4-19-477/17

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2019, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 4-19-477 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a määrus, millega jäeti XX kaebus läbi vaatamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX (X; ik XXXXXXXXXXX) lepinguline kaitsja Vladimir Kolga, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a määrus muutmata ja esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesolev määrus ei ole VTMS § 198 kohaselt edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Põhja prefektuuri
7. jaanuari
8. a otsusega väärteoasjas nr 2316,18,005917 karistati XX Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga summas 600 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks.
9. Menetlusalune isik XX vaidlustas kohtuvälise menetleja väärteootsuse
10. jaanuaril
11. a Harju Maakohtus.
12. Harju Maakohus määras XX kaebuse arutamiseks istungi
13. märtsile
16. märtsi 2019 hommikul saatis XX Harju Maakohtule e-kirja, milles taotles kohtuistungi edasilükkamist seoses haigusega. Maakohtu määrus
17. Harju Maakohtu
18. märtsi
19. a määrusega jäeti XX kaebus VTMS § 126 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kohus leidis, et XX oli istungi toimumise ajast teadlik, kuivõrd seda kinnitab tema
20. märtsi 2019 e-kiri. Maakohtu hinnangul oli XX taotlus istungi edasilükkamiseks haiguse tõttu üldsõnaline. Kohus märkis, et XX ühtegi kirjalikku dokumenti ei esitanud oma taotluse põhjendamiseks. Lisaks leidis kohus, et istungi toimumine ei olnud XX-le ootamatu ning tal oli võimalik esitada vähemalt eelmisel päeval korrektne, st allkirjastatud taotlus. Ühtegi dokumentaalset tõendit, mis kinnitaks haigust ja selle iseloomu, ei ole XX esitanud. Mitte igasugune haigestumine ei ole põhjuseks kohtuistungile mitteilmumise kohta. Lisaks viitas kohus, et XX ei ole oma seadust digitaalselt allkirjastanud nagu nõuab VTMS § 51 lg
21. MÄÄRUSKAEBUS
22. Maakohtu määruse vaidlustas määruskaebe korras menetlusaluse isiku XX kaitsja Vladimir Kolga, kes taotleb määruse tühistamist ja väärteoasja edasist arutamist maakohtus. Kaitsja hinnangul rikkus kohus materiaal- ja menetlusnorme. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohtadega. XX saatis
23. märtsil 2019 kl 08.24 kohtule teate, et on haige ega saa osaleda istungil. XX ei olnud võimeline tulevikku ette nägema ehk, et ta jääb
24. märtsi 2019 öösel palavikku ja tervis halveneb järsult. XX teatas VTMS § 42 lg 1 tähenduses viivitamata, et tal pole võimalik ilmuda. VTMS § 42 lg 2 p 3 järgi on mõjuvaks põhjuseks halb enesetunne, tugev nõrkus, temperatuur 39C, kinnine nohu, kõhulahtisus jm. Kaitsja viitab, et praegu levivad viirushaigused ja haigestumine sel juhul ongi järsk. Lisaks on kohus rikkunud XX põhiseaduse §-dest 14 ja 15 tulenevat põhiõigust, mille kohaselt peab isikule olema tagatud õiguste reaalseks ja efektiivseks kaitseks piisav menetlus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks kaebuses esitatud argumentidel puudub alus.
26. Kuigi kaebuse esitaja märgib, et maakohus rikkus materiaal- ja menetlusõiguse norme, on kaebuses viidatud vaid menetlusnormidele. Materiaalõiguse rikkumisest saaks rääkida näiteks juhul, kui kohus oleks eksinud karistusseadustiku üldosas sätestatud normi kohaldamisel. Määruskaebuses ühelegi materiaalõiguse normile viidatud pole ning ringkonnakohtule pole vaidlustatud määrusest tuvastatav kohtu sellelaadne eksimus. Maakohus tegi määruse, juhinduvalt VTMS § 126 lg-st 2, mis on menetlusnorm. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus kõnealuse normi kohaldamisel eksinud. Kaebuse viited tsiviilkohtumenetluse seadustikule ja riigilõivu seaduse § 59 lg-le 4 on asjakohatud. Menetlus maakohtus toimus ja määruskaebusmenetlus toimub seoses XX väärteoasjaga ehk tegemist on väärteo-, mitte tsiviilkohtumenetlusega.
27. Määruskaebuse pinnalt ei ole vaidlust VTMS § 126 lg-s 2 sätestatud eelduste esinemises. Nimelt selles, et XX oli teadlik kohustusest ilmuda
28. märtsil 2019 maakohtu istungile. Samuti puudub vaidlus selles, et menetlusalune isik ei ilmunud eelmärgitud kuupäeval toimunud istungile. Sellises olukorras, kui istungit ei lükata poole põhjendatud taotlusel edasi, näebki VTMS § 126 lg 2 ette, et istungile ilmumata jäänud isiku kaebus jäetakse kohtu poolt läbi vaatamata. VTMS § 125 lg 1 viitab omakorda VTMS §-le 42, millest tulenevalt peab istungile ilmumata jäänud isiku taotlus istungi edasilükkamiseks sisaldama nende asjaolude esitamist, mida kohtul on võimalik hinnata mõjuvateks. XX esitas maakohtule
29. märtsi 2019 hommikul lakoonilise e-kirja, milles teatas üldsõnaliselt, et on haige ja palub istung edasi lükata. Niisugune taotlus on selgelt ebapiisavalt põhistatud – selles pole esitatud mitte mingeid asjaolusid, mille alusel olnuks kohtul võimalik kujundada seisukohta VTMS §-s 42 sätestatud mõjuva põhjuse esinemise osas. Seadus ei sätesta, et igasugune haiguse fakt on arvestatav mõjuva põhjusena. Vastav loetelu VTMS §-s 42 on lahtine ning suuresti kohtu hinnata, sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest. Üldjuhul on mõjuv põhjus niisugune, mille tõttu isikul on objektiivselt välistatud istungile ilmumine. Seetõttu on õige kohtu seisukoht, et mitte lihtsalt haiguse fakt ei kujuta endast mõjuvat põhjust, vaid tegemist peab olema piisavalt tõsise haigusliku seisundiga, mis välistab istungile ilmumise ehk sisuliselt muudab isiku teatud ajaks liikumis- või kontaktivõimetuks. XX ei esitanud
30. märtsi 2019 e-kirjas ühtegi niisugust asjaolu, mis viitaks, et kohtusse ilmumine oli välistatud. Alles määruskaebuses on kaitsja asunud sisustama väiteid XX haiguse kohta. Nii väidab kaitsja kaebuses, et XX-l oli kõrge palavik, kinnine nohu, nõrkus. Kaebuse juurde on lisatud perearsti tõend, mille kohaselt oli XX-le väljastatud haigusleht perioodiks 7.-
31. märts 2019 (väärteotoimik lk 46). Ringkonnakohus märgib, et esiteks on perearsti tõendis kirjeldatud tunnuseid, mis on samuti üldsõnalist laadi ega viita sellele, et XX tabas nii raske haigushood, et tal oli välistatud istungile ilmumine. Nii on
32. märtsi 2019 osas tõendis märgitud, et XX kurtis „halba enesetunnet“, „tugevat nõrkust“, „kinnist nohu“. Andmeid selle kohta, et XX-l oli kõrge kehatemperatuur, mille tõttu tal oli raske liikuda, ümbritsevat tajuda, tõend ei kinnita. Teiseks, ning veelgi olulisem on, et kõnealune perearsti tõend kinnitab, et XX oli
33. märtsil 2019 täiesti liikumis- ja kontaktivõimeline, kuna samal päeval ilmus ta ise perearsti juurde. See tõsiasi lubab ringkonnakohtul arvata, et vaatamata halvale enesetundele, kui XX oli võimeline võtma ette teekonna perearsti juurde, oli ta võimeline samal päeval sedasama tegema ka kohtumaja suhtes. Istungil olnuks XX-l võimalus, juhul kui enesetunne oli tõesti oluliselt halvenenud, põhjendada vahetult kohtule istungi edasilükkamise vajadust. Kuna XX oli teadlik istungile ilmumise kohustusest, kuid mõjuva põhjuseta jättis ilmumata, kohaldas maakohus õigesti VTMS § 126 lg-t 2 ja jättis XX kaebuse läbi vaatamata.
34. Kaebuses on leitud, et seoses sellega, et kohus jättis XX kaebuse läbi vaatamata, ei taganud kohus talle põhiseaduse §-dest 14 ja 15 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ega tõhusat menetlust. Ringkonnakohus märgib vastuseks, et XX-le oli tagatud õigus esitada kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale kohtusse ehk õigus pöörduda kohtusse. Kohus viis läbi väärteomenetluse ja jättis XX kaebuse kokkuvõttes läbi vaatamata seadusest tuleneval alusel. Õigus pöörduda kohtusse ei tähenda, et isiku kõik vastavad pöördumised peavad jõudma sisulise lahenduseni. Erinevad menetlusseadustikud näevad ette seaduslikud alused, mis juhtudel on kaebuse edasine menetlemine välistatud. Arutataval juhul välistas menetluse jätkumise VTMS § 126 lg
35. Kui XX leiab, et eelnimetatud menetlusnorm riivab ülemääraselt tema põhiõigusi, siis oli kaebajal võimalik taotleda kõnealuse õigusnormi põhiseaduspärasuse kontrolli. Ühtlasi ei jäänud XX ilma õigusest vaidlustada maakohtu menetlusotsustuse sisu, mida kinnitab käesolev määrus. Seega on XX-le tema põhiseaduslikud õigused tagatud, kuid kuna need ei ole absoluutsed, peab ta oma õiguste teostamisel arvestama seadusest tulenevate piirangutega.
36. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes VTMS §-st 194 ja § 147 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/