KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 28.01.2019, Tallinn Tsiviilas

) § 1 lõike 5 tähenduses. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Kohus lähtus Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt on eelduslikult

§ 42

lõike 3 punkti 5 ja

§ 42

lõike 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (lahendid nr 3-2-1-25-16, punkt 13; nr 3-2-1118-16, punkt 16). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-66-05, punkt 24; nr 32-1-25-16, punkt 13). Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hageja viivisenõude osaliselt ning mõistis kostjalt hagejale välja seisuga 02.07.2018 sissenõutavaks muutunud viivise 32.37 eurot. Ülejäänud osas tuleb hagi rahuldada, sh edasiulatuva viivise nõudes, mille kohus piiritles hageja taotlusel 2.94 euroga. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lõike 1 alusel 40% ulatuses hageja ja 60% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulud 3 120 eurot koos viivisega. Hageja põhjendatud menetluskulu on riigilõiv 100 eurot ja esindajakulu 100 eurot, millest 60% on kokku 120 eurot. 4. Maakohus toimetas tagaseljaotsuse kostjale kätte 20.12.2018. Seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kostja kaja ei esitanud. Apellatsioonkaebus 5. 12.12.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse täies ulatuses, s.t mõista kostjalt täiendavalt välja viivis hagi esitamiseni 164.69 eurot. Samuti ei nõustunud hageja otsusega osas, milles kohus vähendas hageja taotletavate menetluskulude suurust. 6.

§ 415

lõike 1 ja § 113 lõike 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem

§ 113lõike 1 teises lauses viidatud määrast.

Antud juhul on kokkulepitud intressimäär kõrgem

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määrast ning ühtlasi on kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokkulepitud intressimäär. Seetõttu kohaldub viivisemäärana lepingus kokkulepitud intressimäär 48,7% aastas. Praeguses asjas ei saa lähtuda Riigikohtu lahendist asjas nr 3-2-1-25-16, kuivõrd hageja ja kostja vahel on kokkulepitud intressimäär. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine sellises olukorras on vastuolus

§ 113lõike 1 ja § 415 lõike mõtte ning viivise eesmärgiga.

Maakohtu lähenemise tagajärjel on võlgnikul n-ö soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist kui jätkata oma kohustuste täitmisega ja maksta lepingus kokkulepitud intressi. Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka sanktsiooniline eesmärk ning juhul, kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgi-pärane. Ühtlasi ei võimalda maakohtu tõlgendust

§ 113lõike 1 sõnastus.

Seejuures ei ole seadusandja pidanud vajalikuks viivisemäära n-ö mõistlikkuse tagamiseks ühegi täiendava kriteeriumi sätestamist peale lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdlemise. Tsiviilkolleegiumi seisukoht

1. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja Harju Maakohtu 07.11.2018 tagaseljaotsus tühistada TsMS § 646 ja § 656 lõike 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ning asi tuleb saata TsMS § 657 lõike 2 kohaselt täies ulatuses uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuivõrd selles on taotletud uue lahendi tegemist, kuid ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lõige 1). Praegusel juhul on hageja kaevanud tagaseljaotsuse peale, leides, et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise lepingujärgse viivisemääraga ning on vääralt kohaldanud

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et olukorras, kus laenulepingus on kokku lepitud intressimäär, ei kohaldu sama määr ka viivisemäärana. 4 9. Ringkonnakohus nõustub hagejaga. Tarbijakrediidilepingute puhul on

-is tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta.

§ 415

lõike 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud

§ 113

lõikes 1.

§ 415

lõike 1 esimese lause viide

§ 113

lõikele 1 hõlmab ka selle lõike kolmandat lauset (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-120-08, punkt 12), mille kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja tõi esile, et lepingus oli intressimäär 48,7% aastas, sellele kostja vastu ei vaielnud. Samast määrast lähtus hageja viivise nõudmisel. Seega ei ole 48,7% määraga viivise nõudmine vastuolus

§ 415lõikega 1.

Samale seisukohale on Tallinna Ringkonnakohus jõudnud ka 31.10.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-7334, 09.11.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-8276 ja 12.12.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-9132. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks vastava viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega.

§ 415

lõike 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumise alusel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Kolleegium nõustub hagejaga, et antud juhul ei kohaldu Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, kuna seal ei olnud tegemist krediidilepinguga. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Maakohus ei ole ka tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Seega on tegemist kehtiva viivisekokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda.

1. Eeltoodust tulenevalt kuuluks maakohtu otsus tühistamisele osas, milles kohus ei mõistnud hagi esitamiseni viiviseid välja seadusjärgset määra ületavas osas ja sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei saa aga praegusel juhul tühistatavas osas ise uut lahendit teha, kuna TsMS § 657 lõike 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse osalisel tühistamisel saata asi täies ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus ilmselgelt tühistada täies ulatuses ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lõige 2), puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus ka vastustajalt kaebuse kohta seisukohta küsida.
2. Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lõike 3 viimane lause). Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/