lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostjale on menetlusdokumendid kätte toimetatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole tähtaegselt hagiavaldusele vastanud. Seega esineb alus tagaseljaotsuse tegemiseks.
lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid järgmist: P R ja kostja sõlmisid 18.05.2016 tähtajalise üürilepingu, millega anti kostja kasutusse korter xxxx. Üürileping sõlmiti üheks aastaks tähtajaga 18.05.2017. Kostja kolis 03.12.2016 üürilepingu ülesütlemise kohta teadet esitamata välja ning andis korteri valduse ja võtmed üürileandjale üle. Kostja võlgneb hagejale ühe kuu üüri summas 420 eurot ning kommunaalkulud summas 149,23 eurot. 28.04.2017 loovutas üürileandja üürilepingust tuleneva nõudeõiguse hagejale. 2 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Kõrvalkulude kandmise kohustus on üürnikul juhul, kui üürnik ja üürileandja on selles eraldi kokku leppinud. Üürilepingu p 5 kohaselt maksab üürnik kommunaalteenuste eest esitatud arvete alusel ja kannab nõutud summa maksetähtajaks üürileandja arvelduskontole või tasub sularahas. VÕS § 292 lg 1 teise lause kohaselt on kõrvalkuludeks tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Selleks, et ühte kulutust saaks kõrvalkulude hulka lugeda, tuleb hinnata, kas vastav kulu on seotud asja kasutamisega. Kui konkreetsel kulutusel asja kasutamisega seos puudub, siis ei saa vastavat kulutust kõrvalkuluks lugeda. Kui eluruumi üürilepingu puhul lepivad lepingupooled kokku, et mingi kulutuse kannab eluruumi üürnik, kuid kui vastaval kulutusel asja kasutamisega seos puudub, siis tuleb VÕS § 275 tõttu vastav kokkulepe tühiseks lugeda. Näiteks eluruumi remondifondi kulude kandmise kohustus lasub üürileandjal, mitte üürnikul. Asja korrashoiukohustus lasub üürileandjal. Kõrvalkuludega seoses tuleb eristada asja kasutamisega seotud kulusid ja üürnikule täiendavalt osutatud teenuseid. Näiteks TV, interneti või telefoniteenust ei käsitleta ruumi kasutamisega seotud teenusena, sest vastav teenus ei seondu asja kasutamisega. (Vt kohtu põhjenduste osas ka Paul Varul jt (koost). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, § 292, lk 195, 196). Seega näeb seadus ette, et üürnik peab tasuma vaid teenused, mida kolmandad isikud osutavad selleks, et korterit oleks võimalik kasutada. Nimetatud kuludeks võivad kohtu hinnangul olla elekter, küte, üldruumide/territooriumi koristamine ja korrashoid (hoolduskulud), vesi, kanalisatsioon, prügivedu. Kohus ei pea seega põhjendatuks üürileandja poolt esitatud kommunaalkulude arves märgitud remondikulude tasumist kostja poolt kõrvalkuluna. Remondifondi kogumine ei ole seotud korteri kasutamisega üürniku poolt ning seda ei saa lugeda kõrvalkuluks. Eeltoodust tulenevalt on kommunaalkulude arve nr 189 (tlk 8) põhjendatud 46,04 euro ulatuses (arve summas 91,44 – remondifond 45,40 eurot). Üüri ja ülejäänud kõrvalkulude osas peab kohus hageja nõuet põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõuded üüri ja kõrvalkulude osas põhjendatud osaliselt summas 523,83 eurot (420+103,83). Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus arvestab sissenõutavaks muutunud viivist 523,83 eurolt. VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra kohaselt on sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 19.12.201607.08.2018.a summas 68,54 eurot ning perioodil 08.08.2018-27.11.2018 summas 12,86 eurot, s.o kokku 81,40 eurot. Menetluskulud
lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, 3 millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta hageja menetluskulud 92% ulatuses kostja kanda ja 8% ulatuses hageja kanda
Kohus arvestab hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on menetluskulude nimekirja kohaselt tasunud riigilõivu 125 eurot ja õigusabikulusid 240 eurot. Kohus leiab, et riigilõiv ja õigusabikulud summas 240 eurot on põhjendatud kulud, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele taotletud summas välja mõista.
lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (
(allkirjastatud digitaalselt) Liisi Vernik kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.