EDASIKAEBAMISE KORD Kohtumääruse peale võib esitada kaitsja vahendusel määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal isik sai teada vaidlustatavast kohtumäärusest või pidi teada sama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1
lg 1 alusel kaebuse kohtule väärteomenetluse nr 2740,18,000919 alustamata jätmise vaidlustamiseks. 6. 26.septembri 2018.a määrusega jättis kohus juhindudes
Samuti jättis rahuldamata Reimo Metsa taotluse tunnistada KarS § 151 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks. Maakohus on viidates
7. 10.10.2018.a. esitas Reimo Mets kohtule kaebuse, milles palus rahuldada kaebus ja alustada väärteomenetlust § 151 lg 1 järgi ning samas tunnistada KarS § 151 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks. Samuti palub tunnistada väärteomenetluse seadustik põhiseadusega vastuolus olevaks osas, kus ei võimaldata
8. 01.11.2018.a. määrusega maakohus keeldus menetlusse võtmast Reimo Metsa määruskaebust kohtu 26.09.2018.a. määrusele tulenevalt
p 12 ning jättis rahuldamata taotluse tunnistada väärteomenetluse seadustik põhiseadusega vastuolus olevaks osas, kus ei võimaldata
Maakohus selgitas, et vastavalt
p 12 ei ole kohtu 26.septembri 2018 määrus, millega kohus
lg 3 p 1 alusel jättis rahuldamata Reimo Metsa kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale väärteomenetluse 2740,18,000919 alustamata jätmisel vaidlustatav määruskaebe korras. Põhiseaduslikkuse kontrolli taotluse osas märkis kohus, et ei näe kaebeõiguse piirangus vastuolu põhiseadusega.
Kaebaja märgib, et Eesti Vabariigi tsiviilõigus ei tunne sellist õiguskaitsevahendi kasutamise võimalust, kus on rikutud isikute grupi isiklikke õigusi. Pärnu Maakohus on oma 26.09.
Nimetatud määrus oli
Reimo Mets ongi nimetatud lahendi maakohtus vaidlustanud ja maakohus, lahendades kaebust sisuliselt, tegi 26. septembril 2018 määruse ja jättis
S § 151 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätnud ka sellekohase taotluse rahuldamata. Samuti on maakohtu määruses viitega
Maakohtu eelnimetatud määrusele esitas Reimo Mets Pärnu Maakohtu kaudu Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, kus uuesti palub kaebus rahuldada ja alustada väärteomenetlust. Samuti tõstatab nii KarS § 151 lg 1 kui ka väärtoemenetluses edasikaebe õiguse puudumise osas põhiseadusele vastavuse küsimuse. Väärteomaterjalidest nähtuvalt on Pärnu Maakohus 01.11.2018.a. teinud määruse, millega on keeldutud menetlusse võtmast Reimo Metsa määruskaebust maakohtu 26. septembri 2018 aasta määrusele kuna viimane pole
p 12 tulenevalt edasikaevatav ning kohus on kontrollinud ka
36-39).
reguleerib määruskaebuse läbivaatamise kohtu määruse koostanud kohtus ehk näeb ette määruse koostanud kohtu enesekontrollimenetluse.
lg 2 näeb ette määruse teinud kohtule määruskaebuse põhjendatuse korral enda tehtud määruse tühistamise ja vajadusel uue määruse tegemise. Seega teeb määruse teinud kohus uue määruse vaid juhul, kui ta peab määruskaebust põhjendatuks.
lg 3 kehtestab põhimõtte, et kui vaidlustatud kohtu määruse teinud kohus peab määruskaebust põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtu määruskaebuse viivitamata vastavalt kohtualluvusele. Sellisel juhul ei ole tal õigust teha määruskaebuse rahuldamata jätmise määrust ega ka menetlusse võtmisest keeldumise määrust. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas on määruskaebemenetluses vaidlustamatu kohtumääruse peale esitatud kaebus võrdustatud põhjendamatu määruskaebusega
lg 3 mõttes, siis on määruse teinud kohus kohustatud sättest tulenevalt viivitamatult määruskaebuse edastama kõrgema astme kohtule vastavalt kohtualluvusele. Kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrollimenetlus ei hõlma selle küsimuse lõplikku otsustamist, kas vaidlustatud kohtumäärus on määruskaebe korras edasikaevatav või mitte. Kui määruse teinud kohus leiab, et lahend ei ole vaidlustatav, tuleb see koos määruskaebuse ja väärteoasja materjalidega edastada kõrgema astme kohtule. Vaidlustatud juhul on maakohus lugedes sisuliselt Reimo Metsa määruskaebuse põhjendamatuks, ise otsustanud oma uue määrusega, et Reimo Metsa määruskaebus ei kuulu menetlusse võtmisele. Maakohus on eiranud
lg 3 nõudeid, kuna jättis vaidlustatud kohtumäärusele esitatud Reimo Metsa määruskaebuse ringkonnakohtule edastamata. Ringkonnakohtu hinnangul ületas maakohus sellise tegevusega määruskaebuse läbivaatamiseks kohtumääruse koostanud kohtule antud pädevust ja asus oma määruse peale esitatud määruskaebust kirjeldatud viisil lahendades sisuliselt kõrgema kohtu rolli, millega rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust
150 lg 2 tähenduses. Kõnealuse rikkumise tõttu tühistab ringkonnakohtu Pärnu Maakohtu
Kuigi antud juhul on maakohtu pädevust ületava määruse tegemise tulemusena Reimo Mets esitanud kaks määruskaebust, siis tähtsust omab antud juhul asjaolu, et Reimo Mets on soovinud ja ka sisuliselt vaidlustanud maakohtu eeltoodud sisulise määruse ringkonnakohtus, mistõttu on ringkonnakohtu pädevuses anda hinnang Pärnu Maakohtu 26 septembri 2018 aasta koostatud määruse edasikaebeõigusele ning ka asjakohase, 3 seda reguleeriva ja kohaldamisele kuuluva sätte ja nimelt
12. Ringkonnakohus osutab, et
p 12 kohaselt ei ole kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel
kohaselt tehtud maakohtu määrus määruskaebe korras vaidlustatav (välja arvatud juhul kui vaidlustatakse konfiskeerimise kohta tehtud määrust). Eeltoodust tuleneb, et kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel tehtud kohtu määrus on lõplik ja selle peale esitatava määruskaebuse sisuline lahendamine välistatud (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-43-12). Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-120-13 sedastanud, et Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Kaebuses on tõstatatud küsimus ka
Kaebaja leiab, et
p 12 on põhiseadusega vastuolus osas, kus ei võimaldata esitada määruskaebust olukorras, mil puuduvad tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid. Kaebaja õiguste kaitse jääb tagamata. Seejuures kaebaja viitab asjaolule, et tsiviilõigus ei tunne õiguskaitse vahendi kasutamise võimalust , kus on rikutud isikute grupi isiklikke õigusi. Selles osas ringkonnakohus märgib, et nii nagu ringkonnakohtule on ka maakohtule kaebuse esitanud füüsiline isik Reimo Mets, toonitades, et esitab kaebuse kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti Reimo Metsa kaebus rahuldamata. Seega on kaebuse põhjendused ja viide isikute grupile asjakohatud. Ringkonnakohus osutab, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium( vt lahend nr 3-4-1-10-08) on juba kontrollinud
p 12 vastavust põhiseadusega ja seda ka puutuvalt väärteomenetluse alustamata jätmise, mis antud juhul päädis kaebuse esitamisega maakohtule kohtuvälise menetleja tegevuse peale, vaidlustamise osas. Nii on Riigikohus märkinud, et PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Samuti tuleb silmas pidada, et põhiseaduse kõnealuse sätte kohaselt peab edasikaebeõigus olema tagatud isikule, kelle kohta on kohtulahend tehtud, keda see eeskätt puudutab. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku §-des 5 ja 6 sätestatust lähtutakse karistusvõimu teostamisel kriminaalmenetluses (
kohaselt ka väärteomenetluses) riiklikkuse ja süüteomenetluse kohustuslikkuse põhimõtetest. See tähendab, et üldjuhul on menetlejate kui riigi vastavate ametiisikute pädevuses otsustada selle üle, kas mingi isiku käitumises on süüteotunnused. Riigikohus on sedastanud, et väärteoteate esitajale on tagatud väärteokoosseisu olemasolu kontroll kohtuvälise menetleja, kohtuvälise menetleja juhi ja lõppastmes kohtu poolt. Väärteomenetluse alustamise või alustamata jätmise lõppastmes kohtulik kontroll on kooskõlas PS § 146 nõudega. Samas lahendis on riigikohus ka sedastanud, et väärteomenetluse seadustikus sätestatud menetluse alustamata jätmise vaidlustamise kord on sätestatud sarnaselt uurimisasutuses kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamise regulatsiooniga kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS), Riigikohus on juba oma lahendis nr 3-1-1-56-05 pidanud põhjendatuks piiranguid kaebeõigusele kriminaalmenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-56-05 märgitu kohaselt tuleb süüteomenetluste algatamata jätmist puudutava edasikaebeõiguse küsimuste otsustamisel alati arvestada sellega, et selline kaebeõigus kujutab endast samaaegselt ka teise isiku - süüteos 4 väidetavalt kahtlustatava - mitmete põhiõiguste sedavõrd intensiivset riivet, mida on raske võrrelda mistahes muudes eluvaldkondades asetleidvate põhiõiguste riivetega. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on mõistlik ja põhiseadusega kooskõlas süüteomenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise piirangud ja seda eriti tingimusel, kui end kannatanuks pidaval isikul säilivad enda õiguste kaitsmise võimalused muudes kohtumenetlustes. Ülaltoodust lähtuvalt ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud väärteomenetluse raames
p 12 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise taotluse rahuldamiseks alused puuduvad ja nimetatud säte kuulub kohaldamisele. 13. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes
lg-st 3, § 142 lg 2 p-st 2, § 150 lg 2 ja § 191 p-st 12, tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.