← Eesti

3-16-1195/30

Obsah (6)§ 50§ 52§ 60§ 51§ 62§ 54

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 60 lg 1 p-le 5, mille järgi ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-s 1 või 4 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Samuti viitab ta

§ 50

lg-le 1, mille järgi on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Kuigi selline lähenemine on üldjuhul õige, on praegu kaebaja oma tööülesanded täitnud täies mahus ning peab selle eest saama ka tasu. Vastustaja viidatud normid võivad tähendada aga seda, et kaebajale ei olnud alust maksta ajutise töövõimetuse hüvitist. Seda põhjusel, et kaebajale ei olnud 2013. a detsembris üldse töötunde ette nähtud ning sisuliselt ei olnud ta tööga hõivatud. Seega hooldas kaebaja last oma vabadel päevadel ning talle pole

§ 50lg 1 järgi hüvitist ette nähtud.

Samamoodi ei ole ajutise töövõimetuse hüvitist õigus saada tavatööajagraafiku järgi töötaval isikul, kes hooldab last nädalavahetusel, mil ta ei pea tööl käima. Eeltoodu ei takista praeguses asjas kaebuse rahuldamist, sest kaebuse esemeks ei ole töövõimetushüvitise saamine. Kõne alla võiks tulla kaebuse rahuldamine osaliselt, st 70 euro 36 sendi ulatuses, sest sellisel juhul saaks ta koos selle summa ja ajutise töövõimetuse hüvitisega kokku summa (70,36 + 230,02 = 300,38), mis tal detsembri palgast puudu jäi. Samas võiks kaebaja jääda halvemasse olukorda siis, kui Eesti Haigekassa asuks praegusele kohtuotsusele tuginedes seisukohale, et kaebaja on ajutise töövõimetuse hüvitist saanud alusetult ja nõuaks selle tagasi. Sellisel juhul kujuneks kaebaja sissetulek detsembrikuu eest jällegi õigusvastaselt väiksemaks.

§ 50

lg 1 ja § 60 lg 1 p 5 ei takista praegusel juhul kaebuse rahuldamist ja kaebajale kogu töötasu maksmist kuuekuulise arvestusperioodi eest ning samal ajal ka ajutise töövõimetuse hüvitise maksmist. Asjakohaseks argumendiks ei ole vastustaja esile toodud võrdse kohtlemise põhimõte. See põhimõte nõuab võrdses olukorras olevate isikute võrdset kohtlemist. Kaebajat ei saa aga võrrelda isikuga, kes töötab 40 tunni kaupa seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, sest ta töötas summeeritud tööaja alusel ning oli arvestusperioodiks ettenähtud tööülesanded täitnud viie kuuga. Kaebajat ei kohelda töötasu 2

(5)3-16-1195 maksmise seisukohalt ebavõrdselt võrreldes ühegi töötajate grupiga, kes on saanud töötasu kogu tehtud töö eest. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmist ei ole alust võrreldava tunnusena arvesse võtta, sest selles asjas ei vaielda ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise üle. Küsimus, kas kaebajat oleks saanud ajutise töövõimetuse ajal tööle rakendada, ei oma siinkohal tähtsust. Tähtsust omavad eespool esile tõstetud asjaolud: kaebaja oli täitnud arvestusperioodiks talle ette nähtud normtunnid ning samas oli ta sel perioodil mõnda aega ajutisel töövõimetuslehel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Päästeamet taotleb esitatud kassatsioonkaebuses kohtuotsuste tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist. Olukorras, kus summeeritud tööajaga töötavale ametnikule on makstud ajutise töövõimetuse aja eest

alusel ajutise töövõimetuse hüvitist, ning kohus mõistab sama ajavahemiku eest ametiasutuselt välja ka palga, on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 ja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 13 mõttes. Kui

sätteid kohaldatakse summeeritud tööajaga töötavate ja nn tavatööajaga töötavate isikute puhul neile töövõimetusaja eest hüvitise maksmisel erinevalt, kujuneb nende sissetulek lõpptulemusena erinevaks: tavatööajaga töötavatel isikutel pole võimalik saada korraga nii töötasu kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, summeeritud tööajaga töötavatel isikutel selline võimalus aga on. Samas tuleb kõiki töötajate gruppe, olenemata nende tööajarežiimist, kohelda PS § 12 lg 1 alusel võrdselt. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust küsimus, kas kaebajat oleks saanud ajutise töövõimetuse ajal tööle rakendada. Kohus jättis oma seisukoha õiguslikult põhjendamata. PäästeTS § 201 lg 1 järgi võib päästeasutus päästeteenistujalt nõuda ilma tema nõusolekuta teenistusülesande täitmist väljaspool tööaega, sealhulgas puhkepäeval ja riigipühal, kui teenistusülesanne tuleneb erakorralisest asjaolust ja see tuleb täita viivitamatult (erakorraline ületunnitöö). Arvestades päästeasutuse spetsiifikat, peab päästeasutus olema valmis erakorralisteks sündmusteks ja nende saabumisel reageerima (loomulikult ei ole erakorralise sündmuse saabumise aeg prognoositav). Päästeasutus ei saa päästeteenistujaga arvestada ega teda erakorralisele ületunnitööle rakendada, kui teenistussuhe on peatunud ajutise töövõimetuse tõttu. ATS § 83 p 3 ja § 34 lg 2 koostoimes välistavad ametnikule korraga palga ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise ka juhul, kui tal ei olnud ajutise töövõimetuse perioodil kohustust ametiülesandeid täita.

§ 52

lg 1 järgi tõendas kaebaja esitatud töövõimetusleht, et tema avaliku võimu teostamise õigus oli peatatud. Kuna kaebaja ajutise töövõimetuse ajal ei saa Päästeamet nõuda temalt teenistusülesannete täitmist, vabanes Päästeamet ATS § 34 lg 1 alusel kaebajale palga ja muude tasude maksmise kohustusest. Tööandjal puudub õigus jätta menetlemata teenistuja esitatud ajutist töövõimetust tõendavat dokumenti (praegusel juhul hoolduslehte). Ringkonnakohus pole Päästeameti sellele seisukohale hinnangut andnud.

  1. Kaebaja oma seisukohta ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Vaidlus käib ajutise töövõimetuse hüvitise ja palga maksmise üle summeeritud tööaja arvestuse korral. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja töötab kuuekuulise summeeritud tööaja arvestuse alusel ning oli perioodi graafikujärgsed normtunnid enne hoolduslehele jäämist täitnud. Samuti pole vaidlust, 3

(5)3-16-1195 et kaebaja sai ajavahemiku
  1. juuli kuni
  2. detsember 2013 eest palka 300 euro 38 sendi võrra vähem, kui talle määratud põhipalk ette nägi. Vastustaja ja kohtud on eri meelt küsimuses, kas kaebaja palka võis vähendada hoolduslehel oldud päevade tõttu vaatamata sellele, et hoolduslehel oleku ajal ei olnud kaebajal graafiku järgi tööpäevi.
  3. Kolleegium nõustub kohtutega, et kaebaja enne hoolduslehele jäämist töötatud töötunde ei tohi jätta tasustamata, sest ATS § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka. Vastustaja on ekslikult lähtunud eeldusest, et kaebaja on saanud sama ajavahemiku eest nii palka kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. Kaebaja oli hoolduslehele jäämise ajaks kõik kuuekuulise perioodi normtunnid täitnud ning graafiku järgi viibis ta hoolduslehel oma vabal ajal. Kui kaebaja oleks hoolduslehel viibitud ajal töötanud, poleks tal

§ 60lg 1 p 5 kohaselt olnud õigust hüvitist saada.

Tööandja oleks sellisel juhul pidanud tegema töövõimetuslehele kande, et hüvitise saamise õigust pole. Praegusel juhul on tööandja kandnud töövõimetuslehele andmed, mis kinnitavad Haigekassale, et kaebajal on õigus saada hüvitist kogu töövõimetuse aja eest. Vastustaja viide PäästeTS §-le 201 ei ole asjakohane, sest PäästeTS § 20 lg 6 ja 7 ei näe ette päästeametnikule valveaja eest tasu maksmist ning valveaeg loetakse osaks puhkeajast. PäästeTS § 201 lg 3 kohaselt tasustatakse vaid väljaspool tööaega tehtud erakorraline ületunnitöö. Seega ei saanud kaebaja sama ajavahemiku (

  1. kuni
  2. detsember 2013) eest palka ja ajutise töövõimetuse hüvitist.
  3. Ringkonnakohus möönis, et kaebaja palganõude täies ulatuses rahuldamine olukorras, kus talle on juba makstud hüvitist, ei pruugi anda õiglast tulemust, kuid leidis, et kuna Haigekassa võib kaebajalt alusetult saadud hüvitise tagasi nõuda, pole alust nõuet osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus ei võtnud otsesõnu seisukohta kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise õiguspärasuse kohta, sest see polnud vaidluse esemeks, ent andis kaude mõista, et hüvitis maksti välja alusetult.
  4. Ehkki eelnimetatu pole praeguses asjas otseseks vaidlusküsimuseks, peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohtu seisukoht, et kaebajalt võidakse hüvitis tagasi nõuda, ei ole korrektne. Kaebajale oli väljastatud hooldusleht, ta esitas selle vastustajale ning vastustaja kui tööandja kandis töövõimetuslehele andmed ajavahemiku kohta, mil kaebaja oli teenistuskohustustest ajutiselt vabastatud.

§ 51

lg 4 p-s 1 on ette nähtud, et kindlustusjuhtum, mille esinemisel makstakse kindlustatud isikule hooldushüvitist, on alla 12-aastase lapse põetamine. Seega oli kindlustusjuhtum saabunud, töövõimetusleht (hooldusleht on töövõimetuslehe liik,

§ 52

lg 3) oli väljastatud ning Haigekassale edastatud.

§ 62lg 3 kohaselt saab isikult tagasi nõuda üksnes alusetult makstud hüvitise.

Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise piirangud on sätestatud

§-s 60. Selles paragrahvis nimetatud aluseid praegusel juhul ei esine. Nagu kolleegium eespool selgitas, ei ole kaebaja saanud ühe ja sama ajavahemiku eest palka ja hüvitist. Seetõttu ei kohaldu

§ 60lg 1 p-s 5 sätestatud piirang.

12. Vastustaja on veel väitnud, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel ei teki võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist. Vastustaja arvamus pole õige. Kuna

§ 54

lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. Ebavõrdne ja kaebajat rahaliselt soosiv olukord võib olla tekkinud seetõttu, et kaebajale on tehtud tööajagraafik, mis võimaldab puhkamiseks ette nähtud vabad päevad summeerida ja korraga välja võtta. Kuna hooldushüvitist saab alla 12-aastase lapse põetamise korral üldjuhul mitte rohkem kui 14 järjestikuse päeva eest, on kaebajal tööajagraafiku tõttu võimalik saada lisaks kokkulepitud põhipalgale ka hooldushüvitist pikema ajavahemiku eest. Viiepäevase töönädala korral võiks hoolduslehega kaetud ajavahemikku jääda maksimaalselt neli nädalavahetuse päeva, mille eest samuti 4

(5)3-16-1195 hüvitist makstakse, kuid tavaliselt ei teki sellisel juhul olukorda, et hüvitis üldse sotsiaalmaksuga maksustatud tulu ei kompenseeri. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-143-15 lahendi p-s 13 leidnud, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada kokkulepitud tööaega üksnes töötaja tööajale langeva ajutise töövõimetuse aja võrra ning ainuüksi asjaolud, et ajutise töövõimetuse aega arvestatakse kalendripäevades ning töötajale makstava ajutise töövõimetuse hüvitise suurus võib erineda saamata jäänud töötasu suurusest, ei tingi teistsuguse järelduse tegemist. See seisukoht on asjakohane ka praeguses asjas, kus tuli kindlaks teha kaebaja tegelikult töötatud normtöötunnid ja saamata jäänud palk. Kuna ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi nõudmine pole käesoleva vaidluse esemeks, ei analüüsi kolleegium küsimust, kas summeeritud tööaja arvestuse korral peaks ajutise töövõimetuse hüvitise maksmine olema reguleeritud selliselt, et välistatud oleks võimalus maksta hüvitist aja eest, mil summeeritud tööaja arvestusega isik ei olnud ajutise töövõimetuse tõttu töölt eemal. 13. Eeltoodu tõttu jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Pooled ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.