t kaduma avariide tõttu, samas avariisid esines ka eelnevatel aastatel, mil veekaod olid veel suuremad. Kuna AS Viimsi Vesi on loonud liitumisvõimalused kõikidele AÜ liikmetele ning neist enamus on ka liitunud, ei pea Viimsi Vallavalisus otstarbekaks anda AÜ-le Pringi-Männi luba kinnistute aastaringselt veega varustamiseks. Lisaks ei ole põhjendatud taotletav veevajadus 18 000 m3 a-s, kuna esitatud andmetest nähtuvalt on veevajadus oluliselt väiksem. Metsaveere tee 8a asuva puurkaevu sanitaarkaitseala (30 m) ei vasta
eaduses (
) esitatud nõuetele, sest kitsenduse alasse jäävad lisaks teele ka elamud. Sanitaarkaitseala tuleks vähendada 10 meetrile vastavalt
Keskkonnaregistri andmetel tuleb AÜ Pringi-Männi puurkaevu vesi kambrium-vendi põhjaveekogumist. AÜ veetarbimise andmetest nähtub, et puurkaevust võetud vett kasutati aktiivselt
ei nõua kaebajalt selle üle arvestuse pidamist. Veetarbimise andmed ja veemõõtja näidud on isikuandmed Euroopa andmekaitse üldmääruse (2016/679) art 4 p 1 mõttes. Kaebajal ei ole andmete avaldamiseks liikmete nõusolekuid ning nende avaldamiseks ei ole ka seadusest tulenevat alust. Vastustajal ei ole tarvis kaebajalt tema liikmete veetarbimise andmeid küsida. Väide, et vastustajal on neid andmeid tarvis selleks, et AS Viimsi Vesi saaks kontrollida kanalisatsiooniteenuse kasutamise koguseid, on ebaõige. Vastustaja väidab korralduses, et kuna kaebaja ei ole veetarbimise kohta esitanud piisavalt andmeid, siis ei ole tagatud AS-i Viimsi Vesi ühiskanalisatsioonisüsteemi toimepidevus hädaolukorra seaduse mõttes. Selline väide on vale. Kaebajalt andmete mittesaamine ei häiri kindlasti AS-i Viimsi Vesi ühiskanalisatsiooniteenuse toimepidevust ning teisipidi andmete saamine ei suurenda teenuse toimepidevust. Kaebajal ei ole hädaolukorra seadusest tulenevat kohustust tagada oma
üsteemi toimepidevust, sest kaebaja ei ole vee-ettevõtja ega soovigi saada vee-ettevõtjaks. Kaebaja veetarve moodustab kogu valla veetarbest väga väikese osa (ca 0,3%), kaebaja ei ole vett raisanud ning kaebaja liikmete ühendamine AS-i Viimsi Vesi võrku ei vähenda veetarbimist. Seetõttu on vee säästlikku kasutamist ja veepuudust puudutavad vastustaja väited asjakohatud ega põhjenda vastustaja poolt vee erikasutuseks nõusoleku andmisest keeldumist. 6. Tallinna Halduskohus tagastas 04.02.2019 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-i 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Vaidlustatud korralduse näol on tegemist menetlustoimingu, mitte haldusaktiga. Nõusolek on antud vee erikasutusloa menetluses. Teisisõnu päädib menetlus vee erikasutusloa andmise või vee erikasutusloa andmisest keeldumisega. Nõusolek on üks menetlustoimingutest lõpptulemuseni jõudmisel. Asjaolu, et nõusoleku andmisest on keeldutud, ei muuda menetlustoimingut haldusaktiks. Selliselt sarnaneb vee erikasutusloa menetluses antav kohaliku omavalitsuse nõusolek kooskõlastusega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 mõistes. HKMS § 45 lg-ga 3 piiratakse isiku õigust pöörduda menetlustoimingu vaidlustamiseks kohtusse. Kaebeõiguse puudumisel on kohtul õigus kaebus HKMS § 121 lg 2 p-i 1 alusel tagastada. Tegemist on siiski diskretsioonilise alusega, mille rakendamiseks peab kaebeõiguse puudumine olema ilmselge kahtlusteta (vt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-52-15, p 10). Kohtu hinnangul on kaebeõiguse puudumine ilmselge. Kohtupraktikas on peetud siduvat kooskõlastust eelhaldusaktiga sarnanevaks menetlustoiminguks, mis on vaidlustatav nii enne lõpliku haldusakti andmist eraldiseisvalt (HKMS § 45 lg 3, samuti nt Riigikohtu 21.09.2011 otsus nr 3-3-1-5-11, p 18; 16.01.2014 määrus nr 3-3-1-4-13, p 19) kui ka pärast seda koos haldusmenetluse lõpptulemusena antud haldusaktiga. Praegu ei ole Viimsi Vallavalitsuse nõusoleku näol tegemist siduva menetlustoiminguga.
-st ei tulene, et kohaliku omavalitsuse nõusoleku puudumine toob 3
Kohaliku omavalitsuse nõusolek on kohaliku omavalitsuse arvamus või seisukoht. Nõusoleku puudumine ei välista vee erikasutusloa taotluse suhtes otsuse tegemist.
p 13 kohaselt on vee erikasutusluba kiritõend tegevuse lubamiseks.
lg 5 kohaselt otsustab vee erikasutusloa andmise Keskkonnaamet kaalutlusõiguse alusel. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada, kas vee erikasutusloa andmine on põhjendatud või mitte. Kohaliku omavalitsuse nõusolek annab loaandjale kohalike olude ja vee erikasutusloa andmise otstarbekuse kohta vajalikku informatsiooni.
§-dest 9 ja 91 ei tulene, et Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korraldus tooks vältimatult kaasa selle, et kaebajale jäetakse sel põhjusel vee erikasutusluba andmata. Keskkonnaametil tuleb kohaliku omavalitsuse seisukohas esitatud ettepanekuid või loa andmist välistavaid asjaolusid kaaluda ning nendega mittearvestamist põhjendada sarnaselt halduseväliste isikute arvamustega. Seega puudub Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korraldusel iseseisev mõju kaebaja õigustele ning kaebajal puudub õigus menetlustoimingu iseseisvaks vaidlustamiseks. Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2017 korralduse näol on tegemist menetlustoiminguga vee erikasutusloa menetluses. See ei riiva kaebaja mittemenetluslikke õigusi ega ole vältimatult kaebaja õigusi rikkuv. Kaebajal on võimalik vaidlustada nõusoleku andmata jätmine koos lõpliku haldusaktiga (kui vee erikasutusluba jäetakse andmata). Kohus saab vee erikasutusloa õiguspärasust hinnates kontrollida ka Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korralduse õiguspärasust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. AÜ Pringi-Männi palub 19.02.2019 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja võtta kaebus menetlusse või alternatiivselt saata kaebus tagasi halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks. Vaidlustatud korraldus on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 7 lg 2 kohaselt haldusakt. Vastustaja on korralduses muu hulgas märkinud, et seda võib halduskohtus vaidlustada 30 päeva jooksul. Seega on vastustaja korraldus haldusakt, mitte üksnes menetlustoiming. Vee erikasutusloa taotlemist täpsustab keskkonnaministri poolt
lg 14 alusel välja andnud määrus nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ (määrus nr 18), mille § 5 lg 1 p-i 11 kohaselt peab vee erikasutusloa taotlus ühe kohustusliku dokumendina sisaldama kohaliku omavalitsuse nõusolekut. Sama määruse § 13 lg 3 sätestab, et kui vee erikasutusloa taotlus ei vasta
või määruse nr 18 nõuetele, siis annab Keskkonnaamet puuduse kõrvaldamiseks tähtaja ning kui tähtaja jooksul puudust ei kõrvaldata, siis jäetakse taotlus läbi vaatamata. Keskkonnaamet on antud juhul andnud kaebajale tähtaja vee erikasutusloa taotluse puuduse kõrvaldamiseks, st vastustaja nõusoleku esitamiseks, ning seda tähtaega on pikendatud. Seega on Keskkonnaamet menetluses selgelt lähtunud määruse nr 18 § 13 lg-st 3. Kui kaebaja ei esita vastustaja nõusolekut Keskkonnaametile (muu hulgas seetõttu, et vastustaja nõusolekut ei anna), siis esineb määruse nr 18 § 13 lg 3 kohaselt alus jätta vee erikasutusloa taotlus läbi vaatamata. Vastustaja poolt vee erikasutuseks nõusoleku andmine on vee erikasutusloa taotluse esitamise eeltingimus, milleta ei ole kaebajal võimalik määruse nr 18 kohaselt vee erikasutusloa taotlust esitada. Järelikult ei ole vaidlustatud korraldus üksnes menetlustoiming, vaid haldusakt, millel on kaebaja õigusi muutev sisu ning mis on kohtus eraldi vaidlustatav. 4
lg 5 p-i 1 alusel antud nõusolek on menetlustoiming ‒ tegemist on osaga vee erikasutusloa taotluse menetlusest, mis lõppeb vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumisega. Vaidlustatud menetlustoimingut ei muuda haldusaktiks asjaolu, et see on vormistatud korraldusena ja vastustaja on selles ekslikult märkinud edasikaebe võimaluse halduskohtus. Ka asjaolu, et
lg 5 p 1 ja määruse nr 18 § 5 lg 1 p 11 räägivad nõusoleku andmisest vee erikasutuseks, kuid vastustaja on praegusel juhul keeldunud nõusoleku andmisest, ei tähenda, et tegemist on haldusaktiga. Haldusmenetluse teooria toetab seisukohta, et teise asutuse või sama asutuse teiste struktuuriüksuste poolt antavad arvamused, ettepanekud, nõusolekud ja kooskõlastused, samuti nendest keeldumised on menetlustoimingud (K. Merusk, I Pilving „Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne“ Tallinn: Juura 2013, lk 71). 13. Menetlustoimingu vaidlustamise võimalused on HKMS § 45 lg-st 3 tulenevalt piiratud. Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine on kohtupraktika järgi lubatav vaid erandlikel juhtudel: kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest, või kui menetluses on tehtud sedavõrd oluline ja ilmne viga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane (vt nt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-39-10, p 21; 17.11.2011 määrus nr 3-3-1-64-11, p 9). Menetlustoimingu eraldiseisvat vaidlustamist enne lõpliku haldusakti andmist on 5
lg 5 p-i 1 kohaselt annab kohalik omavalitsus oma halduspiirkonnas nõusoleku vee erikasutuseks.
Vee erikasutusloa andmisest keeldumise alused on sätestatud
Nimetatud sättes toodud keeldumise aluste hulgas ei ole nimetatud kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmisest keeldumist. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada, kas vee erikasutusloa andmine on põhjendatud või mitte. Kohaliku omavalitsuse nõusoleku küsimise eesmärgiks on loaandjale kohalike olude ja vee erikasutusloa andmise otstarbekuse kohta informatsiooni andmine. Seega on sisuliselt tegemist kohaliku omavalitsuse arvamuse või seisukohaga, mis ei ole Keskkonnaametile siduv. Keskkonnaametil tuleb kohaliku omavalitsuse nõusolekus esitatud ettepanekuid või loa andmist välistavaid asjaolusid kaaluda ja nendega mittearvestamist põhjendada ning teha vastav kaalutlusotsus. Määruse nr 18 § 16 lg 1 kohaselt on taotluse kohta esitatud seisukohad muu hulgas asjaoluks, millest lähtudes vee erikasutusloa andja otsuse teeb. Seega ei too kohaliku omavalitsuse nõusoleku mitteandmine
-s ja määruses nr 18 toodud vee erikasutusloa andmise ja selle andmata jätmise regulatsiooni (määruse nr 18 §-d 16 ja 18 ning
§-d 9 ja § 91) arvestades vältimatult kaasa vee erikasutusloa taotluse esitamise võimatust ega vee erikasutusloa andmisest keeldumist.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.