TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised 3-16-2514 6. juuni 2017 Eda Muts Margus Oo

§ 117

lg 1 on põhiseadusega vastuolus ja kehtetu osas, millega see näeb ette, et intressi määr on 0,06% päevas. Kooskõlas põhiseadusega oleks intressimäär, mis võrdub VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivismääraga ehk antud juhul 8% aastas ehk 0,02195 päevas. Vastustaja vastuväited

1. Vastustaja Margus Oolo kaebusega ja selles esitatud seisukohtadega ei nõustu ja vaidleb neile vastu. Vastustaja jääb vaideotsuses esitatud põhjenduste juurde ka käesolevas menetluses, leides, et need on asjakohased ka Margus Oolo kaebuses esitatud seisukohti arvestades.
2. Intressikohustus tekib vahetult asjaolust, et maksusumma on tähtaegselt tasumata. Käesolevas asjas, arvestades seda, et Margus Oolo ei olnud maakohtu otsuses ja intressinõudes märgitud maksukohustusi (käibemaks, tulumaks) seadusega määratud tähtajaks maksuhalduri pangakontole tasunud, tuligi tal tasumata maksusummadelt kuni nende tasumiseni arvestada ka intressi. Sarnaselt vaidemenetlusega ei saa vastustaja ka praegusel hetkel nõustuda kaebaja käsitlusega, et maksuvõla pidi lugema tasutuks juba temalt rahaliste vahendite arestimisega kriminaalmenetluses. Vastustaja kordab veel kord (lisaks vaideotsusele), et vaatamata sellele, et raha kanti MTA erikontole, ei olnud kuni kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni alust erikontole kantud raha maksunõude katteks kanda. Sellistel puhkudel ootab raha selleks spetsiaalselt loodud kontol kriminaalasja lahendit ning maksuhaldur seal olevat raha vahepeal ei käsuta ega kata sellega maksunõudeid. MTA ülesandeks oli selle raha säilitamine ning asjaolu, et raha säilitati riigi kontrolli all pangakontol, mille haldajaks on MTA, ei oma praegusel juhul vastustaja hinnangul asjas mingisugust sisulist tähendust. Kriminaalasja nr 1-16-3814 lõpetanud 19.07.2016 kohtuotsuses on antud muuhulgas juhised, milliste kriminaalasjast tulenevate nõuete katteks deposiitkontole kantud rahad arvestatakse. Seega kinnitab ka maakohtu otsus, et maksuhalduril puudus õigus arvestada MTA deposiidikontole kantud raha kaebaja maksukohustuste katteks enne kohtuotsuse jõustumist, sest alles maakohtu otsuses määrati kindlaks, kui suur summa ja milliste kaebaja maksukohustuste katteks laekub.
3. Eelnevat arvestades ei saa vastustaja hinnangul kriminaalmenetluse käigus vastustaja deposiitkontole kantud rahalisi vahendeid kuidagi käsitleda maksusumma tasumisena. Seejuures tuleb üksteisest eristada kriminaalmenetlust, mis on reguleeritud eelkõige kriminaalmenetluse seadustikus ja mille eesmärk on süüteo asjaolude väljaselgitamine ja süüteo 3 toimepannud isiku karistamine, ning maksumenetlust kui haldusmenetluse eriliiki, mille läbiviimise tingimused ja kord on sätestatud maksukorralduse seaduses ning mille eesmärk on kontrollida maksude tasumist ning määrata vajadusel kindlaks maksusumma ja/või tähtajaks tasumata intress, samuti nõuda sisse maksuvõlad. Kriminaal- ja maksumenetlus toimivad iseseisvalt.
4. Vastustaja hinnangul ei toeta senine kohtupraktika kaebaja seisukohta,

§ 117

lg-s 1 sätestatud intressimäär 0,06% päevas või MKS § 115 lg-st 1 tulenev intressiarvestus oleks vastuolus põhiseadusega. Seda kinnitab ka õiguskantsler oma 25.10.2010 seisukohas. Kohtu seisukoht

1. Kaebaja on seoses MTA 06.09.2016 intressinõudega esitanud järgmised taotlused (kaebuse taotluse punktis 1 on kaebaja esitanud esialgse õiguskaitse taotluse): p 2 – tunnistada MKS § 117 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see näeb etteintressimäära 0,06% päevas ja määrata, et kooskõlas põhiseadusega on intressimäär, mis võrdub VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivisemääraga, ehk 8% aastas ehk 0,0219% päevas; p 3 – kui punktis 2 toodud nõuet ei ole võimalik rahuldada, siis tühistada MTA 06.09.2016 intressinõue ja 11.11.2016 vaideotsus osaliselt, so 10421,42 eurot ületavas osas; p 4 – kui kohus rahuldab punktis 2 toodud nõude, siis tühistada MTA intressinõue ja vaideotsus osaliselt, so 3806,91 ületavas osas; p 5 – kui punktides 2, 3 ja 4 toodud nõudeid ei ole võimalik rahuldada, siis vähendada MTA intressinõudes ja vaideotsuses kaebaja vastu suunatud intressinõuet 10 421,42 euroni; p 6 – kui kohus rahuldab punktis 2 toodud nõude, kuid leiab, et punktis 4 toodud nõuet ei ole võimalik rahuldada, siis vähendada MTA intressinõuet 3 806,91 euroni.
2. Kaebuse kohaselt on põhivaidluses vaidluse all küsimus, mis hetkest oli kaebaja maksukohustus täidetud või mis hetkest seda tuleb lugeda täidetuks. Sellest sõltub, mis ajavahemiku eest ja mis suuruses on kaebajal kohustus arvestada ja tasuda intressi.
3. Esmalt on kaebaja sidunud kaebuse nõude MKS § 117 lg 1 sisalduva intressimäära põhiseaduspärasusega. Kohus märgib,

§ 117

lg 1 põhiseaduspärasust on Riigikohus hinnanud asjas nr 3-4-115-16 ning asunud seisukohale,

§ 117lg-s 1 sätestatud maksuintressimäär on põhiseadusega kooskõlas.

Seejuures on Riigikohus hinnanud MKS § 117 lg 1 põhiseaduspärasust ka võlaõigusseadusest tulenevalt. Halduskohus nõustub vastavate põhjendustega ning ei pea MKS § 117 lg 1 (osalist) kohaldamata jätmist ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist põhjendatuks. Eelnevast tulenevalt vajab lahendamist kaebaja taotlus tühistada MTA 06.09.2016 intressinõue osaliselt, so 10 421,42 eurot ületavas osas (kaebaja taotlus 3), 69 487,09 euro osas peab kaebaja intressinõuet põhjendamatuks. Samasisuline taotlus on esitatud ka taotluse punktis

1. Vaidlustatud MTA intressinõudes on kohustatud kaebajat tasuma seisuga 06.09.2016 tasumata maksusummadelt intressi summas 18 556,13 eurot.
2. Kaebaja on seisukohal, et tema maksukohustus tuli lugeda täidetuks ajast kui tema rahalised vahendid arestiti kriminaalmenetluse käigus. Selleks ajaks loeb kaebaja 12.12.2011 läbiotsimise käigus temalt 81 560 euro, 2350 USA dollari ja 20 naela äravõtmist, kuna sellest 4 ajast sai MTA äravõetud rahalised vahendid enda kätte. Kaebaja on esitanud ka Tartu Maakohtu 13.03.2012 määruse, millega on arestitud M. Oolole kuuluv 81 560 eurot, 2350 USA dollarit ja 20 naela, mis on nimetatud määruse kohaselt kantud MTA kontole nr 10220018670014 (tlk.8-9). Tartu Maakohtu 19.07.2016 kohtuotsuse kohaselt on M. Oolo kokkuleppe sõlmimisega andnud nõusoleku kanda arestitud summad MTA ettemaksukontole 2010 ja 2011 maksukohustuse ja intressikohustuse katteks. Vaidlustatud 06.09.2016 intressinõude kohaselt on kriminaalmenetluse raames arestitud summad kantud Margus Oolo ettemaksukontole 30.08.
3. Samas on intressinõudes märgitud, et intresside arvutamisel võetakse ülekantud summad arvesse juba alates 04.08.2016 (so kohtuotsuse jõustumisest mõistlik aeg raha ülekandmiseks). Seega on maksuhaldur lugenud maksukohustuse täidetuks 04.08.2016.a., mitte aega, kui rahalised vahendid arestiti. Maksuhaldur ei vaidlusta seejuures asjaolu, et kaebajalt 12.12.2011 läbiotsimisel ära võetud rahalised vahendid olid sellest ajast kantud MTA deposiitkontole.
4. Kohus kaebaja seisukohaga, et kaebaja maksuvõlg tuli lugeda täidetuks temalt kriminaalmenetluse käigus rahaliste vahendite arestimisega ja selle käigus rahaliste vahendite kandmisega MTA arvelduskontole, ei nõustu. MTA on vaideotsuses ja kohtule esitatud vastuses põhjalikult käsitlenud antud küsimust, ning kohtu arvates asunud õiguspärasele seisukohale, et kaebaja rahaliste vahendite arestimisega 12.12.
5. a. ei tekkinud maksuhalduril õigust ega kohustust lugeda kaebaja maksuvõlg tasutuks. Tartu Maakohtu 13.03.2011 määruses, milles on kaebaja rahalised vahendid, millele kaebaja viitab, arestitud, on aluseks võetud KrMS § 141 lg 1, mille kohaselt on vara arestimise eesmärgiks tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine, ning et vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. KrMS § 142 lg 7 kohaselt võetakse arestitud vara ära või antakse vastutavale hoiule. Seega kanti arestimisel kaebajale kuuluvad rahalised vahendid MTA pangakontole nr 10220018670014 hoiule, et tagada KrMS § 141 lõikes 1 sätestatud eesmärk. Maksuhaldur on põhjendatult selgitanud vaideotsuses, et kuigi kaebajal puudus arestimise järgselt võimalus neid summasid käsutada ja kasutada, ei olnud seda võimalik teha ka maksuhalduril. See, et raha oli selle arestimise tulemusena kantud maksuhalduri erikontole, ei andnud maksuhaldurile õigust iseseivalt ega enne kriminaalasjas tehtavat lahendit otsustada, kas ja kuidas neid summasid kasutada. Selline õigus oli ainult kohtul, kelle lahendi alusel oli raha arestitud. Üksnes see, et kaebaja arestitud rahalisi vahendeid hoiti pangakontol, mille haldajaks on MTA, ei anna maksuhaldurile õigust otsustada nende summade kasutamist. Vara arestimine kriminaalmenetluse käigus kujutab endast kriminaalmenetluse tagamise vahendit. Seda kinnitab ka Tartu Maakohtu 19.07.2016 otsus kriminaalasjas nr 1-16-3814, milles on otsustatud, et M. Oolole kuuluvad rahalised vahendid kokku summas 143 244, 93 eurot, 2350 USA dollarit ja 20 naela kanda Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontole
6. ja
7. aasta parandusdeklaratsioonide esitamisega tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks. Kui arestitud ja maksuameti kontole kantavatest vahenditest jääb maksu- ja intressikohustuse täitmisel vahendeid üle, kuuluvad need tagastamisele Margus Oolole. Seega on maakohus selgelt määranud, milleks tuleb kriminaalmenetluse käigus kohtumäärusega arestitud rahalisi vahendeid kasutada. Seega ei saanud kriminaalasjas arestitud raha kasutamist otsustada MTA ega saa arestitud raha arvelt enne kohtulahendit maksuvõlga kustutada. 5
8. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-1-1-1-12 , mille p.15 on Riigikohus selgitanud, et vara käsutusõiguse piiramine vara arestimise näol ei too endaga kaasa isiku vara omandi üleminekut, vaid peab välistama arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või hävitamise tsiviilhagi täitmise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse vältimiseks. Kohus nõustub eeltoodust tulenevalt tehtud vastustaja järeldusega, et nimetatud rahasumma MTA erikontol hoiustamisel oli MTA ülesandeks selle raha hoidmine ja säilitamine ning asjaolu, et kriminaalmenetluse käigus kaebajalt äravõetud raha säilitati riigi kontrolli all pangakontol, ei oma asjas tähendust. Kuna kriminaalmenetluses arestitud summat ei saa võrdsustada maksuvõla tasumise ega sissenõudmisega, siis on ekslik kaebaja seisukoht, nagu oleks arestitud vara MTA kontole kandmisel tegemist kaebaja maksukohustuse täitmiseks maksuhaldurile üle antud summaga. Sellest tulenevalt on ebaõige ka kaebaja seisukoht, et arestimisest arvates tuleb lugeda kaebajalt äravõetud summa tema poolt tasutud maksusummaks.
9. Antud juhul on kaebaja rahalised vahendid kantud maksuhalduri deposiitarvele raha arestimise tulemusena, seega ei ole asjakohased ka kaebaja viited rahandusministri 19.12.2008 määrusele nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“. Nimetatud kord ei reguleeri arestimise tulemusena MTA deposiitarvele kantud raha kasutamist. Nimetatud rahandusministri määruse § 2 lg 1 kohaselt on kohtuotsus üheks rahalise kohustuse arvestusse kandmise aluseks. Seega tuleb rahandusministri määrus kohaldamisele kohtuotsuse järgselt. Samuti ei oma tähtsust see, et kaebaja rahalised vahendid arestiti maksuhalduri enda taotlusel.
10. Eeltoodust tulenevalt jääb Margus Oolo kaebus tervikuna rahuldamata. Ükski kaebaja seisukoht ja väide ei anna alust vaidlustatud intressinõude ja vaideotsuse tühistamiseks.
11. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 6