RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-4482 Määruse kuupäev Tartu, 20. märts 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik Kohtuasi Ljudmila

) § 132 lg 1² kohaselt õigus arestida avaldaja sissetulekust kuni 20%. Kohtutäitur on kohustatud arvestama avaldaja isikut puudutavate asjaoludega ja põhjendama arestimise määra suurust. Kohtutäitur tegi formaalse otsuse arestida maksimaalse määra järgi 20% avaldaja sissetulekust. Selline otsus on õigusvastane. 1.4.

§ 132

lg 1² on vastuolus põhiseadusega, kuna ei arvesta avaldaja eluasemekulusid ega taga talle sissetulekut inimväärseks äraelamiseks. Toimetulekupiiri nõue on meelevaldselt ja formaalselt võetud sotsiaalhoolekande seadusest (SHS), arvestamata selle seaduse nõudeid. Arestimisaktide täitmine ja

§ 132

lg 1² kohaldamine piirab olulisel määral kaebaja võimalust inimväärseks äraelamiseks. 2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Avaldajal tuvastatud osaline töövõime ei vabasta teda oma kohustuste täitmisest. Osalise töövõime puhul määratakse isikule töövõimetoetus, mis on

§ 131lg 2 järgi arestitav samas seadustikus sätestatud piirangutega.

On ilmselge, et avaldaja sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme ei ole võimalik lahendada täitemenetluse kaudu. Enne töövõimetoetuse arestimist hindas kohtutäitur avaldaja varalist seisundit ja kajastas seda

1. märtsi 2018 otsuses. Kohtutäitur tuvastas, et avaldajal ei ole vara, mille arvel oleks võimalik täielikult rahuldada võlgniku vastu esitatud nõudeid, või selle vara väärtus ei ole küllaldane, katmaks vara võõrandamisega tekkivaid kulusid. Võlgniku ainuke sissetulek, millele on võimalik sissenõuet pöörata, on töövõimetoetus.
2. Sissenõudja osaühing Aktiva Finants leidis, et

§ 132lg 12 kohaldamine oli põhjendatud, kuna kõik muud võimalused olid ammendunud.

Avaldajal puudub muu vara, mis viiks nõude täieliku rahuldamiseni. Samuti tuleb arvestada menetlusele kulunud aega. Seega on tõenäoline, et kui

§ 132

lg-t 12 ei rakendata, siis jäävad nõuded täitmata ning sissenõudja seaduslik huvi kaitseta.

1. Harju Maakohus jättis
2. juuli
3. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus märkis, et puuduvad menetluskulud, mida saaks avaldajalt välja mõista. 2

§-st 218 tulenevalt samad, mis kohtutäiturile kaebuse esitamisel. Seega ei ole vaja hinnata avaldaja kaebuse asjaolusid, mida avaldaja ei toonud esile kohtutäiturile esitatud kaebuses, st töövõimetoetuse arestimise ulatuse põhjendatust. Kohtutäitur on õigustatult määranud kaebaja töövõimetoetuse arestimise ulatuse aktide koostamise ajal kehtinud

§ 132lg 12 kohaselt lubatud määras, st 20% avaldaja sissetulekust.

Kohtutäituri otsuse kohaselt ei ole otsuse koostamise päeva seisuga kohtutäituri ametikontole nõude katteks kinnipidamisi tehtud. Seega ei ole avaldaja õigusi ka rikutud. Avaldaja taotlus tunnistada

§ 132

lg 12 põhiseadusega vastuolus olevaks tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd avaldajast võlgniku sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme ei ole võimalik lahendada täitemenetluse kaudu. Nõustuda tuleb kohtutäituriga, et asjaolu, et isikule on määratud töövõimetoetus väiksemas määras, kui võlgniku hinnangul temale piisaks, ei ole aluseks täitemenetluses arestimise määra vähendamiseks. Võlgnik võib esitada sotsiaalabi taotluse või vajadusel pankrotiavalduse. Sätte eesmärgiks on tagada võlausaldajate nõuete rahuldamine olukorras, kus sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii täitemenetluses nõude täielikule rahuldamisele. 5. Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega kaebus rahuldada. Kaebuse kohaselt on nii kohtutäitur kui maakohus jätnud põhjendamatult hindamata arestimise ulatuse põhjendatuse. Sellised formaalsed otsustused on seadusvastased. Samuti on maakohus jätnud põhjendamatult rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada

§ 132lg 1² põhiseadusega vastuolus olevaks.

1. Kohtutäitur ja sissenõudjad ei esitanud määruskaebuse kohta seisukohti.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. novembri
5. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt määruse põhjendusi ja täiendas neid. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäid avaldaja kanda, avaldajalt menetluskulusid välja ei mõistetud. 8.
6. Vaidlusaluses asjas on tähtsad järgmised asjaolud:  OÜ Aktiva Finants
7. juuli 2015 avalduse ja Pärnu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-15-107068 tehtud
8. juuni 2015 määruse alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2015/1732 avaldajalt 480 euro 47 sendi sissenõudmiseks;  Telia Eesti AS-i
9. novembri 2007 avalduse ja Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-06-31494 tehtud
10. oktoobri 2007 kohtuotsuse alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2007/3784 avaldajalt 3493 krooni 80 sendi (s.o 223 euro 29 sendi) väljamõistmiseks;  Telia Eesti AS-i
11. veebruari 2009 avalduse ja Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-06-31494 tehtud
12. oktoobri 2008 määruse alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2009/400 avaldajalt 1775 krooni 42 sendi (s.o 113 euro 47 sendi) sissenõudmiseks;  kohtutäitur koostas
13. veebruaril 2018 täiteasjades nr 031/2015/1732, nr 031/2009/400 ja nr 031/2007/3784 töövõimetoetuse arestimise aktid, millega arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%. 3

§ 217järgse kaebusena kohtutäituri tegevuse peale.

Seega on väide, et kohtutäitur on arestinud töövõimetoetuse liiga suures ulatuses, esitatud kooskõlas

§ 218

lg-ga 1 ka kaebuses kohtutäiturile ning kaebuse läbivaatamisel tulnuks seda hinnata. Selle menetlusnormi rikkumise saab kõrvaldada ringkonnakohtus. 8.3. Määruskaebuse peamine väide on see, et avaldaja hinnangul ei ole kohtutäitur põhjendanud, miks ta on pidanud õigustatuks arestida avaldaja töövõimetoetuse arestimise aktide koostamise ajal kehtinud

§ 132

lg 1² esimeses lauses sätestatud maksimaalses lubatud määras ehk 20% viidatud normis sätestatud sissetulekust. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. 8.3.1.

§ 133

lg 1 esimese lause kohaselt pidi kohtutäitur töövõimetoetuse arestimise akti märkima talle teadaolevate andmete põhjal summa, mida ei arestita.

1. veebruaril 2018 koostatud arestimisaktides märkis kohtutäitur, et summa, mida ei arestita, on 1/3 palga alammäärast ehk 166 eurot 67 senti. 8.3.
2. Avaldaja on
3. veebruari 2018 avalduse esitamisega kasutanud

§ 133

lg 1 teises lauses sätestatud õiguskaitse võimalust ja esitanud kohtutäiturile avalduse täiendavate andmetega, mis annab kohtutäiturile aluse kaaluda arestimise tühistamist selliselt, et võlgnikule oleks tagatud arestimisele mittekuuluv sissetulek, arvestades

§-des 131 ja 132 sätestatud piiranguid. Praegusel juhul jättis kohtutäitur

§ 133

järgse avalduse rahuldamata ning nagu eespool märgitud, palus võlgnik selle avalduse läbi vaadata kaebusena kohtutäituri tegevuse peale. Seega tuli kohtul kontrollida, kas kohtutäitur on arestimistoimingu tegemisel diskretsioonipiire järginud, arvestades ka avalduses tehtud etteheiteid. 8.3.

1. Kohtutäituri
2. veebruari 2018 vastusest avaldusele nähtuvad kaalutlused, millest lähtudes on kohtutäitur pidanud põhjendatuks arestida avaldaja sissetulekust just 20% ja mitte vähem. Kohtutäitur on leidnud, et avaldaja sissetuleku arestimine maksimaalses lubatud määras (20%) on põhjendatud seetõttu, et võlgnikul ei ole muud vara, millele sissenõuet pöörata, ning arvestada tuleb täitmisele esitatud nõuete menetlemise aega. Seega ei ole õige määruskaebuse väide, et kohtutäitur on jätnud sissetuleku arestimise ulatuse määramisel kaalutlusõigust teostades põhjendamiskohustuse täitmata. Kohtutäitur on piisavalt põhjendanud, miks ei ole avaldaja sissetuleku arestimise määra vähendamine õigustatud. Määruskaebuse väited ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele. 8.
3. Põhjendamatu on ka määruskaebuse väide, et kohtutäituri otsus on õigusvastane põhjusel, et kohtutäitur ei ole töövõimetoetusest 20% arestimisel taganud avaldajale igas kuus arestimisele mittekuuluvat sissetulekut. Maakohus on

§ 132lg 12 alusel sissetuleku arestimise arvestust kontrollinud.

Maakohtu põhjendustega saab nõustuda ja neid ei ole vaja korrata. Avaldaja majanduslikud raskused, sh asjaolu, et talle on määratud töövõimetoetus väiksemas määras, kui tema hinnangul elamisväärseks äraelamiseks piisaks, ei ole seaduses sätestatud määras töövõimetoetuse arestimise tühistamise aluseks, kui võlgnikule on tagatud

§ 132lg 12 tähenduses arestimisele mittekuuluv sissetulek.

8.5. Maakohus jättis põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse õigesti algatamata ning

§ 132lg 12 kohaldamata jätmiseks ei ole alust. Nõustuda tuleb maakohtu vastavate põhjendustega. 4

§ 131lg 2 kohaldamiseks ja et avaldaja oleks ära kuulatud.

Kohtud oleksid hagita menetluses pidanud neile minetustele omal algatusel tähelepanu pöörama. Kohtutäitur ei ole põhjendanud, miks ta arestis 20% töövõimetoetusest. Kohtulahenditest ei ole jälgitav, miks määr peab olema just 20%. Sõna „kuni“ on sättes just selleks, et võetaks arvesse erinevate inimeste erinevat olukorda. Avaldaja olukorda ei ole arvesse võetud. Maakohus rikkus

§ 218

lg-s 2 sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtaega.

§ 132lg 12 on vastuolus põhiseadusega.

SHS kohaselt peab inimesele jääma toimetulekupiiriks nimetatud summa, kuhu ei kuulu eluasemekulud.

§ 132

lg-s 12 aga on arvestatud, et inimesele peab jääma toimetulekupiirile vastav sissetulek, kuhu kuuluvad kõik inimese kulud, sh eluasemekulud. Lisaks on vastuolu põhiseadusega seetõttu, et kohtutäituril ei ole õigust anda sisulisi hinnanguid, aga formuleering „kuni 20%“ sunnib seda tegema. 10. Kohtutäitur leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt ei kontrollinud kohus, kas sissenõudja esitas sissetuleku arestimise avalduse ja kas võlgnik kuulati ära. Nimetatud nõuete täitmist ei ole võlgnik vaidlustanud kohtutäiturile kaebuse esitamisega, seega ei saa võlgnik sellele kohtumenetluses tugineda. Seadus paneb paika diskretsiooni piirid, millest kohtutäitur ei ole väljunud ega teinud võlgnikule ülekohut.

§ 132

lg 12 alusel arestitakse just nende võlgnike sissetulekuid, kellel see ongi väike. Võlgniku raske majanduslik olukord nimetatud sätte mõttes ei ole erandjuhtum, vaid reegel. Sellises olukorras võlgniku puhul on kohtutäituril õigus arestida võlgniku sissetulekut, mis jääb alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kuid ületab toimetulekupiiri. Praeguseks ei ole avaldaja selgitanud kohtutäiturile ega kohtule selliseid erandlikke asjaolusid, millega arvestades oleks arestimise määra vähendamine nii võlgniku kui ka sissenõudja suhtes õiglane ja põhjendatud. Kohtutäituri 4. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise aktid on viidud vastavusse alates 10. juunist 2018 kehtima hakanud

redaktsioonis sätestatuga. Sellest tulenevalt on võlgniku määruskaebuse aluseks olevad asjaolud praeguseks muutunud ja kohtutäituri

1. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise akt enam ei kehti.
2. Sissenõudjad ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5

väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel teha uue määruse, millega rahuldab avaldaja kaebuse kohtutäituri

1. märtsi 2018 otsuse peale, tühistab selle ja kohustab kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama.
2. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised peaasjalikult selle üle, kas kohtutäitur on põhjendatult arestinud avaldaja töövõimetoetusest 20%. Pooled ei vaidle selle üle, et avaldaja vastu on aastatel 2007, 2009 ja 2015 alustatud kolm täitemenetlust ning täitedokumentideks on kohtulahendid. Kohtutäituri Riigikohtule esitatud seisukoha järgi oli
3. veebruari 2019 seisuga avaldaja vastu käimas kaks täitemenetlust: nr 031/2009/400, nõude jääk 58 eurot 74 senti, ja nr 031/2015/1732, nõude jääk 631 eurot 3 senti.
4. Kolleegium selgitab esmalt töövõimetoetusele sissenõude pööramise üldisi eeldusi (I) ja seejärel käsitleb avaldaja määruskaebuse väiteid (II) ning teeb menetluslikud otsused (III). I
5. Isikule töövõimetoetuse määramise võimaluse näeb ette töövõimetoetuse seadus (TVTS). Selle seaduse § 64 kohaselt muudeti täitemenetluse seadustikku ning täiendati

§ 131lg-t 1 p-ga 61 sõnastuses „töövõimetoetus“.

Muudatus jõustus

1. juulil
2. 15.
3. Selline muudatus tähendab täitemenetluse jaoks järgmist.

§ 131

lg 1 näeb ette võlgniku sissetulekute loetelu, millele ei saa täitemenetluses üldse sissenõuet pöörata (p-d 1–5, 9 ja 11–12, nt riiklik peretoetus, puudega isiku sotsiaaltoetus) või saab sissenõuet pöörata erandjuhul (p-d 6–8, nt töövõimetoetus, vanemahüvitis) või eriseaduses ettenähtud korras (p 10, riiklik pension). Selliselt on

§ 131

eesmärk koostoimes eelkõige

§-dega 130 ja 132–136 tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 15 ja seal viidatud varasemad lahendid). Erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramise eeldused näeb ette

§ 131lg 2.

15.2. TVTS eelnõu seletuskirjas on märgitud, et töövõimetoetusele peab saama

§ 131lg 2 kohaselt sissenõuet pöörata samas lõikes nimetatud erisusi arvestades.

Seletuskirjas viidati, et töövõimetoetusele peab saama sissenõuet pöörata sarnaselt kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele ja mittevaralise kahju hüvitisele, seadusel põhinevale elatisele ja vanemahüvitisele sissenõude pööramisega (st erandjuhul). Seadusandja on

eespool kirjeldatud muutmisega nõustunud töövõimetoetusele erandkorras sissenõude pööramisega. 16.

§ 131

lg 2 esimese lause kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib

§ 131

lg 1 p-des 6–8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. 17.

§ 131

lg 2 esimene lause näeb seega ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmandaks peab sissenõude pööramine olema 6

§ 131

lg 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine (vt selle kohta määruse p 20). 17.1. Kolleegium on seisukohal, et

§ 131

lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse

§ 23

lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on

§ 23

kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta

§ 131lg 2 kohaldamist.

Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh

§ 131lg-t 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega.

17.2. Erandi kohaldamise teine eeldus on see, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav (nt teatud vallasasjad

§ 66

kohaselt) või see on niivõrd vähese väärtusega, et selle arvel ei ole õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada, või eelduslikult ei õnnestu nõuet rahuldada muul põhjusel. Selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist (vt

§ 59

jj).

§ 8

lg 1 järgi on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kolleegium nendib, et ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Nii võib mõne võlgniku korral olla olemas arvestatav lootus vara tekkimiseks tulevikus, nt pärandina (kui käimas on pärimismenetlus või kohtuvaidlus pärandvara kuuluvuse üle) või muul viisil. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. Üldise kriteeriumina ajalise piiri kohta tuleks lähtuda mõistlikust ajast. Ebaõnnestumisele võib nt viidata vahetult enne täitemenetlust mõne teise sissenõudja nõude alusel korraldatud täitemenetluse tagajärjetus vms. 17.3. Kolmanda eeldusena tuleb

§ 131

lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb

§ 131

lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus. Esmalt tuleb arvestada nõude liiki ja sissetuleku suurust, kuid need on vaid osa kriteeriumeist, mida arvestada. Selline eelkõige nõude liigi ja sissetuleku suuruse arvesse võtmine tagab maksimaalselt poolte huvidest lähtumise, arvestades esmalt seda, et üldjuhul ei või sissetulekut (töövõimetoetust) võlgniku huvidest lähtudes arestida, kuid erandjuhtudel kõiki asjaolusid koos kaaludes on see piiratult võimalik (vt

§ 132lg 12 kohta ka määruse p 21).

Kolleegium märgib, et kui sissenõudja paneb täitemenetluses maksma nt elatise või (deliktilise) kahju hüvitamise nõude, võib töövõimetoetusele sissenõude pööramine olla õiglasem kui mõne muu nõude korral, kuid ka sel juhul tuleb arvestada kõiki asjaolusid kogumis. 17.4. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et

§ 131

lg 2 korral on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mis allub

§ 217alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile (vt Riigikohtu 10.

juuni

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 14; see määrus ei käsitlenud küll töövõimetoetusele sissenõude pööramist).
2. Enne
3. jaanuari 2018 olid määruse p-des 16 ja 17 käsitletud eeldused ainsad eeldused töövõimetoetusele sissenõude pööramiseks. 7

§-s 132 tehtud muudatused.

§ 132täiendati lg-ga 12.

Nimetatud lõike kuni 10. juunini 2018 kehtinud redaktsiooni esimese lause kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti

§ 132

lg-s 1 nimetatud sissetulekust (s.o sissetulekust, mis ei ületa kehtivat kuupalga alammäära, mis praegusel ajal on 540 eurot kuus). Teise lause kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. 18.

1. Asjakohase seaduseelnõu seletuskirja kohaselt tehti muudatus täitemenetluse efektiivsuse tõstmise eesmärgil. Seletuskirja kohaselt saavad paljud võlgnikud töötasu palga alammääras, mis võimaldab neile koos lisanduvate toetustega rahuldaval tasemel toimetuleku, kuid sissenõudja nõude rahuldamiseks ei ole võimalik neilt midagi kinni pidada. Eraldi toodi seletuskirjas välja elatisvõlgnikud ja avaliku võimu kandja trahviotsuste võlgnikud, mh loodeti muudatusega vähendada halduskoormust asenduskaristuste määramisel. 18.
2. Kohtutäitur on lähtunud
3. veebruari 2018 arestimisaktide koostamisel alates
4. jaanuarist 2018 kehtima hakanud

§ 132lg 12 redaktsioonist.

Kolleegiumi hinnangul võis seda täitemenetluse tõhususe eesmärgil teha, kuid

§ 132

lg 12 kohaldamisel tuleb põhjendusi näidates kaaluda, milline on töövõimetoetusele sissenõude pööramise ulatus seaduses sätestatud piiri, s.o 20% siseselt (vt määruse p 21). Kolleegiumi arvates tuleb seega alates 9. jaanuarist 2018 töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades kohaldada

§ 131

lg-t 2 koos

§ 132lg-ga 12.

Analüüsida tuleb nii seda, kas sissenõude pööramine on lubatav

§ 131

lg 2 järgi, kui ka seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata. II 19. Praegusel juhul on sissenõudjad kõikides täitmisavaldustes märkinud (vt tl-d 45, 47 ja 49), et soovivad pöörata sissenõuet võlgniku kinnisasjale, vallasvarale või nõudeõigusele. Kolleegiumi hinnangul on täitmisavaldused piisavad ka

§ 131

lg 2 ning

§ 132lg 12 rakendamiseks (vt määruse p 17.1).

Kolleegium märgib, et kui pädev asutus on otsustanud töövõimetoetuse väljamaksmise võlgnikule, tekib võlgniku vara hulka nõudeõigus toetus välja maksta. Kui toetus on välja makstud pangakontole, tekib võlgnikul nõudeõigus krediidiasutuse vastu konto käsutamiseks. 20. Kolleegium leiab, et iseenesest ei too alati ebaõiget lahendit kaasa see, kui kohtutäitur jätab võlgniku enne

§ 131

lg 2 kohaldamist ära kuulamata.

§ 131

lg 2 teise lause kohaselt kuulab kohtutäitur enne otsuse tegemist võlgniku võimaluse korral ära. Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta. Kolleegium kordab varasemat seisukohta, mille kohaselt (eelkõige) kiiret täitetoimingut vajavatel juhtudel, samuti siis, kui võlgnikuga kontakti saamine on eelduslikult raskendatud, on võimalik

§ 131lg 2 järgi täitetoiming teha võlgnikku enne ära kuulamata.

Võlgniku õiguste kaitse on sel juhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 14). Samas, kui täitetoimingut ei tule teha kiiresti või kohtutäituril napib teavet võlgniku majandusliku olukorra, sh tema toimetuleku kohta, võib võlgniku ärakuulamine enne

§ 131lg 2 järgse täitetoimingu tegemist olla võlgniku huvide õiglaseks arvestamiseks vajalik. Kuna praeguses asjas tuleb kohtutäituril võlgniku kaebus 8

§ 131

lg 2 (ning ka

§ 132

lg 12) kohaldamise eeldusi on see, et sissenõudmine on ebaõnnestunud või eelduslikult ebaõnnestub. Samas ei näita see midagi täpsemat konkreetse võlgniku olukorra kohta, mh selle kohta, millises ulatuses töövõimetoetusele sissenõude pööramine on õiglane. Teist ringkonnakohtu viidatud põhjust – nõuete täitmisele kuluvat aega – võib samuti muude asjaolude hulgas arvestada. On tõsi, et ühes täiteasjas on menetlus kestnud juba peaaegu kümme aastat ning teises üle kolme aasta ning sissenõudja on üldjuhul õigustatud saama oma nõude rahuldatud lühema tähtaja jooksul. Samas ei võimalda ka see asjaolu eraldi võetuna (mh võlgniku olukorda analüüsimata) otsustada selle üle, millises määras tuleks võlgniku töövõimetoetusele sissenõue pöörata. Selleks tuleks hinnata võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna (vt ka määruse p 17.3). Hinnata tuleks mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms), samuti seda, kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste (nt menetlusabi taotluses (tl 19 jj) märgib võlgnik oma igakuiste kulutuste suuruseks 407 eurot, lepingulise esindaja kulude suuruseks maakohtus on märgitud 339 eurot (tl 67) jms). Kohtutäitur ega kohtud ei ole praeguses asjas hinnanud võlgniku toimetulekut ning see annab aluse kohtulahendid tühistada. Kolleegium lisab, et töövõimetoetusele sissenõude pööramise ja selle ulatuse üle otsustamisel ei ole asjakohane arutleda selle üle, kas pädeva asutuse määratud töövõimetoetuse suurus on piisav või mitte. Hindamisel tuleb arvestada ka

§ 132

lg 12 teises lauses kehtestatud sissetuleku minimaalmäära, mis peab võlgnikule kätte jääma. 21.

1. Kolleegium on ka varem olnud seisukohal, et kui seadus kehtestab kohtutäiturile kaalutlusõiguse, tuleb kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuses näidata põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust sisustati (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p-d 23 ja 25; kaalutlusõigus kohtutäituri lisatasu suuruse määramise kohta).
4. Kolleegiumi hinnangul ei ole

§ 132lg 12 (9.

jaanuarist 2018 kuni 10. juunini 2018 kehtinud redaktsioonis) vastuolus põhiseadusega.

§ 132

lg-s 12 sisalduv õigus arestida töövõimetoetusest kuni 20% ei riiva põhiseaduses sätestatud põhiõigusi, eelkõige omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt. Kohtutäituri otsuse peale, mis on tehtud

§ 132

lg 12 alusel, on menetlusosalisel

§ 217

lg 1 järgi õigus esitada kaebus kõigepealt kohtutäiturile endale ja seejärel

§ 218lg 1 järgi maakohtule.

Maakohtu lahendi peale on seadusega (

§ 218lg 3) tagatud kahekordne ehk maksimaalne kaebeõigus.

Seega on kohtutel võimalik iga juhtumi kõiki asjaolusid arvestades ja kaaludes teha põhjendatud lahend selle kohta, kas töövõimetoetuse arest on erandlikel asjaoludel lubatud ja kui on, siis millises ulatuses 20% piires. Seega võimaldab

§ 132

lg 12 (koostoimes

§ 131

lg-ga 2) teha iseenesest ka otsuse, et töövõimetoetusele sissenõude pööramine ei ole üldse lubatud, st vältida omandipõhiõiguse riivet täielikult. 23. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi maakohus ei vaadanud võlgniku kaebust läbi

§ 218lg 2 esimeses lauses sätestatud 15 päeva jooksul, ei mõjutanud see asja 9