← Eesti

2-17-11804/175

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-17-11804 Määruse kuupäev Tartu,

  1. märts 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi E. A avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. S. A määruskaebus E. A määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Avaldaja E. A Puudutatud isik A. S. A Puudutatud isik M. P. A, määratud esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Jennsen Eestkosteasutus Rapla vald Asja läbivaatamise kuupäev
  4. veebruar
  5. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  7. novembri
  8. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-17-11804 muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.
  9. Jätta määruskaebused rahuldamata.
  10. Jätta A. S. A ja E. A kassatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
  11. Jätta M. P. A riigi õigusabi korras määratud esindaja kassatsiooniastme menetluskulud riigi kanda. Esindajal ei ole Riigikohtus menetluskulusid tekkinud.
  12. Arvata määruskaebustelt tasutud kautsjonid riigituludesse.
  13. Jätta asja juurde võtmata E. A kassatsioonimenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid ja eemaldada need kohtute infosüsteemist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 2-17-11804
  14. E. A (avaldaja, ema) ja A. S. A (puudutatud isik I, isa) abiellusid
  15. jaanuaril 2003 ning nende abielu lahutati
  16. novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-12640 jõustunud kohtuotsusega. Vanemate abielu ajal sündis
  17. augustil 2005 Eesti Vabariigis M. P. A (puudutatud isik II, laps), kes sai sünnijärgselt Ameerika Ühendriikide kodakondsuse. Vanematel oli lapse suhtes ühine hooldusõigus. Laps elas kevadest 2011 kuni juunini 2014 valdavalt koos isaga Ameerika Ühendriikides, kus lõpetas
  18. ja
  19. klassi.
  20. a-l jäi laps koos emaga elama Eestisse ning lõpetas siin
  21. ja
  22. klassi. Juunis 2016 läks laps vanemate kokkuleppel isa juurde Ameerika Ühendriikidesse ja lõpetas seal
  23. klassi. Seejärel tuli laps juunis 2017 vanemate kokkuleppel suvepuhkuse ajaks Eestisse. Ema otsustas, et laps peab õpinguid jätkama Eestis, kuid isa ei nõustunud sellega.
  24. Avaldaja esitas
  25. augustil 2017 Pärnu Maakohtule avalduse lapse isaga ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning otsustusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoht), haridusasutuse valiku ja tervishoiu ning varahooldusõiguse lapse vara üle avaldajale andmiseks.
  26. Puudutatud isik I esitas
  27. oktoobril 2017 Harju Maakohtule avalduse lapse tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse. Avaldus saadeti kohtualluvuse järgi lahendamiseks Pärnu Maakohtule.
  28. Pärnu Maakohus liitis vanemate avaldused ühiseks menetlemiseks ning tegi
  29. jaanuaril 2018 osamääruse, millega jättis rahuldamata lapse isa taotluse lapse tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse. Menetluskulud jäid puudutatud isiku I kanda, v.a lapse õigusabikulud, mis jäid riigi kanda.
  30. Tallinna Ringkonnakohtus tühistas
  31. mail 2018 maakohtu määruse ja rahuldas avalduse lapse tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse, määras kindlaks tagastamise korra ja sunnivahendi. Puudutatud isiku II avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu määrus jõustus
  32. juunil
  34. Maakohus kinnitas
  35. juuni
  36. a määrusega vanemate kompromissi, milles vanemad leppisid kokku, et lapse ema annab nõusoleku lapsel koos isaga lahkuda ajavahemikus
  37. juuni 2018 kuni
  38. juuni 2018 Ameerika Ühendriikidesse. Lapse isa kohustus tagama lapse tagasijõudmise Eesti Vabariiki
  39. augustiks 2018, kui selleks ajaks ei ole jõustunud kohtulahend, mille alusel tagastati laps Ameerika Ühendriikidesse.
  40. Puudutatud isik I esitas
  41. juunil 2018 taotluse lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise menetlus, kuna maakohtul ei olnud selleks pädevust, ja jätta avaldus rahuldamata. Samuti palus ta tühistada
  42. juuni
  43. a esialgse õiguskaitse määruse ja jätta menetluskulud avaldaja kanda.
  44. Avaldaja jäi oma avalduse juurde ning palus alternatiivselt juhul, kui maakohus ei olnud pädev lapse hooldusõiguse küsimust arutama, lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse Eesti Vabariigis asuva vara suhtes. Ühtlasi palus avaldaja jätta jõusse maakohtu
  45. juuni
  46. a esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse.
  47. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et avaldaja avaldus tuleb jätta läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel ning
  48. juuni
  49. a esialgse õiguskaitse rakendamise määrus tühistada. Eestkosteasutus nõustus lapse esindajaga ning leidis, et menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda.
  50. Maakohus jättis
  51. juuli
  52. a määrusega avaldaja ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avalduse TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata ja puudutatud isiku I maakohtu
  53. juuni
  54. a 2

(8)2-17-11804 määruse tühistamise taotluse rahuldamata. Lapse menetluskulud jäid riigi kanda, muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus selgitas, et kui lapse vanemad elavad erinevates riikides, tuleb vanemliku vastutuse asjades rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel lähtuda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
  1. novembri
  2. a määrusest (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (Brüsseli II bis määrus). Brüsseli II bis määruse art 8 lg 1 ja art 16 järgi sõltub kohtualluvus sellest, millises liikmesriigis on lapse harilik viibimiskoht kohtule avalduse esitamise ajal. Ema avalduse esitamise ajal viibis laps Eesti Vabariigis. Laps sündis ja elas kuni kuuenda eluaastani Eesti Vabariigis. Pärast vanemate lahkuminekut elas laps vahelduvalt Eesti Vabariigis ja Ameerika Ühendriikides ning ta on mõlema riigi kodanik. Seega oli lapse harilik viibimiskoht kuni isa taotluseni tagastada laps Ameerika Ühendriikidesse Haagi
  3. oktoobri
  4. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni ja Brüsseli II bis määruse alusel nii Eesti Vabariik kui ka Ameerika Ühendriigid. Brüsseli II bis määruse art 10 järgi säilib lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist. Ringkonnakohus tuvastas jõustunud lahendiga, et enne lapse ebaseaduslikku kinnipidamist oli tema hariliku viibimiskoha riik Ameerika Ühendriigid. Seega on hooldusõigust pädev arutama Ameerika Ühendriikide kohus ning Eesti Vabariigi kohtul ei ole selleks pädevust. Alaealise lapse varaga tehingu tegemiseks kohtu nõusoleku saamine ei ole seotud vanemate hooldusõiguse jagamise vaidlusega. Eesti kohus on TsMS § 99 järgi pädev seda asja arutama, kuid asja arutamist takistas isa nõusoleku puudumine. Lapse isa
  5. juuni
  6. a esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse tühistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest selle määrusega ei rakendanud kohus esialgset õiguskaitset, vaid kinnitas vanemate kompromissi. Vanemate kokkuleppe tühistamiseks ei ole õiguslikku ega tegelikku vajadust. Lapse vanemate menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel vanemate endi kanda. Menetluskulusid ei ole alust jätta ema kanda põhjusel, et ta esitas hooldusõiguse osalise lõpetamise avalduse. Kuna kohtusse pöördumise vajaduse tingis vanemate suutmatus määrata lapse elukoht kokkuleppel, on õiglane jätta vanemate kulud nende endi kanda.
  7. Avaldaja palus maakohtu määruse tühistada osas, millega maakohus jättis avalduse läbi vaatamata, ja teha uue määruse, millega lõpetada osaliselt lapse vanemate ühine hooldusõigus ja anda lapse emale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise, haridusasutuse valiku ja tervisega seotud küsimustes ning varahooldusõigus või alternatiivselt üksnes lapse Eesti Vabariigis asuva vara hooldusõigus. Eesti Vabariigi kohus oli pädev asja lahendama, sest avalduse esitamise ajal oli lapse harilik viibimiskoht Eesti Vabariigis. Lisaks on laps sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ja tema omandis on Eestis asuv kinnisasi. Vastupidine seisukoht diskrimineerib lapse ema ja takistab teda oma õigusi kaitsmast. Lapse isa töötasu on ema omast mitu korda suurem. Laps vajab enda kõrvale emasugust hella, pühendunud, kannatlikku ja empaatilist tugiisikut ja head eeskuju ning teda tuleb kaitsta antisotsiaalse, iseka ja valeliku isa eest. 3
(8)2-17-11804
  1. Puudutatud isik I palus maakohtu määruse tühistada osas, millega maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ning teha selles osas uus määrus, millega jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõiglaselt, sest pöördudes vale kohtu poole, tekitas lapse ema isale, kes ei ela Eesti Vabariigis ega valda eesti keelt, rohkelt kulutusi. Samal ajal ei kuritarvitanud lapse isa oma õigusi.
  2. Avaldaja ja puudutatud isik I vaidlesid teineteise kaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Eestkosteasutus toetas isa määruskaebust ja ei toetanud ema vastumääruskaebust. Lapse esindaja leidis, et mõlemad kaebused tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  4. novembri
  5. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis kohtumääruse põhjendusi. Nii määruskaebus kui ka vastumääruskaebus jäid rahuldamata ning lapse apellatsiooniastme menetluskulud riigi kanda ja menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda. Maakohus leidis õigesti, et kohtualluvuse kontrollimisel tuleb esmajoones lähtuda Brüsseli II bis määrusest. Samas ei nähtu maakohtu määrusest, millise sätte alusel jõudis maakohus järeldusele, et Eesti Vabariigi kohus ei olnud pädev asja menetlema ja milline oli lapse hariliku viimiskoha riik. Kohtualluvust reguleeriva Brüsseli II bis määruse art 10 järgi säilitavad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral oma pädevuse selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis ja iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on nõustunud äraviimise või kinnipidamisega või laps on elanud kõnealuses teises liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on saanud või peaks olema saanud teada lapse elukoha ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja pädevale asutusele ei ole esitatud lapse tagasitoomise taotlust, tagasitoomise taotlus on tühistatud ja uut ei ole esitatud, läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist elas, lõpetati Brüsseli II bis määruse art 11 lg 7 alusel või enne nimetatud kohtus tehti eestkoste otsus, mis ei hõlmanud lapse tagasitoomist. Lapse isa esitas maakohtule avalduse lapse tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse. Kohus tuvastas osamääruses, et lapse ema pidas last ebaseaduslikult kinni ning kuna enne lapse kinnipidamist oli lapse elukoht Ameerika Ühendriikides, tuli laps sinna tagastada. Seega oli Brüsseli II bis määruse art 10 järgi hooldusõigust pädev arutama Ameerika Ühendriikide kohus. Kohtualluvust ei mõjuta see, kumb vanem on majanduslikult paremal järjel ja suudaks kergemini rahastada kohtuvaidlust väljapool kodumaad või kumb vanem on lapsele parim kaaslane. Samuti ei mõjuta seda asjaolu, millises riigis on lapsel pangakonto või asub tema vara. Kuna lapse hooldusõiguse üle peetava vaidluse saab Brüsseli II bis määruse art 10 järgi lahendada Ameerika Ühendriikide kohus, ei saanud maakohus lahendada lapse ema vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja varahooldusõiguse lõpetamise avaldust. Eesti Vabariigi kohus ei saanud lapse ema avaldust vaadata läbi ka lapse Eesti Vabariigi territooriumil asuva vara osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Maakohtu menetluskulud jäid õigesti TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel vanemate endi kanda. Kuna ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks on vanemal õigus pöörduda kohtusse, ei ole ema oma 4
(8)2-17-11804 õigusi kuritarvitanud. Määruskaebuse ja vastumääruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad nende menetlemisega seotud vanemate menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti vanemate endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis ema vastumääruskaebuse rahuldamata, ja saata selles osas vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise kohta lapse ema esitatud avalduse lahendamiseks maakohtule. Ühes määruskaebusega esitas avaldaja Riigikohtule väljavõtted avaldaja ja puudutatud isiku I kirjavahetusest, avaldaja ja lapse vanaema ning avaldaja ja lapse õe kirjavahetusest, kolmandate isikute vahelise kirjavahetuse, lapsele määratud esindaja vastuse maakohtu nõudele, lapse koolitunnistused, arstivastuvõttude kokkuvõtted ja kokkuvõtete tõlked. Kuna ema avalduse menetlusse võtmise ajal oli lapse harilik viibimiskoht Eesti Vabariik, võttis maakohus asja õigesti menetlusse (TsMS § 77). Ema avalduse menetlemata jätmine Eesti kohtus diskrimineerib oluliselt ema, sest tal ei ole võimalik majanduslike vahendite nappuse tõttu oma õigusi isegi Eesti kohtus kaitsta. Ema avaldus tuleb maakohtus läbi vaadata, sest last tuleb isa igapäevasest mõjust eemal hoida. Ringkonnakohus on meelevaldselt leidnud, et pere kolis
  2. a-l Ameerika Ühendriikidesse. Sel aastal oli pere Ameerika Ühendriikides suvepuhkusel, lapse ema ja õde tulid sügisel tagasi Eestisse, kuhu jäid kuni
  3. a augustini. Isa hoidis last ema tahte vastaselt aasta aega kinni, kuni emal õnnestus suurte pingutustega laps tagasi Eestisse tuua.
  4. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada põhjenduste ja menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus määrus, millega määrata, et Eesti Vabariigi kohtud ei ole pädevad lahendama hooldusõiguse vaidlust Brüsseli II bis määruse art 8 alusel, ja jätta nii lapse ema kui ka isa kõik menetluskulud ema kanda. Lisaks palub puudutatud isik I mõista avaldajalt välja puudutatud isiku I kassatsiooniastme menetluskulud, s.o kahe juristi osutatud õigusabi ja kautsjon, kokku 1550 eurot ja viivis. Ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et hooldusõiguse vaidluse lahendamine on Ameerika Ühendriikide kohtu pädevuses. Samas on ekslik järeldus, et kohtualluvus tuleneb Brüsseli II bis määruse art-st
  5. Kuna see säte ei kohaldu Ameerika Ühendriikide suhtes, tuleneb kohtualluvus määruse art-st
  6. Ringkonnakohus võinuks esitada Euroopa Liidu Kohtule määruse kehtivuse ja tõlgendamise kohta eelotsuse taotluse. Kohtud jätsid TsMS § 172 lg 1 alusel vanemate menetluskulud valesti nende endi kanda. Kuna ema pani toime lapseröövi ning pöördus valesti Eesti Vabariigi kohtusse, tulnuks ka isa menetluskulud jätta tema kanda.
  7. Avaldaja ja puudutatud isik I vaidlevad teineteise kaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata. Puudutatud isiku II esindaja ja eestkosteasutus ei ole määruskaebuste kohta seisukohta avaldanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Kolleegium leiab, et määruskaebused ei anna alust ringkonnakohtu määruse resolutsiooni TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebused jäävad rahuldamata.
  9. Asja materjalidest nähtuvad järgmised olulised asjaolud: 5
(8)2-17-11804  2011–2014 elas laps vanematega (valdavalt koos isaga) Ameerika Ühendriikides, kus lõpetas
  1. ja
  2. klassi;  2014 tuli laps emaga Eestisse, kus lõpetas
  3. ja
  4. klassi;  2016 läks laps isa juurde Ameerika Ühendriikidesse, kus lõpetas
  5. klassi;  2017 suvevaheajaks tõi ema lapse Eestisse; 
  6. augustil 2017 esitas ema maakohtule vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse; 
  7. oktoobril 2017 esitas isa maakohtule avalduse lapse tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse; 
  8. mai
  9. a määrusega otsustas ringkonnakohus tagastada lapse Ameerika Ühendriikidesse; 
  10. juunil 2018 kinnitas maakohus vanemate kompromissi lapse ajavahemikus
  11. juuni kuni
  12. juuni 2018 Ameerika Ühendriikidesse viimise ja sealt hiljemalt
  13. augustil 2018 Eestisse tagasitoomise kohta, kui selleks ajaks ei ole jõustunud kohtulahend, mille alusel laps tagastatakse Ameerika Ühendriikidesse; 
  14. juunil 2018 jõustus ringkonnakohtu määrus lapse Ameerika Ühendriikidesse tagastamise kohta.
  15. Lapse vanemad vaidlevad eelkõige selle üle, kas ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise asi allub Eesti Vabariigi kohtule. Kohtud leidsid, et Brüsseli II bis määrusest tulenevalt ei allu hooldusõiguse asi Eesti Vabariigi kohtule. Avaldaja määruskaebuse kohaselt peab asja lahendama Eesti kohus, sest avalduse esitamise ajal oli lapse harilik viibimiskoht Eesti Vabariigis, enne seda hoidis isa last ema tahte vastaselt Ameerika Ühendriikides ning asja Eesti kohtus menetlemata jätmine diskrimineerib ema. Puudutatud isik I on nõus kohtute järeldusega, et hooldusõiguse vaidlus ei allu Eesti Vabariigi kohtule, kuid leiab, et ringkonnakohus tugines valesti Brüsseli II bis määruse art-le
  17. Kolleegium selgitab, et Brüsseli II bis määruse art 61 järgi kohaldub Brüsseli II bis määrus üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. Vanema kohustuste kindlaksmääramist ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevust, kohaldatavat õigust, abinõude tunnustamist, rakendamist ja koostööd käsitleva
  18. oktoobri
  19. a Haagi konventsiooni (Haagi
  20. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Seega oli Eesti Vabariigi kohtu pädevuse kindlakstegemiseks oluline tuvastada, kas lapse harilik viibimiskoht oli ema avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Maakohtu seisukoha järgi oli lapse harilik viibimiskoht kuni isa taotluseni tagastada laps Ameerika Ühendriikidesse nii Eesti Vabariigis kui ka Ameerika Ühendriikides. Samas on maakohus, tuginedes ringkonnakohtu määrusele, millega laps tagastati Ameerika Ühendriikidesse, märkinud ka seda, et lapse harilik viibimiskoht oli enne tema ebaseaduslikku kinnipidamist Ameerika Ühendriikides. Ringkonnakohus märkis samale kohtumäärusele viidates, et lapse elukoht oli enne tema kinnipidamist Ameerika Ühendriikides. Kolleegium selgitab, et lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta, samuti ei võinud ringkonnakohus lähtuda kohtualluvuse kindlakstegemisel lapse elukohast. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium põhjalikult käsitlenud
  21. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses. Kolleegium selgitas viidatud lahendis, et kuna lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena, ei sõltu lapse 6
(8)2-17-11804 hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega tingimata siduda lapse vanema elukohaga. Kolleegiumi seisukoha järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi nii Brüsseli II bis määruse kui ka Haagi
  1. oktoobri
  2. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi
  3. a konventsioon) kohaselt määrata kindlaks asjaolude järgi, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud (viidatud kohtumääruse p 17). Kolleegium leiab, et eeltoodu järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi
  4. a konventsiooni mõttes. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
  5. Brüsseli II bis määruse ekslik kohaldamine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest kohtud leidsid õigesti, et ema hooldusõiguse osalise lõpetamise avaldus ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Kuna isa esitas maakohtule avalduse lapse Ameerika Ühendriikidesse tagastamiseks, ei tohtinud maakohus otsustada vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise üle senikaua, kuni oli otsustatud, et last ei tagastata (Haagi
  6. a konventsiooni art 16). Kuivõrd ringkonnakohtu jõustunud kohtumäärusega otsustati laps Ameerika Ühendriikidesse tagastada, olid kohtud tuvastanud, et lapse harilik viibimiskoht oli Ameerika Ühendriikides. Eelnevast tulenevalt ei saa ka hooldusõiguse asi Haagi
  7. a konventsiooni art 5 lg 1 alusel alluda Eesti kohtule. Seega on ringkonnakohus õigesti nõustunud maakohtu järeldusega, et avaldaja ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avaldus tuleb jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 järgi läbi vaatamata.
  8. Ringkonnakohus on eespool viidatud ja jõustunud kohtumäärusega tuvastanud, et lapse harilik viibimiskoht oli enne lapse
  9. a-l Eestisse toomist Ameerika Ühendriikides, ning leidnud, et lapse Ameerika Ühendriikidesse tagastamata jätmiseks ei ole alust. Praeguse asja lahendamiseks ei ole olulised ja tuleb seetõttu jätta tähelepanuta avaldaja määruskaebuses esitatud väited lapse juba enne 2017 ema tahte vastaselt Ameerika Ühendriikidesse viimise ja seal hoidmise kohta. Samal põhjusel tuleb jätta asja juurde võtmata avaldaja kõik Riigikohtule esitatud tõendid ning eemaldada need kohtute infosüsteemist.
  10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks ei anna alust ka puudutatud isiku I määruskaebus. Puudutatud isik I vaidlustab üksnes ringkonnakohtu määruse põhjendusi avalduse läbi vaatamata jätmise osas, nõustudes ringkonnakohtu lõppjäreldusega, et hooldusõiguse asi ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Kolleegium selgitab, et kuna menetlusosalistele on siduv üksnes jõustunud kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei saa seda ilma otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata vaidlustada (Riigikohtu
  11. oktoobri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14;
  13. aprilli
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 58). Eeltoodu kehtib TsMS § 478 lg 1 alusel ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse korral. Seetõttu ei analüüsi kolleegium puudutatud isiku I määruskaebuse väiteid ringkonnakohtu määruse põhjenduste ekslikkuse kohta.
  15. Kohtud on TsMS § 172 lg 1 alusel jätnud avaldaja ja puudutatud isiku I menetluskulud nende endi kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu
  16. märtsi
  17. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud kaalutlusõigust teostades diskretsiooni piire ületanud. Kohtud on ammendavalt vastanud puudutatud isiku I kõigi kulude avaldaja kanda jätmise kohta esitatud väidetele ja kolleegiumil ei ole alust kohtutest teistsugusele seisukohale asuda. 7
(8)2-17-11804 Puudutatud isiku I kassatsiooniastme kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise ja avaldajalt väljamõistmise kohta selgitab kolleegium, et Riigikohtu menetluses hüvitatakse üksnes sellise esindaja kulud, kellel on õigus kassatsioonimenetluses menetlusosalist esindada. Puudutatud isik I on kooskõlas TsMS § 218 lg 3 teises lauses sätestatuga esitanud Riigikohtule määruskaebuse ise, mitte advokaadi vahendusel. Seetõttu ei saaks ta nõuda avaldajalt oma varasemate lepinguliste esindajate, kes ei ole vandeadvokaadid, kassatsiooniastmes kantud kulude hüvitamist (Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-16, p 15). Olukorras, kus menetlusosalist on esindanud kaks esindajat, kelle kulud on iseenesest TsMS § 175 lg 1 alusel hüvitatavad, hindaks kohus menetlusosalisele hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel mh seda, kas kahe esindaja osalus on olnud põhjendatud (Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7).
  5. Määruskaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad avaldaja kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel tema enda kanda ja puudutatud isiku I kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Lapsele määratud esindaja kassatsiooniastme menetluskulud jääksid riigi kanda, kuid esindajal ei ole Riigikohtus menetluskulusid tekkinud.
  6. Määruskaebustelt tasutud kautsjonid arvatakse kaebuste rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Tambet Tampuu Peeter Jerofejev Henn Jõks 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.