lg 1 p 1,2 ja § 418 lg 1 järgi; AM süüdistuses
lg 1 p 1,2§ 22 lg 3 järgi; VT süüdistuses
lg 1 p 1,2§ 22 lg 3 järgi, üldmenetlus Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.mai 2018 otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Paata Sakhokia, tema kaitsja adv. Aadu Luberg, prokurör Saskia Kask Süüdistatavad Paata Sakhokia, AM. VT Kaitsjad Advokaadid Aadu Luberg, Madis Mahlapuu, Margus Viira Prokurör Saskia Kask RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 24.maist 2018 tühistada osaliselt ja nimelt: 1. Paata Sakhokiale
2. Osas, millega jäeti mõistmata Paata Sakhokiale
Teha tühistatud osas uus o t s u s: 1 1.
lg 1 alusel mõistetud üksikkaristuse raskeima suurendamise teel mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust. 2.
lg 1 alusel mõista Paata Sakhokiale lisakaristuseks riigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 8 (kaheksaks) aastaks.
lg 2 alusel arvutatakse väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu tähtaega süüdlase väljasaatmisest.
lg 1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust,
P. Sakhokia mõisteti süüdistuses
lg 1 p 2 järgi õigeks.
lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 6 kuud vangistust.
Sakhokia eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 13. juuli 2017.a. AM mõisteti süüdistuses
VT mõisteti süüdistuses
2 P. Sakhokialt mõisteti välja sundraha 750 eurot, kaitsjatasu 24 eurot ja ekspertiisitasu 147 eurot riigi tuludesse. KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti AM kaitsja tasu kokku summas 1314 eurot ja ekspertiisitasu summas 162 eurot riigi kanda. KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti VT kaitsja tasu kokku summas 1404 eurot riigi kanda. P. Sakhokia mõisteti
lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et tema 02.02.2017 ajavahemikus kell 13.50 kuni 13.52, viibides koos AM ja VT-ga Tallinnas XXX asuva hotelli Y esimesel korrusel, rikkus avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis tulenevad korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-st 1 ja p-st 2 /Avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt ning samuti on keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada/ ja § 54 /Avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk/. Nimelt läks koos M ja T-ga hotelli restoranis Q laua taga istunud WW juurde, kus lõi isiklike vaenulike suhete pinnalt WW rusika või jalaga vähemalt kaks korda pea piirkonda. WW asus P. Sakihokiale vastupanu osutama, kuid AM ja VT seisid P.Sakhokia ja WW vahele oma kehadega P.Sakhokiat kaitstes ja julgestades, võimaldades tal nende selja taga haarata relv. Haaranud oma jope alt tulirelva, tulistas P. Sakhokia WW vasaku jalasääre piirkonda, millega tekitas kannatanule lahtise säärehaava. Peale seda P. Sakhokia, AM ja VT kõik koos koheselt lahkusid hotellist. Sellise tegevusega oli ühtlasi häiritud samaaegselt juures viibinud kõrvaliste isikute avalik õigusrahu ja turvatunne. Süüdistus oli P. Sakhokiale esitatud ka
lg 1 p 2 järgi kuna ta kasutas avaliku korra rikkumisel relva e tulistas tulirelvast WW vasakusse jalasäärde. Maakohus mõistis P. Sakhokia õigeks
Kohus nõustus kaitsja seisukohaga, et
lg 1 p 2 näeb ette vastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud relva või relvana kasutatav muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades. P. Sakhokia süüdistusest on väljaloetav, et P. Sakhoka pani toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise kasutades relva. Kuivõrd süüdistuse kohaselt ei olnud tegemist relvaga ähvardamisega, vaid tegemist oli relva kasutamisega ehk tulistamisega P. Sakhokia poolt, siis on relva kasutamine hõlmatud
lg 1 p 1 kui avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine vägivallaga, vägivalla sisu seisnebki tulirelva kasutamises ja seeläbi kannatanule tervisekahjustamise tekitamises.
Sakhokia süüdi tulirelva ebaseaduslikus käitlemises, mis seisnes selles, et tema omandas eeluurimisel tuvastamata ajal kohas ja isikult ilma Relvaseaduse § 32 nimetatud relva või laskemoona soetamisloata ja sama seaduse § 34 lg 1,2, nimetatud tulirelva ja laskemoona loata tulirelva, mida hoidis enda valduses ja kasutas 02.02.2017 kella 13.50-13.52 ajal Tallinnas XXX asuva hotelli Y esimesel korrusel kuriteo toimepanemisel, kui tulistas WW-le vasaku jalasääre piirkonda ja tekitas sellega WW-le tervisekahjustuse. 3 Tulirelva ebaseadusliku käitlemisega pani P. Sakhokia toime
AM-le ja VT-le oli esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla
lg 1 p 1 ja 2 - § 22 lg 3 järgi selles, et nemad aitasid kaasa avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisele, mis oli toime pandud kasutades vägivalda ja tulirelva ja nimelt, nemad, viibides 02.02.2017 ajavahemikus kell 13.50 kuni 13.52, viibides koos P. Sakhokiaga Tallinnas XXX asuva hotelli Y esimesel korrusel, osutasid vaimset ja füüsilist kaasabi P. Sakhokia poolt toime pandud avaliku korra rikkumisele s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisele, mis tulenevad korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-st 1 ja p-st 2. Nad toetasid P. Sakhokiat, võimendades oma kohalolekuga P. Sakhokia autoriteetsust ja kannatanu ning juuresviibinud kõrvaliste isikute hirmu. Samuti tugevdasid nad P. Sakhokia tahet kuritegu toime panna seeläbi, et väljendasid enda juuresoleku ning kaitsevalmiduses olekuga valmisolekut tagada P. Sakhokiale võimalus kuritegu toime panna ning kaitsta P. Sakhokiat võimaliku kannatanu poolse vasturünnaku eest. Nii läksid nad koos Sakhokiaga hotelli restoranis Q laua taga istunud WW juurde, kus P. Sahokia lõi isiklike vaenulike suhete pinnalt WW vähemalt kaks korda rusika või jalaga pea piirkonda. WW asus P. Sakihokiale vastupanu osutama, kuid AM ja VT seisid P.Sakhokia ja WW vahele oma kehadega P.Sakhokiat kaitstes ja julgestades, võimaldades tal nende selja taga haarata relv. Haaranud oma jope alt tulirelva tulistas P. Sakhokia WW vasaku jalasääre piirkonda, millega tekitas kannatanule lahtise säärehaava. Peale seda P.Sakhokia, AM ja VT kõik koos koheselt lahkusid hotellist. Sellise tegevusega oli ühtlasi häiritud samaaegselt juures viibinud kõrvaliste isikute avalik õigusrahu ja turvatunne. Maakohus mõistis AMi ja VTi õigeks neile esitatud süüdistuses. Maakohus põhjendas õigeksmõistmist alljärgnevalt. Seadus nimetab ammendavalt kolm kaasaaitamise liiki: füüsiline, aineline või vaimne. Füüsiline kaasabi on täideviija tegevuse postiivne mõjutamine – nt. eeltingimuste loomine, takistuse kõrvaldamine, valvamine jms, aga ka füüsiline tegu, mis seisneb vägivallakuriteo korral kannatanu lahkumise takistamises. Aineline kaasabi näiteks süüteovahendi muretsemine, rahaline toetus, et muretseda süüteovahend, et sõita kohale vms. Vaimne ehk intellektuaalne kaasabi on täideviija psüühika postiivne mõjutamine – nt nõuanne, juhatus, süüteoplaani koostamine. Erinevalt kihutajast ei tekita vaimne kaasaaitaja täideviijas teotahet, vaid üksnes tugevdab või soodustab seda. Vaimne kaasaaitamine võib olla omakorda kahes vormis: tehniline tegu hõlbustav plaan või teotahte tugevdamine, motiivi tugevdamine, kõikuma löönud otsuse psüühiline kindlustamine, kahtluste hajutamine. Teo üldine kavandamine või selle heakskiitmine ei ole siiski intellektuaalne kaasaaitamine. Süüdistuse kohaselt heidetakse AM-le ja VT-l ette seda, et nemad osutasid vaimset ja füüsilist kaasabi P. Sakhokia poolt toime pandud avaliku korra rikkumisele sellega, et toetasid P. Sahokiat, võimendades oma kohalolekuga P. Sakhokia autoriteetsust ja kannatanu ning juures viibinud kõrvaliste isikute hirmu, tugevdasid P. Sakhoia tahet kuritegu toime panna seeläbi, et väljendasid endi juuresoleku ning kaitsevalmiduses olekuga valmisolekut tagada P. Sakhokiale võimalus kuritegu toime panna ning kaitsta P. Sakhokiat võimaliku kannatanupoolse vasturünnaku eest. Sisuliselt heidetakse AM4 le ja VT-le ette avaliku korra raskele rikkumisele kaasaaitamist - tegevustetusega. Karistusseadustiku mõtte kohaselt on kaasaaitamine võimalik eelkõige tegevusega. Tegevustetusega kõrvaldab ta takistuse passiivseks jäämisega, see on võimalik üksnes siis, kui isik on tegevuseks kohustatud ehk on garant. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokurör S. Kask, süüdistatav P. Sakhokia ja tema kaitsja A. Luberg. Prokurör S. Kask taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist AM ja VT õigeksmõistmise osas ning nende mõlema süüditunnistamist
lg 1 p 1, 2 - § 22 lg 3 järgi, samuti mõlema karistamist 6 kuu vangistusega, mis jätta mõlemal
Samuti taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist P. Sakhokia õigeksmõistmises ning süüdimõistmist
Sakhokiale mõistetud karistuse osas ja raskema karistuse mõistmist, s.o
lg 1 p 1, 2 järgi 4 aasta vangistuse mõistmist,
lg 1 järgi 2 aasta vangistuse mõistmist,
lg 1 alusel nende karistuste puhul kergema karistuse kaetuks lugemist raskemaga, mõistes liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Samuti taotleb prokurör kohaldada P. Sakhokia suhtes lisakaristusena
Oma taotlusi põhjendab prokurör alljärgnevalt. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et AM ja VT suhtes on tuvastatud vaid nende viibimine sündmuskohal ning leiab, et see järeldus ei tugine tõenditele. Sündmus toimus hetke jooksul ega ole otse kaamerasse jäänud, on salvestiselt (03.08.17 vaatlusprotokoll, fotod nr 11-18, vt aircam lett salvestis 13:51:48-58*) siiski näha, et all paremas nurgas toimub rüselus. Äratuntava isikuna osaleb seal M. Rüseluse ajal tema kõrval seisva T tabab kaamera vaid hetkeks, kuid konkreetsele salvestise lõigule eelnevaid ja järgnevaid kaadreid vaadates on selge, et tegemist on just TgAM ja T vahelt pressib ennast nende seljataha P. Sakhokia, jõudes sinna, teeb ta liigutuse nagu võtaks midagi jope alt. T ja M jäävad kaitsemüürina kannatanu ja Sakhokia vahele seisma. Järgmisel kaadril (vt camera 01 salvestis 13:51:40-47*), olles kaaslaste selja taha pääsenud, on Sakhokial käes relv, ta tulistab. Järgnevalt kõik kolm isikut lahkuvad. Sakhokia hoiab avalikult käes relva, tema kõrval astuvad hotelli väljapääsu poole T ja M, andes oma kehakeelega selgelt mõista, et on relvakandjaga koos, aktsepteerivad tema tegvust. T ja M toetasid P. Sakhokiat rüseluses osalemise, oma juuresviibimise ja kehakeelega, oma teojärgse käitumisega ning kõigil sündmuskohal viibinutel oli selge, et need kolm isikut tegutsevad koos. Nii saatsid T, M ja Sakhokia sündmuskohal olijatele selge signaali, et sekkumise korral on neil vastas kolmeliikmeline ühtne grupp, kellel on tulirelv. Oma sellise käitumisega T ja M tugevdasid P. Sakhokia teootsust ja lõid soodusolukorra kuriteo toimepanemiseks. Kaasaaitamistegu võib seisneda ka täideviija teootsuse tugevdamises või soodusolukorra loomises (RKL 3-1-1-69-02). Peale hotellist lahkumist lülitasid Sakhokia ja M oma telefonid välja, asusid ennast menetluse eest varjama, mis näitab, et M ka ise luges ennast selles kuriteos osalenuks. Sündmust pealt näinud tunnistajad, samuti häirekeskuse kõnesalvestused kinnitavad mh, et tulistaja ei olnud üksi ja kakluses/rüseluses kannatanuga osales mitu inimest, 5 sh on mitu tunnistajat viidanud otseselt T-le ja M-le. Tunnistaja KK nägi, et restoranis laua taga istus kannatanu, kelle juurde tulid 2-3 meest, misjärel tekkis tüli ja kakluskes täpset kakles ei oska öelda. Mälu värskendamise peale täpsustab, et nägi sündmuses osalemas T ja M, kes seisid kellegi vahele, seejärel toimus lask, mispeale tunnistaja peitis ennast baarileti taha. Tunnistaja LL kuulis sõnavahetust, nägi kähmlust, milles osalesid kannatanu ja kolm süüdistatavat – M, T ja Sakhokia. Ta küll ei ole enam kindel, milline oli kellegi roll ja kes mida täpselt tegi, kuid tunneb ära, et just need isikud selles sündmuses osalesid. Tunnistaja DD kuulis kõigepealt nõude klirinat, siis relva pauku, nägi kolme meest lahkumas, ühel oli nähtavalt käes relv, viimases tunneb kohtusaalis ära P.Sakhokia ning ühes tema kaaslases tunneb tunnistaja ära AM. Tunnistaja UU selgitab, et sisenes hotelli vahetult enne tulistamist, kuulis relva laadimise heli, pauku ning nägi relva P. Sakhokia käes, viimasega olid koos kaks meest, kes Sakhokiaga koheselt hotellist lahkusid. Tunnistaja AA kuulis relva pauku, nägi kolme meest lahkumas, ühel oli nähtavalt käes relv. Sündmus tekitas tunnistajale paanikahoo, külvas hirmu, halvas tema turvatunde. Tunnistaja OO kuulis nõude klirinat, nägi rüselust inimeste vahel, keegi hoidis kedagi kinni, sekkusid veel 23 meest, siis kuulis tunnistaja valju lasku, oli šokis, hirmul. Tunnistaja PP kuulis nõude klirinat, nägi kaklust 3-4 mehe vahel restorani sissekäigu/väljapääsu juures, misjärel kuulis tugevat pauku ning tundis hirmu. Sündmus toimus vaid mõne sekundi jooksul, seetõttu ei saagi me tunnistajatelt eeldada, et nad täpselt kirjeldaksid iga isiku rolli selles konfliktis, kuid kõik tunnistajad kinnitavad, et selles osales rohkem isikuid kui vaid kannatanu ja P.Sakhokia. Kõrvutades tunnistajate ütlused turvakaamerate salvestistega on selge, et nendeks isikuteks olid T ja M. Kannatanu WW ega tunnistaja AA ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks, isikud kuuluvad samasse seltskonda süüdistatavatega ning ei soovi avaldada, miks ja mis juhtus. Nende ütlused on vastuolulised, ebaloogilised, eluliselt ebausutavad. Seega maakohtu järeldused, et AM ja VT süüdistuses kirjeldatud tegevuse osas puuduvad tunnistajad ning turvakaametare videolt nähtub ainult nende viibimine sündmuskohal, ei vasta kohtus uuritud tõenditele.
Sakhokia õigeks, kuna süüdistuse kohaselt ei olnud tegemist relvaga ähvardamisega, vaid relva kasutamise ehk tulistamisega, mida katab sama koosseisu esimene punkt. Antud juhul hõlmab relva kasutamine endas ka sellega ähvardamist, mistõttu oligi P. Sakhokiale esitatud süüdistus
Vastupidise tõlgenduse puhul tekib olukord, kus pelgalt relvaga ähvardades on isikul raskem kvalifikatsioon ehk rohkem kvalifitseerivaid asjaolusid kui relva reaalselt kasutades. Kohus leidis, et P. Sakhokia süü kuriteo toimepanemisel oli keskmine, kuritegu oli toime pandud küll tulirelvaga, kuid isiklike vaenulike suhete pinnalt üksnes kannatanu WW suhtes ning teol raskeid tagajärgi ei olnud. Prokurör leiab, et pelgalt asjaolu, et tegu pandi toime tulirelvaga, tingib P. Sakhokia suurema süü. Vägivald oli toime pandud kasutades tulirelva, mitte ainult sellest tulistades, vaid tulistades teist inimest. Lisaks, tegu oli toime pandud keset päeva, avalikus kohas. Eesti riik ei saa endale täna lubada, et inimesed lahendavad tülisid nagu 90tel või arengumaa kommete kohaselt, tehes seda keset päeva avalikus kohas. Sellega näitab P. Sakhokia oma suhtumist inimestesse, riiki ja ühiskonna reeglitesse. Ta ei ole avaldanud vähimatki kahetsust, märki soovist oma käitumist muuta, uurimisele kaasa aidata. Vastupidi, peale teo 6 toimepanemist ta põgenes ja asus ennast varjama. P. Sakhokia elukohast on mh leitud kuulivest ja relva kabuur, kuid sündmuse ajal kasutatud tulirelva leitud ei ole. Kus see tulirelv täna asub ja keda see veel tulevikus ohustada võib, me ei tea. Seega on P. Sakhokia süü tema poolt toimepandud tegudes suurem kui keskmine. Olgugi et P. Sakhokia tegevus on kvalifitseeritud II astme kuriteona, on ta toime pannud äärmiselt raske kuriteo avaliku korra vastu. Just avaliku korra hoidmine on ühiskondliku turvatunde üks aluseid. Tänases olukorras, kus kogu Euroopa on terrorihirmus ja avalikus kohas tulistamised jm vägivaldsed avaliku korra rikkumised külvavad inimestesse hirmu ja ebakindlust, on selline tegu eriti vastutustundetu ja taunimisväärne. Ei saa lubada, et meie riigis elab teise riigi kodanik, kes siinseid reegleid millekski ei pea ning seab oma käitumisega ohtu ühiskonna turvalisuse. Seetõttu on vajalik P. Sakhokia suhtes täiendavalt kohaldada lisakaristusena
P. Sakhokia väljasaatmine on vajalik, et kaitsta avalikku korda kui õigusaktidest tulenevat elukorraldust, ühiskonna turvalisust. Ühestki P. Sakhokia käitumisaktist ega väljendusest ei saa välja lugeda, et tal oleks tahe astuda samme meie ühiskonna reeglite austamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikas on aktsepteerinud riikide õigust teatud juhtudel piirata kuritegudes süüdimõistetud välisriigi kodanike viibimist oma territooriumil. Riigil on õigus kontrollida, millistel tingimustel on välismaalasel õigus riiki siseneda ning sätestada välismaalaste riigis viibimise alused. Seega on riigil õigus välja saata kriminaalkorras karistatud isikud, kuna nad võivad kujutada ohtu riigi julgeolekule või turvalisusele. Riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil ning nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine on riigi huve arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles P. Sakhokia sidemete katkemise Eesti riigiga. P. Sakhokial on üks alaealine laps, kellega koos ta ei ela. Rahvastikuregistri järgi on P. Sakhokia elukohaks Tartu, laps elab Tallinnas XXX. P. Sakhokia endise XXX elukoha läbiotsimisprotokolli põhjal saab järeldada, et ühtegi last seal pole elanud ega viibinud. P. Sakhokia ei tööta, makse ei maksa, riigi ees kohustusi ei täida. Oma teoga on P. Sakhokia pannud oma lapse olukorda, kus viimane pole temaga tänaseks rohkem kui aasta kohtunud. Peale sündmust P. Sakhokia põgenes, varjas ennast pikalt Hispaanias, st mõtles ainult endale, enda heaolule ja mitte oma lapsele. Pärast vabanemist on tal võimalik lapsega suhelda telefoni ja e-lahenduste teel, kohtuda välismaal. Lapse rahalist toetamist väljasaatmine ei takista. Süüdistatav P. Sakhokia leiab esitatud apellatsioonis, et temale on mõistetud liiga range karistus ja taotleb selle kergendamist. Süüdistatava kaitsja A.Luberg leiab, et otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (KrMS § 338 p 3; KrMS § 339 lg 2) ning P. Sakhokiale mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (KrMS § 338 p 4). Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tunnistati P. Sakhokia süüdi
lg 1 järgi, tema õigeksmõistmist selles, samuti tühistamist
lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse osas ning leebemat karistust, liitkaristuse tühistamist ning juhul, kui jõusse jääb
Sakhokiale leebema liitkaristuse mõistmist. Samuti taotleb 7 kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti õigusabikulud P. Sakhokia kanda. Taotluste põhjendused on järgmised. Maakohus jättis lahendamata kaitsja esitatud taotluse valitud kaitsja kulude hüvitamiseks, mis kujutab endast KrMS § 339 lg 2 rikkumist. Süüdistuse sisu hinnates leiab kaitsja, et P. Sakhokiale süüdistuses inkrimineeritud
-i sätted jaotuvad lähtudes keerukusest ja kaitsja töömahult võrdselt, s.o 1/3, 1/3, 1/3. Kaitsja taotleb ringkonnakohtul apellatsioonide läbivaatamisel lahendada ka süüdistatava menetluskulude, so kulud valitud kaitsjale hüvitamine arvestusega, et isegi kui kaevatav otsus jääb muutmata, tuleks osaliselt kulud valitud kaitsjale hüvitada, selle aluseks on õigeksmõistmine
lg 2 p 2 järgi.
lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas leiab kaitsja, et selles esineb oluline puudus. Tulirelva käitlemine hõlmab erinevaid osategusid, mistõttu tuleb nii süüdistuses kui kohtulahendis näidata, millistele ebaseaduslikele käitlemisviisidele süüdlase tegu vastab (3-1-1-18-07 ). Relvaseadus § 1’ lg 2 selgitab, mis on relva käitlemine. P. Sakhokia süüdistuses puudub viide sellele sättele, mistõttu on oluliselt eiratud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 2), mida ringkonnakohus ei saa kõrvaldada. Kaitsja leiab, et kuigi süüdistuse kohaselt omandas P. Sakhokia tulirelva, siis ei viita ükski tõend sellele. P. Sakhokia hoidis tulirelva enda valduses. Kaitsja leiab, et on tõendamata ja selgusetu: kas peetakse silmas hoidmist ja / või valdamist – taaskord puudub viide Relvaseaduse § - le 1’ lg 2. P. Sakhokia kasutas tulirelva 02.02.2017 kuriteo toimepanemisel. Tulirelva kasutamine ei ole tulirelva käitlemise vorm Relvaseaduse § 1’ lg 2 mõttes, selline viide puudub Relvaseaduse § 1’ lg – s 2. Normivälise ehk blanketse viite puudumine süüdistuses tulirelva käitlemise konkreetse vormi osas tuleb tunnistada rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel, kuna eirab oluliselt süüdistatava kaitseõigust. P. Sakhokia tuleb seetõttu õigeks mõista süüdistuses
Maakohus ei viidanud, mis käitlemise vormiga on tegemist ning seda maakohus teha ei saanudki, kuna siis oleks ta asunud kõrvaldama süüdistuse puudusi kaitseõiguse arvelt. Karistuse osas leiab kaitsja, et P. Sakhokia ei ole isikuks, kellelt peaks olema 2 aastaks ja 6 kuuks vabadus võetud, mistõttu palub kaitsja karistuse kergendamist. Süüdistatava AM kaitsja adv. M.Mahlapuu esitas eelmenetluses kirjalikud vastuväited prokuröri apellatsioonile. Kaitsja palub jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata, kuna maakohus tuvastas õigesti, et AM-le on heidetud ette kaasaaitamist üksnes tegevusetusega. Mingisugust rüselust ei ole videolt näha ning veelgi vähem on näha, nagu osaleks selles M. Kohtule on esitatud objektiivse tõendina 6 CD plaati videosalvestisi erinevate turvakaamerate salvestustega. Nendest nähtub, et AM saabub WC-st tagasi hotelli fuajeesse, kui restoranis on midagi toimumas. Videosalvestuse protokollist (kohtueelse menetluse tl 58) nähtub, et AM liigub fuajeest tualett-ruumide poole kl 13:50 ning videosalvestuse protokollist (kohtueelse menetluse tl 62) nähtub et AM väljub tualettruumist alles kl 13:51:
MS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 nõuetele. On oluline selgitada, kas vaidlustatud kohtuotsuse näol on tegemist süüdimõistva või õigeksmõistva kohtuotsusega. Nimelt tunneb kriminaalmenetlus kahte liiki otsuseid ja vastavalt KrMS § 309 lg –le 1 on need süüdimõistev ja õigeksmõistev. Kohtukolleegiumi arvates ei ole kahtlust selles, et vaidlustatud kohtuotsuse näol on tegemist süüdimõistva kohtuotsusega ja seda olenemata asjaolust, et süüdistatav ühes temale esitatud süüdistuse punktis õigeks mõisteti. KrMS § 309 lg 2 defineerib õigeksmõistva kohtuotsuse ja nimelt õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud.
lg 3 sätestab kuriteo mõiste järgmiselt: Kuritegu on
-is sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine. Sellest võib teha ainukese järelduse ja nimelt, et ka
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritav süütegu on kuritegu ja see, kas esineb või ei esine veel kvalifitseerivaid asjaolusid kohtuotsuse liiki ei mõjuta. Oluline on ka süüvida sisuliselt Riigikohtu otsuses 3-1-1-85-08 väljaöeldud põhjendustesse, miks isiku osalisel õigeksmõistmisel tuleb teatud olukorras jätta õigusabi kulud riigi kanda. Nimelt selgitab Riigikohus, et vastasel korral satuks mingis teos õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut kuritegu menetletakse ühe ja sama või mitme erineva kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud isikute erinevaks kohtlemiseks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel. Kohtukolleegium rõhutab, et eraldi saab menetleda vaid erinevaid kuritegusid, mitte aga ühe kuriteo kvalifitseerivaid asjaolusid. 9 2.
Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, et P.Sakhokia süüdimõistmisel
lg 1 järgi on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning et esitatud süüdistuse tekst ise saaks kaasa tuua vaid süüdistatava õigeksmõistmise. Kohtukolleegiumi hinnangul on süüdistuses välja toodud kõik
lg 1 järgi etteheidetava kuriteo e tulirelva ebaseadusliku käitlemise olulised faktilised asjaolud. Relvaseaduse § 1-1 kohaselt ei ole relva kasutamine relva käitlemise viis ning ka § 10 sisu lubab väita, et relvaseadus teeb vahet relva käitlemise ja kasutamise vahel. Samas on konkreetseid kuriteo tehiolusid arvestades relva kasutamise fakt oluline faktiline asjaolu. Just see asjaolu lubab kindlalt väita, et P. Sakhokial oli tulirelv ja see oli tal olemas enne kuriteo toimepanemise momenti e et ta oli selle saanud enda valdusesse mingil ajahetkel, mida ei ole võimalik tuvastada ja mis ei ole ka süüküsimuse lahendamise seisukohalt oluline.
Käitlemine on defineeritud Relvaseaduse §-s 1-1: relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine. Arusaamatuks jääb kohtukolleegiumile kaitsja arusaam, et süüdistuses peab obligatoorselt olema ka viide nimetatud relvaseaduse paragrahvile ning ilma selle viiteta ei saa isikut süüd mõista sellise süüdistuse alusel. Vaidlust ei saa olla selles, et Relvaseaduse mõte on sätestada reeglid, kuidas tuleb käidelda relvi, kuidas toimub nende registreerimine jne. Seaduse § 1-1 mõte on selgitada seaduse lugejale seaduses kasutatud mõisteid. Kust tuleneb arusaam, et blanketes süüteokoosseisudes viidatakse süüdistuse sisustamise seisukohalt asjakohase seaduse mõisteid selgitavale paragrahvile, on kohtukolleegiumile teadmata, kuid fakt on see, et nii see ei ole ja ei peagi olema.
kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada relvaseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks tulirelva ebaseadusliku käitlemisena peab tuvastama, et selle teoga rikuti konkreetset relvaseaduse nõuet e viidata on oluline nendele relvaseaduse sätetele, milliste rikkumine on hinnatav tulirelva ebaseadusliku käitlemisena. See nõue on süüdistuses täidetud. Viidatud on relvaseaduse § 32 ja § 34 lg 1,2 e nendele sätetele, mis annavad aluse väita, et P. Sakhokia käitles sellist relva, mille käitlemiseks on vajalik relvaluba ilma vastava loata. Isiku süüdimõistmine sellise paragrahvi järgi, mis sisaldab erinevaid teokoosseise e antud juhul erinevaid käitlemisviise on eelkõige oluline, et süüdistus ja süüdimõistev kohtuotsus oleks adekvaatne teoühtsuse seisukohast e et süüdistusest ei tohiks aru saada selliselt, et isik on mõistetud süüdi eraldi iga käitlemisaktis. Süüdistus kirjeldab erinevaid käitlemisakte, kuid süüdistatakse isikut ühes teos s.o. ebaseaduslikus käitlemises. Tegemist on kõige tavapärasema ja lihtsakoelisema süüdistusega, mis
kuriteoskoosseisu võimalike tehioludest tulenevalt üldse esineda võib – isik kasutab kuriteo toimepanemise vahendina tulirelva, mille omamiseks ei ole tal luba. Selline ilma loata relva kasutamine aga tähendab alati seda, et ta on eelneval käidelnud seda relva (või näiteks haaranud selle omanikult vahetult enne kasutamist omaniku tahte vastaselt, mis moodustab juba omaette kuriteo) vähemalt ühe aga tavaliselt enamal relvaseaduses nimetatud käitlemisviisil. Ei saa eitada ka seda, et 10 väga mitmed käitlemisviisid on tegelikult kattuvad või hõlmavad üksteist. Esineb tõesti tehiolusid, kus on oluline tuvastada, kas ikka üldse soetas või ainult hoidis, kas valdas või hoidis, kuid antud juhul see tähtsust ei oma kuna P. Sakhokia on mõistetud süüdi relva ebaseaduslikus käitlemises ning teoainsuse või teomitmuse küsimus siin lahendamist ei vaja. Mis puudutab aga seda, et kohtupraktikas nimetatakse seaduses nimetatud käitlemisviisi – soetamine- omandamiseks (enamus Riigikohtu lahenditest leitavaid süüdistusi on just selliselt sisustatud) või enda valdusesse saamiseks (3-1-1128-12) e kasutatakse sünonüüme, siis olukorras, kus kõik kuriteo tehiolud on üheselt mõistetavalt hinnatavad ühise nimega – käitlemine – ning süüküsimuse lahendamise seisukohast ei oma see kvaliftseerivat tähtsust, ei ole see ka süüdistusele etteheidetav ega saa mingil juhul kaasa tuua isiku õigeksmõistmist. 3.
Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga selles, et P.Sakhokia avaliku korra raske rikkumine tuleb kvalifitseerida lisaks § 263 lg 1 p-le 1 ka p 2 järgi e sellise avaliku korra raske rikkumisena, mis on toime pandud relvaga ähvardades. Kindlasti ei saa aga relva kasutamist e relvast tulistamist võrdsustada vägivallaga ähvardamisena. Ähvardamine on omaette kuriteokoosseis, mille teokirjeldus on antud
. Relva kasutamine tervisekahjustuse tekitamise vahendina e kuriteo toimepanemise vahendina hõlmab p 1 koosseisu. Näiteks Riigikohtu otsusest 3-1-1-15-17 on näha, et isikule, kes lõi noaga kannatanut, tekitades kehavigastuse oli esitatud süüdistus ainult
Seega ei ole ka prokuratuuri seisukoht järjekindel. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et ebaloogiline oleks seaduse kohaldamisel see, et kui isik peksab ja tulistab, kvalifitseerub tema käitumine ühe kvalifitseeriva tunnuse alusel, kuid kui tema teod on kergemad e et ta peksab ja ähvardab, siis kahe tunnuse alusel. Kohtu jaoks ei ole see tegelikult sedavõrd segavaks asjaoluks, sest karistuse mõistmisel süü suuruse hindamisel on esmase tähtsusega süü suurus, mida hinnatakse kuriteo tehiolude, mitte sedavõrd kvalifitseerivate asjaolude arvu järgi. Kui lugeda
kommentaari 3.2.4, siis põhimõtteliselt ei saaks esineda üheaegselt kahte punkti e p 1 ja p 2, arvestades, et tegemist on ühe teoga teoainsuse seisukohast, ka sel juhul, kui isik lööb ja ähvardab relvaga. Relvaga ähvardamine kujutab endast psüühilist vägivalda ja kvalifitseerub samuti p 1 järgi. Kohtukolleegium eeldab, et p 1 hõlmab endast igasugust isikuvastast vägivalda sh psüühilist e ähvardamist, olgu see relvata või relvaga ja vaidlusalune p 2 kvalifitseerub neil juhtudel, kui ähvardus ei ole adresseeritud konkreetse(te)le isiku(te)le e kui ei ole tegemist
See on seaduse loogilise tõlgendamise ainuvõimalik järeldus. 4. AM ja VT süü osas. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga ka süüdistatavate AM ja VT käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Süüdistuses kirjeldatakse AM ja VT kaasaaitamistegu e kirjeldatakse nende käitumist sündmuskohal järgmiselt – läksid koos P.Sakhokiaga hotelli restoranis Q laua taga istunud WW juurde, kus P. Sahokia lõi isiklike vaenulike suhete pinnalt WW vähemalt kaks korda rusika või jalaga pea piirkonda. WW asus P. Sakhokiale vastupanu osutama, kuid AM ja VT seisid P.Sakhokia ja WW vahele oma kehadega P.Sakhokiat kaitstes ja julgestades, võimaldades tal nende 11 selja taga haarata relv. Haaranud oma jope alt tulirelva tulistas P. Sakhokia WW vasaku jalasääre piirkonda, millega tekitas kannatanule lahtise säärehaava. Peale seda P.Sakhokia, AM ja VT kõik koos koheselt lahkusid hotellist. Sellise tegevusega oli ühtlasi häiritud samaaegselt juures viibinud kõrvaliste isikute avalik õigusrahu ja turvatunne. Oma apellatsioonis kirjeldab prokurör mõne hetke vältel toimunud sündmust ja väidab, et AM ja VT osalesid rüseluses. Süüdistuse etteheide AM-le ja VT-le lubab kindlalt väita, et nad isiklikult avalikku korda ei rikkunud ega kannatanu suhtes vägivalda ei kasutanud. Vastasel juhul oleksid nad kaastäideviijad. Mis puudutab prokuröri väidet, et nad osalesid rüseluses, siis selline väide ei ole juriidiliselt korrektne.
sätestab §-s 20 kaks teo toimepanemise vormi – täideviimine ja osavõtt, kusjuures viimane seisneb kihutamises (§ 22 lg 2) ja kaasaaitamises (lg 3). Kakluses ja kallaletungis osalemise nendes sätetes toodud osavõtu mõistele ei vasta. Avaliku korra raskes rikkumises osalemine karistatav ei ole, sest nõutav tagajärg välistab selle (
Samuti
-1 sätted tulevad kohaldamisele vaid siis, kui ei ole võimalik tuvastada konkreetset tagajärje tekitajat olukorras, kus kõik peksid, lõid jne. Avaliku korra raske rikkumise puhul ei ole ründajate tegevusele juriidilise hinnangu andmise seisukohast ka oluline, kelle löök, mis tagajärje tekitas, sest igasugune vägivald juba annab aluse rääkida avaliku korra raskest rikkumisest.
-1 kohaselt on kakluses ja kallaletungis osalemine karistatav, kui sellega kaasneb surm või raske tervisekahjustus ning kui ei ole võimalik tuvastada, kes vähemalt kahest ründajast tagajärje tekitas. Prokurör hindab süüdistatavatele AM-le ja VT-le süüdistuses omistatud tegevust – läksid koos P.Sakhokiaga kannatanu laua juurde, seisid nende vahele ja lahkusid koos P.Sakhokiaga – järgmiselt: koos kannatanu juurde minek näitab, et nad toetasid P.Sakhokiat ja võimendasid oma kohalolekuga P. Sakhokia autoriteetsust ja kannatanu ning juures viibinud kõrvaliste isikute hirmu. Samuti tugevdas see P. Sakhoia tahet kuritegu toime panna seeläbi, et väljendas enda ning VT juuresoleku ning kaitsevalmiduses olekuga valmisolekut tagada P. Sakhokiale võimalus kuritegu toime panna ning kaitsta P. Sakhokiat võimaliku kannatanu poolse vasturünnaku eest. AM ja VT seismist P.Sakhokia ja WW vahele on süüdistus hinnanud mitte ainult P.Sakhokia kaitsmiseks vaid ka P.Sakhokia julgestamiseks ja relva haaramise võimaldamiseks. Kohtukolleegium leiab, et selleks, et näha AM ja VT käitumises kaasaaitamistegu selliselt nagu seda väidab süüdistus, omab eelkõige ja olulisel määral tähtsust siiski küsimus süüdistatavate AM ja VT tahtlusest, mida prokurör oma apellatsioonis sõnagagi ei maini, tõendamisest rääkimata. Ei piisa sellest, kui kõrvalistele isikutele tundub, et tegemist on koostegutsevate isikutega. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda
Selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist. Voluntatiivse elemendi tuvastamine on kaudse tahtluse tõdemiseks otsustava tähtsusega, sest just selle kaudu piiritletakse kehtivas karistusõigusdogmaatikas kaudset tahtlust kergemeelsusest. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kuriteost 12 osavõtja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatuma välja selle kõikide objektiivsete ja subjektiivsete elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel. Kaasaaitaja peab seega teadma, et ta toetab teatud kindlat võõrast tegu ja kuritegu viiakse lõpule tema teopanuse toel. Eluliselt ei ole välistatud, et tõesti P.Sakhokial oli soov minna kannatanu juurde omavahelisi suhteid klaarima ja ta kutsus ükskõik, millisel ettekäändel kaasa ka temaga koos olnud AM ja VT. Sõnaline suhete klaarimine sh ka emotsionaalselt ja žestikuleerides rääkimine seni kuni ei ületata teatud detsibellide taset, mis muutub häirivaks teistele isikutele, ei ole avaliku korra rikkumine ja selliseid nö omavahel kraaklevaid inimesi võib näha iga päev ja igas kohas. P. Sakhokial endal ju võis olla ka mingi visioon sellest, et kui sõnadest ei piisa, võtab ta kasutusele käed ja kui vaja siis ka relva, mis tal kaasas oli. Kohtukolleegium leiab, et samas ei saa aga väita ja seda paljasõnaliselt, ilma ühelegi sellekohasele tõendile viitamata, et AM ja VT oleksid pidanud vähemalt möönma, et P. Sakhokia hotellis keskpäeval paljude juuresolekul sellise actioni korraldab. Füüsilise kaasaaitamisena näeb prokurör süüdistatavate tegevust pärast seda, kui P. Sakhokia oli WW löönud ja viimane asus P. Sakihokiale vastupanu osutama. Nimelt, AM ja VT seisid P. Sakhokia ja WW vahele oma kehadega ning süüdistuse versiooni kohaselt tegid seda selleks, et P. Sakhokial oleks võimalus relv taskust haarata. Ka siin peab kohtukolleegium nentima, et ei saa nii paljasõnaliselt selliseid järeldusi teha. Selleks, et omistada süüdistatavate sellisele käitumisele e kannatanu ja P.Sakhokia vahele seismisele kaasaaitamisteona kuriteo toimepanemise soodustamine, peab olema eelnevalt tõendatud, et nad olid üldse relva olemasolust P. Sakhokial teadlikud ning vähemalt möönsid selle kasutamise võimalust. Ei süüdistuses ega apellatsioonis ei ole selle asjaolu kohta jällegi sõnagi. Ilma nimetatud olulise asjaolu tuvastamiseta on tegemist pigem sotsiaaladekvaatse käitumisega e neile ootamatult alanud füüsilise konflikti edasise arengu tõkestamine. Eelkirjeldatud tühimikku süüdistatavate AM ja VT süüküsimuse lahendamisel ei täida ka sellised asjaolud nagu koos sündmuskohalt lahkumine, lahkudes relva nägemine P.Sakhokia käes, varasemalt temaga koos kuriteo toimepanemine, varasemad sõprussuhted jne, millistele on apellatsioonis rõhk asetatud. Kohtukolleegium ei pea asjassepuutuvaks prokuröri poolt tehtud viidet Riigikohtu otsusele 3-1-1-69-
Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtus uuritud tõenditega ja maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga on tõendamist leidnud süüdistatavate AM-le ja VT-le süüdistuses omistatud objektiivne käitumine – nad läksid koos P. Sakhokiaga kannatanu juurde, nad seisid pärast seda, kui P.Sakhokia oli kannatanut löönud kannatanu ja P.Sakhokia vahele ning nad lahkusid ka koos P.Sakhokiaga sündmuskohalt. Sellest aga ei piisa, et teha järeldusi, mis on tehtud süüdistuses. Kohtukolleegiumi arvates on prokuröri versioon toimunust jäänud paljasõnaliseks ja on üles ehitatud pelgalt oletustele. Eeltoodut arvestades jätab kohtukolleegium maakohtu õigeksmõistva otsuse AM ja VT suhtes muutmata. 5. P. Sakhokiale mõistetud üksikkaristuste, liitkaristuse ja lisakaristuse osas. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga osas, mis puudutab P.Sakhokiale mõistetud liitkaristust ja lisakaristuse mõistmise vajalikkust. Kuivõrd lisakaristus omab samuti mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele, peab kohus arvestama karistuse mõistmisel ka sellega, et kõrvuti põhikaristusega karistatakse süüdistatavat ka lisakaristusega. Kohtukolleegium nõustub sellega, et P.Sakhokia poolt toimepandud kuritegude tehiolud annavad põhjendatud aluse rääkida üle keskmise suurusest süüst ja seda just seetõttu, et avaliku korra rikkumine, mille käigus kasutatakse tulirelva, on oma raskuselt tunduvalt intensiivsem nö klassikalisest avaliku korra rikkumisest. Ka tulirelva ebaseadusliku käitlemise tehiolud räägivad üle keskmisest suuremast süüst – on vahe, kas tulirelva käitlemine seisneb selles, et kellelgi jääb korterisse pärast relva seadusliku omaniku surma relv nö igaks juhuks hoiule või isik soetab ebaseaduslikult tulirelva, mida ta kartmatult kaasas kannab ja seda avalikus kohas päise päeva ajal kõrvaliste isikute juuresolekul ka kasutab. Nagu kohtukolleegium juba märkis, on süüdistatavale ka lisakaristuse mõistmine põhjendatud. Lisakaristusena näeb 14 väljasaatmine ette ka sissesõidukeelu, mis on kindlustusliku iseloomuga karistusõiguslik meede selleks, et vältida välisriigi kodaniku poolt uute kuritegude toimepanemist. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Ehk siis, kohaldatavad õigusjärelmid – antud juhul põhi-ja lisakaristus – võivad ka üksteist teatud määral kompenseerida. Kinnituseks, et ka seaduseandja on kuritegusid toimepannud välisriigi kodanikele võimaluse korral, kindlasti kuriteo raskusest olenevalt, karistuse mõistmisel pidanud just väljasaatmise ja sissesõidu kohaldamisega karistamist enam oluliseks, kui seda on põhikaristus, on kohtukolleegiumi arvates ka KrMS §-s 416 lg 1 täitmiskohtunikule antud õigus loobuda mõistetud tähtajalise vangistuse täitmisele pööramisest, kui süüdimõistetu saadetakse riigist välja. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kuritegude tehiolude pinnalt vääriks süüdistatav rangemaid üksikkaristusi, kui seda on maakohtu poolt mõistetud karistused, kuid arvestades, et kohtukolleegium mõistab süüdistatavale ka lisakaristuse ei ole alust üksikkaristuste suurendamiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb liitkaristuse mõistmisel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Riigikohus on seisukohal, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (3-1-1-20-16). Kohtukolleegium leiab, et kahe kuriteo tehiolusid kogumis hinnates ja sel alusel süü suurust hinnates, on süü suurusele adekvaatne karistus kuritegude kogumi eest üksikkaristuste täieliku liitmise teel saadav 4 aastane vangistus. Nagu eelnevalt kohtukolleegium juba leidis, tuleb süüdistatavale mõista ka lisakaristus
Ohutu elukeskkonna ja turvalise riigi üks tunnus on avalik kord ja selle mõtestatud kaitsmine. P.Sakhokia kuriteod on suunatud just avaliku korra vastu. Võitlus kuritegevusega on avaliku korra kaitsmisel oluline.
54 sätestab ühe võimaluse võitluseks kuritegevusega. Rahvusvahelise õiguse kohaselt igal riigil vabadus otsustada, millisel hulgal ja mis tingimustel on välismaalastel õigus riigis viibida, aga ka otsustada millistel juhtudel saata riigist välja kriminaalkorras karistatud teise riigi kodanikud. Kuriteo toime pannud inimese riigist väljasaatmise ja sissesõidukeelu kasutamise mõte seisneb selles, et ennetada ja vältida seeläbi teiste riikide kodanike poolt kuritegude toimepanemist Eestis. Prokurör märgib põhjendatult, et ei saa lubada, et meie riigis elab teise riigi kodanik, kes siinseid reegleid millekski ei pea ning seab oma käitumisega ohtu ühiskonna turvalisuse. P.Sakhokia pani toime äärmiselt intensiivse avaliku korra rikkumise hotelli ruumides e kohas, kus viibib palju Eestisse saabunud turiste ning sellise sündmuse – keset päeva hotelli restoranis tulistamine – tunnistajaks sattumine jätab äärmiselt negatiivse märgi iga inimese mällu, kes juhuslikel asjaoludel sündmuse pealtnägijaks sattus ja kahjustab mitte ainult hotelli ja restorani mainet vaid ka riigi mainet.
Süüdistatav peab olema välisriigi kodanik
lg 1 kohaselt võib kohus süüdimõistetule mõista lisakaristusena riigis väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Prokurör on taotlenud sissesõidukeelu mõistmist ülemmääras. Kohtukolleegium leiab, et ülemmäär oleks põhjendatud esimese astme kuritegude puhul ja seetõttu peab teise astme kuriteo eest mõistetav sissesõidukeeld olema alla ülemmäära. Samas aga peab kohtukolleegium vajalikuks teha viite VSS paragrahvile 7-4, mille lõige 1 sätestab: lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Seega isikuid, kes ei ole kohtuotsusega süüdi mõistetud e kes ei ole Eestis kuritegusid toime pannud ning kelle suhtes ei ole kohtu otsusega mõistetud väljasaatmist kui lisakaristust, võib lahkumisettekirjutusega välja saata ja keelata riiki sisenemine 3-5 aastaks. Kohtukolleegiumi hinnangul annab seaduste loogiline tõlgendamine aluse järeldada, et kuriteos süüdimõistetud isikute puhul peaks olema sissesõidukeelu tähtaeg pikem, kui 5 aastat. Arvestades juba eelnevalt korduvalt rõhutatud P.Sakhokia poolt toimepandud kuritegude tehiolusid ja sellest tuleneval tema isiku ohtlikkust, peab kohtukolleegium õiglaseks sissesõidukeelu määraks 8 aastat. Süüdistatava P.Sakhokia kaitsja adv. A.Luberg leiab, et prokuröri poolt lisakaristuse mõistmise taotlus on juba põhjendamatu ja seda seetõttu, et esialgselt kokkuleppemenetluse läbirääkimistel sellest juttu ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et see asjaolu ei saa välistada kohtu poolt lisakaristuse mõistmist üldmenetluses ja kohtul oleks see õigus jäänud ka sel juhul, kui prokurör ei oleks üldse taotlenud lisakaristuse mõistmist. 6. Apellatsioonimenetluse kulude osas. Maakohtu otsuse kõigi süüdistatavate osas on vaidlustanud prokurör, mis tähendab seda, et süüdistatavate poolt kantud ja kandmisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud jäävad riigi kanda. Kaitsjad esitasid alljärgnevalt taotlused: Süüdistatava AM kaitsja adv. M.Mahlapuu esitas kaks tasutaotlust. Esimeses taotluses on kaitsetoimingute – apellatsiooniga tutvumine ja vastuväidete esitamine – eest taotletav tasu 3 tunni eest koos käibemaksuga 180 eurot. Teises taotluse taotleb kaitsja kohtuistungil osalemise eest 1 tunni ulatuses koos käibemaksuga 60 eurot. 16 Kokku on taotletav tasu 240 eurot. Süüdistatava VT kaitsja adv.M.Viira esitas tasutaotluse 2 tunni ulatuses koos käibemaksuga. 1 tund apellatsiooniga tutvumise eest ja 1 tund kohtuistungil osalemise eest. Kokku on taotletav tasu 120 eurot. Kohtukolleegium peab ajakulu põhjendatuks ning leiab, et need kuuluvad hüvitamisele. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 4 p 4 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja nimelt P.Sakhokiale mõistetud liitkaristuse ja lisakaristuse osas. /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 22.03.2019 otsusega RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2018. a otsus osas, millega Paata Sakhokiale mõisteti
lg 1 alusel lisakaristuseks riigist väljasaatmine koos 8aastase sissesõidukeeluga.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.