KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Janek Laidvee Määruse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2019. a, Tallinn Haldusasja number 3-19-114 Haldusasi Aiandusühistu Pringi- Männi kaebus Viimsi V

§ 121lg 4, § 203 lg 1, § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Mittetulundusühingust Aiandusühistule Pringi- Männi tegeleb Metsaveere tee 8a Pringi külas Viimsi vallas asuva puurkaevu ja sellega seotud veetrasside haldamisega ning pakub oma liikmetele puhast joogivett. Kaebaja on kasutanud puurkaevu vee erikasutusloa nr L.VV/330334 alusel, mida on pikendatud kuni 31.03.
2. Kaebaja esitas Keskkonnaametile (KeA) 05.10.2018 tähtajatu vee erikasutusloa taotluse. KeA nõudis kaebajalt Viimsi Vallavalitsuse kooskõlastust vee erikasutuseks.
3. Kaebaja pöördus 08.10.2018 Viimsi Vallavalitsuse poole kooskõlastuse saamiseks. Viimsi Vallavalitsus keeldus 18.12.2018 korraldusega nr 732 „Nõusoleku mitte andmine Aiandusühistu Pringi- Männi vee-erikasutuseks“ kooskõlastuse andmisest.
4. Aiandusühistu Pringi- Männi esitas 18.01.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korralduse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 08.10.2018 taotlus uuesti läbi.
5. Kaebuse saamisel teeb halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku (

) §-s 120 sätestatud toimingud, muu hulgas kontrollib kohus, kas esineb aluseid kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebuse saab menetlusse võtta siis, kui vastavaid aluseid ei esine (

§ 120lg 2).

4.1. Kohtu hinnangul esinevad alused kaebuse tagastamiseks. Kaebus tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel.

3-19-114 4.2. Kaebaja on nõudnud Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korralduse nr 732 tühistamist ja Viimsi Vallavalitsuse kohustamist vaadata 08.10.2018 taotlus nõusoleku saamiseks uuesti läbi. Eelnevast võib järeldada, et kaebaja peab 18.12.2018 korraldust haldusaktiks. Kohtu hinnangul on vaidlustatud korralduse näol tegemist menetlustoimingu, mitte haldusaktiga. Nõusolek on antud vee erikasutusloa menetluses. Teisisõnu päädib menetlus vee erikasutusloa andmise või vee erikasutusloa andmisest keeldumisega. Nõusolek on üks menetlustoimingutest lõpptulemuseni jõudmisel. Nõusolekul ei ole regulatiivset iseloomu, selle eesmärgiks on kaasa tuua faktilised tagajärjed. Asjaolu, et nõusoleku andmisest on keeldutud, ei muuda menetlustoimingut haldusaktiks. Selliselt sarnaneb vee erikasutusloa menetluses antav kohaliku omavalitsuse nõusolek kooskõlastusega HMS § 16 mõistes. Teise asutuse nõusolekut on ka haldusprotsessi teoorias peetud menetlustoiminguks (K. Merusk ja I. Pilving „Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne“ Tallinn: Juura 2013, lk 71). 4.3.

§ 45

lg-ga 3 piiratakse isiku õigust pöörduda menetlustoimingu vaidlustamiseks kohtusse. Kaebeõiguse puudumisel on kohtul õigus kaebus

§ 121lg 2 p 1 alusel tagastada.

Tegemist on siiski diskretsioonilise alusega, mille rakendamiseks peab kaebeõiguse puudumine olema ilmselge kahtlusteta (vt RKHKo määrus haldusasjas nr 3-3-152-15, p 10). Kohtu hinnangul on kaebeõiguse puudumine ilmselge. 4.4.

§ 45

lg-st 3 tuleneb, et reeglina on menetlustoimingud vaidlustatavad koos lõpliku haldusaktiga. Eraldiseisvalt on menetlustoiminguid lubatud vaidlustada siis, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata haldusmenetluse lõplikust tulemusest või menetlustoiming toob vältimatult kaasa õigusvastase otsuse (vt RKHKo lahendid asjades nr 3-3-1-12-07, 3-3-1-1-10, 3-3-1-38-10). Teisisõnu on menetlustoimingu vaidlustamine võimalik, kui menetlustoiming riivab iseseisvalt isiku õigusi, sõltumata haldusmenetluse esemest, või kui menetlusviga on niivõrd tõsine, et juba menetluse käigus saab järeldada, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalselt õiguspärane. Seejuures sõltub menetlusvea olulisus konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-86-06, p 21). Kohtupraktikas on peetud siduvat kooskõlastust eelhaldusaktiga sarnanevaks menetlustoiminguks, mis on vaidlustatav nii enne lõpliku haldusakti andmist eraldiseisvalt (

§ 45

lg 3, samuti nt Riigikohtu 21.09.2011 otsus nr 3-3-1-5-11, p 18; 16.01.2014 määrus nr 3-3-1-4-13, p 19; Tartu Ringkonnakohtu 31.10.2014 otsus nr 3-13-711; 28.05.2013 otsus nr 3-12-74, p 11; 17.04.2012 otsus nr 3-11-382, p 13) kui ka pärast seda koos haldusmenetluse lõpptulemusena antud haldusaktiga. Praegu ei ole Viimsi Vallavalitsuse nõusoleku näol tegemist siduva menetlustoiminguga. VeeS-st ei tulene, et kohaliku omavalitsuse nõusoleku puudumine toob kaasa vee erikasutusloa andmisest keeldumise (VeeS § 9 lg 10). Kohaliku omavalitsuse nõusolek on sisuliselt kohaliku omavalitsuse arvamus või seisukoht. Nõusoleku puudumine ei välista vee erikasutusloa taotluse suhtes otsuse tegemist. VeeS § 2 p 13 kohaselt on vee erikasutusluba kiritõend tegevuse lubamiseks. VeeS § 9 lg 5 kohaselt otsustab vee erikasutusloa andmise otsustab KeA kaalutlusõiguse alusel. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada, kas vee erikasutusloa andmine on põhjendatud või mitte. Kui kohaliku omavalitsuse nõusolek oleks menetluse lõpptulemuse jaoks siduv, s.o kohaliku omavalitsuse nõusolek välistaks vee erikasutusloa taotluse esitamise ja sisulise menetlemise, otsustaks sisuliselt nõusolekut andev kohalik omavalitsus, kas isikul on õigus vee erikasutusluba taotleda või mitte. Selleks kohalikul omavalitsusel pädevust ei ole. Vee erikasutusloa annab KeA. 2

§ 43lg-st 2 tulenevalt ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee kohtunik 3