Obsah (7)

§ 184§ 74§ 75§ 83§ 191§ 832§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2019, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-18-4060 Kohtukoosseis Sten Lind, Ivi

§ 184lg 1 järgi Kriminaalasi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 19.

oktoobri 2018 otsus Apellant prokurör Prokurör Küllike Kask Süüdistatav Kaitsja Marek Lepik isikukood: 37704116015; elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; XXX; XXX; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad Margo Põbo RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu
2. oktoobri 2018 otsuse põhiosast välja maakohtu poolt tõendatuks loetud asjaolu, et M. Lepik sai tulu laenude andmisest.
3. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.
4. Määrata Marek Lepikule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroo Sempes OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 240 eurot.
5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. 1 OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Pärnu Maakohus tegi
7. oktoobril 2018 otsuse, millega mõistis Marek Lepiku

§ 184lg 1 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

Karistusest luges kohus eelvangistusest kantuks 3 päeva. Ülejäänud osas jättis kohus karistuse

§ 74lg 1 ja 3 alusel tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele.

Lisaks seadusest tulenevatele kontrollnõuetele pani kohus M. Lepikule

§ 75

lg 2 p 2 alusel kohustuse mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal narkootilisi või psühhotroopseid aineid.

§ 83

lg 2 ja

§ 191alusel konfiskeeris kohus M.

Lepikult kuriteo vahetuks objektiks olnud narkootilise aine gammahüdroksüvõihape. Kohus jättis rahuldamata prokuratuuri taotluse sõiduauto Lexus IS250, mobiiltelefoni iPhone 6 ja sularaha 332,86 euro konfiskeerimiseks

§ 832lg 1 alusel.

Seetõttu vabastas kohus sõiduauto, mobiiltelefoni ja raha aresti alt ja tagastas M. Lepikule. M. Lepik mõisteti süüdi selles, et

1. a juulis ta omandas ja valdas ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet gammahüdroksüvõihapet (GHB) sisaldavat vedelikku. Kaks 0,5liitrist plastpudelit GHB-d sisaldava vedelikuga leiti
2. augustil 2017 tema autost Lexus IS
3. Pudelites oli kokku 650,7 grammi vedelikku, milles sisaldus 273,1 grammi puhast GHB-d. Sellisest kogusest piisanuks joobe tekitamiseks 170 inimesele. Kohus jättis rahuldamata prokuratuuri taotluse kohaldada konfiskeerimist

§ 832alusel.

Kohus leidis, et M. Lepiku kuriteo iseloom ei ole selline, et sellest saaks järeldada, et M. Lepik on saanud kuritegude toimepanemisest tulu. Ka ei olnud kohtu hinnangul tuvastatav kuritegelik tulu. Kohus luges tõendatuks, et sissetulekud, mille päritolu ei olnud menetleja väitel tuvastatav, olid saadud rehvide müügist ja tuttavatele laenude andmisest. Ka luges kohus tõendatuks, et sõiduauto Lexus on soetatud eelmise auto müügist saadud raha eest. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata prokuröri taotluse kohaldada konfiskeerimist

§ 832

alusel, ning

§ 832alusel konfiskeerimise kohaldamist.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Prokurör leiab, et kohus ei oleks tohtinud tugineda M. Lepiku enda koostatud ülevaatele ajavahemikul 01.01.2015 – 20.08.2017 saadud legaalsetest rahalistest vahenditest. Oma seisukohta põhjendab prokurör asjaoluga, et selles dokumendis esitatud väiteid ei olnud võimalik kontrollida. Nimelt taotles kaitsja kaitseaktis kokku 24 isiku kohtusse kutsumist ja tunnistajana ülekuulamist. Kohtuistungil avaldas aga kaitsja, et soovib vaid tunnistajate EM, 2 ES, RK ja MV ülekuulamist ning loobub ülejäänud tunnistajatest. Prokurör leiab, et seetõttu ei oleks kohus tohtinud otsuse tegemisel M. Lepiku koostatud legaalsete tulude ülevaatele täies ulatuses tugineda. Arvestades tõendit, mida ei olnud kohtus võimalik kontrollida, on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis näitaks, millises koguses M. Lepik kasutatud rehve müüs. Samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kui palju ta pidi ise rehvide eest tasuma (või sai ta rehvid tasuta). M. Lepiku kohtus antud ütluste pinnalt saab järeldada, et ta tegeles majandustegevusega pika aja jooksul. Samas ei ole ütlused kontrollitavad, kuna M. Lepik ei ole oma majandustegevust deklareerinud ja selle kohta puuduvad andmed. Prokurör peab seetõttu ebaõigeks maakohtu järeldust, et M. Lepik on saanud kasutatud rehvide müügist legaalset sissetulekut. Prokurör leiab, et tunnistajate EM, ES ja RK kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed. Tegemist on M. Lepiku sõpradega. Kuigi tunnistajad väitsid, et on saanud erinevatel aegadel M. Lepikult laenu, ei mäletanud nad, millal laenu võtsid. Kirjalikke laenulepinguid ei sõlmitud, laen saadi valdavalt sularahas ja saadud laen maksti pärast selle saamist lühikese ajavahemiku jooksul tagasi. Kohtule esitati üksikud maksekorraldused, mille kohaselt on ülekanded tehtud valdavalt

1. aastal. Kui vaadata MTA andmeid M. Lepiku legaalsete sissetulekute kohta, on näha, et 2013 on ta saanud tulu 11 279 eurot. Seega on välja laenatud laenusumma kordades suurem kui saadud tulu. Vaatlusprotokollis on välja toodud M. Lepiku tööandja Y OÜ poolt 2012–2017 makstud töötasu. Sellest ei nähtu selliseid sissetulekuid, mis võimaldaksid raha kõrvale panna ja tuhandete kaupa sõpradele laenu anda. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et legaalsest sissetulekust kaetakse ka üldjuhul igapäevased olmevajadused. Maakohtule esitati ka M. Lepiku elukaaslase QQ varade analüüs. Sellest nähtuvalt puudusid tal sellised rahalised vahendid, et sõiduautot Lexus ise soetada. Kuigi Sõiduauto Lexus kuulub Maanteeameti andmebaasi alusel QQ-le, on auto tegelik omanik on siiski M. Lepik, kelle rahalistest vahenditest on sõiduauto soetatud, kes seda faktiliselt kasutas (QQ-l ei ole juhtimisõigust) ning kes on tasunud autoga seoses kindlustusmakseid. Tuginedes otsuse tegemisel M. Lepiku enda ja tunnistajate EM, ES, RK ja MV ütlustele, on maakohus eelistanud neid ütlusi põhjendamatult muudele kriminaalasjas kogutud tõenditele. Kohus on jätnud need ütlused kõrvutamata teiste tõenditega, eelkõige M. Lepiku varalist seisundit kajastavate vaatlusprotokollidega, kust on näha, et M. Lepikul puudusid sellised legaalsed sissetulekud, mille arvelt anda laenu ja soetada sõiduauto Lexus ja mobiiltelefon iPhone
2. Maakohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, vaid on eelistanud süüdistatava ja loetletud tunnistajate ütlusi muudele tõenditele. Sellega on maakohus rikkunud KrMS § 61 sätestatut, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Selliselt on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 järgi, milline rikkumine on otsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 alusel. Prokurör leiab, et maakohus on ka materiaalõigust vääralt kohaldanud. Ta ei nõustu maakohtu seisukohaga, et iga deklareerimata tulu ei pruugi olla kuritegelik tulu. Viidates Riigikohtu 3 otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-4-11, märgib prokurör, et

§ 832

ei pea kuriteona, mille tulemusel vara saadi, silmas menetletavat kuritegu, vaid eeldatavat kuritegu, mis üldjuhul on ja jääb kohtuotsusega tuvastamata. Vara laiendatud konfiskeerimiseks ei ole vaja kindlaks teha, millised olid nende eeldatavate kuritegude, millega konfiskeeritav vara saadi, toimepanemise asjaolud või milline on tegude karistusõiguslik kvalifikatsioon. Prokurör möönab, et M. Lepikule ei ole süüdistuses ette heidetud narkootilise aine edasiandmist ega müümist. Silmas tuleb aga pidada, et M. Lepiku kinnipidamisel oli tema juures narkootilist ainet sisaldavat vedelikku 650,7 grammi, milles puhast narkootilist ainet GHB-d oli 273,1 grammi (nimetatud kogusest saanuks narkojoobe ca 170 inimest). Prokurör leiab, et kuigi M. Lepik väitis nimetatud koguse olevat enda tarbeks omandatud, ei ole selline väide eluliselt usutav. Lisaks on tuvastatud, et M. Lepikul on olnud ka varem kokkupuuteid erinevate narkootiliste ainetega. Erinevus Marek Lepiku legaalsete sissetulekute ja kulutuste vahel annab alust arvata, et nii sõiduauto Lexus kui mobiiltelefon iPhone 6 on soetatud kuritegelikul teel saadud vahendite arvel. Kuigi Marek Lepik on müünud enne sõiduauto Lexuse omandamist sõiduauto Volvo, mille eest sai Nordea Finance’lt 16 500 eurot, siis vaadates laekunud rahasumma liikumist kontolt, tasutud makseid, ülekandeid füüsilistele ja juriidilistele isikutele, aga ka sularaha suures summas väljavõtmisi, ei ole eluliselt usutav, et ta võttis raha välja osade kaupa kahe kuu jooksul just uue sõiduauto ostmiseks. M. Lepiku pangakontode väljavõtetest on näha, et pärast raha laekumist Nordea Finance’lt on arvelt välja võetud sularaha kokku 8285 eurot. M. Lepik põhjendas seda asjaoluga, et soovis osta uut autot ja seega võttis osade kaupa raha arvelt välja. Pikka ajavahemikku põhjendas ta asjaoluga, et pangakaardil olid piirangud summa väljavõtmiseks. Prokuröri hinnangul ei ole tema ütlused usaldusväärsed ega ka eluliselt usutavad. Kontoväljavõttest on näha, et sellel ajavahemikul ei laekunud M. Lepiku kontole märkimisväärseid rahasummasid, vaid konto saldo järjest vähenes erinevate tehingute tulemusena. M. Lepik on kontol märgitud ajavahemikul kandnud rahasummasid erinevatele isikutele ja käinud kahenädalasel reisil. Arvestades ajavahemiku pikkust ja korraga väljavõetud sularaha summasid, saab järeldada, et M. Lepik ei ole võtnud raha välja mitte auto ostmise eesmärgil, vaid on selle ära kulutanud muudel eesmärkidel. Vahetult enne sõiduauto Lexus ostmist U AS-lt on Marek Lepik pannud enda SEB panga kontole 25.04.2016a2 korral sularaha kokku 8005 eurot ja 26.04.2016 on tasutud sõiduauto eest 8000 eurot. Alust on arvata, et Marek Lepik on auto ostmiseks kasutanud teadmata allikast pärit sularaha, mille on vahetult enne auto ostmist oma arvele pannud. 3. Apellatsioonile on esitanud kirjaliku vastuse M. Lepiku kaitsja, kes palub jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi taotleb kaitsja menetluskulude täies ulatuses riigi kanda jätmist. Kaitsja hinnangul ei nähtu apellatsioonist, et maakohus oleks rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 4 Maakohus on oma järeldusi otsuses jälgitavalt põhjendanud. See, et prokurörile maakohtu põhjendused ei meeldi, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohus on põhjendatult jätnud M. Lepiku vara

§ 832alusel konfiskeerimata.

Konfiskeerimise eeldus on see, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. Kohus seda ei tuvastanud. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et asjas esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada, et M. Lepik oleks tegelenud narkootilise aine müügiga. Tuvastatud on, et M. Lepik omandas ja valdas narkootilist ainet aine tarvitamise eesmärgil, samuti, et süüdistatav oli narkootilise aine tarvitamisest sõltuvuses. Prokurör on tõendina esitanud vaatlusprotokollid, mis on koostatud 2017 augusti lõpus. Menetleja oli olnud neid arvestusi tehes eksimuses. Selleks ajaks ei olnud menetleja esitanud sissetuleku kohta M. Lepikule küsimusi. Alles novembris pöördus uurija selles küsimuses M. Lepiku poole. M. Lepik selgitas uurijale põhjalikult, millised on tema sissetulekud, mida nendes protokollides kajastatud ei ole. M. Lepik esitas uurijale ja hiljem kohtule oma sissetulekute analüüsi koos pangakonto väljavõtetega. Samuti esitas ta nimekirja inimestest, kes saavad tema väiteid kinnitada. Menetleja kuulas üle rohkem kui 20 isikut, kes selgitasid nii laenude andmist kui ka kasutatud rehvide ostmist ja sularahas arveldamist. Kahjuks ei teinud prokurör pärast tunnistajate ülekuulamist mitte ühtegi muudatust varasemates kalkulatsioonides ja esitas ka kohtule menetluse käigus dokumendid, mis olid koostatud enne kui Marek Lepikul oli võimalus omapoolseid tõendeid esitada. Maakohus järeldas sõiduauto Lexus puhul õigesti, et tõendatud on selle soetamine legaalsete vahendite eest. 2016 müüs Marek Lepik oma eelmise auto 16 500 euro eest. Uuritud dokumentidest on selgelt tuvastatav, et Marek Lepik võttis osaliselt selle summa 750 euro kaupa sularahas välja, soovides soetada endale uut autot. Uue auto otsimine võttis kaks kuud aega. Leidnud sobiva auto, soovis M. Lepik tasuda selle eest sularahas. Kuna sõiduki müüja ei tahtnud sularahas arveldada, pani M. Lepik 25.04.2016 8000 eurot oma pangakontole tagasi ja tasus U AS-le 8000 eurot ülekandega. Kohtuliku uurimise käigus ei ole prokuröri poolt esitatud ühtegi tõendit, mis tõsikindlalt kinnitaks, et Marek Lepik kulutas väljavõetud sularaha muuks otstarbeks. Ka ei ole prokurör esitatud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et Marek Lepik pani selle kahe kuu jooksul toime kuriteo, millega hankis endale 8000 eurot. Prokurör on esitanud tõendina vaatlusprotokolli, mis tõendab sularaha väljavõtmist Marek Lepiku poolt, kuid sama tõend sisaldab ka protokolli koostaja poolt kirjapandud oletusi. M. Lepik andis nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses kirjalikult põhjaliku ülevaate saadud legaalsetest rahalistest vahenditest ajavahemikul 01.01.2015 kuni 20.08.2017. Nimetatud andmed tõendavad üheselt, et M. Lepikul oli piisavalt rahalisi vahendeid arestitud sõiduki ja muude arestitud varade soetamiseks. Kõik käsitletud summad on kontrollitavad M. Lepiku pangakonto väljavõtete ning arvestuskäikude alusel. Kirjalikus dokumendis, mis on kohtule esitatud, ei ole käsitletud isikute ütlusi, keda tunnistajana kohtuistungil üle ei kuulatud. M. Lepik tõi seal välja isikute ja ettevõtete nimed, kes on tema pangakontodele maksnud raha nii rehvide müügi kui ka laenude tagasimaksetena 5 Kohus on igakülgselt põhjendanud, kuidas on kontrollitud Marek Lepiku (ja ka tunnistajate) ütluste usaldusväärsust ja haakumist asjas esitatud tõenditega. Ainuüksi asjaolu, et Marek Lepik ei ole oma majandustegevust deklareerinud, ei ole võimalik asuda seisukohale, et tegemist on illegaalsete sissetulekutega. Tunnistajad kinnitavad ka, et Marek Lepik on tegelenud sõpradele intressiga raha laenamisega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 5. Prokurör leiab, et vara konfiskeerimata jättes on maakohus kohaldanud ebaõigesti

§-i 832. Prokurör toonitab, et

§ 832

kohaselt ei pea olema tuvastatud, et konfiskeeritav vara on saadud just menetluse esemeks oleva kuriteoga. See väide on õige, kuid vastupidist ei ole väitnud ka maakohus.

§ 832

lg 1 võimaldab konfiskeerida vara, kui kuriteo olemus, erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel või muu põhjus annab aluse eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. Maakohus asus seisukohale, et kuriteo iseloom ja andmed isiku sissetulekute ja kulude kohta ei võimalda järeldada, et vara, mille konfiskeerimist prokurör taotles, on saadud kuriteo toimepanemise tulemusel. Kohus leidis, et toimepandud kuriteo olemusest ei saa järeldada, et M. Lepik paneb toime selliseid kuritegusid, mille tulemusel oleks ta saanud kuritegelikku tulu. Tõendamist ei ole leidnud, et narkosõltuvusega M. Lepik oleks vallanud narkootilist ainet muuks otstarbeks kui ise tarbimiseks. Ka ei pidanud kohus tõendatuks prokuröri väiteid M. Lepiku legaalsete sissetulekute ja varalise seisundi erinevuse kohta. Seega on maakohus lähtunud konfiskeerimise taotlust rahuldamata jättes

§ 832lg-s 1 sätestatud kriteeriumidest ega ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud.

Küsimus taandub sellele, kas kohus on tuvastanud õigesti faktilised asjaolud, millele tuginedes ta konfiskeerimise taotluse rahuldamata jättis.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ka tõendite hindamisel teinud sellist viga, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks konfiskeerimise taotluse rahuldamata jätmise osas.
2. Väide, et M. Lepik on saanud kuritegelikku tulu, põhineb tema varalist seisu kajastavate dokumentide vaatlusprotokollidel.
3. augustil 2017 koostatud vaatlusprotokolli kohaselt ületasid tema teadaolevad kulutused tuvastatud legaalseid sissetulekuid ning aastatel 2015 – 2017 sai M. Lepik teadmata allikatest pärit sissetulekuid vähemalt 38 269,63 eurot (kd I; tl. 100). 6 M. Lepik väitis, et lisaks menetleja tuvastatud sissetulekutele sai ta tulu kasutatud rehvide müügist ja tuttavatele raha laenamisest. Maakohus luges M. Lepiku väited nende sissetulekute kohta tõendatuks. Prokuröri hinnangul on maakohus seda tehes hinnanud tõendeid valesti. 7.1 Esiteks leiab prokurör, et maakohus ei oleks tohtinud tugineda M. Lepiku koostatud saadud tulude kirjalikule ülevaatele. Apellatsiooni kohaselt ei oleks kohus tohtinud tugineda M. Lepiku koostatud dokumendile osas, milles kaitsja loobus kohtus isikute ülekuulamisest, kes oleks saanud anda ütlusi dokumendis toodud väidete kohta. Ringkonnakohus nendib, et selline dokument on küll kohtutoimikus (kd I; tl. 141 – 143), kuid maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks sellele tuginenud. Kohus viitab hoopis M. Lepiku ütlustele. Arvestades, et nii apellatsioonis kui apellatsioonivastuses on kõnealusele dokumendile viidatud, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et peab selle tõendi kõrvalejätmist põhjendatuks. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid, kuulatakse üle (KrMS § 66 lg 1, § 68, § 37 lg 3). Kuna isikulisest allikast pärineva info tõendina vormistamiseks on menetlusseadustikus ette nähtud vastav kord, mis peab tagama isikult pärineva info usaldusväärsuse, ei saa kahtlustatava poolt just kriminaalmenetluse tõttu koostatud dokumenti, mille adressaat on menetleja, lugeda muuks dokumendiks

§ 63lg 1 tähenduses. Kuna esitatud dokument ei vasta ühelegi Kr

MS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliigile, on maakohus selle põhjendatult tähelepanuta jätnud. 7.2 Prokuröri argumendid ei anna alust lugeda jätta kõrvale M. Lepiku ütlusi. Prokuröri etteheide on see, et kaitsja taotles M. Lepiku väidete kinnitamiseks kaitseaktis esialgu 24 isiku ülekuulamist, kuid loobus kohtulikul uurimisel valdava osa tunnistajate ülekuulamise taotlusest. See, et kaitsja loobus osade kaitseversiooni kinnitavate tunnistajate ülekuulamisest, ei muuda M. Lepiku ütlusi lubamatuks ega ebausaldusväärseks. Kriminaalmenetluse regulatsioonist ei tulene, et mingi tõend oleks lubatav ehk tõendina kasutatav üksnes osas, milles selles olevat infot kinnitavad mingid muud tõendid. See, kui kogu või vähemalt suuremat osa mingis tõendis olevat info kinnitamiseks pole esitatud muid tõendeid, ei välista ka tõendi usaldusväärsust. Prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga nõustumine tähendaks seda, et süüdistuse asjaolude tõendamisel peaks ka prokuröril olema iga tõendis oleva väite kohta esitada veel mõni seda väidet kinnitav tõend. Selline olukord ei ole ilmselt mõeldav ning menetlusseadustikust sellist tõendamisstandardit ei tulene. KrMS § 61 lg 1 ja 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab esitatud tõendeid kogumis. On tavapärane, et erinevates tõendites olev info kattub vaid osaliselt ning mõni asjaolu nähtubki vaid ühest tõendist. 7.3 Prokurör peab M. Lepiku väiteid rehvide müügist saadud tulu kohta kontrollimatuteks, kuna M. Lepik ei ole majandustegevust registreerinud ega saadud tulusid deklareerinud. Ringkonnakohus nendib, et Riigikohtu praktika kohaselt peab süüdistatav end aktiivselt kaitstes esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu

1. veebruari 2003 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-03, p 9.4). Arvestada tuleb aga sellega, et menetlusseadustik 7 ei kirjuta ette, millise tõendiga mingit asjaolu tõendama peab. Seega ei pea süüdistatav muutma oma väiteid kontrollitavaks mingil kindlal moel. M. Lepiku väited rehvide müügi ja laenude andmise kohta on muudetud kontrollitavaks esiteks sellega, et prokuröril oli võimalik M. Lepikut ennast ristküsitleda. M. Lepik on esitatud küsimustele vastanud ja andnud seejuures infot, mida oleks omakorda olnud võimalik kasutada esitatud väidete kontrollimiseks. Nt väitis M. Lepik, et tema kasutatud rehvide müügiga tegelemisest olid teadlikud töökaaslased ja ka ülemus (kd I; tl. 166). Seega oli prokuröril võimalik taotleda M. Lepiku ülemuse ülekuulamist, kui ta kahtles M. Lepiku väidetes. Maakohtus kuulati üle mitu tunnistajat, kes andsid ütlusi M. Lepiku rehvimüügi ja laenude andmise kohta. Prokuröri enda taotlusel kuulati maakohtus üle M. Lepiku elukaaslane QQ. QQ kinnitas, et lisaks Y OÜ-s töötamisele tegeles M. Lepik ka ise rehvide müügiga (kd I; tl. 157). Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et prokurör oleks täpsustavaid küsimusi esitades või muul viisil püüdnud QQ sellekohaseid ütlusi kahtluse alla seada. Lisaks kuulati üle mitmed kaitsja taotletud tunnistajad, kes kinnitasid M. Lepikult rehvide ostmist ja raha laenamist. Prokurör seab tunnistajate ütlused kahtluse alla argumendiga, et tegemist on M. Lepiku sõpradega. Lisaks toob prokurör apellatsioonis välja, et – eelkõige saadud laenude kohta – väitsid tunnistajad vastuseks esitatud küsimustele valdavalt, et ei mäleta. Samuti olid tunnistajate kohtus antud ütlused kohati vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Ainuüksi see, et tunnistaja on süüdistatava sõber, ei anna alust lugeda tema ütlusi ebausaldusväärseks. KrMS § 61 lg 1 näeb ette, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. See tähendab ühtlasi, et ainuüksi tunnistaja isikust lähtuvalt ei tohi tema ütlusi teistest tõenditest ebausaldusväärsemaks lugeda. Ringkonnakohus nendib, et võetud laene puudutavas osas olid tunnistajate ütlused pealiskaudsed ning laenude asjaolusid valdavalt ei mäletatud. Ka näitas prokurör ära, et ES ja EM kohtus antud ütlustes oli vastuolusid kohtueelses menetluses antud ütlustega, kusjuures EM antud ütluste vastuolud puudutavad võetud laenude arvu ja laenatud rahasummade suurust (kd I; tl. 161). RK ütlused on samuti ebamäärased: ta ei suutnud meenutada laenuintressi, kui kauaks laen oli võetud ega seda, kuidas ta seda tagasi maksis (kd I; tl. 163). Tõdeda tuleb, et maakohus pole otsuses tunnistajate ütlustele tuginedes põhjendanud, miks ta hoolimata ütluste ebamäärasusest ja erineval ajal antud ütluste vahelistest vastuoludest tunnistajate ütlusi M. Lepikult laenu saamise kohta usaldusväärseks peab. Seega on kohtuotsus ses osas põhjendamata. Seetõttu on maakohus rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kuna tunnistajad ei osanud laene puudutavate asjaolude kohta sisuliselt ütlusi anda, peab ringkonnakohus nende ütlusi M. Lepikult saadud laenude kohta ebausaldusväärseks. Ka kohtule esitatud maksekorraldused ei tõenda laenude andmist, kuna maksekorraldustest ei nähtu ülekannete põhjus. Seevastu rehvide ostu puudutavate ütluste puhul ringkonnakohus selliseid ütluste ebausaldusväärsust näitavaid asjaolusid ei näe. EM (kd I; tl. 160), MV (kd I; tl. 162), RK (kd I; tl. 162) andsid ütlusi, et on M. Lepikult rehve ostnud. Kõik tunnistajad on osanud küsimustele vastata piisavalt konkreetselt. Märkimist väärib, et prokurör on esitanud rehvide ostu kohta väga 8 vähe küsimusi. RK-le ei ole ta rehvide ostmise kohta üldse küsimusi esitanud. MV-le on prokurör esitanud kaks täpsustavat küsimust, millele tunnistaja on ka vastanud. Ka EM-le on prokurör rehvide ostu kohta esitanud vaid paar üldist täpsustavat küsimust, millele tunnistaja on ka vastanud. Seega on prokurör kasutanud ristküsitlusest tulenevaid võimalusi tunnistaja ütluste usaldusväärsuse väljaselgitamiseks minimaalselt. Eelnevast tulenevalt ei ole alust jätta kõrvale tunnistajate ütlusi selle kohta, et nad on ostnud M. Lepikult kasutatud rehve.
2. Alusetud on prokuröri etteheited, et kohus pole hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning on jätnud süüdistatava ja tema väiteid kinnitavate tunnistajate ütlused teiste tõenditega kõrvutamata. Põhjendamatu on ka apellandi väide, et kohus on alusetult eelistanud süüdistatava ja tunnistajate ütlusi süüdistatava varalist seisu kajastavatele vaatlusprotokollidele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole prokuröri viidatud vaatlusprotokollid ning süüdistatava ja tema väiteid kinnitanud tunnistajate ütlused omavahel vastuolus.
3. augustil 2017 koostatud vaatlusprotokollis on menetleja järeldus see, et aastatel 2015 – 2017 on M. Lepik saanud 38 269,63 euro ulatuses teadmata allikatest pärit sissetulekuid (kd I; tl. 100). M. Lepiku ja tunnistajate ütluste puhul on omakorda tegemist tõenditega, mis seletavad, kust pärinevad need sissetulekud, mida menetleja on vaatlusprotokollis nimetanud teadmata allikatest pärinevaks. Vaatlusprotokollis öeldu, et tulude päritolu on teadmata, tähendab, et vaatlusprotokoll ei sisalda väidet tulude mingi konkreetse päritolu kohta. Seetõttu ei saa vaatlusprotokoll ka kummutada M. Lepiku ütlusi saadud tulude päritolu kohta.
4. Kuivõrd M. Lepik on esitanud tõendid tulude kohta, mille päritolu menetleja ei tuvastanud, ei ole tõendatud prokuröri väidetud erinevus M. Lepiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel. Eespool öeldust tulenevalt ei anna apellatsiooni argumendid alust nende tulude päritolu selgitavate tõendite kõrvale jätmiseks.
5. Sõiduauto Lexus puhul luges kohus tõendatuks, et see on soetatud eelmise auto müügist saadud raha arvel. Prokurör ei vaidle vastu, et eelmise auto müügist saadud rahasumma ületas uue auto hinda. Selle kahtluse alla seadmisel, et M. Lepik ostis uue auto eelmise müügist saadud raha eest, tugineb prokurör väitele, et eelmise auto müügi ja uue ostu vahelisel ajal võttis M. Lepik kontolt raha suhteliselt suurte summade kaupa välja ning alles vahetult enne uue auto eest maksmist pani ta taas kontole 8000 eurot. Prokurör on seisukohal, et väljavõetud raha ei hoidnud M. Lepik alles, vaid kasutas igapäevasteks väljaminekuteks, sh enne auto ostu toimunud reisi jaoks. M. Lepiku varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlust kajastav vaatlusprotokoll tõendab, et M. Lepik võttis eelmise auto müügi ja uue auto ostu vahelisel ajal kontolt sularahas välja 8285 eurot (kd I; tl. 109). Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mille alusel saaks teha järelduse, et M. Lepik kasutas välja võetud raha ära. Vaatlusprotokollis on märgitud: „Sularaha väljamaksete tihedus, sagedus ja ajajoon ei viita võimalusele, et Marko Lepik oleks Volvo müügist saadud raha hoiustanud koduses „sukasääres“, on piisav alus oletada, et laekunud raha võeti välja jaopärast, finantseerimaks erinevaid tehinguid, kaasaarvatud nimetatud perioodil toimunud Tai Kuningriigi reisi. (26.02 on välja võetud 2 000.- €, 27.02.2016.a 375.- € ja 1.03.2016.a 3 000.- €).“ Vaatlusprotokollist ei selgu, kuidas menetleja väljamaksete 9 „tihedusest, sagedusest ja ajajoonest“ tsiteeritud järelduse tegi. Tegemist on seega kõigest menetleja oletusega, millel ei ole tõendiväärtust. Ringkonnakohus ei näe tehingute kuupäevades, sageduses ega väljavõetud rahasummades mingeid asjaolusid, mis võimaldaks raha väljavõtmise eesmärkide kohta järeldusi teha. Apellatsioonis põhjendab prokurör seisukohta, et M. Lepik pidi väljavõetud rahasummad enne uue auto ostu ära kulutama, sellega, et vahepealsel ajal ei laekunud M. Lepiku kontole märkimisväärseid rahasummasid, vaid konto saldo vähenes järjest erinevate tehingute tulemusena. Tõsi on see, et alates
6. veebruarist 2016, kui kontol oli 12 700,21 eurot (kd I; tl. 103), on kontol olev summa hoolimata sel perioodil toimunud laekumistest hoolimata järjest vähenenud ja
7. aprilliks 2016 oli kontol 192, 79 eurot (kd I; tl. 104 pöördel). See näitab, et lisaks sularaha väljavõtmisele 8285 euro ulatuses on M. Lepik teinud suhteliselt suures ulatuses muid tehinguid oma kontolt. Seda, et kontol olevad summad ei olnud piisavad ning M. Lepik pidi olema sunnitud osa kulutusi tegema sularahas, vaatlusprotokoll ega ükski muu kohtule esitatud tõend ei näita. Muuhulgas ei ole tõendatud, et väljavõetud sularaha pidi M. Lepik kasutama reisiks Tai Kuningriiki. Vaatlusprotokollis on Tai Kuningriigi reisi väljaminekutega seostatud 26.02., 27.
8. ja 01.03.2016 välja võetud rahasummasid (kokku 5375 eurot). Millisel alusel selline järeldus on tehtud, vaatlusprotokollist ei selgu. Tõendeid reisikulude suuruse kohta kohtule esitatud ei ole. Vaatlusprotokollis märgitud summat on reisikulude suurusena arvestanud ka maakohus. Kohus märkis, et süüdistatav ei ole esitanud andmeid, et tal reisile sellist summat ei oleks kulunud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus tõendamiskoormise süüdistatavale panemisega rikkunud menetlusõigust. Väite, et nimetatud kulude puhul oli tegemist reisikuludega, on esitanud menetleja ning selle ümberlükkamise kohustuse süüdistatavale panemisega on kohus rikkunud KrMS § 7 lg-t 2 ja 3.

§ 832

lg 1 kohaselt ei pea konfiskeerimiseks tõendama vara seotust konkreetse kuriteoga. Küll eeldab

§ 832

lg 1 isiku sissetulekute ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahelise erinevuse tõendamist. Praegusel juhul sisaldab vaatlusprotokoll, millele prokurör tugineb, oletuslikke väiteid. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et M. Lepik kulutas sularahas välja võetud raha ära ning enne uue auto ostu uuesti kontole kantud raha ei saanud olla sama, mille M. Lepik eelnevalt kontolt välja võttis. Järelikult on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et M. Lepik on tõendanud auto soetamise legaalsete vahendite arvelt.

1. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosast KrMS § 337 lg 1 p 3 ja KrMS § 338 p 3 alusel välja asjaolu, et M. Lepik sai tulu tuttavatele raha laenates. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. See ei anna aga alust apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamiseks.
2. M. Lepiku kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus määraks tasu suuruseks 325 eurot, millele lisandub käibemaks 65 eurot. Taotluse kohaselt on kaitsja teinud apellatsioonimenetluses õigusabi osutades järgmised toimingud: kohtuasjaga tutvumine ja analüüs (1,5h), apellatsiooniga tutvumine ja analüüs (1,5 h), vastuse koostamine (3,5h). Taotluse täies ulatuses rahuldamiseks alust ei ole. Esiteks ületab taotletud summa riigi õigusabi tasu suurust reguleeriva justiitsministri
3. juuli 2016 määruse nr 16 § 6 lg-s 3 sätestatud 10 kohtuastmes makstava tasu ülemmäära. Ka ei pea ringkonnakohus taotluses märgitud ajakulu põhjendatuks. Taotluse kohaselt kulus nii apellatsiooniga kui maakohtu otsusega tutvumiseks ja analüüsimiseks 1,5 tundi. Ringkonnakohus ei pea maakohtu otsuse analüüsi ajakulu taotluses toodud ulatuses põhjendatuks. Apellatsiooni kontekstis omavad tähtsust üksnes konfiskeerimise küsimust puudutavad põhjendused, mille maht on pisut üle 3 lk. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi. Ka ei pea ringkonnakohus täies ulatuses põhjendatuks taotluses märgitud apellatsioonivastuse koostamise ajakulu (3,5 tundi). Esitatud seisukohtade maht on 4 lk, need tuginevad suures osas maakohtu seisukohtadele või kordavad kaitsja maakohtus esitatud argumente. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Kokku peab ringkonnakohus seega põhjendatud ajakuluks 1,5+0,5+2=4 tundi, millele vastava tasu suurus on 200 eurot. Sellele lisandub käibemaks 40 eurot. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 11