutatud isiku I otsese vastuseisu tõttu sellised kohtumised lõppesid ning viimati kohtus avaldaja oma tütrega
  3. aastal.
  5. jaanuaril 2012 esitas avaldaja Harju Maakohtule avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks (tsiviilasi nr 2-12-625). Harju Maakohtu
  6. juuni
  7. a määrusega rahuldas kohus isa avalduse ja määras kindlaks tema ja lapse suhtlemise korra, mille kohaselt on isal õigus kohtuda oma tütrega üks kord kuus iga kuu esimesel kolmapäeval eestkosteasutuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsetalituse ruumides lastekaitsetöötaja juuresolekul algusega kell 15.30 minimaalselt ühe tunni jooksul. Esimene kohtumine avaldaja ja lapse vahel pidi vastavalt kohtumäärusele toimuma
  8. juulil
  9. a. Kohtumise ajaks ema last eestkosteasutusse ei toonud. Telefonis väitis ema, et ei ole kohtumäärust kätte saanud. Seetõttu lepiti lastekaitse spetsialisti vahendusel kokku asenduskohtumine
  10. juuliks
  11. a kell 14.
  12. Kokkulepitud ajaks ilmus lastekaitsespetsialisti juurde ema üksinda ning väitis, et laps keeldub isaga kohtumisele tulemast.
  14. juulil 2013 esitas isa maakohtule avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks (tsiviilasi nr 2-13-35428).
  15. detsembri
  16. a määrusega tunnistas maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja hoiatas ema, et kui ta ei täida suhtlemiskorra nõudeid, võib selle määruse alusel alustada täitemenetlust lapsega suhtlemise võimaldamiseks. Ühtlasi algatas maakohus
  17. detsembri
  18. a määrusega kohtu poolt hagita menetluse Harju Maakohtu
  19. juuni
  20. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-625 kindlaksmääratud suhtlemiskorra täitmise lõpetamiseks, piiramiseks või suhtlemiseks kolmanda isiku juuresolekul (käesolev tsiviilasi nr 2-16-2054).
  22. märtsil
  23. a määrusega otsustas maakohus küsida asja lahendamiseks eksperdi arvamust ja määras viia läbi kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi lapse ja tema vanemate suhtes. Kohus soovis saada vastuseid küsimustele: 1) kas antud olukorras on lapse huvides alustada suhtlemist oma bioloogilise isaga ja kas suhtlemine kahjustaks lapse teisi huve ja õiguseid; 2) kas ja kuidas saab isa kaasa aidata oma tütrega kontakti loomisele; 3) kas ema, otsustades, et lapsel ei ole vaja teist vanemat, on kahjustanud oma tütre huve ja millisel moel; 4) kas antud juhtumi puhul lapse huvi elada 2

(8)5. 6. 7. 8. ilma konfliktideta (koos ema ja ema elukaaslasega) s.o rahulikult (?) kaalub üles lapse õiguse tunda oma mõlemat bioloogilist vanemat ja suhelda oma bioloogilise isaga. Ekspertiisid on valmisid 14. juunil 2017. a. Pärast ekspertiiside valmimist lapsevanemad oma seisukohti ei avaldanud. Eestkosteasutus asus seisukohale, et arvestades väljaselgitatud asjaolusid oleks lapse ja tema isa suhtlemiseks määratud suhtlemiskorra täitmise lõpetamine mõistlik ja lapse huvides. Lapse ainuhoolduse üleandmine tema emale on põhjendatud, kuna viimane on juba aastate jooksul teostanud lapse hooldusõigust ainuisikuliselt. Lapsele määratud esindaja leidis, et lapse emale lapse ainuhooldusõiguse andmine ei muuda lapse elus midagi ning toetas seda. Kuna spetsialistid on tuvastanud, et lapse sundimine oma isaga suhtlema kahjustab last, siis leidis, et on mõistlik lõpetada isa ja lapse suhtlemiskorra täitmine. Maakohtu määrus 9. Harju Maakohus lõpetas 30. mai 2018. a määrusega Harju Maakohtu 17. juuni 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-625 kindlaksmääratud isa ja lapse suhtlemiskorra täitmise ja lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ja andis lapse ainuhooldusõiguse üle lapse emale. Riigi õigusabi tasu ja kulud ning ekspertiisikulud jättis maakohus riigi kanda ning vanemate menetluskulud nende endi kanda. 10. Maakohus märkis määruse põhjendustes, et praegusel juhul on lapse ema otsustanud, et tütrel ei ole vaja kasutada talle antud õigust bioloogilise isaga suhtlemiseks. Kohus leidis, et määratud suhtluskorra igal viisil täitmine seoses lapse ema vastuseisuga, muutub last kahjustavaks ja on seotud lapse lojaalsusega emale. Maakohtu hinnangul tuli kohtul kaaluda kumba lapse õigust peaks kohus eelistama:
  1. a)jätta isa taotlus lapsega suhtlemiseks rahuldamata ja jätta lapse elust välja tema teine vanem, eesmärgil säilitada sellega ema ja lapse vaheline rahulik kodune õhkkond või
  2. b)säilitada lapsele teine vanem ja püüda erineval viisil korraldada isa-tütre suhtlemist, arvestades, et kannatab lapse rahulik kodune õhkkond. Seejuures ei olnud kohus kindel lapse jaoks kodus rahuliku õhkkonna olemasolus, kuna ema on väitnud, et tütar elab toimuvaid kohtuistungeid väga üle, sest peab kodus kuulma kogu aeg arutlusi kohtuasja kulgemisest. Ema arvates on sellise olukorra korraldanud just avaldaja. Kohus asus seisukohale, et informatsiooni kohtus toimuvast „võitlusest“ saab laps siiski vaid emalt. 11. Maakohus ei pidanud vajalikuks praeguses asjas täiendavalt ära kuulata menetlusosalisi, sh ka last, kuna kõik asjaosalised on korduvalt ära kuulatud samas vaidluses, kuid teiste tsiviilasjade raames. Ekspertiisiaktist lähtuvalt mõjub lapsele kahjulikult kohtumenetlus, mistõttu ei näe kohus vajadust lapse järjekordseks ärakuulamiseks. Määruse kirjeldavast osast nähtuvalt leidis maakohus last ärakuulates, et tegemist on arenenud vestlushuvilise lapsega, kes räägib erinevatel teemadel, ka oma bioloogilisest isast minevikus, samuti isa saadetud kingitustest, mis kuhugile kadusid. Kui jutuks tuli võimalik isaga kohtumine, siis maakohtu sõnul seni avatult suhelnud laps sulgus täielikult, ei osanud ega soovinud vastata ühelegi kohtu küsimusele, paari täiendava küsimuse esitamisel puhkes nutma, sai vihaseks ja avaldas soovi koheselt lahkuda. 12. Kohus, arvestades kolmes ekspertiisiaktis väljatoodud asjaolusid ja ekspertide vastuseid kohtu poolt esitatud küsimustele, leidis, et kindlaksmääratud suhtlemiskorra täitmine tuleb lõpetada. Lapse kohustamine reeglipäraseks suhtlemiseks oma bioloogilise isaga ei ole lapse parimates huvides ning on lapse psüühilist heaolu häiriv. Isa ei ole tütrele lapseeas pööranud piisavalt tähelepanu, mistõttu ei tekkinud lapsel isaga lähedussuhet. Käesolevalt selle kompenseerimine on hilinenud ega anna tulemusi. 13. Kohus nõustus ekspertidega, et isal on võimalik leppida kokku lapse ja emaga lapse jaoks vastuvõetav suhtlusviis isaga, mis ei eelda otsest kontakti (isa poolt õnnitluskaardi 3
(8)saatmine tähtpäevade puhul, materiaalne toetus vms.). Isa peab olema oma suhtlemisel järjepidev ja täiskasvanuna aktsepteerima ka ühepoolset aktiivsust, kui tütar sellele ei vasta.
  1. Ema on esitanud avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhoolduse andmiseks lapse emale. Isa sellega ei nõustu ja soovib lapse elus osaleda. Lapse esindaja ja eestkosteasutus toetasid avaldust. Kohus rahuldas ema avalduse, kuna tütre ainuhooldusõiguse andmine emale ei muuda lapse elus praktiliselt midagi, sest ema on lapse hooldusõigust aastaid üksinda teostanud. Määruskaebus
  2. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada maakohtu
  3. mai
  4. a määrus ja lõpetada asjas menetlus ning jätta avaldaja menetluskulud puudutatud isiku I kanda (alternatiivselt riigi kanda).
  5. Esmalt leiab avaldaja, et
  6. detsembri
  7. a määrusega käesoleva kohtumenetluse algatamine kohtu poolt oli põhjendamatu. Kuivõrd menetluse algatamist ei saanud avaldaja vaidlustada, esitab avaldaja oma etteheited praeguses määruskaebuses. Maakohus oli viidatud määrusega kontrollinud määratud suhtluskorra sobivust lapsele

§ 563

lg 7 p-i 2 tähenduses ega pidanud vajalikuks seda muuta, vaid muutis selle sundtäidetavaks. Samuti ei pidanud maakohus vajalikuks teha muudatusi kummagi vanema õigustes lapse suhtes

§ 563lg 7 p-i 3 järgi.

Seega oli kohus tuvastanud, et suhtluskord on lapsele sobiv ja kohtulahendi täitmine on lapse parimates huvides, mistõttu ei olnud kohtul alust alustada omal algatusel ja läbi viia menetlust sama suhtluskorra täitmise lõpetamiseks. Kohtu initsiatiiv olnuks põhjendatud juhul, kui lepitusmenetluses selgunuks, et suhtluskorra täitmine võib ohustada lapse elu või tervist (sellisel juhul tulnuks suhtluskorda muuta

§ 563

lg 7 p-i 2 alusel) või oleksid lepitusmenetluse järgselt oluliselt muutunud mingid asjaolud, mis selle tinginuksid. Maakohtu

  1. detsembri
  2. a määrusest selliseid põhjendusi ei leia. Vastupidi, määruses tehakse etteheiteid lapse emale, kes nii oma isikuomaduste kui tõekspidamiste tõttu suhtluskorda ei täitnud, mistõttu jäeti ka lepitusmenetluse menetluskulud lapse ema kanda.
  3. Sisuliselt on maakohus vaidlustatud määruses rajanud oma põhjendused kummagi vanema ja lapse kohtupsühhiaatria ja kohtupsühholoogia kompleksekspertiisile. Seejuures määras kohus ekspertiisid
  4. märtsil 2016 ja ekspertiisid viidi läbi ning need valmisid
  5. juunil
  6. Kohus tegi kaevatava määruse aasta pärast ekspertiiside valmimist. Selleks ajaks ei olnud vähemalt lapse kohta antud eksperdiarvamus enam ajakohane ega õige, sest ei arvesta lapse arengut ega huvide muutumist 2017-2018 jooksul. Laps on jõudnud ikka, kus ta on hakanud järjest rohkem huvi tundma oma isa vastu. Ka on asjakohane arvestada lapsega kooselava vanema pikaajalist vastutöötamist isa ja lapse lähedusele. Väär on saata kooselu lõppemise järel lastega koos elama jäänud vanematele sõnum, et seadusjõus kohtulahendeid ei pea täitma, et kui neil õnnestub vaatamata tehtud kohtumäärustele pikema perioodi vältel kuritarvitada oma hooldusõigust ja rikkuda lapse õigust omada lähisuhteid eraldielava vanemaga, siis tuleb piisav hulk aastaid vastu pidada, ebamõistlikus mahus kohtuvaidlusi pidada ja siis lõppkokkuvõttes toetab kuritarvitust ka kohtulahend.
  7. Seoses lapse ainuhooldusõiguse emale üleandmisega on maakohus rikkunud oluliselt menetlusnormi. Ehkki maakohus ei ole määruses viidanud ühelegi hooldusõiguse muutmist puudutavale materiaalõigusnormile, nähtub resolutsiooni tekstist, et kohus on muutnud isa hooldusõigust, s.t. kohaldanud perekonnaseaduse (PKS) §-i
  8. Maakohus on viidanud ema avaldusele, nagu oleks too taotlenud hooldusõiguse talle 4

(8)üleandmist, tegelikult aga ei toimikust ega e-toimikust sellist avaldust ei nähtu. Samuti ei ole kohus teinud määrust hooldusõiguse muutmise nõude menetlusse võtmise kohta. 19. Vastavalt PKS § 137 lg-le 1 ja

§ 476

lg-le 2 võib kohus hooldusõiguse muutmiseks algatada hagita menetluse üksnes vanema avalduse alusel, mis ei ole kohtu initsiatiiviga asendatav. Sellest järelduvalt on kohus teinud lahendi nõude kohta, mida ei ole esitatud ja mida ei ole olnud kohtu menetluses. Hooldusõiguse muutmist ei ole ka sisuliselt arutatud ega selle aluseid tuvastatud. Menetluse edasine käik

  1. Puudutatud isik I palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Ühtlasi märgib ta, et esitas
  2. detsembril 2014 kohtule avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks.
  3. Eestkosteasutuse hinnangul on määruskaebuse väited selle kohta, et laps on hakanud isa vastu huvi tundma, vastuolus ekspertiisi aktis märgituga. Eestkosteasutus peab määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks lapse ärakuulamist.
  4. Lapse esindaja määruskaebust ei toeta ja leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks ei ole alust.
  6. oktoobril 2018 kuulas maakohus lapse ära tema koolis. Ärakuulamise protokolli kohaselt teab laps enda sõnul natuke käimasolevast kohtuasjast. Hooldusõiguse sisulist tähendust ta ei tea. Kohus selgitas lapsele hooldusõiguse sisu ja tähendust. Lapse sõnul elab ta koos emaga, kes on siiani otsustanud kõiki temaga seotud küsimusi. Kohtu küsimusele, kas ta soovib, et ka edaspidi otsustab ema temaga seotud asju või ta soovib, et ka isa saaks otsustada temaga seotud küsimusi, vastas laps, et ta soovib, et ema otsustaks edaspidi üksi temaga seotud küsimusi. Lapse sõnul oma bioloogilise isaga ta ei suhtle. Ta ei mäleta, millal ta viimati oma bioloogilist isa nägi. Kohtu küsimusele kas ta suhtluskorra kokkuleppe järgi on isaga kohtunud ühe korra kuus, vastas laps, et sellisest suhtluskorrast ei tea ta midagi ja isa ei ole aastaid näinud. Laps küsis kohtult, miks kohus tuli kooli teda ära kuulama. Kohus vastas, et kohus on varasemalt tema ema kohustanud teda tooma kohtumajja ärakuulamisele aga ema teda sinna ei toonud. Selgitusele vastas laps, et ta ei tea sellest midagi, et kohus oleks teda tahtnud ära kuulata.
  7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  8. Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667lg 2 alusel tühistada ja saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. I 26. Esmalt selgitab ringkonnakohus vastuseks määruskaebusele, et lapsega suhtlemise korraldamine lahendatakse

§ 475

lg 1 p-i 8 ja

§ 550

lg 1 p-i 2 järgi hagita menetluses.

§ 476

järgi algatab kohus hagita menetluse omal algatusel või avalduse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud, et kohus võib menetluse algatada üksnes avalduse alusel. Lapsega suhtlemise korra määrab kohus PKS § 143 lg 2¹ järgi vanema nõudel, kuid PKS § 143 lg 5 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada suhtlemiseks vajalikke meetmeid, sh piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise. Seega iseenesest võis maakohus algatada omal algatusel hagita menetluse kindlaksmääratud suhtluskorra täitmise lõpetamiseks, piiramiseks või suhtlemiseks kolmanda isiku juuresolekul. 5

(8)27. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele

§ 457

lg 1 järgi kohustuslik ning sama kehtib

§ 463lg 2 järgi põhimõtteliselt ka asja sisuliselt lahendanud kohtumääruse kohta.

Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu, pidev võimalus saavutada samas küsimuses erinevaid kohtulahendeid seaks kahtluse alla ka kohtuvõimu autoriteedi. Hagita menetluses tehtud kestva toimega lõpplahendit võib kohus

§ 480

lg 1 teise lause järgi seetõttu muuta üksnes juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Tegu peab olema asjaolude või olukorraga, mida eelmise lahendi tegemise ajal ei olnud olemas või ei saanud kohus nendega arvestada. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus määruskaebusega selles, et maakohus oleks pidanud tooma esile kaalukad põhjendused, miks olukorras, kus kohus tunnistab lepitusmenetluse nurjunuks ja hoiatab ema, et isa ja lapse suhtlemise takistamise korral võib alustada suhtluskorra täitmiseks täitemenetluse, on vajalik uue hagita menetluse raames algatada suhtluskorra muutmise menetlus. Menetluse algatamise lahendist selliseid põhjendusi ei leia.

  1. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus vaidlustatud määruses nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuli Harju Maakohtu
  2. juuni
  3. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-625 kindlaksmääratud suhtluskorra täitmine lõpetada. Vaidlustatud määrusest nähtub, et suhtluskorra täitmise lõpetamise peamise põhjendusena leidis maakohus, et isa ja lapse suhtlemine ei ole lapse huvides, kuna isa ei ole tütrele lapseeas piisavalt tähelepanu pööranud ja seetõttu ei ole nende vahel tekkinud lähedussuhet ning edasise suhtlusega ei ole seda võimalik enam ka kompenseerida. Asjas esile toodu kohaselt on lapse ema aastaid takistanud isa ja lapse suhtlemist, rikkudes kohtu määratud suhtluskorda. Maakohtu etteheide isale lapse vastu huvi puudumise osas on seega vastuolus tegelike asjaoludega. Otsustuse muutmist tulnuks maakohtul täiendavalt põhjendada olukorras, kus kohus on aastaid pidanud vajalikuks toetada isa ja lapse minimaalsetki suhtlust (tl-d 5-9).
  4. Maakohus ei pidanud enne lahendi tegemist vajalikuks lapse ärakuulamist, kuna last on juba teistes menetlustes varasemalt ära kuulatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud põhjendatud lapse ära kuulamata jätmine. Kohus peab

§ 5521järgi vähemalt 10-aastase lapse isiklikult ära kuulama.

Praeguse asja materjalidest nähtuvalt suhtles enne vaidlustatud määruse tegemist lapsega vahetult üksnes ekspert ja sedagi tõenäoliselt enam kui aasta enne suhtluskorra täitmise määruse tegemist (tl-d 14, 22, 31 on viited isa, ema ja lapsega läbiviidud intervjuude kuupäevadele). Maakohus tugines lahendit tehes üksnes ekspertiisiaktile ning kuulas lapse ära alles pärast maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamist. Lapse ärakuulamist pidasid vajalikuks ka eestkosteasutus ja lapsele määratud esindaja. Ärakuulamise protokollist nähtuvalt ei ole laps aastaid isaga suhelnud eelkõige seetõttu, et ta ei ole olnud teadlik kindlaksmääratud suhtluskorrast, mitte põhjusel, et isaga suhtlemine oleks tema jaoks traumeeriv (tl 176). Lapsel, kes on lahutatud ühest vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt ka lahuselava vanema ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Seda ei muuda ka asjaolu, et laps ei ole lahus elava vanemaga aastaid suhelnud ja võib olla seetõttu temast võõrdunud. Lapsel on siiski õigus isiklikele kontaktidele ja suhetele mõlema vanemaga. Samuti tuleneb PKS § 143 lg 1 esimesest lausest lapse õigus suhelda isiklikult mõlema vanemaga. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud piirata isa ja lapse suhtlemist üksnes siis, kui see on lapse huve kahjustav. Praegusel juhul ei ole maakohus põhjendanud, kuidas last kahjustab isaga kohtumine lastekaitsetöötaja juuresolekul ühel korra kuus ühe tunni jooksul. Arvestades, et isa ei ole lapsega reaalselt kohtunud alates 2009. aastast, kuna ema takistas suhtluskorra täitmist, jääb arusaamatuks, mille põhjal maakohus otsustas, et isa ja lapse vahetu kohtumine on lapse psüühilist heaolu häiriv. 6

(8)
  1. Maakohtu määrus tuleb suhtluskorra täitmise lõpetamise osas tühistada seetõttu, et maakohus ei ole isa ja lapse suhtlemiskorda lõpetades sisuliselt analüüsinudki, milles täpselt seisneb isaga suhtlemise kahjulikkus, piirdudes üldise seisukohaga, et selline suhtlemiskord tuleb lõpetada ekspertiisiaktidest tulenevalt. Lisaks ei selgitanud maakohus välja 14-aastase lapse tahet oma bioloogilise isaga suhtlemise osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb lapse ja tema bioloogilise isa suhtlemise korraldamist uuesti kaaluda ja kontrollida, kas arvestades menetluse kestvust ei ole maakohtu tuvastatud asjaolud vahepeal muutunud. II
  2. Maakohus lõpetas praeguses asjas ka vanemate ühise hooldusõiguse ja andis lapse ainuhooldusõiguse üle lapse emale.
  3. Hooldusõiguse muutmine lahendatakse

§ 475

lg 1 p 8 ja

§ 550

lg 1 p 2 järgi hagita menetluses.

§ 476

järgi algatab kohus hagita menetluse omal algatusel või avalduse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud, et kohus võib menetluse algatada üksnes avalduse alusel. PKS § 137 lg 1 järgi otsustab kohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise hagita menetluses üksnes vanema avalduse alusel. Kohus teeb hagita menetluses

§ 435

lg 1 järgi koosmõjus

§ 477

lg-ga 1, § 478 lg-ga 1 ja § 463 lg-ga 2 määruse alles siis, kui asja on ammendavalt arutatud ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Hagita asjas ei ole kohus

§ 477lg 5 järgi üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega.

Hagita menetluses kohaldub uurimispõhimõte, mis tähendab, et

§ 5

lg 3 järgi selgitab kohus hagita asjas üldjuhul ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid. Kohus peab

§ 477

lg 7 järgi kontrollima, et avaldus vastaks seadusele ja oleks tõendatud, sh peab kohus nõudma tõendite esitamist või koguma neid vajadusel ise.

  1. Praeguse asja materjalidest ei nähtu ema avaldust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Määruskaebuse vastusele lisas ema väidetavalt tema poolt
  2. detsembril 2014 esitatud avalduse lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks (tl-d 99-101). Ringkonnakohus rõhutab, et toimik peab

§ 56

lg 1 järgi kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid ja menetlusdokumente. Maakohus on lahendanud avalduse, ilma et avaldust ennast toimikus oleks. Samuti puudub toimikus igasugune märge selle kohta, et kohus oleks pooltega hooldusõiguse küsimust arutanud. Maakohus andis praeguses asjas küll menetlusosalistele võimaluse oma seisukohti avaldada tulenevalt ekspertarvamustest, kuid kolleegiumi hinnangul ei olnud antud juhul maakohtu

  1. mai 2018 määruse resolutsioonist ega põhjendustest piisavalt selge, et lisaks suhtluskorra küsimusele on praeguses asjas lahendamisel ka hooldusõiguse küsimus (tl 51 ja pöördel).
  2. Lisaks eeltoodule on vaidlustatud määrus hooldusõiguse üleandmise küsimuses olulises osas põhjendamata. Maakohus on piirdunud vaidluse lahendamisel ühe lausega, leides, et ainuhooldusõiguse üleandmine emale ei muuda lapse elus midagi.

§ 463

lg 2 kaudu kohalduva

§ 656

lg 1 p 5 järgi on see menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob iseenesest kaasa lahendi tühistamise.

  1. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et ka hooldusõiguse üleandmise nõude lahendamisel on mh oluline ka vähemalt 14-aastase lapse arvamus, kuna vähemalt 14-aastase lapse vastuseisu korral ei saa kohus vanemate ühist hooldusõigust lõpetada (PKS § 137 lg 2 p 1). Maakohus jättis ekslikult enne hooldusõiguse üleandmise otsustamist lapse arvamuse ära kuulamata.
  2. Eeltoodud minetuste tõttu tuleb maakohtul esmalt selgeks teha, millises menetluses esitas ema avalduse hooldusõiguse lõpetamiseks ja temale ainuhooldusõiguse üleandmiseks, vajadusel liita see käesoleva asjaga või menetleda selle tsiviilasja raames, 7

(8)kus avaldus esitati, seejärel anda menetlusosalistele võimalus esitada selles osas oma seisukohad, ära kuulata vanemad ja laps ning seejärel avaldus uuesti lahendada. III
  1. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul tuleb nii suhtluskorra täitmise lõpetamise kui ka ainuhooldusõiguse üleandmise avalduse osas saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, saab määruskaebuse rahuldada osaliselt, s.o maakohtu määruse tühistamise osas, ning määruskaebus jääb rahuldamata asjas menetluse lõpetamise osas.
  2. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele. 39. Lõpetuseks juhib kolleegium maakohtu tähelepanu sellele, et vähemalt 14-aastane piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega laps võib tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas määruse peale kaevata oma seadusliku esindaja kaasabita (

§ 553

lg 1).

§ 553

lg 2 alusel teeb ringkonnakohus puudutatud isikule II käesoleva kohtumääruse isiklikult teatavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ande Tänav 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.