Obsah (10)

§ 175§ 177§ 232§ 436§ 657§ 442§ 654§ 162§ 174§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 19.12.2018, Tallinn Tsiviilas

) § 162 lõike 1 alusel hageja kanda.

1. Kostja I ei esitanud menetluskulude nimekirja ja kohtutoimikust ei nähtu, et ta oleks kandnud käesoleva menetlusega menetluskulusid, mida oleks võimalik menetluskulude kindlaksmääramise taotluseta kindlaks määrata, mistõttu tuleb märkida, et kostjal I menetluskulud puuduvad.
2. Kostjate II ja III menetluskulude nimekirjast nähtub, et menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kuludest 6000 eurot (käibemaksuga) ja äriregistri väljavõtte kulust 2 eurot. Kostjatele II ja III on õigusabi osutatud 41,67h (41h 40min) ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Kostjad palusid mõista välja menetluskuludelt ka viivise. Kostjad kinnitasid, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
3. Kostjate IV ja V menetluskulude nimekirjast nähtub, et menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes 6408 eurot (käibemaksuga). Kostjatele IV ja V on õigusabi osutatud 44,5h ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Kostjad palusid mõista välja menetluskuludelt ka viivise. Kostjad kinnitasid, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Kohus märkis, et kuigi menetluskulude nimekirja avalduse punktis 2 on märgitud õigusabikulude suuruseks 6084 eurot, peab kohus õigeks menetluskulude suuruseks 6408 eurot, milline tuleneb avalduses märgitud toimingutele kulunud ajakasutuse ja esindaja tunnihinna korrutamisest ning lisaks nähtub menetluskulude kindlaksmääramise avalduse detailsest väljatoomise lõpptulemusest.
4. Hageja palus kontrollida kostjate menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.
5. Kohus, kontrollinud kostjate II ja III menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leidis, et need on osaliselt asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kostjate II ja III lepingulise esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule.
6. Kohus analüüsis järgnevalt kostjate II ja III lepingulise esindaja kulusid.  19.10.2016 kulus hagiga tutvumisele, materjalide läbitöötamisele, positsiooni analüüsimisele ja kliendiga kohtumisele 6h. Toimikust nähtuvalt on hagi ise 10 lk-l ning koos lisadega moodustab kokku üle 150 lk. Kohtu hinnangul on nimetatud ajakulu põhjendatud arvestades hagi mahukust;  26.10.2016 kulus tähtaja pikendamise taotluse koostamisele ja kohtule esitamisele 0,5h. Kuna nimetatud toiming oli põhjendatud, kohus rahuldas vastava taotluse ning ka dokumendi maht on ajakasutusele vastav, luges kohus nimetatud toimingule kulutatud ajakasutuse põhjendatuks;  07.11.2016 kulus kostja vastuse koostamisele, sh positsiooni analüüsimine, tõendite kogumine, nõupidamine kliendiga, 4h. Toimikust nähtuvalt on kostjate vastus sisult pelgalt 1,5 lk-l, millele lisanduvad vormistus ning tõendid. Kohtu hinnangul on esindaja üle hinnanud vastuse koostamisele kulunud ajakulu arvestades esitatu mahukust ja sisutihedust. Lisaks on esindaja juba hagiga tutvumisel kujundanud õiguslikku positsiooni kliendiga kohtumisega, mistõttu luges kohus põhjendatud ajakuluks 1,5h;  01.12.2016 kulus 29.11.2016 hageja seisukohtade analüüsimiseks 1,5h. Kohus pidas nimetatud ajakulu ja -kasutust põhjendatuks märgitud ulatuses arvestades hageja 29.11.2016 esitatud seisukoha mahukust; 11  27.03.2017 kulus 20.03.2017 hageja taotluse analüüsimisele ja kostjate IV ja V 23.03.2017 vastusega tutvumisele 1h. Kohtu hinnangul on nimetatud ajakulu vajalik ja põhjendatud märgitud ulatuses;  27.03.2017 kulus istungiks ettevalmistamisele 2h ja 28.03.2017 istungil esindamisele 1,17h. Kohtu hinnangul on esindaja üle hinnanud ajakulu, mis võis kuluda istungiks ettevalmistamiseks, mistõttu luges kohus põhjendatud ajakuluks istungi ettevalmistamisel 1h. Toimikust nähtuvalt toimus 28.03.2017 istung vahemikus 11:00– 12:10 (t II kd lk 103-105), mistõttu on põhjendatud esindaja märgitud ajakulu istungile 1,17h (1h 10 min) ulatuses;  11.04.2017 kulus hageja taotlusega tutvumisele 0,33h, 25.04.2017 kostjate IV ja V seisukohaga tutvumisele 0,33h ja 11.05.2017 kostja I taotlusega tutvumisele 0,33h. Arvestades esitatud taotluste mahtu ja vajalikkust pidas kohus põhjendatuks esindaja ajakulu nimetatutele kokku 1h ulatuses;  16.05.2017 kulus tõendi kogumisele ja esitamisele kohtule 0,5h. Kohus pidas nimetatud ajakulu põhjendatuks;  05.06.2017 kulus toimikuga tutvumisele, kohtu 31.05.2017 nõude täitmise osas seisukoha koostamisele 1,5h. Kuivõrd toimikutest ei nähtu, et esindaja oleks 05.06.2017 (või enne seda kuupäeva) käinud toimikuga tutvumas ning 05.06.2017 esitatud dokument on pelgalt üheleheküljeline oma sisu poolest, pidas kohus põhjendatuks 31.05.2017 nõude täitmise osas seisukoha koostamisele kulunud ajakuluks 0,5h;  11.10.2017 kulus hageja taotluse ja ekspertiisiga tutvumisele ning kohtule esitamisele 0,33h (20min). Kohus pidas nimetatud ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks arvestades hageja esitatut, kuigi üleliigne on esindaja toimingu selgituses „kohtule esitamine“, sest kohtule ei ole nimetatud toimingu teostamise käigus midagi esitatud;  16.10.2017 kulus toimikuga tutvumisele ja ettevalmistuseks 17.10.2017 istungiks 3,5h, lisaks 17.10.2017 ettevalmistusele 17.10.2017 istungiks ja esindamisele istungil 4,5h. Toimikust (V kd) nähtuvalt on kostjaid II ja III esindanud advokaadibüroost CR (lk 135136) käinud toimikuga tutvumas. 17.10.2017 istung kestis ajavahemikus 11:00–13:
7. Kohtu hinnangul on esindaja üle hinnanud ajakulu istungi ettevalmistamiseks, mistõttu luges kohus põhjendatud ajakuluks eelnimetatud toimingutele toimikuga tutvumise ja istungi ettevalmistamise kokku 3h ulatuses ning istungil esindamise osas 2,33h (2h 20min) ulatuses;  19.10.2017 kulus telefonivestlusele kliendiga (ülevaade 17.10.2017 kohtuistungist ning edasistest tegevustest menetluses) 0,33h (20min). Kohus luges nimetatud ajakulu põhjendatuks;  24.10.2017 kulus kohtukõne teeside koostamisele 1,5h, 25.10.2017 3,5h, 30.10.2017 2,5h, 31.10.2017 2h, 07.11.2017 2,5h; 13.11.2017 1,5h, kokku 13,5h. 17.11.2017 on esindaja esitanud kohtule kohtukõne teesid sisult pea 9lk. Kohtu hinnangul on esindaja ajakasutus ülepaisutatud arvestades dokumendi sisukust ja mahtu. Kohus pidas põhjendatud ajakuluks nimetatud dokumendi koostamisel 5h;  17.11.2017 kulus menetluskulude nimekirja koostamisele 0,33h (20min). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-4-15 punktis 13 korranud varasemat seisukohta, et kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lõike 1 mõttes.

Seega ei ole nimetatud kulu põhjendatud. 42. Kokku luges kohus kostjate II ja III lepingulise esindaja kulusid seoses maakohtumenetlusega põhjendatuks mahus 25h 40min (25,67h), mis kostjate esindaja tunnihinda (120 eurot käibemaksuta) arvestades on kokku 3696.48 eurot (käibemaksuga; 12 3080.40 + 20%). Lisaks on põhjendatud esindaja kulutus äriregistri väljavõttele 2 eurot. Kohus rahuldas kostjate II ja III avalduse osaliselt ning mõistis tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt välja kostjate II ja III menetluskulud 3698.48 eurot (3696.48 + 2). Kostjad on esitanud ka

§ 177

lõikele 4 vastava taotluse, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3698.48 eurot) viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Kohus, kontrollinud kostjate IV ja V menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leidis, et toimingud on osaliselt asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kostjate IV ja V lepingulise esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule.
2. Kohus analüüsis järgnevalt kostjate IV ja V lepingulise esindaja kulusid:  20.10.2016 kulus hagi ja selle lisadega tutvumisele koos õigusliku ja faktilise analüüsiga kokku 2,25h. Toimikust nähtuvalt on hagi ise 10 lk-l ning koos lisadega moodustab kokku üle 150 lk. Kohus pidas põhjendatuks märgitud ajakulu hagi ja selle lisadega tutvumisele ning õiguslikule analüüsile kokku nimetatud ulatuses;  21.10.2016 kulus kliendi edastatud lisamaterjalidega tutvumisele ja analüüsile 0,5h, 25.10.2016 vastuse koostamisele kulus 5,25h ja 26.10.2016 vastuse täiendamisele 2,5h, seega kokku vastuse koostamiseks 8,25h. Toimikust nähtuvalt on kostjate vastus sisult 7 lk-l, millele lisanduvad vormistus ning tõendid. Kohtu hinnangul on esindaja üle hinnanud vastuse koostamisele kulunud ajakulu arvestades esitatu mahukust ja sisutihedust. Kohtu hinnangul on põhjendatud lugeda ühe lehekülje koostamiseks pooletunnist ajakulu, samas ulatuses vormistusele ning tõendite komplekteerimisele, mistõttu pidas kohus põhjendatud ajakuluks 4,5h;  07.11.2016 kulus tõendite analüüsiks 1h, 08.11.2016 kostjate II ja III vastusega tutvumisele ja analüüsile 0,5h ning 08.11.2016 kostja I vastusega tutvumisele ja analüüsile 0,5h, seega kokku 2h. Toimikust nähtub, et 31.10.2016 kostja I vastus on sisult ühel leheküljel ühe lisaga ning kostjate II ja III vastus samuti sisult üheleheküljeline, millele on lisatud neli tõendit. Arvestades kostjate I, II ja III esitatu mahukust pidas kohus põhjendatuks kostjate IV ja V esindaja ajakasutust nimetatutega tutvumisele ja analüüsiks;  28.12.2016 kulus hageja seisukohaga tutvumisele ja analüüsile 0,75h. Kohus pidas nimetatud ajakulu ja -kasutust põhjendatuks märgitud ulatuses arvestades hageja 29.11.2016 esitatud seisukohta mahukust;  20.03.2017 kulus täiendava seisukoha koostamisele 0,75h ning 20.03–21.03.2017 ja 23.03.2017 kliendi edastatud materjalidega tutvumisele ja analüüsile seoses täiendava vastuse koostamisega 0,5h. Toimikust nähtub, et kostjate täiendav vastus on sisult ühel leheküljel ning kohtul puudub avaldatud materjalide põhjal võimalus kontrollida esindaja märgitud toimingut 20.03–21.03.2017 ja 23.03.2017 kliendi edastatud materjalidega tutvumiseks ja analüüsiks seoses täiendava vastuse koostamisega, kuna kohtule ei ole esitatud täiendava vastusega ühtegi täiendavat tõendit/materjali ning ka dokumendi sisust ei nähtu nimetatute olemust, seega pidas kohus põhjendatuks kostjate esindaja ajakulu 20.03.2017 täiendava vastuse koostamiseks 0,75h ulatuses;  23.03.2017 kulus hageja taotlusega tutvumisele ning seisukoha koostamisele hageja taotlusele 1h. Arvestades toimikus olevat hageja taotlust ja kostjate seisukohta hageja taotlusele, selle vajalikkust, sisutihedust ning mahukust, pidas kohus nimetatule kulunud ajakasutust põhjendatuks; 13  27.03.2017 kulus ettevalmistamisele 28.03.2017 istungiks 1,25h, 28.03.2017 nõupidamisele kliendiga seoses istungiga 0,5h ja 28.03.2017 osalemisele istungil 1,5h, kokku 3,25h. Toimikust nähtuvalt toimus 28.03.2017 istung vahemikus 11:00–12:10 (t II kd lk 103-105), mistõttu ei ole põhjendatud esindaja märgitud ajakulu istungile enam kui 1,17h ulatuses. Arvestades istungiprotokollis märgitut pidas kohus põhjendatuks kostjate esindaja ajakulu istungiks ettevalmistamiseks 1,25h ulatuses, kuna esindaja hinnangul oli ta valmis nimetatud istungil minema asjaga lõpplahendisse. Kohtul küll puudub võimalus kontrollida esindaja nõupidamist kliendiga enne istungit, kuid nimetatud toiming on iseenesest mõistetav ja vajalik, seega luges kohus põhjendatuks esindaja nõupidamisele kliendiga kulunud ajaks 0,25h ulatuses. Seega kokku eelnimetatud toimingute põhjendatud ajakasutus on 2,67h;  17.04.2017 kulus hageja taotlusega tutvumisele 0,25h, 21.04.2017 seisukohtade ja taotluste koostamisele 4h ja 21.04.2017 kostjate seisukohtade ja taotluste täiendamisele 0,75h. Arvestades hageja taotluse sisutihedust ja mahukust, on põhjendatud esindaja ajakasutus nimetatule, kuid 21.04.2017 esitatud seisukohad hageja taotlusele on oma sisuliselt mahult 5 lk, mistõttu viimatinimetatule märgitud ajakasutus on ülepaisutatud. Kohus pidas põhjendatuks viiel lehel sisutiheda menetlusdokumendi koostamisele kulunud ajakasutuseks 2,5h. Seega pidas kohus eelnevate toimingute põhjendatud ajakasutuseks 2,75h;  11.05.2017 kulus kohtumisele kliendiga 0,5h. Kuivõrd kohus on 28.03.2017 istungil märkinud kostja IV vande all ärakuulamise vajaduse ning järgnev istung oli määratud 16.05.2017, lisaks on 15.05.2017 e-kirjas märgitud valmisolek 16.05.2017 istungil osalemiseks koos esindatava vande all ärakuulamisega (t II kd lk 138), luges kohus põhjendatuks esindaja ajakulu kliendiga kohtumisele 11.05.2017 0,5h ulatuses;  05.06.2017 kulus seisukoha koostamiseks seoses tõendite esitamise määrusega 1h. Kontrollinud toimikus sisalduvat esindaja koostatud dokumenti pidas kohus nimetatu koostamiseks märgitud ajakulu põhjendatuks;  10.10.2017 kulus hageja 09.10.2017 taotlusega tutvumisele ja analüüsile 0,75h. Kohus pidas nimetatud ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks;  17.10.2017 kulus istungiks ettevalmistamisele 0,5h ja 17.10.2017 istungil osalemiseks 2,25h. Kohus pidas nimetatud ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks arvestades istungi toimumist ja selle pikkust;  09.11.2017 kulus kohtukõne teeside koostamisele 6h, 10.11.2017 kohtukõne teeside koostamisele 5,75h ja 17.11.2017 kohtukõne teeside koostamisele veel lisaks 4h, kokku 15,75h. 17.11.2017 on esindaja esitanud kohtule kohtukõne teesid sisult pea 18lk-l. Kohtu hinnangul on esindaja ajakasutus ülepaisutatud, kuna kohtukõne teesid sisaldavad paljuski juba eelnevates menetlusdokumentides toodut. Kohus pidas põhjendatud ajakuluks nimetatud dokumendi koostamisel 10h.
3. Kokku luges kohus kostjate IV ja V lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 36,17h, mis kostjate IV ja V lepingulise esindaja tunnihinda (120 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 4340.40 eurole (km-ta), mis käibemaksuga teeb 5208.48 eurot (4340.40 + 20%). Kohus rahuldas kostjate IV ja V esindaja avalduse osaliselt ning mõistis tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt välja kostjate IV ja V menetluskulud 5208.48 eurot. Kostjad on esitanud ka

§ 177

lõikele 4 vastava taotluse, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (5208.48 eurot) viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 14 Hageja apellatsioonkaebus

1. 12.02.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
2. Kohus on vääralt leidnud, et osa väärtuse määramisel tuleb arvesse võtta kostja I käenduskohustuste ülevõtmist kostjate II ja IV poolt. Hageja on 29.11.2016 menetlusdokumendis juhtinud tähelepanu sellele, et käendus on olemuslikult tingimuslik kohustus. Käenduskohustuse ülevõtnud kostjad pidanuksid äriühingu kohustusi täitma alles siis, kui Ducto neid ise täita ei suuda. 2013.a seisuga oli osaühing aga Nordea panga ees kohustusi korrektselt täitnud. Kostja IV 31.01.2013 e-kirja kohaselt on maksmata osa sedavõrd vähenenud, et allesjäävad käendajad koos käendussummadega katavad jäägi ära. Kohus on tõendit hindamata jättes rikkunud

§ 232lõiget 1.

Lisaks ei tõendanud kostjad, et käenduste ülevõtmisest tekkis neil reaalseid kohustusi. Seega on valed kohtu järeldused, et käenduse ülevõtmine suurendas kostjate II ja IV vastutust ettevõttele võetud kohustuste täitmise eest ning kostja I omakorda vabanes võimalikest äriühingule võetud kohustuste täitmise kohustusest. Kohtu põhjenduste kujunemine ei ole jälgitav ning kohus ei ole põhjendanud, miks ta hageja väidetega ei nõustu. Kuivõrd vastutus kunagi ei realiseerunud ning käenduse ülevõtnud kostjad II ja IV kohustusi täitma ei pidanud, ei ole võimalik neid osa müügihinna kujundamisel ka arvesse võtta ehk kostjate II ja IV vastusooritus on 0-väärtusega. Kostjate III ja V puhul ei ole käenduste ülevõtmist aga võimalik isegi hüpoteetiliselt vastusooritusena arvesse võtta. Samuti ei põhjendanud kohus mittenõustumist hagejaga, et on tavapärane, et osanikud/aktsionärid tagavad äriühingu kohustusi ning hetkest, mil kostja I osanikeringist lahkus, puudus tal ratsionaalne põhjendus Ducto kohustusi tagada.

1. Kohus on vääralt leidnud, et osa väärtuse määramisel tuleb arvesse võtta ka kostjale I äriühingu poolt tagastatud laenu koos intressidega. Kohus ei võtnud seisukohta hageja väite suhtes, et laenu tagastamise kohustus oli äriühingul osa müügilepingust sõltumatult. Kostjal I oli õigus laenu tagastamist nõuda olenemata sellest, kas ta osa kostjatele võõrandab. Kuivõrd laenu tagastas äriühing (mitte kostjad II-V), ei ole võimalik laenu tagastamist arvestada kostjate (ühiselt ega eraldi) vastusooritusena osa eest.
2. Kohus eksib leides, et osa väärtuse määramisel tuleb arvesse võtta ka seda, mida äriühing tasus OÜ-le Bremolen viimasega sõlmitud kompromisslepingu alusel. Kostjad ei ole asja sisulisel arutamisel sellist väidet esitanud. Kohtu poolt sellele asjaolule tuginemine on

§ 436lõike 4 rikkumine.

Äriühingu poolt kolmandale isikule tasutut ei ole õiguslikult ega eluliselt võimalik arvestada kostjate II-V sooritusena kostjale I, mis õigustaks osa ebamõistlikult madalat müügihinda. Äriühingu sooritus ei toonud kaasa positiivset muutust kostja I varalises sfääris (vastupidist ei ole kostjate poolt tõendatud ega väidetud).

1. Kohus kohaldas vääralt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lõiget 3 ja §
2. Kohtu põhjendustest ei selgu, millist tähendust kohus neile sätetele tagasivõitmise hagi lahendamise kontekstis omistab. Hagi on esitatud osa müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks, mitte tühisuse tuvastamiseks. Kohtu põhjenduste ebapiisavus raskendab kaebeõiguse teostamist, kuna ei selgu, millistele asjaoludele tuginedes on kohus nende kohaldamist võimalikuks ja asjakohaseks pidanud.
3. Kohus leidis, et osa raamatupidamislikku ja turuväärtust ei saa antud juhul samastada. Otsus on üllatuslik, sest kohus ei juhtinud menetluses hageja tähelepanu vajadusele 15 tõendada Ducto osa harilikku väärtust (samuti ei selgitanud kohus, mis võiks olla selle tõendamisel kohaseks tõendiks) ega osundanud, et see võiks mingil põhjusel erineda riiklikult tunnustatud finantseksperdi poolt määratust. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-101-08 (punkt 12). Hageja esitas riiklikult tunnustatud finantsekspert UV arvamuse, milles on osa väärtus leitud kahel meetodil, s.o mõlemal Riigikohtu poolt asjakohaseks peetud meetodil. Asjakohatud on ka maakohtu põhjendused sellest, et osaluse väärtust mõjutab osaluse suurus. Asjatundja on väärtuse leidmisel vastavas osas allahindlust kohaldanud. Kohus on tõendit hindamata jättes rikkunud menetlusnormi. Ebaselge on ka kohtu järeldus, et kostja I osaluse turuväärtus oli vähene. Soorituse ja vastusoorituse võrdsuse või ebavõrdsuse ning seeläbi sissenõudja huvide kahjustamise hindamiseks pidanuks kohus osa väärtuse täpselt ning rahalises vääringus väljendatavalt tuvastama ja seejärel lahutama väärtusest kostjate II-V sooritused kostjale I.
4. Kohus on ebaõigesti leidnud, et tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks on see, et kostjate tegevus pidi olema kantud eesmärgist sissenõudja huve kahjustada. Tegemist on TMS § 188 ebaõige kohaldamisega. Tõlgendus on hagejale üllatuslik, sest see ei tulene seadusest ning kohus ei ole tõendamiskoormise sellisele ulatusele hageja tähelepanu juhtinud. Tallinna Ringkonnakohtu lahendist tsiviilasjas nr 2-15-18548 tuleneb, et majanduslikult ebamõistliku tehingu tagasivõitmine on võimalik, kui teine pool teab või peaks teadma, et tehing võib kahjustada olemasoleva või tulevase võlausaldaja huve. Hageja on tuginenud sellele, et tehingu kahjulik mõju võlgnikule ja ka sissenõudjale pidi kostjatele II-V olema äratuntav tehingu hinnast tulenevalt, st kostjad II-V said 71 773 euro väärtuses vara 3 euro eest. Seega kostjad teadsid või pidid teadma, et tehinguga kahjustatakse sissenõudja huve. Teadlikkust sissenõudja huvide kahjustamisest tõendavad lisaks järgmised tõendid: kostja II 07.07.2013 e-kiri, kostja I 01.04.2013 ekiri kostjale II, kostja I vande all antud ütlused. Kohus küll tuvastas õigesti, et kostjad olid teadlikud hageja poolt kostjale I esitatud nõudest ning tema majanduslikust olukorrast. Samas on kohus seadnud hagi rahuldamise eelduseks ebaõigesti nõude realiseerumise. Viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendist tuleneb, et eelduseks ei ole nõude realiseerumine (mis iseenesest on määratlemata õigusmõiste), vaid eeskätt tehingu majanduslik ebamõistlikkus.
5. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud kõik hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ning kohtul tulnuks hagi rahuldada. Kostjate IV ja V apellatsioonkaebus
6. 12.02.2018 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad IV ja V tühistada maakohtu otsuse osas, milles nende menetluskulud jäid 1199.52 euro ulatuses kindlaks määramata ja määrata uue otsusega menetluskulude suuruseks 6408 eurot. Kohus on alusetult vähendanud kostjate menetluskulude suurust.
7. Kohus asus põhjendamatult seisukohale, et ühe lk sisulise teksti koostamiseks kulub 0,5h. Kohtu seisukoht on vastuolus kohtupraktikaga, samuti rakendab kohus sellist põhimõtet valikuliselt, kuna kohati on kohus pidanud põhjendatuks 1h suurust ajakulu. Kohtupraktikas välja kulunenud tava kohaselt loetakse 1lk sisulise juriidilise teksti koostamise põhjendatud ajaks 1h. Antud juhul tuleb veel arvestada, et hagivastuse puhul on tegu esimese menetlusse esitatud dokumendiga. Käesolev asi puudutas tehingu tagasivõitmise küsimusi mitmete alternatiivsete võimalustega, mida tuleb lugeda õiguslikult keskmisest keerukamaks tsiviilasjaks. Lisaks on kostjad esitanud koos vastusega 11 tõendit ning tekstis esitatud argumentatsioon tugines tõenditele. 16
8. Seoses kostjate täiendava seisukoha koostamisega on kohus alusetult märkinud, et puudub võimalus kontrollida esindaja märgitud toimingut. Esindaja ülesanne on välja selgitada ning otsustada, milliseid tõendeid on vaja kliendi õiguste kaitseks menetlusse esitada. See eeldab dokumentidega tutvumist. Asjaolu, et esindaja ei ole dokumente menetlusse esitanud, ei tähenda, et ta ei oleks nendega tutvunud.
9. Kostjad ei nõustu kohtuga, et nõupidamiseks kliendiga enne istungit on põhjendatud ajakulu 0,25h. Esindaja oli valmis nimetatud istungil minema asjaga lõpplahendisse, seega valmistas esindaja end põhjalikult ette. Ettevalmistuse osaks on ka nõupidamine kliendiga, seega tuleb lugeda esindaja nõupidamine kliendiga 0,5h ulatuses põhjendatuks.
10. Kostjate 21.04.2017 seisukohtade ja taotluste ajakulu vähendamisega seoses leiavad kostjad, et tuleb arvestada põhimõttega, et 1lk sisulise juriidilise teksti koostamisele kulub 1h. Tegemist ei olnud copy-paste meetodil koostatud dokumendiga, kuna see sisaldas vastuväiteid ja seisukohti hageja 17.04.2017 taotlustele. Lisaks on nimetatud kulu tingitud hageja käitumisest.
11. Kostjad ei nõustu kohtukõne teeside koostamise ajakulu vähendamisega. Teesid olid vajalik kokkuvõte keerulisest asjast tingitud argumentidest ülevaate saamiseks. Kohtukõne teesides on sisulist teksti 17lk. Teeside koostamine oli tavapärasest ajamahukam, kuna menetlusdokumentide ja tõendite maht on suur. Kostjad ei esitanud kohtukõne teese omaalgatuslikult – seda soovis kohus 17.10.2017 istungil. Vastustajate seisukohad
12. Kostjad IV ja V ning II ja III vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I toetas hageja apellatsioonkaebust.
13. Hageja vaidles kostjate IV ja V apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
14. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja hinnanud apellatsioonimenetluses täiendavalt kogutud tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõenditega, leiab, et maakohus rikkus osaliselt oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi kostjate I, II ja IV osas ning sellest tulenevalt ka osas, milles maakohus jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Selles osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse (

§ 657

lõike 1 punkt 2), rahuldades tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamise hagi kostjate I, II ja IV vastu ning rahalise hüvitise väljamõistmise hagi kostjate II ja IV vastu. Samuti kuulub osaliselt rahuldamisele viivise väljamõistmise nõue kostjate II ja IV vastu. Kostjate III ja V osas puudub alus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Eelnevast tulenevalt jaotab ringkonnakohus uuesti maakohtumenetlusega seotud kulud. Nii hageja kui kostjate IV ja V apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

1. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et hagejal (TMS § 187 mõttes sissenõudjal) on kostja I kohta täitedokument ja et täitemenetluses sissenõude pööramisega võlgniku (kostja I) vastu ei ole kaasnenud sissenõudja nõude täielikku rahuldamist. Seega on täidetud TMS § 187 lõikest 2 tulenevad üldised eeldused sissenõudjal kostja I tehtud tehingu tagasivõitmiseks täitemenetluses. Sissenõudja hagi rahuldamiseks peab vastavalt 17 TMS § 188 lõikele 1 leidma tuvastamist, et võlgnik tegi tehingu kolme aasta jooksul enne sissenõudja hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning et teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise ajal. Nimetatud kolmeaastane tähtaeg on käesolevas asjas järgitud – vaidlusalune tehing tehti 04.10.2013 ja sissenõudja esitas hagi 03.10.
3. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled esmalt selle üle, kas maakohus tuvastas kooskõlas

§ 442

lõikega 8 õigesti vaidlustatud tehingu eseme (OÜ Ducto 25% suuruse osaluse) turuväärtuse, kui leidis, et osaluse turuväärtus oli vähene, et turuväärtust ei saa samastada osaluse raamatupidamisliku väärtusega, et vastusooritustena vabanes kostja I äriühingu võlausaldajate ees käenduskohustuse täitmisest ning talle tagastati antud laen koos intressidega, mistõttu ei saa väita, et osalus võõrandati alla turuhinna. Maakohus asus seisukohale, et tegemist ei olnud majanduslikult ebamõistliku tehinguga. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohtu põhjendus ei ole jälgitav, kuna kohus ei tuvastanud võlgnikule kuulunud osa tegelikku väärtust lepingu sõlmimise seisuga ega seda, millises väärtuses sai võlgnik ostjatelt vastusooritusi. Ringkonnakohus kogus asjas täiendavaid tõendeid ning võtab järgnevalt seisukohad võõrandatud osa turuväärtuse ja lepingu alusel saadud vastusoorituste turuväärtuse kohta. Tuvastatu alusel võtab kolleegium seejärel seisukoha, kas tehtud tehing oli majanduslikus mõttes tasakaalus või kas kahjustas sissenõudja huve.

1. Esmalt selgitab kolleegium, et ei nõustu hagejaga ja maakohtuga selles, et vaidlustatud osa müügitehingu pooltena tuleb koos lepingudokumendist nähtuvate ostjatega (kostjad II ja IV) käsitleda ostjatena ka lepingus nimetatud ostjate abikaasasid (kostjad III ja V). Ostjate abikaasad on lepingus nimetatud seonduvalt asjaoluga, et lepingu ese omandatakse abikaasade ühisvarasse, kuid lepingupooleks abikaasad ei olnud. Seega tehingu tagasivõitmise eelduseid tehingu kehtetuse kontekstis abikaasade suhtes tuvastada vaja ei ole. Ostjate abikaasad võivad olla asjakohasteks kostjateks tagasivõitmise tagajärgedest tulenevate nõuete, eelkõige asja kohtutäituri käsutusse saamiseks esitatava vindikatsiooninõude osas.
2. Hageja tõi maakohtus esile, et võlgniku poolt teistele osanikele võõrandatud 25% osa turuväärtuseks oli võõrandamise ajal 71 773 eurot, ja esitas selle tõendamiseks finantsala asjatundja, kes kuulub ka riiklikult tunnustatud finantsala ekspertide nimekirja, Urmas Võimre arvamuse (t I kd lk 57-67). Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hageja dokumentaalse tõendi saaks jätta arvestamata põhjendusega, et osa turuväärtust ei saa samastada osa raamatupidamusliku väärtusega. Maakohus ei ole toonud esile, mida ta selle põhjendusega sisuliselt silmas pidas. Apellant viitab asjakohaselt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-101-08 (punktile 12), mille kohaselt on praktikas laialdaselt tunnustatud ja kasutatavaks meetodiks äriühingu hindamisel ühingu raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse kindlakstegemine, arvestades lisaks ühingu tulevikuväljavaateid ja aktsionäri võimalusi tulevikus tulu teenida. Samuti Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-145-04 (punktile 33), mille kohaselt on minimaalseks väärtuseks, mis tuleb ühingust väljuvale aktsionärile hüvitada, talle kuuluvate aktsiate raamatupidamislik väärtus. Hageja tõendist nähtub, et asjatundja hindas äriühingut kahel erineval meetodil (korrigeeritud netovara meetodil ja vabarahavoo kasvu mudelit kasutades) ning leidis 25% osaluse väärtuseks vastavalt 119 118 eurot ja 71 773 eurot. Hageja lähtub konservatiivsemal meetodil leitud väärtusest 71 773 eurot. Asjatundja hinnang on kooskõlas ka võlgniku enda poolt aasta enne müügitehingu toimumist teistele osanikele tehtud ettepanekust osa omandamiseks (t I kd lk 198) nähtuvaga. Nimelt hindas siis võlgnik ise oma 25% osaluse väärtuseks minimaalselt 115 308.25 eurot ja oli nõus osa võõrandama 109 946.46 euro eest, milline 18 loetaks tasutuks kapitalirendiseadmete liisingulepingute ümbervormistamise kaudu. Äriühingu bilansist nähtuvalt peale 29.10.2012 ettepanekut äriühingu majandustegevus ei halvenenud (t I kd lk 59).
3. Kostjad ei esitanud tõendeid UV arvamuse ümbelükkamiseks, kuid väitsid, et tegemist ei ole konkreetse osa hariliku väärtusega TsÜS § 65 mõttes, kuna selle hinnaga ei oleks keegi reaalses turusituatsioonis võlgnikult seda osa ostnud. Kostjate selline väide on tõendamata. Kostjad on ise esile toonud, et kellelegi teisele peale kaasosanike võlgnik oma osa müüa ei pakkunud. Seega ei ole teada, milliseks oleks müügihind n-ö vabal turul kujunenud, millest aga ei saa järeldada, et osal üldse turuhinda ei oleks olnud. Ka ei esitanud kostjad tõendeid sarnaste äriühingute osade müügihindade kohta, mille alusel oleks võimalik ka konkreetse osa turuhinda tuvastada. Kostjad on esile toonud, et osaniku lahkumine tekitas äriühingule olulist kahju, kuna selle tõttu tekkisid rahavooliselt suured probleemid. Kolleegium on seisukohal, et see vastuväide on vastuolus tsiviilasjas esitatud äriühingu majandustulemustega (t V kd lk 130 pöördel-131 pöördel). Äriühingu bilansside alusel tuvastas asjatundja, et veel 2014.aasta lõpu seisuga oli äriühing 187 039 euro suuruses kasumis, kusjuures eelmiste aastate jaotamata kasumi suuruseks oli 696 951 eurot. Samast nähtub, et olulised raskused algasid alles 2015.aastal.
4. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et 04.10.2013 tehingu tegemise aja seisuga saab tuvastada võõrandatud osa tegeliku turuväärtusena 71 773 eurot.
5. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha 04.10.2013 tehingu alusel müüja poolt saadud vastusoorituste väärtuse kohta. Kolleegium märgib, et hindab vastusooritusi objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt, kuna vara tagasivõitmise institutsioon on loodud võlausaldaja (sissenõudja) kaitseks olukorras, kus tehingu pooled teadsid või pidid teadma, et tehinguga kahjustatakse müüja võlausaldajate (ka tulevikus tekkida võivate võlausaldajate) huve. Hageja on seisukohal, et müüja sai osa eest kokku 3 eurot vastavalt lepingu punktis 4 kokkulepitud ostuhinnale. Kostja I müüjana on sisuliselt samal seisukohal (t V kd lk 143). Kostjad II-V on seisukohal, et kogu 04.10.2013 notari juures sõlmitud tehing on komplekstehing, mida ei saa osadeks jaotada ning et vastusooritusteks olid lisaks rahas tasutud 3 eurole: 5839.18 eurot äriühingu poolt müüjale tagastatud omanikulaen koos intressiga; müüja käenduskohustustest vabastamine Nordea Finance Estonia AS-i, SIA Unicredit Leasing ja SVEA Finance ASi ees; müüja vabanes tulevikus tekkivatest äriühingule laenu andmise kohustustest; äriühing ei kohaldanud müüja suhtes töölepingust tulenevat konkurentsipiirangut; äriühing loobus müüja vastu kahju hüvitamise nõuetest kõlvatu konkurentsi ja tööülesannete ebahoolsa ning –lojaalse täitmise alusel (t I kd lk 175, II kd lk 113 pöördel). Maakohus võttis vastusooritustena arvesse laenu tagasisaamist, käenduskohustustest Nordea Finance Estonia AS-i vabanemist ja äriühingu kompromisslepingut OÜ-ga Bremolen.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osaliselt ja leiab, et vastusooritusena on alust hinnata äriühingu käenduskohustustest vabanemist, mille võtsid üle kostjad II ja IV. Sellega vabanes füüsilisest isikust müüja rahaliselt hinnatavast kohustustest, mille tõttu eelduslikult paranes tema varaline olukord. Samas ei ole maakohus tuvastanud selle vastusoorituse rahalist väärtust. Ringkonnakohus kogus käenduskohustusest vabanemise väärtuse hindamiseks täiendavaid tõendeid ning leiab, et hageja tõendas finantsala asjatundja arvamusega piisava veenvusega ära, et selle vastusoorituse väärtusena on tuvastatav kokku 2000 eurot arvestusega 500 eurot aasta kohta, võttes arvesse, et 19 äriühingu pankrot kuulutati välja 21.09.2017 (t VI kd lk 66-68). Asjatundja on arvamuse andmisel lähtunud nii käenduskohustuse tingimuslikust olemusest, käenduslepingutes fikseeritud maksimumsummast 25 000 eurot, käendatud kohustuste jäägist müügi ajal, äriühingu finantsnäitajatest 2013.a-l kui 2013.a-l turul valitsenud keskmisest käenduskohustuste riskitasust. Kostjad seda tõendit ümber ei lükanud. Arvestades äriühingu positiivseid majandusnäitajaid aastatel 2012-2013 ja sellest tulenevat liisinguvõtja liisingulepingute täitmise eelduslikku võimekust, ei ole alust nõustuda kostjatega II-V, et kostja I käenduskohustuse väärtuseks tuleks arvestada maksimumsummat 25 000 eurot. Kolleegium on tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et müügilepingu sõlmimise ajal puudus pooltel mõistlik alus arvata, et käendajatel tuleb äriühingu kohustusi liisinguandja ees täitma asuda.
7. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et ostjate vastusooritustena on alust käsitleda 04.10.2013 lepingudokumendi punktis 2 sisalduvat kompromissilepingut OÜ Bremolen ja OÜ Ducto vahel. Kolleegium nõustub apellandiga, et kompromissilepingut arvesse võttes rikkus maakohus

§ 436

lõiget 4, kuna seda asjaolu kostjad maakohtus vastusooritusena esile ei toonud ja seetõttu seda asjaolu pooled ei arutanud. Kolleegium ei nõustu maakohtuga ka selles, et müüja poolt talle kuulunud vara eest saadud vastusooritusena oleks alust käsitleda 04.10.2013 lepingudokumendis sisalduvat kostja I ja äriühingu kokkulepet omanikulaenu koos intressidega tagasisaamiseks äriühingult. Selle kokkuleppe tulemusel laekus küll kostjale I täiendavaid rahalisi vahendeid, kuid seda mitte võõrandatud vara väärtuse hüvitamiseks, vaid 23.08.2012 laenulepingu täitmiseks. Menetlusosaliste esiletoodust ei saa teha järeldusi, et laenuandjana ei oleks kostjal I olnud lepingust või seadusest tulenevat alust nõuda antud laenu äriühingult tagasi.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate poolt esiletoodud muid väidetavaid vastusooritusi ei ole alust selliselt käsitleda mh alusel, et sellekohased kokkulepped ei sisaldu lepingudokumendis. Kolleegium lisab, et ka kokkulepete sisaldumisel 04.10.2013 lepingudokumendis ei saaks äriühingu nõudeid müüja vastu lugeda üksüheselt äriühingu kasusaajatest osanike vastusoorituseks. Nõuetest loobumine võib kaudselt avaldada mõju osaniku poolt saadavate dividendide suurusele.
2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ja kostjatega, et käesoleva asja (sissenõudja hagi võlgniku tehingu tagasivõitmiseks) lahendamisel omab olulist tähtsust, et äriühing, OÜ Bremolen ja osanikud soovisid kostja I äriühingu osanike ringist väljumisega samaaegselt korrastada äriühingu suhteid lahkuva osanikuga ja OÜ-ga Bremolen. Isikud võisid samaaegselt ja ka samas lepingudokumendis sõlmida erinevaid tehinguid, kuid lepingudokumendist ei nähtu, et nad oleksid leppinud kokku, et ühe tehingu kehtetuse korral osutuvad kehtetuks ka teised samas lepingudokumendis sõlmitud tehingud. Maakohtu viited TsÜS §-le 85 ja § 90 lõikele 3 ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Käeolevas vaidluses kuuluvad kohaldamisele TMS-is ja PankrS-s sätestatud tehingu kehtetust reguleerivad erinormid.
3. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et 04.10.2013 OÜ Ducto 25% osa tehing oli sõlmitud ilmselt ebavõrdsete poolte kohustustega (ostjad said vara väärtuses vastavalt kostja II 47 886.95 eurot ja kostja IV 23 886.05 eurot, kuid vastu andsid vastavalt kostja II 2+1333.33=1335.33 eurot ja kostja IV 1+666.67=667.67 eurot), mistõttu oli tegemist osaliselt kinke iseloomuga tehinguga ja sellega kahjustati sissenõudja huve. Asjaolu, et sissenõudja ei järginud TMS § 189 lõikes 1 sätestatud kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ettenähtud kaheaastast hagi esitamise tähtaega, ei tähenda, et 20 kinkelepingut ei saaks tunnistada kehtetuks TMS § 188 alusel, kuigi sellisel juhul peavad leidma tuvastamist viidatud sättest nähtuvad täiendavad eeldused, mida § 189 ette ei näe.
4. Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas võlgnikust müüja tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ja kas ostjad (kostja II ja/või kostja IV) teadsid või pidid teadma, et tehingu tegemise ajal tehinguga müüja võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus seostas ebaõigesti tehingu poolte teadlikkuse (teadma pidamise) tehingu tegemise subjetiivse eesmärgiga, s.t tuvastas, et tehingu eesmärgiks oli kostja I väljumine osanike ringist, mitte aga kostja I võlausaldaja huvide kahjustamine. Selline käsitlus muudaks tagasivõitmise sätted sisuliselt mõttetuks, sest üldjuhul ei tunnista sellise tehingu tegijad oma subjektiivset tahet kahjustada võlausaldajaid ja tehinguvälise isikuna on võlausaldajal reeglina ülimalt keeruline tõendada tehingu teinud isikute sisemist tahet. TMS § 188 kehtestamisel oli seadusandja eesmärgiks kaitsta sissenõudjat, mitte tagasivõidetava tehingu pooli. Samas nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega otsuse põhjenduste punktides 25-26 selle kohta, et kostjaid II ja IV ei ole alust pidada kostja I lähikondseteks PankrS § 117 lõike 3 alusel. Kolleegium nõustub maakohtuga ega pea viidatud sätete kohta käivat põhjendust vajalikuks siinkohal korrata (

§ 654lõige 6).

1. Kolleegium on maakohtus kogutud tõendite kogumis hindamise tulemusena seisukohal, et käesolevas asjas on tõendatud nii müüja kui ostjate teadlikkus tehinguga müüja võlausaldaja huvide kahjustamisest TMS § 188 mõttes. Müüja on kohtumenetluses vande all antud seletuses (t V kd lk 143) toonud esile, et sai sissenõudja nõudest teadlikuks 2013.a märtsikuus. Asjaolu, et müüja oli tema vastu esitatavast nõudest teadlik lepingu sõlmimise ajal, nähtub nii tema 01.04.2013 e-kirjast kostjale II (t II kd lk 126) kui kostja II 07.07.2013 e-kirjast kostjale I, mis oli saadetud ka kostjale IV (t II kd lk 8-9). 07.07.2013 e-kirjas on kostja II selgelt märkinud, et „… On toodud uuesti sisse WSND võimalikud nõuded XX vastu, mille kohta on OÜ Ducto juba varem andnud seisukoha, et OÜ Ducto ei võta neid oma kanda, sest OÜ Ducto ja WSND ei ole omavahel seotud…“ Maakohus on õigesti märkinud, et kostjad II ja IV ei ole kohtumenetluses eitanud asjaolu, et olid hageja nõudest kostja I vastu teadlikud. Seega pidid nad möönma oluliselt alla turuhinna tehtava võõrandamistehinguga müüja varalise olukorra ja seeläbi tema (võimaliku) võlausaldaja huvide kahjustumist selle tehingu tulemusena.
2. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et tõendatud on alused 04.10.2013 kostjate I, II ja IV vahel sõlmitud OÜ Ducto 25% osa müügitehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ja hagi selles osas tuleb lepingupoolte XX, YY ja HH vastu rahuldada.
3. Tehingu tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed on reguleeritud TMS §-s
4. Viidatud sätte lõike 1 kohaselt on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud teine pool andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega on täitemenetluses esitatava tagasivõitmise nõude eesmärgiks saada kohtutäituri käsutusse kehtetu tehingu alusel võlgniku omandist väljaläinud asi, et see täitemenetluses võõrandada ja saadu arvel sissenõudja nõuet täita. TMS § 195 lõike 2 kohaselt kohaldatakse tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatut, samuti VÕS § 1032-1035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatuga. Käesolevas asjas hageb sissenõudja lisaks tehingute kehtetusele kostjatelt mitte saadu üleandmist, vaid rahalist hüvitist. PankrS § 119 lõige 3 sätestab, et tagasivõidetud 21 tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.
5. Asjas puudub vaidlus, et juba hagi esitamise seisuga ei kuulunud kostjatele III-V 04.10.2013 tehingu alusel saadud eset. OÜ Ducto äriregistri väljavõttega on tõendatud, et alates 05.08.2016 on ainuosanikuks kostja II (kostja III ei ole nimetatud kuupäevast osanikuks; kostjad IV ja V ei ole osanikuks alates 28.01.2016; t I kd lk 68-71). Seega kostjatel III-V on võimatu saadut välja anda, kuna saadu ei ole enam nende käsutuses. Kostja II puhul on aga saadu üleandmine võimalik ning seda sõltumata asjaolust, et toimub äriühingu pankrotimenetlus. Osalus pankrotistunud äriühingus ei ole hävinud, kuid äriühingu pankrotimenetlus mõjutab osa väärtust ja võib muuta selle kohtutäituri poolt sundvõõrandamise perspektiivituks.
6. Hageja ei ole esitanud kostjate II-V vastu vindikatsiooninõuet, vaid nõuab rahalist hüvitist ulatuses, mis võrdub saadu väärtuse vahega võrrelduna 25% osa väärtust seisuga 04.10.2013 ja tagasivõitmise õiguse tekkimisel (71 773-0=71 773 eurot). Kostjad ei ole hageja tõendeid osa väärtuste kohta ümber lükanud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1140-16 (punktis 18) selgitanud, et tagasivõidetud tehingu teine pool peab PankrS § 119 lõike 3 järgi hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Eelnevalt tuvastas kolleegium, et kostjad II ja IV pidid teadma, et tehing oli majanduslikus mõttes müüja poolt vastusaadu osas tasakaalust väljas ja seega pidi nad ka möönma, et võib saada kahjustatud mh neile teadaoleva müüja võlausaldaja huvid. Seega kuulub nende kostjate osas hageja rahalise hüvitise nõue rahuldamisele ja seda sõltumata asjaolust, et asja hageja tagasi ei hage. Käeolevas asjas ei saavutaks hageja tehingu tagasivõitmise eesmärki väärtusetut asja välja nõudes.
7. Kostjate III ja V osas teadmine või teadma pidamine tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest tõendatud ei ole. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et osanike abikaasad oleksid osalenud aktiivselt äriühingu igapäevases majandustegevuses või muul viisil äriühingu tegevuses toimetavad. Samuti ei nähtu, et nad oleksid olnud mingilgi määral kaasatud lepingueelsetesse läbirääkimistesse. Kostjad III ja V ei osalenud ka lepingu sõlmimisel. Ainult selle alusel, et osa omandati abikaasade ühisvarasse, ei saa järeldada, et ostjate abikaasad olid tehinguga seotud asjaoludest teadlikud või pidid olema teadlikud samal määral kui nende abikaasad, kes aktiivselt tegelesid äriühingu igapäevategevuses ja pidasid lepingueelseid läbirääkimisi. Seega kostjate III ja V vastu puudub alus rahalise hüvitise nõude rahuldamiseks. Erinevalt ühisvarasse kuuluva asja vindikatsiooninõudest ei pea teine ühisomanik olema ühisvarasse kuuluva asja väärtuse hüvitamise nõude puhul igal juhul kaaskostjaks, kui tema vastu sellise nõude rahuldamiseks seaduses sätestatud eeldused täidetud ei ole.
8. Rahalise hüvitise nõude rahuldamise korral kostja II ja IV vastu kuulub nende vastu rahuldamisele ka viivise nõue, kuid seda osaliselt. Nimelt nõuab hageja viivist rahalise hüvitise maksmisega viivitamise eest alates hagi esitamisest. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-140-16 (punktis 16), et tagasivõitmise korral lepingu kehtetuks tunnistamisel tekib saadu tagasinõudmise õigus VÕS § 1032 lõike 2 mõttes alles hagi rahuldava kohtuotsuse tegemisest. Seega saab ka viivise tasumise kohustus tekkida edasiulatuvalt hagi rahuldava kohtuotsuse tegemisest. 22
9. Eelnevalt käsitlemata poolte väited ja tõendid ei oma asja lahendamsiel tähtsust, mistõttu jätab kolleegium need tähelepanuta.
10. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hagi kostjate I, II ja IV osas, kuid jätab rahuldamata kostjate III ja V osas. Seega tuleb uuesti jaotada ka maakohtumenetlusega seotud menetluskulud.

§ 162

lõike 1 alusel jäävad kostjate III ja V kulud hageja kanda, kostjate I, II ja IV kulud nende endi kanda ning hageja kulud 15% ulatuses kostja I, 42,5% ulatuses kostja II ja 42,5% ulatuses kostja IV kanda. Kostjate I, II ja IV vahel hageja kulusid jaotades võttis kolleegium arvesse, et kostja I vastu oli esitatud ja kuulub rahuldamisele üks nõue (tehingu kehtetuks tunnistamine), kostjate II ja IV vastu aga sisuliselt kolm nõuet (lisaks ka rahalise hüvitise ja viivise nõue). 85. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus ning hüvitamisele kuuluvad menetluskulud tuleb määrata kindlaks asja lahendanud maakohtul mõistliku aja jooksul peale käesoleva lahendi jõustumist (

§ 174lõige 4, § 177 lõige 2).

1. Kostjate IV ja V vaidlustavad apellatsioonimenetluses menetluskulude rahalist kindlaksmääramist maakohtu poolt. Kuna eelnevalt leidis kolleegium, et kõik menetluskulud tuleb maakohtul määrata kindlaks peale käesoleva lahendi jõustumist, tuleb maakohtul uuesti hinnata ka kostja V põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust. Kostjale IV aga tema kantud menetluskulud hüvitamisele ei kuulu. Seega tühistab kolleegium maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas sõltumata kostjate apellatsioonkaebuse põhjendustest ega pea menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades vajalikuks vastata kaebuse väidetele. Kostjate IV ja V apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad sarnaselt maakohtumenetlusega seotud kuludega

§ 162

lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel kostjate III ja V osas apellandi kanda, kostjate I, II ja IV kulud nende endi kanda ning apellandi kulud 15% ulatuses kostja I, 42,5% ulatuses kostja II ja 42,5% ulatuses kostja IV kanda. Apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel ei võta kolleegium arvesse kulusid seoses kostjate IV ja V kaebusega, kuna

§ 178

lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/