← Eesti

3-14-52261/59

Obsah (6)§ 44§ 158§ 95§ 109§ 107§ 229

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 230 lg 5 p 3).

  1. Vaidlust ei ole selles, et – Tartus aadressil Vanemuise X asub kahekorruseline hoone, mille esimesel korrusel on mitteeluruum ja teisel korrusel eluruumid (algselt kaks korterit). Eluruumide kõrval asusid varem katusealused pinnad; – täpselt tuvastamata ajal (aastatel 1975 kuni 2002) on katusealused pinnad ehitatud panipaikadeks ja vaheruumideks (ruumid 16, 23, 24 ja 30 mõõdistusprojektis nr T-14-10); – kuigi ehitisregistri järgi on teisel korrusel endiselt kaks eraldi eluruumi (nr 2 ja 3), on need nüüdseks ühendatud eluruumiks nr
  3. aastal erastati need eluruumid kolmanda isiku ja K. Villemsoni kaasomandisse.
  4. mai
  5. a ostu-müügilepingute kohaselt oli teise korruse eluruumide üldpinna suuruseks 75,5 m2 (= 40,9 + 34,6 = 33,11% elamu korterite üldpinnast); – novembris 2002 tehti linna tellimusel hoones ülevaatus. Ülevaatusakti järgi on teise korruse korterite pinnad tegelikkuses suuremad kui erastamislepingutes märgitud: 58,9 m2 ja 52 m2; –
  6. veebruaril 2004 kanti Vanemuise X hoones moodustatud korteriomandid kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu andmetel on kaebaja omandis esimesel korrusel asuv korter (mitteeluruum) nr 1 üldpinnaga 152,5 m2, mille juurde kuulub 1525/2280 mõttelist osa kinnistust. Kinnistusraamatu andmetel asub teisel korrusel eluruum nr 2 üldpinnaga 75,5 m2, mille juurde kuulub 755/2280 mõttelist osa kinnistust. See oli kaebuse esitamise ajal kolmanda isiku ning K. Villemsoni kaasomandis.
  7. aastal omandas kaebaja K. Villemsonile kuulunud osa eluruumist nr 2, kuid
  8. aastast alates on korter nr 2 kolmanda isiku ainuomandis; – vaidlusaluse toiminguga ehitisregistrisse kantud andmete kohaselt on teise korruse eluruumide pind senise 75,5 m2 asemel kokku 95,1 m
  9. Muudetud andmed tuginevad OÜ Haspo mõõdistusprojektile nr T-14-10

(2014). II 11. Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, kaebajal polnud praegust kaebust oma õiguste kaitseks (

§ 44

lg 1) vaja esitada, sest ta oleks korteri nr 2 kaasomanikuna saanud ehitisregistri kande muutmiseks ise uue teatise esitada. Isegi kui kaebajal oleks selline õigus olnud, ei välista see vajadust kontrollida vastustaja toimingu õiguspärasust. Vastasel korral võikski erinevate seisukohtadega kaasomanikud jääda esitama erinevaid teatisi. Registrisse kantud ebaõigete andmete parandamise eest vastutab andmete registrisse kandja, mitte isik, kelle õigusi andmed rikuvad. 12. Vaidlustatud toimingu ajendiks olnud teatise esitamise õigusel ei ole selles asjas määravat tähtsust. Kui selle alusel registrisse kantud andmed on õiged, siis ei saa need riivata kaebaja omandiõigust. Teisalt on kohalikul omavalitsusel õigus ehitise andmeid, sh olulisi tehnilisi andmeid ja korteri reaalosa andmeid, täpsustada ka ilma omaniku teatiseta (vaidlusaluse toimingu tegemise ajal EhS v.r § 56 lg 1 p 1 ja § 57 lg 1 p 1 ning määruse nr 73 § 2 lg 2 p 4 ja § 5 lg 2; praegu ehitisregistri põhimääruse § 35). Kuigi ehitisregistri andmete muutmine ei muuda tegelikke omandisuhteid 4

(7)3-14-52261 (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-156-11), peavad ehitisregistri kui riikliku registri andmed olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-59-02, p 14).
  1. Kolleegium nõustub kohtutega, et ehitise andmete täpsustamise teatise võis määruse nr 72 § 1 lg 2 järgi esitada korteriomanik, kui andmed täpsustavad vaid tema korteri reaalosa, mitte kõigi korteriomanike kaasomandis olevat osa. Korteriomanik on üks ehitise omanikest. EhS v.r § 33 lg 8 ei puutu selles vaidluses asjasse. See säte reguleerib kasutusloa taotlemist, mitte ehitisregistri andmete muutmist. Kuna kasutusloal on vaidlusalustest registrikannetest sootuks erinev õiguslik tähendus, ei ole praegusel juhul õigustatud analoogia selle sättega. Kuni
  2. detsembrini 2017 kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 1 p 1 ja § 17 lg 1 ehitise andmete täpsustamise teatise esitamist ei reguleerinud. Seda ei reguleeri ka AÕS §
  3. Nende normide esemeks on omanike vahelised tsiviilõigussuhted asja valdamisel ja kasutamisel, mitte haldusmenetlus riikliku registri pidamisel. Korteriomaniku õigus esitada teatis enda korteri kohta ei kahjusta teiste korterite omanikke, sest teatise alusel ei tohi andmeid registrisse kanda automaatselt. Teatise esitaja vastutus andmete õigsuse eest ei vabastanud vastustajat andmete kontrollimise kohustusest (haldusmenetluse seaduse § 6; vt ka EhS v.r § 57 lg 2, Vabariigi Valitsuse
  4. detsembri
  5. a määruse nr 405 „„Riikliku ehitisregistri“ asutamine ja pidamise põhimäärus“ § 27 lg 1, määruse nr 73 § 5 lg 1). Kuna praegusel juhul vaieldakse selle üle, kas pind, mille kohta käivaid andmeid parandati, kuulub kolmanda isiku eluruumi või hoone muude osade koosseisu, taandub ka teatise esitamise õiguse küsimus kokkuvõttes andmete õigsuse küsimusele.
  6. Ehitisregistri kande tegemisel ei ole praegusel juhul määravat tähtsust sellel, kas enne vaidlusaluste pindade abiruumidena kasutusele võtmist tehti ehitustöid ning kas võimalikud ehitustööd olid õiguspärased. Kolleegium nõustub kohtutega, et ehitisregistri eesmärk on kajastada võimalikult täpselt olemasolevate ehitiste faktilist olukorda (EhS § 58 lg 1, EhS v.r § 55 lg 1; määruse nr 72 § 1 lg 2). Ehitise tehnilised andmed ehitisregistris ei reguleeri ega seadusta ehitamist ega ehitise kasutamist. Õigusvastaste ehitustööde tagajärjel kujunenud ehitise osade saatuse üle tuleb otsustada lubade ja ettekirjutustega. III
  7. Kohtud pole tuvastanud, kes ja millal muutis katusealused pinnad abiruumideks ning kas ja milliseid ehitustöid selleks täpselt tehti. Need küsimused pole asjas määravad. Selle kohtuasja lahendamisel on määrav küsimus, kas need abiruumid tuleb ehitisregistri pidamisel arvata kolmanda isiku eluruumi pinna hulka. Kuna kaebuses nõutakse ehitisregistri andmete parandamist, tuleb kaebuse lahendamisel arvestada ka kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat õigust (

§ 158lg 2 esimene lause).

Vabariigi Valitsuse

  1. juuni
  2. a määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 24 lg 1 järgi on eluruumi pind elamiseks kasutatava ruumi või ruumikogumi suletud netopind ehk eluruumi kõikide ruumide, sealhulgas tubade, köökide, vannitubade, tualettide, esikute ja muude sarnaste ruumide pindade summa.
  3. Eluruumi pinna ulatuse küsimust ei saa ehitisregistri pidamisel lahendada suvaliselt valitud ruumide pindade ülemõõtmisega. Põhjendatud kahtluse korral on enne mõõtmist oluline selgitada, millised ruumid kuuluvad määruse nr 57 § 24 lg 1 mõttes „eluruumi kõikide ruumide“ hulka. Kolleegium on seisukohal, et selliste ruumidena saab korteriomandi puhul käsitada vaid korteri 5

(7)3-14-52261 reaalosa hulka (eriomandi esemesse) kuuluvaid ruume (korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS § 4). Kuigi ehitisregistril puudub õiguslik tähendus ning selle kanded ei muuda omandisuhteid (EhS § 61 lg 1), tuleb vältida olukorda, kus ehitisregister kajastaks korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi pinna koosseisus ruume, mis tegelikult selle korteri reaalosa koosseisu ei kuulu. Niisugune olukord võib aga tekkida siis, kui ehitisregistri kannete tegemisel ei pöörataks vähimatki tähelepanu kajastatavate ruumide asjaõiguslikule kuuluvusele. Ruumide jagunemist korterite reaalosade vahel on ehitisregistri pidamisel muuhulgas asjakohane arvestada selleks, et ehitisregistri andmete abil saaksid järelevalveasutused hõlpsamini adresseerida korrakaitse- ja ehitusõiguslikke ettekirjutusi õigele isikule (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-15-1607/35, p 13).
  1. Kuna pole väidetud ega alust arvata, et vaidlusalused abiruumid oleksid korteri 2 reaalosa koosseisu läinud hilisemate tehingutega, peab kolleegium vaidluse lahendamisel oluliseks küsimust, kas vaidlusalused abiruumid erastati korteri 2 reaalosa koosseisus. Kui abiruume korteri 2 reaalosa koosseisus ei erastatud, siis jäid need õiguslikult kõigi korteriomanike kaasomandisse, sõltumata sellest, kas ja millal nad ehituslikult ja funktsionaalselt korteriga 2 ühendati. Niisuguses olukorras poleks vaidlustatud toimingu puhul tegemist pelgalt jooniste, mõõtmiste, arvutuste vms ebatäpsuse kõrvaldamisega, vaid toimuks kõigi korteriomanike kaasomandi eseme eksitav kajastamine korteri reaalosa hulka kuuluvana.
  2. Kuni
  3. juunini 2001 kehtinud korteriomandiseaduse § 2 lg 1 järgi pidi korteriomandi esemeks olema ehituslikult piiritletud omaette kasutust võimaldav eluruum või mitteeluruum, samuti selle ruumi juurde kuuluvad ehitise osad. Vabariigi Valitsuse
  4. juuli
  5. a määrusega nr 198 kinnitatud „Eluruumide erastamise korra“ p 7 lg 1 ja p 19 lg 1 järgi tuli erastatava korteri üldpinna hulka lugeda tubade ja abiruumide põrandapindade summa, kaasa arvatud sisseehitatud seinakappide, külmade panipaikade ja verandade põrandapind. Sama korra p 7 lg 2 ja p 19 lg 2 järgi tuli elamus korterile vastava muu osa (s.o korteriomanike kaasomandisse jääva osa) koosseisu arvata mh pööningul ja mujal paiknevad abiruumid, mis on ehitusprojekti kohaselt ette nähtud elamu teenindamiseks või elanike ühiseks kasutamiseks. Asja lahendamiseks on oluline selgitada erastamislepingute tõlgendamise teel välja poolte tegelik tahe reaalosa kui lepingu objekti piiritlemisel. Võib eeldada, et erastamisel järgiti seadust, kuid see eeldus võib olla muude asjaoludega ümberlükatav.
  6. Tartu Linnavalitsuse
  7. jaanuari
  8. a kirjast, mis puudutas Vanemuise X korteriomandite seadmist, võiks järeldada, et linnavalitsuse hinnangul erastati korter 2 lepingus märgitud ulatuses. Eluruumide erastamise korra p-de 33 ja 38 kohaselt pidi erastamise kohustatud subjekt korteriomandi seadmisel märkima ehitise inventariseerimise plaanile andmed eluruumide ja mitteeluruumide, reaalosade ja mõtteliste osade suuruse ja paiknemise kohta (vt ka p 76).
  9. detsembri
  10. a korteriomandite kinnistamise avalduses on viidatud ruumide suurust ja paiknemist kirjeldavale plaanile (p 3) ning linn kui osaleja kinnitas, et reaalosadele vastavad kaasomandiosad on määratud, lähtudes reaalosa üldpinna osakaalust, ning vajadust ümberarvestuste tegemiseks ei ole (p 4.1).
  11. Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). 6
(7)3-14-52261 IV 21. Asja uuel lahendamisel peab halduskohtus, mh erastamisel kasutatud inventariseerimisplaani alusel tegema kindlaks, millised pinnad kuuluvad korteri nr 2 reaalosa koosseisu, ning sellest lähtudes hindama uuesti vaidlusaluse registrikande õiguspärasust. Kuna tsiviilasjas nr 2-17-15298 on sama korteri reaalosa ulatus samuti vaidluse all, on halduskohtul võimalik peatada haldusasja menetlus tsiviilasjas otsuse jõustumiseni (

§ 95lg 1).

22.

§ 109lg 4 järgi tuleb menetluskulud jaotada asja uuel arutamisel.

Kautsjon tuleb tagastada (

§ 107lg 4).

Vastavalt arvetele kandis kaebaja Riigikohtus õigusabikulu 1078 eurot ja 80 senti ning kolmas isik 1008 eurot.

  1. Kaebaja
  2. märtsi
  3. a avalduse lisad tuleb tagastada, sest Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid (

§ 229lg-d 1 kuni 3) ning neil dokumentidel ei ole asja lahendamisel tähtsust. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.