← Eesti

3-19-93/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Määruse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-93 Haldusasi OÜ KODU HALDUS kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu

) § 121 lg 4, § 204 lg 1). ASJAOLUD

  1. OÜ KODU HALDUS (kaebaja) esitas Eesti Advokatuurile taotluse aukohtu menetluse algatamiseks vandeadvokaat Kersti Põllu suhtes, kel puudus tsiviilasjas nr 2-15-19639 pärast põhimenetluses tehtud lõpplahendi jõustumist 07.08.2017 volitus M. J. M. esindamiseks ja tema nimel 15.11.2017 menetlusdokumendi esitamiseks.
  2. Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 15.11.20181 otsusega, et ei algata aukohtumenetlust K. Põllu tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu. Pärast tsiviilasja sisuliselt lahendava kohtumääruse jõustumist lahendas kohus määruskaebuse sama tsiviilasja raames, mistõttu tõlgendas advokaat seda sama tsiviilasja jätkumenetlusena, millele laienes võetud esindusülesanne. Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tegutseb advokaat kliendi parimates huvides. Kui pärast vaidlust sisuliselt lahendava otsuse jõustumist jätkub menetlus esialgse õiguskaitse kehtima jäämise küsimuses, laieneb võetud ülesanne ka sellele menetlusele. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi. Etteheiteid advokaadi tegevusele ei esitanud ka klient.
  3. Kaebaja esitas 16.01.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 15.11.2018 otsuse tühistamiseks ja aukohtu kohustamiseks taotlus uuesti lahendada. Põhjendused: 1 Allkirjastatud 12.12.
  4. 3-19-93 3.
  5. Kaebaja esitas pärast asjas nr 2-15-19639 tehtud lõpplahendi jõustumist Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Pärnu Maakohtu 28.09.2017 ja 19.10.2017 määruste peale. Määruskaebuse menetluse tulemusena mõistis ringkonnakohus kaebajalt välja M. J. M. advokaaditasu. Aukohtu otsusest selgub, et K. Põllul ei olnud õigust M. J. M. esindada, sest õigusabileping lõppes lõpplahendi jõustumisega, st enne kaebaja määruskaebuse esitamist. Kui toimub jätkumenetlus, siis peab isiku esindamiseks olema sõlmitud uus kliendileping. Kui endine esindaja võtab endale riski ja tegutseb esindusõiguseta (asjaajamise käsundita), siis pidi esindatav esinduse heaks kiitma enne lõpplahendi tegemist. Esindaja poolt kohtu eksitamine esindusõiguse olemasolu osas ja advokaadi suhtes kõrgendatud usalduse kuritarvitamine on õigusvastane. Samuti on õigusvastane M. J. M. kohtus esindamine tema teadmiseta, nõusolekuta ja heakskiiduta. Sellised õigusrikkumised on vaadeldavad distsiplinaarrikkumistena. 3.
  6. Aukohtu otsus on ebaseaduslik ja rikub kaebaja õigusi (omandiõigust rahale). Kui tuvastatakse, et K. Põld tegutses esindajana ebaseaduslikult, siis lähtudes Riigikohtu määrusest asjas nr 3-2-1-48-16 (p 11) saab kaebaja keelduda esindajatasu hüvitamisest või nõuda K. Põllult makstud esindajatasu hüvitamist. Tartu Halduskohus leidis asjas nr 3-17-940 tehtud otsuses (p 7.2), et kui kaebaja pidi advokaadi väärtegevuse tõttu kandma rahalist kahju, õigustab see aukohtu otsuse kohtus vaidlustamist. 3.
  7. Aukohtu otsus haldusaktina ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud nõuetele. Aukohus ei küsinud M. J. M. seisukohta, mis on oluline HMS § 11 lg 1 p 3 rikkumine. KOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 121

lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 5. Halduskohtumenetluse praktikas on korduvalt leitud, et advokatuuriseadus (AdvS) § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ja AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib halduskohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (

§ 44lg 1).

Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2018 määrus asjas nr 3-18-1203). Otsustusõigus selle üle, kas tegemist on süüteoga ja kuidas rikkumisele reageerida, kuulub aukohtule. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Aukohtu poolset kaalutlusõiguse teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võidakse sellega rikkuda (st advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud). Halduskohtul ei ole võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas (st kas aukohus on põhjendatult järeldanud, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused), vaid saab kontrollida üksnes aukohtu poolt menetlusreeglite järgimist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2018 määrus asjas nr 3-18-1466). 6. Ka praegusel juhul puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda advokaadi suhtes distsiplinaarsüüteo läbiviimist ja tema karistamist. Aukohtu otsus ei puuduta ühtegi kaebaja subjektiivset õigust, kohustust ega vabadust, seetõttu ei ole praegune kaebus esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebaja on saanud realiseerida oma õiguse esitada advokatuuri 2

(3)3-19-93 aukohtule taotlus advokaadi suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks. Aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Halduskohtul puudub pädevus sekkuda advokatuuri aukohtu pädevusse, teostada aukohtu asemel kaalutlusõigust ja aukohtule ette kirjutada, kas antud juhul tuleks menetlus algatada, kas advokaadi tegevuses tuleks distsiplinaarsüüteo tunnused tuvastada ja kas teda tuleks karistada.
  1. Ekslik on kaebaja arvamus, et kui aukohus tuvastaks, et M. J. M. advokaadil puudus esindusõigus pärast tsiviilasjas tehtud lõpplahendi jõustumist, ei peaks kaebaja täitma Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-19639 pandud kohustust hüvitada M. J. M. menetluskulu. Kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-19639 on jõustunud kohtulahend ja on seega täitmiseks kohustuslik. Kui kaebaja leidis, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti M. J. M. esindaja esindusõiguse kontrollimata ja mõistis seetõttu ebaõigesti tema menetluskulu kaebajalt välja, tulnuks ringkonnakohtu määrust vaidlustada määruskaebe korras. Ka juhul, kui aukohus tuvastaks K. Põllu poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise, ei võta see kaebajalt kohustust jõustunud kohtulahendit täita. Kui kaebaja leiab, et K. Põld on tekitanud kaebajale oma õigusvastase käitumisega kahju, on kaebajal võimalik esitada K. Põllu vastu tsiviilõiguslik nõue. Selle nõude esitamine ei eelda aukohtu poolset distsiplinaarsüüteo tuvastamist. Asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastatakse konkreetse vaidluse lahendamise käigus. Aukohtu otsus, millega ei tuvastatud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, ei takista kaebajal advokaadi vastu nõuet esitada. Seega ei puuduta aukohtu otsus kaebaja subjektiivseid õigusi ega takista tal oma õigusi kaitsta.
  2. Kaebaja viide Riigikohtu 13.06.2016 määrusele asjas nr 3-2-1-48-16 ei ole asjakohane, sest selles vaidlustati menetluskulud sama asja raames. Kaebaja ei ole asjas nr 2-15-19639 Riigikohtule määruskaebust esitanud. Erinevalt Riigikohtust puudub advokatuuri aukohtul pädevus menetlusosalisele kohtulahendiga pandud kohustusi muuta. Ka viide Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsusele asjas nr 3-17-940 ei anna alus kaebaja kaebeõiguse osas teistsuguse otsuse tegemiseks. Advokatuuri aukohus on vaidlusaluses otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. See, et kaebaja nende põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et otsust ei oleks põhjendatud ja see tuleks tühistada.
  3. Halduskohtu hinnangul ei ole aukohus teinud menetluses selliseid vigu, mis võinuks asja lahendust mõjutada ja annaks kaebajale aluse praeguse kaebuse esitamiseks. Aukohtu otsus ei ole HMS §-ga 54 vastuolus. M. J. M. ei olnud aukohtumenetluses menetlusosaline HMS § 11 lg 1 p 3 tähenduses, kes tulnuks menetlusse kaasata ja kelle arvamust tulnuks küsida. Tema arvamuse küsimata jätmine ei mõjuta kaebaja subjektiivseid õigusi.
  4. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus tühistamis- ja kohustamisnõuete esitamiseks ning kaebus tuleb selles osas tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel läbi vaatamatult.

11.

§ 104

lg 5 p 2 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 121lg 2 alusel.

Kuna kohus tagastab kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel, tuleb jätta kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot kaebajale tagastamata (

§ 104lg 5 p 2). /allkirjastatud digitaalselt/ 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.