Obsah (9)

§ 231§ 173§ 162§ 174§ 175§ 138§ 144§ 177§ 178

2-16-17964 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Brügel Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2018.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja (Tõnismäe 5a) 2-16-17964 Tsiviilasja

) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik

1. XXX(edaspidi hageja) esitas 29.11.2016 Harju Maakohtusse hagiavalduse (täiendatud 19.12.2016 ja 01.02.2018) Castovanni OÜ (edaspidi kostja I), Folkefinans AS Eesti filiaali (edaspidi kostja II) vastu, Krediidiregister OÜ (edaspidi kostja III) ja Creditinfo Eesti AS (edaspidi kostja IV) vastu nõuetega kohustada kostjat I esitama kostjale III kui Taust.ee keskkonna haldajale avaldust hageja isikuandmete eemaldamiseks Taust.ee keskkonnas kannete osas, mille kohaselt kostja I nõuab hagejalt 442 euro suuruse ja 1730 euro suuruse võlgnevuste tasumist ja kohustada kostjat III eemaldama Taust.ee keskkonnas kandeid, mille kohaselt kostja I nõuab hagejalt vastavalt 442 euro ja 1730 euro suuruste võlgnevuste tasumist, samuti nõudega kohustada kostjat II esitama Maksehäireregistri haldajale kostjale IV avaldust hageja isikuandmete eemaldamiseks Maksehäireregistrist kande osas, mille kohaselt hageja võlgneb kostjale II 65-320 eurot ja kohustada kostjat IV eemaldama hageja isikuandmed kostja IV poolt hallatavast Maksehäireregistrist kande osas, mille kohaselt hageja võlgneb kostjale II 65-320 eurot.
2. 12.04.2018 tagaseljaotsusega osaotsuse mõttes kohus rahuldas hagi kostja II suhtes, kohustades teda esitama Maksehäireregistri haldajale kostjale IV avaldust hageja isikuandmete eemaldamiseks Maksehäireregistrist kande osas, mille kohaselt hageja võlgneb kostjale II 65320 eurot. 2 2-16-17964
3. 05.06.2018 kohtumäärusega jättis kohus hagi kostja IV suhtes läbi vaatamata. Hagiavalduse asjaolud ja nõuded
4. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 10.08.2011 hageja ja BB Finance OÜ vahel laenuleping, mille kohaselt BB Finance OÜ kandis hageja pangakontole üle laenuna 800 eurot tähtajaga 30 päeva. Laenu tagasimakse tähtaeg oli 08.09.2011 ja tagasimakse summa 840 eurot. 13.06.2012 sõlmiti hageja ja kostja II vahel laenuleping, mille kohaselt kostja II kandis hageja pangakontole üle laenuna 200 eurot ja laenu tagasimakse tähtaeg oli 27.06.
5. Mõlema laenu tähtajaks hageja laenusid tagasi ei maksnud, kuna see oli arvestades tema selleaegset majanduslikku olukorda võimatu. Vaatamata laenude mittetagastamisele hageja nimetatud võlgnevusi ei tunnista, leides, et nõuded on aegunud.Võlausaldajat BB Finance OÜ-d ja kostjat II esindab hagejalt võlgnevuste sissenõudmisel kostja I, kelle taotlusel on 09.02.2015 kostja III poolt hallatava keskkonna Taust.ee lehel avaldatud andmed hageja võlgnevuse kohta 442 eurot ja 22.02.2016 võlgnevuse kohta 1730 eurot. Hageja märgib, et võlausaldaja BB Finance OÜ esitas septembris 2013.a. hageja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille hageja täies mahus vaidlustas, kuid BB Finance OÜ võlgnevuse 1730 eurot sissenõudmiseks enam hagi ei esitanud. Seega pärast maksekäsu kiirmenetluse lõpetamist ei teinud ei BB Finance OÜ ega kostja I võlgnevuse 1730 eurot sissenõudmiseks midagi, kuigi vaidlusalune laen muutus sissenõutavaks alates 09.09.2011 (laenu tagastamise tähtaeg 08.09.2011) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt nimetatud nõue aegus 08.09.2014 kl 24:
6. Samuti ei teinud ei kostjad I ja II midagi hagejalt võlgnevuse 442 eurot sissenõudmiseks, kuigi laen muutus sissenõutavaks 28.06.2012 (laenu tagastamise tähtaeg oli 27.06.2012) ja nõue aegus 27.06.2015 kl 24:
8. Eeltoodust tulenevalt hageja leiab, et mõlema võlgnevuse (442 eurot ja 1730 eurot) jätkuv avaldamine kostja III poolt hallataval Taust.ee lehel kahjustab ülemääraselt tema kui andmesubjekti õigustatud huve, kuivõrd sellega on riivatud tema eraelu puutumatus ja au, samuti käsitlevad krediidiasutused ja muud ettevõtted hagejat jätkuvalt kui võlglast, kuigi võlausaldajad ei ole oma õigust võla sissenõudmiseks 3-aastase aegumistähtaja jooksul realiseerinud ja mõlemad nõuded on käesolevaks ajaks aegunud, samuti ei ole aegumistähtaeg peatunud ega katkenud. Hageja on samuti seisukohal, et mõlema võlgnevuse puhul ei ole kohaldatav TsÜS § 147 lg 3, mille järgi arvestatakse aegumise algust selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks, samuti ei ole võlgnevuste suhtes kohaldatav TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt on aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Viimase puhul hageja möönab, et ta on jätnud laenulepingutest tulenevad kohustused täitmata, kuid leiab, et ainuüksi see asjaolu ei saa olla aluseks seadusest tuleneva 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Hageja kinnitusel on ta teadlik, et kohtupraktika kohaselt võib üldjuhul alles 13 aasta möödumisel lugeda isikuandmete jätkuvat edastamist andmesubjekti õigustatud huve ülemäära kahjustavaks, kuid leiab, et see ei ole välistatud ka lühema tähtaja puhul, mis hageja arvates tema puhul ongi arvessevõetav. Nii jääb hagejale arusaamatuks, miks muutus hageja võlgnevus 442 eurot alles rohkem kui 2,5 aastat ja võlgnevus 1730 eurot ca 4,5 aastat pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist kostja I jaoks niivõrd häirivaks, et ta taotles hageja isikuandmete avaldamist kostja III poolt hallatavas keskkonnas Taust.ee, samas kui võlausaldajad ise pole oma õigust võlgnevuse sissenõudmiseks aegumistähtaja jooksul realiseerinud. Hageja leiab, et võlgniku maksehäirest informeerimine on enam põhjendatud vahetult pärast rikkumist ning mida rohkem aega maksehäire tekkest möödub, seda kaalukam peab olema vajadus andmete kolmandatele isikutele edastamiseks. Hageja selgitab, et võlgnevused 442 eurot ja 1730 eurot 3 2-16-17964 tekkisid suures osas seetõttu, et ta kaotas 2012.a. töö ning tal tekkisid ajutist laadi makseraskused, kuid uuesti töö leidmisel hakkas ta koheselt oma võlgnevusi likvideerima. Seda enam kummastab hagejat kostja I käitumine, kes pidas vajalikuks tema isikuandmete avalikustamist kostja III poolt hallataval Taust.ee lehel alles siis, kui hageja maksekäitumine oli juba oluliselt paranenud ning ta oli juba suure osa oma võlgnevusi tasunud. Seega toimus hageja isikuandmete avalikustamine sisuliselt ajal, kui hageja kui mitteusaldusväärse tehingupartneri eest hoiatamine ei olnud enam nii aktuaalne, kui see oleks olnud koheselt pärast maksehäire tekkimist. Hageja leiab, et kostja I sellise käitumise ainus eesmärk oli olukorras, kus kostja I ei saa enam nõudeid hageja vastu aegumise tõttu maksma panna, tema „karistuseks“ maksehäireid avaldavates registrites võimalikult pikaajaline hoidmine. Seetõttu on hageja hinnangul põhjendatud tema isikuandmete avaldamise puhul nn üldreegli kohasest 13 aastasest tähtajast kõrvale kalduda ja lähtuda tavalisest tehingulisest 3-aastasest aegumistähtajast, kuna pärast nimetatud tähtaega hageja vastu enam nõuet esitada ei saa ja andmete edastamine ei ole enam kantud mitte eesmärgist kolmandaid isikuid hageja maksekäitumisest teavitada, vaid tema survestamine ja represseerimine ning temast kolmandatele isikutele negatiivse kuvandi loomime, mis riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi ning on tekitanud hagejas stressi. Kostjate I ja III vastuväited
9. Kostjad I ja III vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Kostjad selgitavad, et kostjale II kuuluva nõude puhul 442 eurot on kostja I volitatud töötleja, BB Finance OÜ-le kuuluv nõude puhul 1730 eurot on kostja I aga vastutav töötleja, kuna ta on omandanud nõude BB Finance OÜ-lt kui esialgselt võlausaldajalt nõude loovutamise lepingu alusel. Kostjad I ja III ei nõustu hageja väitega, et kuna vaidlusalused nõuded on tänaseks aegunud, siis on nimetatud võlgnevuste osas hageja andmete edastamine viimast ülemäära kahjustav. Kostjatele I ja III jääb arusaamatuks, milles väljendub hageja ülemäärane kahjustamine ja mis põhjusel peaks hageja võlgnevuste kohta andmete avalikustamise lõpetama. Kostjad I ja III leiavad, et hageja poolt viidatud nõuded ei ole aegunud, kuna nende suhtes ei ole kohtu poolt aegumist kohaldatud. Kostjate I ja III arvates asjaolu, et võlausaldaja(d) ei ole kasutanud oma õigust pöörduda oma nõudega kohtusse, ei oma antud juhul tähtsust, kuna võlausaldajal on õigus avaldada võlgniku kohta maksehäireid 13 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest, kuna alles selle tähtaja möödumisel loeb kohtupraktika ja Andmekaitse Inspektsioon (AKI) andmete jätkuvat avaldamist andmekaitse subjekti õigusi ülemäära kahjustavaks. Seega võivad kostjad I ja III hageja võlgnevuse puhul 1730 eurot avaldada hageja isikuandmeid kuni tähtajani 08.09.2014 ja võlgnevuse 442 eurot puhul kuni tähtajani 27.06.
10. Kohtuotsuse põhjendused
11. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostjate I ja III vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, kuulanud kohtuistungil pooled ära ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi tuleb kostjate I ja III suhtes rahuldada.
12. Poolte vahel hagi faktiliste asjaolude suhtes vaidlust ei ole. Seega loeb kohus

§ 231

lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks, et 10.08.2011 sõlmiti hageja ja BB Finance OÜ vahel laenuleping, mille kohaselt BB Finance OÜ kandis hageja pangakontole üle laenuna 800 eurot tähtajaga 30 päeva. Laenu tagasimakse tähtaeg oli 08.09.2011 (muutus sissenõutavaks 09.09.2011) ja tagasimakse summa 840 eurot, kuid hageja ei ole laenu tähtajaks ega hiljem laenu tagastanud. BB Finance OÜ 4 2-16-17964 esitas septembris 2013.a. hageja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille hageja vaidlustas, kuid BB Finance OÜ võlgnevuse 1730 eurot sissenõudmiseks enam hagi ei esitanud. BB Finance OÜ on loovutanud nõude kostjale I, kes samuti ei ole võlgnevust hagi korras sisse nõudnud. 13.06.2012 sõlmiti hageja ja Folkefinans AS Eesti filiaali (kostja II) vahel laenuleping, mille kohaselt kostja II kandis hageja pangakontole üle laenuna 200 eurot ja laenu tagasimakse tähtaeg oli 27.06.2012 (muutus sissenõutavaks 28.06.2012), milliseks tähtajaks ega hiljem ei ole hageja samuti laenu tagastanud. Kostja II ei ole hageja suhtes võla sissenõuet esitanud ega nõuet loovutanud. Kostja I taotlusel on kostja III poolt hallatava keskkonna Taust.ee lehel avaldatud 09.02.2015 andmed hageja võlgnevuse kohta 442 eurot ja 22.02.2016 võlgnevuse kohta 1730 eurot (tl 18). Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 11 lg 6 p 1 ja 2 ning lg 7 p 2 kohaselt isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjate I ja III poolt hageja kohta maksehäirete jätkuv edastamine peale nõuete tehingulise aegumistähtaja möödumist (TsÜS § 146 lg 1), kuid enne 13 aasta möödumist nõuete sissenõutavaks muutumisest, kahjustab ülemääraselt hageja kui andmesubjekti õigustatud huve või mitte. 9. Kohus möönab, et on avaldanud kohtuistungil pooltele ekslikku seisukohta, et pooltevaheline vaidlus oleks tulnud lahendada halduskorras (tl 158-159). Kohus võtab arvesse, et IKS eelnõu seletuskirja kohaselt (www.aki.ee/sites/www.aki.ee/files/elfinder/article_files/iks_sk_9.11.17.pdf) on § 22 osas selgitatud, et andmesubjekti kaebeõiguse realiseerimisel kohtu korras tuleb sarnaselt muude vaidlustega ka isikuandmete töötlemise nõuete rikkumise puhul alati arvestada, et sõltuvalt sellest, millist liiki suhtes isiku õigusi rikuti, peab ta pöörduma kas hagiga maakohtusse (kui tema õigusi rikuti eraõiguslikus suhtes) või kaebusega halduskohtusse (kui tema õigusi rikuti avalikõiguslikus suhtes). Kohus leiab käesoleval juhul, et kuivõrd hageja andmete/maksehäirete avaldamine tuleneb eraõiguslikust võlasuhtest, on asja pädev lahendama maakohus. Seega on hageja pöördunud vaidluse lahendamiseks õigesti maakohtusse. 10.Riigikohtu halduskolleegium on 12.12.2011 otsuses 3-3-1-70-11 selgitanud (pp 21-23), et IKS § 11 lg 6 ja lg 7 p 2 sätestatud alus sisaldab kaalutlusruumi. Nimetatud piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel on võimalik arvestada nõude aegumist. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Kolleegium nõustub, et 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu. 11.Eelpool viidatud IKS eelnõu seletuskirjast nähtuvalt oli isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul sarnasel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemise reguleerimise vajadus tingitud finantsasutuste soovist tagada võimalus isikute finantsilise usaldusväärsuse ehk krediidivõimelisuse hindamiseks, kuna on olemas praktiline vajadus selleks, 5 2-16-17964 et finantsasutused ning äriettevõtted saaksid hinnata teise lepingupoole usaldusväärsust lepinguliste suhete täitmisel. Üks kriteerium isiku usaldusväärsuse hindamisel on see, kuidas isik on käitunud oma seniste lepinguliste kohustuste täitmisel. Kui isik on oma lepingulisi kohustusi hiljuti rikkunud, siis võib see sundida tehingu teist poolt olema temaga lepinguliste suhete loomisel reserveeritum. Andmeid võib edastada vaid juhul, kui isikuandmete töötlejal ja kolmandal isikul on selleks põhjendatud huvi (eeskätt siis huvi vältida ebausaldusväärsete isikutega lepingute sõlmimist). Teine oluline tingimus on, et selline andmete töötlemine ja edastamine ei tohi kahjustada andmesubjekti õigusi ülemääraselt. Oluline on, et töödelda võib vaid lepinguliste kohustuste rikkumist käsitlevaid andmeid - säte ei laiene sellistele isikuandmetele, mis ei ole lepinguliste kohustuste rikkumise seisukohalt olulised. Kuna lepingulise kohustuse rikkumine ei ole isikut püsivalt negatiivsest seisukohast iseloomustav fakt, siis ei tohi vaadeldavaid isikuandmeid töödelda ja edastada igavesti. Paragrahvi 11 lõige 7 kohustab selliste andmete töötlemise ja edastamise lõpetama, kui rikkumise lõppemisest on möödunud üle kolme aasta. Samuti on keelatud isikute kohta selliseid andmeid edastada juba siis, kui kohustuste rikkumisest on möödunud kõigest 30 päeva. 12.IKS § 33 lg 1 p 5 alusel maksehäirete avaldamise kohta kehtestatud AKI juhendis (tl 67-70) on selgitatud (§ 4), et nõuete kohtu kaudu sissenõudmisel algab nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 157 on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat, mis algab kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kui võlausaldaja ei kasuta oma õigust võlga kohtu kaudu välja nõuda, siis on AKI võlanõude aegumise hindamisel lähtunud TsÜS § 146 lõikest 1, mille järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Inspektsioon ei saa anda hinnangut, kas isikute võlanõuded võlausaldaja ees on tekkinud õiguspäraselt või kas isikud on kohustusi võlausaldaja ees rikkunud tahtlikult. Arvestades võimalusega, et kohustusi võib olla rikutud tahtlikult, lähtub inspektsioon täitmata kohustuste puhul 10-aastasest aegumistähtajast. Et mitte asetada kohustuse täitnud isikuid ebavõrdsesse olukorda (kuivõrd isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 7 punkt 4 lubab nõude täitmisest veel 3 aasta jooksul andmeid avaldada), lähtub inspektsioon olukorras, kus kohustus on täitmata, kuid aegunud, proportsionaalsuse põhimõtet arvestava avaldamise maksimaalse tähtaja määramisel 13 aastast arvates nõude sissenõutavaks muutumisest. 13.Kohus asub käesoleval juhul sarnaselt hagejaga seisukohale, et hageja isikuandmete jätkuv avaldamine seonduvalt tema võlgnevustega võlausaldajatele 1730 eurot ja 442 eurot olukorras, mil nimetatud nõuded on vastavalt 08.09.2014 ja 27.06.2015 aegunud ning neid ei ole kuni selle ajani kohtu sisse nõutud, on hageja õigusi ülemääraselt kahjustav ja teenib mitte niivõrd hageja krediidivõimelisuse hindamise või muud samasugust eesmärki (IKS § 11 lg 6), kuivõrd tema survestamise eesmärki võlgnevuste tasumiseks, mida ei ole võimalik isikuandmete avaldamise kontekstis aktsepteerida. Kohus leiab, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks rikkunud oma lepingulisi kohustusi tahtlikult (hageja suhtes on tegemist negatiivse asjaolu tõendamisega, mida hea usu põhimõttest tulenevalt hageja ei pea ise tõendama, vt RKTKo 3-21124-14 p 26), samuti ei saa sellist järeldust tuletada asjaolust, et hageja ei ole võlgnevusi tasunud (vt RKTKo 3-2-1-67-14 p 37), tuleb vaidlusaluste nõuete aegumise puhul lähtuda üldisest tehingulisest aegumistähtajast vastavalt TsÜS § 146 lg 1, millest tulenevalt need aeguvad 3 aasta möödumisel alates sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1), muutudes seejärel mittetäielikeks kohustusteks (VÕS § 4), mis on vaatamata aegumisele küll jätkuvalt kehtivad, kuid mida võlausaldajal ei ole enam võimalik sundkorras täita. Kohus on seisukohal, et sellise 6 2-16-17964 täitmata lepingulise kohustuse puhul, mida ei ole võlausaldaja mingil põhjusel soovinud või suutnud üldise tehingulise aegumistähtaja jooksul (3 a) võlgnikult sisse nõuda (erinevalt aegumistähtaja jooksul sissenõutud, kuid täitmata kohustusest), ei ole hageja isikuandmete jätkuv avaldamine maksehäireregistris enam kui 6 aasta vältel (3 a TsÜS § 146 lg 1 + 3 a IKS § 11 lg 7 p 4) põhjendatud. Kohus hinnangul oleksid sellest pikema või kuni 13 aastase tähtaja kohaldamise puhul põhjendamatult võrdsustatud sellised aegunud ja täitmata kohustused, mida ei ole üldise aegumistähtaja jooksul võlgnikult üldse sisse nõutud ja sellised, mida on küll sisse nõutud, kuid mida ei ole suudetud maksimaalse aegumistähtaja jooksul (10 a) täita. Kohus leiab, et IKS § 11 lg 6 eesmärgiks ei ole mitte sundtäitmise asendamine võlgniku „karistamisega“maksehäireregistris isikuandmete avaldamise kaudu (lootuses, et isik selle tulemusena võlgnevuse tasub), vaid isiku maksekäitumisest kolmandate isikute informeerimine lepingu täitmisega/rikkumisega piirneval ajaperioodil. Kohtu hinnangul on võlgniku poolt võla tähtajaks mittetasumise korral võlausaldaja primaarseks õiguskaitsevahendiks täitmisnõude esitamine (VÕS § 100 lg 1 p 1), kuid juhul kui seda pole tehtud ja ka võlga pole aegumistähtaja jooksul tasutud, pole kohtu hinnangul põhjendatud maksehäire avaldamine kauem kui TsÜS § 146 lg-s 1 ja täiendavalt IKS § 11 lg 7 p 4 sätestatud tähtaja (3 + 3) möödumiseni. Pärast nimetatud tähtaega andmete jätkuv edastamine surveabinõuna riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi. Seega kohus peab õigeks hagi kostjate I ja III suhtes rahuldada. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 14.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus menetluskulud solidaarselt kostjate I Ja III kanda. 15.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 16.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

17.Hageja on 29.05.2018 kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on hageja menetluskuluks seonduvalt nõuetega kostjate I ja III suhtes riigilõiv 300 eurot (a 150 eurot nõude kohta) ja õigusabikulu 320 eurot, kokku 640 eurot. Kostjad I ja III hageja menetluskulusid ei vaidlustanud (tl 158-159). Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud. 7 2-16-17964 18.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud. 19.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtu-lahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik 8