← Eesti

3-18-1923/9

Obsah (8)§ 235§ 152§ 207§ 155§ 204§ 104§ 108§ 210

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 5. märts 2019, Tallinn 3-18-1923 Haldusasja number

§ 235lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Päästeamet kohustas
  2. veebruari
  3. a ettekirjutusega nr 7.2-6.5/347 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kärdla Johannese Koguduse MTÜ-d (MTÜ) rajama talle kuuluvasse ärihoonesse (aadressil Põllu 1, Kärdla) kogu hoonet hõlmava automaatse tulekahjusignalisatsiooni. Ettekirjutus tuli täita
  4. juuliks
  5. 3-18-1923
  6. Päästeamet (PA) pikendas
  7. juulil
  8. a ettekirjutuse täitmise tähtaeg ning lükkas sunniraha 800 euro rakendamise edasi kuni
  9. septembrini
  11. Päästeamet (PA) teavitas
  12. oktoobri
  13. a teavitusega nr 7.2-2.4/16465-2 kaebajat, et kuna
  14. septembri
  15. a järelkontrolli tulemusena selgus, et ettekirjutus on täidetud osaliselt, tuleb rakendada MTÜ-le sunniraha 600 eurot. Sunniraha tasumise tähtaeg oli
  16. oktoober
  18. MTÜ esitas
  19. oktoobril 2018 halduskohtule kaebuse, milles nõudis sunniraha sissenõudmise keelamist. Kaebaja väitis, et ettekirjutust asuti täitma enne sunniraha tasumisest teavitamist. Kaebaja võttis enne sunniraha rakendamise teavituse saamist pakkumise ja sõlmis lepingu automaatse tulekahjusignalisatsiooni paigaldamiseks
  20. augustil 2018 ja
  21. augustil
  22. Sunniraha ei saanud rakendada, kuna kaebaja asus ettekirjutust täitma ja edasine täitmine ei sõltunud enam tema tegevusest.
  23. PA märkis
  24. jaanuari
  25. a vastuses halduskohtule, et halduskohtul tuleks menetlus lõpetada, sest kaebaja täitis ettekirjutuse kohtumenetluse ajal (s.o
  26. detsembril 2018) ning seetõttu puudub Päästeametil õiguslik alus sunniraha rakendada. PA väljastas selle kohta kaebajale
  27. jaanuari
  28. a kirja nr 7.2-2.4/949-1 „Sunniraha sissenõudmisest loobumine“. PA lisas, et ta ei võta kaebust õigeks ega esita taotlust menetluse lõpetamiseks. PA avaldas arvamust, et keelamiskaebus on muutunud alusetuks.
  29. Kaebaja asus
  30. veebruari
  31. a vastuses seisukohale, et menetluse jätkamiseks puudub vajadus ja menetlus tuleks halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Kaebaja taotles vastustajalt esindajakulu 150 euro väljamõistmist.

  1. PA märkis
  2. veebruari
  3. a vastuses, et kaebaja õigusabikulu tuleks jätta tema enda kanda. Kaebaja täitis ettekirjutuse alles
  4. detsembril
  5. PA ei loobunud sunniraha rakendamisest põhjusel, et kaebaja esitas kaebuse, vaid seetõttu, et kaebaja täitis ettekirjutuse kohtumenetluse ajal.
  6. Tallinna Halduskohus lõpetas
  7. veebruari
  8. a määruse resolutsiooni p-ga 1 haldusasja menetluse. Sama määruse resolutsiooni p-ga 2 mõistis halduskohus PA-lt kaebaja kasuks välja õigusabikulu 150 eurot. Halduskohus märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) menetlus tuleb

§ 152lg 1 p 4 alusel lõpetada, kuna PA loobus sunniraha sissenõudmisest.

Kaebaja saavutas oma eesmärgi; 2) kaebuse eesmärk saavutati kaebuse esitamise tõttu. Alles kaebuse vastusest nähtub, et sunniraha ei kavatseta rakendada. Asjaolu, kas ettekirjutus oli täidetud, ei ole olulise tähtsusega. Tegemist on keelamiskaebusega ja sisulise vaidluse ära langemisel tuleks kaebus rahuldada või siis lõpetada menetlus kaebuse eesmärgi saavutamise tõttu. Kaebaja ei esitanud kaebusest loobumise avaldust, vaid taotles menetluse lõpetamist

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Kaebaja pidas 600 euro suuruse sunniraha rakendamist ennatlikuks, ebaõiglaseks ja ebaproportsionaalseks. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. PA palub määruskaebuses tühistada halduskohtu
  2. veebruari
  3. a määruse resolutsiooni p
  4. PA märgib kokkuvõtlikult järgmist: 1) PA pöördus kohtumenetluse ajal kaebaja poole ja palus ettekirjutuse täitmise osas selgitust. Kaebaja juhatuse liige HS märkis vastuses, et tema ja automaatse 2

(4)3-18-1923 tulekahjusignalisatsioonisüsteemi paigaldaja vahel allkirjastati deklaratsioon
  1. a detsembris. Deklaratsiooni kohaselt paigaldati süsteem ning selle mõõtmised ja testimised tehti
  2. novembril
  3. Süsteem anti tellijale üle
  4. detsembril
  5. Kaebaja kinnitas tööde vastuvõtmist allkirjaga
  6. detsembril
  7. Seetõttu asus PA seisukohale, et ettekirjutus täideti kohtumenetluse ajal, s.o
  8. detsembril
  9. Eespool viidatud asjaolust teavitas PA ka halduskohut; 2) sõlmitud lepingus ei sätestatud tööde valmimise tähtaega; 3) PA oli teadlik, et
  10. augustil 2018 sõlmiti valveseadmete paigaldamise leping ja arvestas sellega. PA vähendades
  11. oktoobril 2018 tasumisele kuuluvat sunniraha 800 eurolt 600 eurole; 4) asjaolu, et PA ei nõudnud kohtumenetluse ajal sunniraha sisse, ei tähenda, et kaebaja saavutas oma eesmärgi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  12. Määruskaebus tuleb võtta menetlusse (

§ 207lg 1).

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 155

lg 5), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).

Määruskaebuse võimalikult väikeste kuludega lahendamiseks ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida kaebajalt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema varem avaldatuga. 11. Kuna halduskohus lõpetas asja menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, tuli menetluskulude kandmise küsimus lahendada

§ 108lg 6 kohaselt.

Vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, v.a juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

  1. Ringkonnakohtus on vaidluse all üksnes küsimus, kas PA loobus sunniraha 600 euro rakendamisest halduskohtule kaebuse esitamise või kohtumenetluse ajal PA
  2. veebruari
  3. a ettekirjutuse täitmise tõttu.
  4. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et PA loobus sunniraha rakendamisest põhjusel, et kaebaja esitas halduskohtule kaebuse.
  5. Vaidlust pole asjaolu üle, et kehtiva
  6. veebruari
  7. a ettekirjutusega kohustati kaebajat rajama kogu hoonet hõlmav automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteem ning kohustus tuli täita
  8. juuliks
  9. PA lükkas ettekirjutuse täitmise tähtaja ja sunniraha 800 euro rakendamise edasi kuni
  10. septembrini
  11. Vaidlust pole ka asjaolu üle, et kaebaja sõlmis lepingu süsteemi paigaldamiseks alles
  12. a augusti lõpus. Samuti pole vaidlust, et kohapealse kontrolli ajaks (s.o
  13. septembriks 2018) ei olnud süsteem paigaldatud, mõõtmisi ja testimisi teostatud ega tööd kaebajale üle antud. Kaebaja esitas PA-le automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi deklaratsiooni
  14. detsembril
  15. Deklaratsiooni kohaselt paigaldati süsteem ning mõõtmised ja testimised tehti
  16. novembril
  17. Töö anti kaebajale üle
  18. detsembril
  20. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub kohtule esitatud asjaoludest, et PA ei loobunud sunniraha rakendamisest põhjusel, et kaebaja esitas halduskohtule keelamiskaebuse
  21. oktoobril
  22. Kaebaja esitas PA-le
  23. detsembril 2018 deklaratsiooni, millest nähtus süsteemi paigaldamine, testimine ja töö üleandmine. Pärast nõutavate dokumentide saamist 3

(4)3-18-1923 loobus PA sunniraha rakendamisest, teavitades kaebajat sellest
  1. jaanuari
  2. a kirjaga (tl 51).
  3. Kohtule esitatud dokumendid ei võimalda järeldada, et PA nõustus kaebaja seisukohaga, et ettekirjutuse täitmiseks piisab sellest, et kaebaja sõlmis
  4. a augusti lõpus lepingu süsteemi paigaldamiseks. PA on olnud nii järelevalvemenetluses kui ka kohtumenetluses seisukohal, et ettekirjutuse täitmiseks on määrav nõuetekohase süsteemi olemasolu, mitte kavatsus seda paigaldada ega ka paigaldamisprotsess. Kehtiva õiguse kohaselt ei saa ettekirjutusest tulenevat kohustust lugeda täidetuks pelgalt seetõttu, et süsteemi paigaldatakse, vaid määrav on töökorras seadme üleandmine töö tellijale koos vastavusdeklaratsiooniga (siseministri
  5. jaanuari
  6. a määrus nr 1 „Nõuded tulekahjusignalisatsioonisüsteemile ja ehitised, kus tuleb automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tulekahjuteade juhtida Häirekeskusesse“ § 23 lg 1, lg 2 ja lg 3 p 5).
  7. Kuna kohtuasjas ei kohaldatud esialgset õiguskaitset, lasus kaebajal kohustus täita kehtivat ettekirjutust ja ta pidi taluma võimalikku sunniraha rakendamist ka kohtumenetluse ajal.
  8. Eelnevast tulenevalt ei olnud alust jätta kaebaja esindajakulu 150 eurot PA kanda. Halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse ja jätab kaebaja esindajakulud tema enda kanda (

§ 210lg 3 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.