Kohus leiab, et avaldaja ei ole esitanud kohtule andmeid, mis võimaldaksid võlgnikule menetlusdokumente kätte toimetada. Kohus ei ole vaatamata mõistlikele pingutustele suutnud neid andmeid ka ise leida. Kohus märgib, et vande võtmisel ja TMS § 62 lg-st 2 lähtuvate sanktsioonide rakendamisel ei ole kohtul võimalik tugineda nö kättetoimetamisfiktsioonidele (eeskätt
§-d 322 jj). Samuti on vande võtmiseks vajalik tagada võlgniku isiklik kohtusse ilmumine (TMS § 61 lg 1). Viimane eeldab, et kohtule on teada võlgniku asukoht, mille osas saaks sundtoomist rakendada. Käesoleval juhul on kohus üritanud dokumente võlgniku arvataval elukoha aadressil kätte toimetada 6 korda, kuid kättetoimetamine on ebaõnnestunud kõikidel juhtudel. Kohus sai võlgnikuga telefoni teel kontakti ning võlgnik ütles, et oli kohtukutse e-posti teel kätte saanud. Siiski pole kohtul võimalik eeltoodule tuginevalt kostja aadressi teadmata kohaldada sundtoomist ega aresti. Kohtul on piiratud võimalused võlgniku tegeliku elukoha välja selgitamiseks. Kohus järeldab avaldaja poolt kohtu nõudele vastamata jätmisest, et ka avaldajale ei ole teada täiendavaid andmeid võlgniku tegeliku elukoha kohta. Seetõttu leiab kohus, et esineb alus avalduse läbi vaatamata jätmiseks. Asja menetlenud kohus esitab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (
Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse (
Hagita menetluses kannab menetluskulud menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse (
Seetõttu tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.