← Eesti

2-18-12108/32

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-12108 Tsiviilasi XX

) §-dele 116–118, 124, 127 ja 137 ning leidis, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine on laste ja ema huvides. Isa on pikema aja jooksul nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väärkohelnud lapsi ja ema, kellel on selle tulemusel tekkinud traumad ja käitumishäired, mis vajavad pikaajalist teraapilist ravi. Isal ei ole õnnestunud kohut veenda, et ta on võimeline laste hooldusõigust teostama ka osaliselt vastutustundlikult ja laste huve arvestaval viisil, sh selliselt et laste psüühikat ei kahjustaks füüsiline ja emotsionaalne vägivald laste, ema ja ka juures viibivate kolmandate isikute suhtes. 6.2. Suhtlusõiguse osas otsustas maakohus vaidlustatud määruse resolutsioonis peatada isa suhtlusõiguse laste suhtes ja märkis, et see taastatakse isa avalduse alusel, kui suhtlusõiguse taastamine vastab laste huvidele.

§ 143

lg 3 sätestab, et lapse huvides võib kohus piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise. Lastega tegelenud spetsialistid on seisukohal, et isaga suhtlemine võib lastele mõjuda väga kahjulikult ja seda tuleks vältida. Kohtu hinnangul on väikelaste puhul olulisem tagada lapsele stabiilne ja turvaline arengukeskkond, kui isaga suhtlemise jätkamine olukorras, kus isa käitub lapsi traumeerival viisil ega suuda konfliktiolukorras kontrollida oma tegusid. Kohus nõustus laste esindaja seisukohaga, mille kohaselt tuleks suhtlusõigus lastega peatada ja seda ei tule siduda mingi tähtajaga. Suhtlusõiguse teostamise peatamine kindlaksmääramata ajaks annab isale võimaluse tegeleda oma emotsionaalsete probleemidega ja püüda leida neile lahendus. Isal on võimalus suhtlusõigus lastega taastada peale seda, kui ta on läbinud vajalikud teraapiad ja viharavi ning spetsialist annab hinnangu, et lastega suhtlemine on lastele ohutu. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel. MÄÄRUSKAEBUS 7. Isa esitas 11. jaanuaril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada isa ja laste suhtlusõiguse peatamise osas. Menetluskulud palub isa panna menetlusosaliste endi kanda ja tagastada talle kaebuselt tasutud riigilõiv. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 7.1. Esiteks ei näe

§ 143

ega muud sätted ette suhtlusõiguse peatamist, vaid seda saab lapse huvides kas piirata (piiramise puhul määrab kohus tingimused, millisel juhul saab kohustatud vanem ja õigustatud laps oma suhtlusõigust teostada) või lõpetada. 7.2. Teiseks on suhtlusõiguse piiramine või lõpetamine väga erakordne meede ja eeldab vanemate ja laste huvide põhjalikku analüüsi, mida maakohus ei teinud. Isa seletustele ja 3

(6)tõenditele maakohus hinnangut ei andnud, vaid otsustas suhtlusõiguse peatamise peamiselt ema ütluste põhjal. 7.
  1. Kolmandaks tuvastas maakohus, et isa ja vanema poja suhe on väga halb, mis võib aga olla tingitud sellest, et isa oli liiga nõudlik, kohati ka järsk, kindlasti aga mitte vägivaldne. Samas on tõesti võimalik, et seniste ebakõlade tõttu vajab nendevahelise suhte taastumine aega. Siiski ei selgu vaidlustatud määrusest, mis põhjustel peatati isa suhtlemine kahe noorema pojaga. Menetluses ei väitnud üksi tunnistaja, spetsialist ega ka ema ise, et isa oleks nende suhtes käitunud vägivaldselt. 7.
  2. Neljandaks jättis maakohus kaalumata ja kasutamata

§ 143

lg-st 3¹ tuleneva võimaluse määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul, kuigi isa taotles menetluse kestel korduvalt õigust suhelda kahe noorema pojaga esialgu lastekaitsetöötaja juuresolekul, hiljem juba iseseisvalt. 7.

  1. Lõpuks märkis isa, et kuigi ta on nõus ühise hooldusõiguse lõpetamisega ja selles osas määruskaebust ei esita, palub ta siiski kaaluda, kas ühise hooldusõiguse lõpetamine täies ulatuses on laste huvides, sest kui emaga midagi juhtub, ei ole lastel enam hooldusõiguslikku vanemat. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. Ema, lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja ja eestkosteasutus vaidlesid kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
  3. jaanuaril
  4. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel suhtlusõiguse osas tühistada. Ringkonnakohus ei saa ise teha tühistatud osas uut lahendit, mistõttu saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.
  6. Sisuliselt esitas ema kohtule kaks avaldust, millest ühega palus reguleerida laste hooldusõigust ja teisega piirata isa suhtlusõigust. Määruskaebuse p 2.1 järgi vaidlustab isa maakohtu määrust ainult suhtlusõiguse osas. Sellega on hõlmatud ka maakohtu otsustus küsimuses, kuidas isa ja laste suhtlus taastada. Ülejäänud osas, st ühise hooldusõiguse lõpetamise ja emale üleandmise ning hooldusõigusega seonduvate menetluskulude jaotuse, aga ka laste esindaja kulude kandmise osas on vaidlustatud määrus TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Isa määruskaebuse lõpus esitatud seisukoht, et ühise hooldusõiguse lõpetamine täies ulatuses ei tarvitse olla laste huvides, pole käsitatav kaebusena vaidlustatud määrusele kõnealuses osas, sest kaebuse muudes osades on isa selgelt oma kaebuse ulatust piiranud. TsMS § 659 kaudu kohalduva § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida maakohtu määruse jõustunud osa käesoleva määruse resolutsioonis, sest maakohtul on TsMS § 563¹ teisest lausest tulenev kohustus saata määrus selle jõustumisest arvates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.
  7. Maakohus ei tuvastanud suhtlusõiguse piiramise otsustamiseks vajalikke asjaolusid ega arutanud neid menetlusosalistega piisavas ulatuses. Samuti ei nähtu vaidlustatud määrusest ega tsiviilasja toimikust, et maakohus oleks suunanud vanemaid otsima suhtlusõiguse vaidlusele lahendust kokkuleppel. Seetõttu tuleb saata asi maakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks 4

(6)(sarnaselt otsustatud ka nt Riigikohtu 5. novembri 2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, vt põhjenduste kohta eelkõige p 23). 11.1.

§ 143

lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult.

§ 143

lg 2 kohustab vanemat hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.

§ 143

lg 3 alusel võib kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise.

§ 143

lg 3¹ esimene lause näeb ette, et kohus võib määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul.

§ 143

lg 5 lubab kohtul rakendada samas paragrahvis nimetatud meetmeid ka omal algatusel. 11.2. Kui üldjuhul lahendab kohus vanemate vaidlust suhtlusõiguse üle selle vanema taotlusel, kes soovib lapsega suhelda, siis käesoleval juhul on lastega koos elav ema palunud peatada isa suhtlusõiguse lastega kuni noorema poja 3-aastaseks saamiseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et

§ 143

lg 3 võimaldab ka lapsega koos elaval vanemal esitada avaldus taotlusega teise vanema suhtlusõiguse piiramiseks või selle teostamise lõpetamiseks. Maakohus pidas lubatavaks ka taotlust suhtlusõiguse peatamiseks, samuti hindas taotluse põhjendatuks, aga ei lugenud end seotuks ema valitud ajalise piiranguga. 11.2.1. Vanema lapsega suhtlemise korra vaidluse lahendab kohus TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita perekonnaasjana. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti võimaldab

§ 143lg 5 kohtul valida suhtluskorra reguleerimiseks vajaliku meetme (Riigikohtu 5.

novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1113-14, p 22 viies lõik). Eelnev tähenda siiski, et kohus saaks avaldaja taotlust sisustada ulatuslikumalt kui seadus näeb ette vastavat liiki vaidluste lahendamise pädevusena. 11.2.2.

§ 143kehtib alates 9.

juulist 2014

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Riigikogu XII koosseis, 546 SE) sõnastuses. Viidatud seadusega ei muudetud sisuliselt praeguse kolmanda lõike sõnastust, mis vastab alates

jõustumisest kehtinud sama sätte esimesele lausele.

võeti seadusena vastu Riigikogu XI koosseisus eelnõuna nr 543, mis esitati parlamendile selle eelnõu kohaselt samasugusena nagu varasem eelnõu nr 55. Viimase seletuskirja järgi võib kohus suhtlusõigusega seotud küsimusi otsustada lapse huvidest lähtudes ja see võib sisuliselt tähendada suhtlusõiguse teostamise piiramist ühe või mõlema vanema jaoks (lk 35). 11.2.3.

§ 143

lg 3 ega eelmises alapunktis viidatud eelnõude sõnastusest ei nähtu seadusandja tahet anda kohtule pädevus peatada vanema suhtlusõigus lapse suhtes. Suhtlusõigus ei eelda vanemale lapse isikuhooldusõiguse kuulumist, see õigus tuleneb lähedasest sugulussuhtest ja on ühtlasi osa lihasele vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest (põhiseaduse § 27). Seega on õigus lapsega suhelda üldreeglina ka vanemal, kellel puudub lapse suhtes hooldusõigus (XI koosseis, 55 SE, lk 35; vt pikemalt Göttig, T, Uusen-Nacke, T. Lapsega suhtlust korraldav kohtulahend ja selle täitmine, Võrdlev analüüs, 2017, lk 7–8, kättesaadav https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/suhtlusoiguse_uuring27112017.pdf). Kohtupraktikas on samuti rõhutatud, et suhtlusõiguse korraldamine ei sõltu hooldusõiguse kuuluvusest (vt nt Riigikohtu 9. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21 neljas lõik). Seega ei saa suhtlusõiguse peatamise võimalust järeldada

§-st 140, mis käsitleb hooldusõiguse peatamist. 11.2.4. Maakohus on seega põhjendamatult otsustanud peatada isa suhtlusõiguse laste suhtes, sest sellist võimalust seadus ette ei näe. Suhtlusõigust saab

§ 143lg 3 alusel piirata või selle teostamise lõpetada.

Siinjuures saab eespool p-s 11.2.2 viidatud eelnõu nr 546 seletuskirja järgi piiramist sisustada eelkõige

§ 143lg-s 3¹ ette nähtud võimaluse kaudu (suhtlemine kolmanda isiku juuresolekul, vt lk 13). Kohtupraktikas on peetud lubatavaks ka piirangut viisil, 5

(6)et lahus elav vanem saab lapsega kohtuda last igapäevaselt kasvatava vanema teadmisel ja nõusolekul (Riigikohtu
  1. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, p 18 viies lõik). 11.
  2. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma lapse huve ja vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Selleks tuleb esmalt tuvastada, milline oht ähvardab last. Seejärel saab kohaldada tuvastatud ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (Riigikohtu
  3. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36 teine lõik;
  4. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14). Õige on kaebuse väide, et kahe noorema poja osas ei ole tuvastatud, milline oht lapsi ähvardab, kui nad isaga suhtlevad. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel eristama isa suhteid iga pojaga ja hindama neist igaühe puhul eraldi, kas suhtlusõiguse piiramine või selle teostamise lõpetamine on põhjendatud. 11.
  5. Lapse ja vanema suhtlemise korraldamise üks eesmärk on tagada vanemale võimalus tunda last ja säilitada või luua temaga isiklikud lähedased suhted. Teiseks tuleb suhtlemist reguleerides arvestada vanema kohustust lapsega suhelda (Riigikohtu
  6. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, p-d 26 ja 28). Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud isa kohustusi oma laste suhtes ja valinud piirangu sellest lähtuvalt. 11.5.

§ 143

lg-st 1 tulenevalt on eelduslikult lapse huvides see, et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Üksnes juhul, kui suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Kohus võib

§ 143

lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada, kui vanema ja lapse suhtlemine ei ole kooskõlas lapse huvidega ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu

  1. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-1516111, p 18 neljas lõik ja selles viidatud
  2. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20;
  3. märtsi 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19). Maakohus on küll õigesti sedastanud, et teeb lahendi laste huvidest lähtuvalt, aga määrusest ei nähtu, millised on need huvid iga poja osas ja kuidas vastab neile isaga üldse suhtlemisvõimaluse puudumine. Lähtudes

§ 143

lg 1 eeldusest ei saa seni tuvastatud ja isale ette heidetava varasema käitumise põhjal asuda seisukohale, et

§ 143lg-s 3¹ ette nähtud viisil suhtlusõiguse piiramine pole piisav. 12. Ts

MS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS § 463 lg 2, § 477 lg 1 ja § 477¹ lg 2 teise lause järgi tuleb sellest juhinduda ka hagita asja menetlust lõpetava määruse koostamisel. Maakohus ei võtnud vaidlustatud määruses seisukohta

  1. augusti 2018 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohta. Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada. Maakohtu
  2. augusti 2018 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tuleb tühistada, sest pärast hooldusõiguse kohta tehtud määruse jõustumist ei ole esialgse õiguskaitse korras hooldusõiguse reguleerimiseks enam vajadust (vrd Riigikohtu
  3. aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 18).
  4. Suhtlusõigusega seonduva vaidluse menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Siis saab maakohus lahendada ka isa taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. Nimelt sõltub TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitajale lõivu tagastamine sellest, kuidas otsustab kohus vastava kulu menetlusosaliste vahel jagada. Laste esindaja
  5. jaanuari 2019 tasutaotluse lahendab ringkonnakohus täna eraldi määrusega. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.