2-17-11804/154

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 29.11.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-11804 Kohtuasi XX (X) avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks YY (Y) suhtes Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 25.07.2018 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik CC määruskaebus XX vastumääruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja XX (ik XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik I CC (ik XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Keiu Roosimägi ja Andrei Antosijev Puudutatud isik II YY (ik XXXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Jennsen Eestkosteasutus Rapla vald (Rapla Vallavalitsuse kaudu) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 25.07.2018 määrus muutmata, arvestades ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
2. Jätta määruskaebus ja vastumääruskaebus rahuldamata.
3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud YY-le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik
4. XX (avaldaja, ema) ja CC (puudutatud isik I, isa) sõlmisid abielu 04.01.2003 ja abielu lahutamise kohta tehtud maakohtu otsus asjas nr 2-15-12640 jõustus 24.11.
5. Vanemate abielust sündis XX.XX.XXXX Raplas YY (puudutatud isik II, laps), kes omandas sünnijärgselt Ameerika Ühendriikide kodakondsuse. Vanematel oli lapse suhtes ühine hooldusõigus.
6. aasta suvel kolis pere elama Ameerika Ühendriikidesse ja avaldaja kolis koos puudutatud isikuga II Eestisse tagasi
7. aasta keskel. Puudutatud isik II läks tagasi Ameerika Ühendriikidesse
8. aasta keskel, et käia seal koolis ja elada koos isaga. Puudutatud isik II tuli 06.06.2017 suvevaheajaks avaldajat külastama, aga 09.08.2017 teavitas avaldaja e-kirjaga puudutatud isikut I, et puudutatud isik II jääb Eestisse ja läheb Eesti kooli, millega isa ei nõustunud.
9. Avaldaja esitas 07.08.2017 Pärnu Maakohtule avalduse puudutatud isikuga I ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks puudutatud isiku II suhtes ning otsustusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste osas ning varahooldusõiguse alaealise lapse vara üle andmiseks avaldajale. 12.10.2017 esitas puudutatud isik I Harju Maakohtule avalduse puudutatud isiku II tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse ja see saadeti kohtualluvuse järgi lahendamiseks Pärnu Maakohtule. Maakohus liitis 14.11.2017 vanemate avaldused ühiseks menetlemiseks.
10. Maakohus tegi 29.01.2018 osamääruse ja jättis puudutatud isiku I taotluse lapse tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus puudutatud isik I kanda, v.a lapse õigusabikulud, mis jäid riigi kanda. Tallinna Ringkonnakohtus tühistas 18.05.2018 maakohtu määruse ja rahuldas avalduse puudutatud isiku II tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse, määras kindlaks tagastamise korra ja sunnivahendi. Puudutatud isiku II avalduse läbivaatamisega seonduvad menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jättis riigi kanda. Ringkonnakohtu määrus jõustus 19.06.
12. Kohus kinnitas 01.06.2018 esialgse õiguskaitse raames vanemate vahelise kompromissi, milles vanemad leppisid kokku, et avaldaja annab nõusoleku puudutatud isikul II koos puudutatud isikuga I lahkuda perioodil 01.06.2018 – 06.06.2018 Ameerika Ühendriikidesse. Puudutatud isik I kohustus tagama puudutatud isiku II tagasijõudmise Eesti Vabariiki 15.08.2018, kui selleks ajaks ei ole jõustunud kohtulahend, mille alusel puudutatud isik II tagastati Ameerika Ühendriikidesse.
13. Puudutatud isik I esitas 22.06.2018 taotluse lõpetada menetlus avaldaja avalduses vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks, sest Pärnu Maakohtul puudus selleks pädevus ja jätta avaldus rahuldamata. Samuti palus ta tühistada 01.06.2018 esialgse õiguskaitse määrus ja jätta menetluskulud avaldaja kanda.
14. Puudutatud isiku II esindaja riigi õigusabi korras leidis, et avaldus tuli jätta läbivaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel ja esialgse õiguskaitse rakendamise määrus tühistada. Eestkosteasutus nõustus puudutatud isik II esindajaga ning leidis, et menetluskulud tuli jätta avaldaja kanda. Avaldaja jäi avalduse juurde. Alternatiivselt palus avaldaja juhul, kui kohus ei ole pädev lapse hooldusõiguse küsimust täies mahus arutama, lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse vara suhtes, mis asub Eesti Vabariigis. Ühtlasi palus ta jõusse jätta esialgse õiguskaitse määrus. Maakohtu määrus
15. Maakohus jättis avaldaja avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks läbivaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel ja jättis rahuldamata puudutatud isiku I taotluse tühistada Pärnu Maakohtu 01.06.2018 määrus. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda, v.a puudutatud isiku II kulud, mis jättis riigi kanda. Kui vanemad elavad erinevates riikides, tuleb vanemliku vastutuse asjades rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel lähtuda Nõukogu 27.11.2003 määrusest (EÜ) nr 2201/2003, mis 2 käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (määrus nr 2201/2003). Nimetatud määruse art 8 lg 1 ja art 16 sätetest lähtuvalt sõltub kohtualluvus sellest, millises liikmesriigis on lapse harilik viibimiskoht ajal, mil avaldus kohtule esitatakse. Avaldaja avalduse esitamise ajal viibis puudutatud isik II Eesti Vabariigis. Kuni puudutatud isik I taotluseni tagastada puudutatud isik II Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni ja EL määruse nr 2201/2003 alusel, oli puudutatud isiku II harilik viibimiskoht nii Eesti Vabariik kui Ameerika Ühendriigid, sest puudutatud isik II oli sündinud ja elanud kuni kuuenda eluaastani Eesti Vabariigis ja pärast vanemate lahkuminekut kord ühes, kord teises riigis ning ta oli mõlema riigi kodanik. Määruse nr 2201/2003 art 10 järgi säilib lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas jõustunud lahendiga, et enne puudutatud isiku II ebaseaduslikku kinnipidamist oli puudutatud isiku II hariliku viibimiskoha riik Ameerika Ühendriigid. Seega oli hooldusõiguse küsimust pädev arutama Ameerika Ühendriikide kohus. Eesti kohtul selleks pädevus puudus. Avaldaja alternatiivse taotluse osas märkis kohus, et kohtu nõusoleku saamine alaealisele lapsele kuuluva varaga tehingu tegemiseks ei olnud seotud vanemate hooldusõiguse jagamise küsimusega. Eesti kohus oli küll TsMS § 99 järgi pädev seda asja arutama, kuid asja arutamist takistas teise vanema nõusoleku puudumine. Rahuldamata tuli jätta taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse tühistamiseks, sest määrusega ei rakendanud kohus esialgset õiguskaitset, vaid kinnitas vanemate vahelise kompromissi. Puudus õiguslik ja tegelik vajadus vanemate kokkuleppe tühistamiseks. TsMS § 172 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a puudutatud isiku II kulud, mis jättis riigi kanda. Praegusel juhul ei olnud põhjendatud menetluskulude jätmine avaldaja kanda, sest pahatahtlikuks ja oma õigusi kuritarvitavaks käitumiseks ei saanud pidada vanema soovi pöörduda kohtu poole olukorras, kus vanemad ei saavuta kokkulepet lapse suhtes ühise hooldusõiguse teostamises. Puudutatud isiku I määruskaebus
16. Puudutatud isik I palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Tühistatud osas palus puudutatud isik I teha uue määruse, millega jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõiglaselt. Avaldaja pöördus vale kohtu poole, millega tekitas puudutatud isikule I, kes ei ela Eesti Vabariigis ja ei valda eesti keelt, hulgaliselt kulutusi. Samal ajal ei kuritarvitanud puudutatud isik I oma õigusi. Avaldaja vastumääruskaebus
17. Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus jättis avalduse läbivaatamata ja teha uus määrus, millega lõpetada osaliselt avaldaja ja puudutatud isiku I ühine hooldusõigus puudutatud isiku II suhtes ja anda avaldajale puudutatud isiku II ainuhooldusõigus tema viibimiskoha määramise, haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste osas ning varahooldusõigus või alternatiivselt üksnes varahooldusõigus puudutatud isiku II vara üle, mis asub Eesti Vabariigis. Eesti kohtul oli pädevus asja arutada, sest avalduse esitamise ajal oli puudutatud isiku II harilik viibimiskoht Eesti Vabariigis. Samuti oli ta sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ning talle kuulus osa Eestis asuvast kinnisasjast. Vastupidine seisukoht diskrimineeris avaldajat ja takistas 3 oluliselt oma õiguste kaitsmist, sest isegi Eesti Vabariigis ei olnud avaldajal majanduslikult võimalik endale kvaliteetset õigusabi osutajat palgata, rääkimata siis Ameerika Ühendriikides. Samal ajal oli puudutatud isiku I palk kolm kuni neli korda kõrgem. Pealegi vajas puudutatud isik II enda kõrvale hella, pühendunud, kannatlikku ja väga empaatilist tugiisikut ning head eeskuju nagu oli avaldaja ning teda oli vaja kaitsta antisotsiaalse, iseka ja valeliku inimese eest nagu oli puudutatud isik I. Vastused määruskaebustele
18. Avaldaja palus jätta puudutatud isiku I määruskaebus rahuldamata. Avaldaja ei esitanud põhjendamatuid nõudeid ja ei kuritarvitanud oma õigusi.
19. Puudutatud isik I palus jätta avaldaja vastumääruskaebus rahuldamata. Avaldaja järjekindlalt kuritarvitas oma õigusi.
20. Eestkosteasutus toetas puudutatud isiku I määruskaebust ja ei toetanud avaldaja vastumääruskaebust. Eesti kohtul puudus pädevus puudutatud isiku II hooldusõiguse küsimusi lahendada.
21. Puudutatud isiku II esindaja riigi õigusabi korras leidis, et mõlemad kaebused tuli jätta rahuldamata. Määruse põhjendused
22. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 21 ja §-le 659 tuleb muuta kohtumääruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata. Määruskaebus ja vastumääruskaebus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebusest nähtuvalt vaidlustas puudutatud isik I maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis muud menetluskulud kui puudutatud isiku II õigusabikulud menetlusosaliste endi kanda ja avaldaja vaidlustas maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis avalduse läbivaatamata. Kuivõrd menetlusosalised ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles kohus jättis rahuldamata taotluse maakohtu 01.06.2018 määruse tühistamiseks, jättis puudutatud isik II õigusabikulud Eesti Vabariigi kanda, määrates puudutatud isikule II õigusabi osutanud advokaadi tasu suuruseks 60 eurot, on maakohtu määrus selles osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Esmalt käsitleb ringkonnakohus väiteid, mis puudutavad avalduse läbivaatamata jätmist ja seejärel menetluskulude jaotust. Maakohus leidis vaidlustatud määruses õigesti, et kohtualluvuse kontrollimisel tuli esmajoones lähtuda määruses nr 2201/2003 sätestatust. Samas ei nähtunud määrusest üheselt, missugust sätet kohaldades jõudis kohus järeldusele, et Eesti kohtul puudus pädevus asja menetleda ja missugune oli puudutatud isiku II hariliku viimiskoha riik, mille selge tuvastamine oli ülioluline kohtualluvuse kindlaksmääramisel. Kirjeldatud osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta. Õige kohtualluvuse kindlakstegemise keskne säte praegusel juhul on määruse nr 2201/2003 art 10, mis näeb ette kohtualluvuse lapseröövi korral. Viidatud sätte järgi säilitavad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral selle liikmesriigi kohtud oma pädevuse, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis ja iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on nõustunud äraviimise või kinnipidamisega või laps on elanud kõnealuses teises liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, 4 on saanud või peaks olema saanud teada lapse elukoha ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja pädevale asutusele ei ole esitatud lapse tagasitoomise taotlust, tagasitoomistaotlus on tühistatud ja uut ei ole esitatud, läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist elas, lõpetati vastavalt sama määruse art 11 lg-le 7 või eelnevalt nimetatud kohtus tehti eestkostet käsitlev otsus, mis ei hõlmanud lapse tagasitoomist. Kuivõrd puudutatud isik I esitas kohtule avalduse puudutatud isik II tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse ja kohus tuvastas praeguses tsiviilasjas tehtud osamääruses, et avaldaja pidas last ebaseaduslikult kinni ja enne lapse kinnipidamist oli lapse elukoht Ameerika Ühendriikides, mistõttu tuli laps Ameerika Ühendriikidesse tagastada, oli määruse nr 2201/2003 art 10 järgi hooldusõiguse küsimust pädev arutama Ameerika Ühendriikide kohus. Kohtualluvuse küsimust ei mõjuta see, kumb vanem on majanduslikult paremal järjel ja suudaks hõlpsamalt finantseerida kohtuvaidlust väljapool kodumaad või kumb vanem on lapsele parim kaaslane. Samuti ei mõjuta seda asjaolu, missuguses riigis on avatud lapse pangaarve või kus asub talle kuuluv vara. Kuna praegusel juhul sai puudutatud isik II hooldusõiguse küsimusi lahendada Ameerika Ühendriikide kohus, ei saanud maakohus läbi vaadata avaldaja avaldust, milles avaldaja palus ühine hooldusõigus osaliselt lõpetada mitmete isikuhoolduse küsimuste osas ja varahoolduse osas. Seejuures ei saanud Eesti Vabariigi kohus läbi vaadata avaldaja avaldust ka osas, milles avaldaja palus lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse vara suhtes, mis asub Eesti Vabariigi territooriumil. Menetluskulud jättis kohus õigesti TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel poolte endi kanda. Tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ja §-le 659 nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Vastuseks kaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtusse pöördumine ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks olukorras, kus vanemad ei saavuta kokkuleppeid lapse elu mõjutavates olulistes küsimustes, on õiguspärane meede. Selliselt käitunud vanema puhul ei ole õige väita, et ta kuritarvitab oma õigusi. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku I menetluskulud tema enda kanda. Vastumääruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab kohus TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja menetluskulud samuti tema enda kanda. Kokkuvõttes kannavad kõik menetlusosalised ise oma kulud, välja arvatud puudutatud isik II, kellele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu jääb riigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing Jõustunud Riigikohtu 20.03.2019 määruses toodud muudatustega RESOLUTSIOON 5
23. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
24. novembri
25. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-17-11804 muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.
26. Jätta määruskaebused rahuldamata.
27. Jätta A. S. A ja E. A kassatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
28. Jätta M. P. A riigi õigusabi korras määratud esindaja kassatsiooniastme menetluskulud riigi kanda. Esindajal ei ole Riigikohtus menetluskulusid tekkinud.
29. Arvata määruskaebustelt tasutud kautsjonid riigituludesse.
30. Jätta asja juurde võtmata E. A kassatsioonimenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid ja eemaldada need kohtute infosüsteemist. 6