← Eesti

2-16-15920/61

Obsah (15)§ 657§ 175§ 654§ 477§ 232§ 436§ 376§ 5§ 200§ 171§ 178§ 174§ 176§ 143§ 177

Tsiviilasi nr: 2-16-15920 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-16-15920 Otsuse tegemise aeg ja koht 13.12.2018, Tallinn Kohtukoosseis

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulud 11 056 eurot 80 senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud 11 056 eurot 80 senti ületavas ulatuses hagejalt kostja kasuks välja mõistmata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 7. Kolleegiumi nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus ei ole kostja lepinguliste esindajate tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel järginud diskretsioonipiire.

§ 175lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline 10

(18)Tsiviilasi nr: 2-16-15920 peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Kõrgema astme kohus saab dikretsiooniotsustusse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 09.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11.02.2015 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). 7.1. Maakohus on menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtunud kostja esindajate menetluskulu nimekirjades märgitud tunnihindadest 170 eurot, 180 eurot, 205 eurot ja 220 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus märgib, et hagi esitamisel peab kostja menetluskulude suurus, mida hagejal tuleb hagi rahuldamata jäämise hüvitada, olema hageja jaoks üldjoontes ettenähtav. Kohtupraktika järgi ei saa menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu puhul üldjuhul pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1115-13, p 25). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esindajate tunnitasud 170 eurot, 180 eurot, 205 eurot ja 220 eurot (käibemaksuta)

§ 175lg 1 tähenduses vajalikud ja põhjendatud.

Need ületavad oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Asja mahtu ja keerukust arvestades on

§ 175

lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul 150 eurot (käibemaksuta). 7.2. Kolleegium lisab, et kohtupraktikas on peetud põhjendatuks ja vajalikuks ka 150 eurot ületavat tunnitasu, kuid tunnitasu tuleb

§ 175lg 1 järgi hinnata iga üksiku asja mahust ja keerukusest lähtudes.

Maakohus ei ole otsuses esitanud argumente, miks tuleks pidada mitme esindaja 150 eurot oluliselt ületavat tunnitasu praegusel juhul põhjendatuks. Käesolevat vaidlust võib kolleegiumi arvates pidada küll keskmisest mahukamaks, kuid keskmisest mitte oluliselt keerukamaks. Ringkonnakohtu hinnangut esindaja põhjendatud ja vajaliku tunnitasu suuruse kohta ei muuda ka kostja poolt välja toodud võrdlus hageja enda esindajakulude suurusega maakohtu menetluses (kostja väitel olid need ca 1,5 korda suuremad kostja kuludest). Hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole maakohus määratud menetluskulude jaotusest lähtuvalt hinnanud. Samuti ei ole seda põhjust teha ka ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel (vt ka otsuse p 13). 8. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited kolleegiumi arvates alust maakohtu hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise kaalutlusotsustusse sekkuda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel on maakohus hageja hinnangul jätnud põhjendamatult arvesse võtmata, et kostja vahetas menetluse kestel esindajat, millega seonduvaid lisakulusid hageja hüvitama ei pea. Selles osas ringkonnakohus hageja väidetega ei 11

(18)Tsiviilasi nr: 2-16-15920 nõustu. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja vahetanud esindajat menetluse väga varases staadiumis. Esindaja MK tegi kostja nimel ainult esialgsed toimingud, mis seondusid menetluskulude katteks tagatise nõudmisega. Edaspidi on menetluses osalenud ning menetlusdokumente koostanud (esindaja A. Otsa kõrval) M.-J. Raude. Seda kinnitab ka kostja 08.11.2017 menetluskulude nimekiri. Järelikult ei ole esindajad M. Kütt ja M.-J. Raude teinud sisult kattuvaid menetlustoiminguid ning kostja kulud ei ole selle esindaja vahetuse tõttu kokkuvõttes suurenenud.
  1. Kostja poolt 08.11.2017 maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast (VI kd, tl-d 71–74) nähtuvalt on kostja esindajad osutanud maakohtu menetluses õigusabi 75 tunni ulatuses (sh M. Kütt 6,1 t, A. Ots 19,3 t ja M.-J. Raude 49,6 t). Sellele lisandub kostja kahe esindaja osalemise kulu maakohtu 08.11.2017 istungil kokku 3 tunni ulatuses. Maakohtu põhjendustest otsuse p-s 291 järeldub, et maakohus ei ole pidanud vajalikuks ja põhjendatuks kostja esindajate ajakulu 16,6 tunni ulatuses, seega 61,4 tunni (78 t – 16,6 t) ulatuses pidas maakohus kulu põhjendauks. Kuivõrd ringkonnakohus ei pea põhjendatud ja vajalikuks kostjate esindajate 150 eurot ületavaid tunnitasusid, tuleb põhjendatud esindaja kuluks maakohtu menetluses lugeda 11 049 euro 50 sendi asemel 9210 eurot (61,4 * 150), koos käibemaksuga 11 052 eurot. Lisaks on maakohus hagejalt menetluskuluna välja mõistnud kulud registripäringutele 4 eurot 80 senti. Selles osas puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks.
  2. Eelmärgitut arvestades tuleb kolleegiumi arvates hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja mõista 11 056 eurot 80 senti, millest 11 052 eurot on kostja esindaja kulud koos käibemaksuga ja 4 eurot 80 senti kulud registripäringutele.
  3. Hageja nõuete rahuldamata jätmist puudutavas osas on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (

§ 654lg 6).

  1. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsust põhjalikult põhjendatud ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse hageja nõuete rahuldamata jätmise osas otsuse tühistamiseks. 12.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et pankrotiavalduse esitamisega rikkus kostja (tahtlikult) võlausaldajate kaitseks sätestatud õigusnorme (sh ÄS § 301, § 292 lg 1 p-d 1 ja 4 ja § 306 lg 4). Olukorras, kus on ilmnenud aktsiaseltsi püsiv 12

(18)Tsiviilasi nr: 2-16-15920 maksejõuetus, ei pea juhatus kolleegiumi hinnangul kokku kutsuma aktsionäride üldkoosolekut, et viimane saaks otsustada pankrotiavalduse esitamise või esitamata jätmise. ÄS § 306 lg-s 31 järgi on juhatusel püsiva maksejõuetuse korral kohustus esitada kohtule pankrotiavaldus viivitamatult. Kolleegium nõustub kostjaga, et ÄS § 292 lg 1, § 298 lg 1 ja § 301 ei kohaldu olukorras, mil äriühing on püsivalt maksejõuetu. Need sätted reguleerivad olukorda, mil aktsiaseltsil esineb netovara puudujääk, kuid äriühing ei ole veel püsivalt maksejõuetu. Praegusel juhul on maakohus menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et Süda Maja oli püsivalt maksejõuetu. Seetõttu ei pidanud kostja kutsuma kokku aktsionäride üldkoosolekut mõne ÄS §-s 301 sätestatud otsuse vastuvõtmiseks. Isegi kui kostjal olnuks hageja viidatud sätetest tulenevalt (hüpoteetiliselt) kohustus kutsuda enne pankrotiavalduse esitamist kokku aktsionäride üldkoosolek, ei ole hageja kolleegiumi hinnangul suutnud tõendada, et sellisel üldkoosolekul oleksid aktsionärid tõenäoliselt vastu võtnud mõne ÄS § 301 p-s 1 või p-s 11 nimetatud otsustest. Asjas puudub vaidlus, et Süda Maja aktsionäride omavahelised suhted olid 2013. a-l konfliktsed ning neil olid kujunenud põhimõtteliselt erinevad seisukohad aktsiaseltsi majandusliku olukorra ja edasise tegevuse perspektiivikuse osas. Samuti olid selleks ajaks juba võõrandatud oluline osa Süda Majale kuulunud kinnisasjadest, millel saanuks äritegevust jätkata. Eelmärgitut arvestades ei oleks hageja ringkonnakohtu arvates suutnud tõendada ka põhjuslikku seost (VÕS § 127 lg 4) kostja väidetava rikkumise ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel. Samuti lisab kolleegium, et PankrS § 3 lg 2 kolmanda lause järgi lahendatakse ajutise halduri nimetamine ja pankroti väljakuulutamine hagita menetluses, nagu on põhjendatult märkinud ka kostja. Hagita menetlus ei ole põhiolemuselt võistlev menetlus ning kohus lähtub pankrotiavalduse lahendamisel uurimispõhimõttest. Tulenevalt

§ 477

lg-st 7 peab kohus hagita asja lahendamisel kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel (vt ka Riigikohtu 20.01.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-15, p 10). Seetõttu ei saanud pankrotiavalduse esitamine kui toiming kolleegiumi arvates iseenesest Süda Maja võlausaldajatele kahju tekitada olukorras, kus kohus on selle avalduse menetlusse võtnud ning avalduse menetluse tulemusena on ka Süda Maja pankrot välja kuulutatud. Kostja käitumine võinuks olla õigusvastane juhul, kui kostja oleks andnud pankrotiavaldust menetlenud kohtule või ajutisele pankrotihaldurile ebaõiget informatsiooni Süda Maja majandusliku olukorra kohta. Taolise ebaõige informatsiooni esitamine kostja poolt ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud. 12.2. Iseenesest võib ringkonnakohtu hinnangul nõustuda hagejaga, et kostja poolt pankrotiavalduse esitamisel koostatud Süda Maja varade ja kohustuste nimekiri oli sisuliselt äriühingu korrigeeritud bilanss. Samas ei ole bilansi korrigeerimise küsimusel maakohtu otsuses esitatud põhjenduste valguses tähtsust. Maakohus on otsuse p-des 173–176 põhjendatult leidnud, et äriühingu püsiva maksejõuetuse üle ei saa otsustada vaid raamatupidamislike näitajate alusel ning kui äriühingu püsiv maksejõuetus on pankrotimenetluses kogutud andmete ja tõenditega tuvastatud, ei saa püsiva 13

(18)Tsiviilasi nr: 2-16-15920 maksejõuetuse olemasolu ümber lükata üksnes viidetega äriühingu majandusaasta aruannetele. 12.3. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei nõustu hageja eelkõige maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega. Seejuures on hageja jätnud apellatsioonkaebuses mitmel puhul põhjendamata, miks mõni maakohtu esitatud seisukoht või järeldus on hageja hinnangul ebaõige (nt apellatsioonkaebuse p-d 54, 60, 118, 119 ja 124). Kolleegiumi arvates on maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Apellatsioonkaebuses väidetud tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Kolleegium möönab, et maakohtu enda poolt määratletud vaidluse esemest lähtudes (vt ka käesoleva otsuse p 12.5) ei olnud kohtul otsest vajadust asuda otsuses analüüsima hageja väited seoses Süda Maja poolt 13.06, 26.06 ja 28.06.2013 sõlmitud müügilepingutega (mh kas need müügilepingud olid Süda Maja jaoks kasulikud). Samas ei muuda see ebaõigeks maakohtu teisi järeldusi. Maakohtu poolt tõendite hindamise alusel müügilepingute kohta tehtud järeldused on kolleegiumi hinnangul õiged. 12.

  1. Ringkonnakohus on 14.11.2018 määrusega rahuldanud osaliselt kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tõendite vastuvõtmiseks ja võtnud tõendina vastu Süda Maja arvelduskontode EE061010220012930019 ja EE202200221013094206 väljavõtted
  2. a kohta (V kd, tl-d 21–30; tl 30 pöördel–33). Kolleegiumi hinnangul nähtub nendest tõenditest, et Süda Maja on
  3. a teises pooles suutnud vähemalt osaliselt rahuldada võlausaldajate nõudeid (st täita rahalisi kohustusi). Sellest ei saa siiski järeldada, et Süda Maja kohustuste suurused ei ületanud
  4. a oktoobris ühingu vara suurust. Kolleegium märgib, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest. 12.
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt 22.05.2017 kohtuistungil (III kd, tl-d 154– 161) korduvalt väljendatud seisukohaga, et 11.04.2017 menetlusdokumendis (pealkirjaga "Vastus kostja vastusele", III kd, tl-d 1–10) on hageja hagi

§ 376lg 1 mõttes muutnud.

Tegu ei ole pelgalt esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamise või parandamisega, mida

§ 376lg 4 p 1 järgi hagi muutmiseks ei peeta.

11.04.2017 menetlusdokumendis on hageja oma nõude seostanud täiesti uue faktilise asjaolude kogumiga. Algses hagiavalduses tugines hageja sellele, et Süda Maja võlgniku pankrotiavalduse esitamine kostja poolt oli põhjendamatu, sest kostja jättis eelnevalt kokku 14

(18)Tsiviilasi nr: 2-16-15920 kutsumata aktsionäride üldkoosoleku; et pankrotiavalduses esitas kostja ebaõigeid andmeid Süda Maja maksejõuetuse kohta; ning alusetu pankrotiavalduse esitamine tõi kaasa pankrotimenetluse ja kahju tekkimise hagejale. 11.04.2017 menetlusdokumendis on hageja aga asunud täiendavalt tuginema sellele, et kostja jättis täitmata 2013. a mais ja juunis Süda Maja endise juhatuse liikme VM poolt Süda Maja kinnisasjade kohta sõlmitud müügilepingud ning on sellega põhjustanud Süda Maja maksejõuetuse.

§ 376

lg 1 esimese lause järgi võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Nagu eelnevalt märgitud, maakohus praegusel juhul nõusolekut muutmiseks ei andnud. Nõusoleku andmine või sellest keeldumine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus ning ringkonnakohus saab apellatsioonimenetluses kontrollida üksnes seda, kas maakohus on kaalutlusõiguse piire ületanud. Kolleegiumi hinnangul maakohus loa andmisest keeldumisel diskretsiooni piire ületanud ei ole. Hagi muutmise lubamine oleks tinginud vaidluse eseme olulise laiendamise. Algse hagiavalduse põhjal vaidlesid pooled üldistatult ainult selle üle, kas kostja poolt pankrotiavalduse esitamine oli põhjendatud (sh kas see sisaldas ebaõigeid andmeid) ning kas kostja oli enne pankrotiavalduse esitamist kohustatud kutsuma kokku aktsionäride üldkoosoleku. Hageja 11.04.2017 menetlusdokumendi alusel oleksid pooled hakanud vaidlema ka selle üle, mis põhjustel ja kelle tegevuse tagajärjel Süda Maja üldse püsivalt maksejõuetuks muutus.

§ 376

lg 1 teise lause järgi eeldatakse kostja nõusolekut hagi muutmiseks, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Käesolevas asjas on see eeldus ringkonnakohtu arvates siiski ümber lükatud. Kostja on 12.05.2017 küll hageja 11.04.2017 menetlusdokumendile kirjalikult vastanud ega ole esitanud selles vastuväidet hagi muutmisele. Samas ei olnud hageja 11.04.2017 esitatud menetlusdokumendis kostja ega kohtu nõusolekut hagi muutmiseks taotlenud, vaid asunud vaidluse eset n-ö vaikides laiendama. 22.05.2017 kohtuistungil on kostja esindaja kinnitanud, et kostja hagi muutmiseks nõusolekut ei anna. 12.

  1. Kostja käitumise võimalikku vastuolu heade kommetega (VÕS § 1045 lg 1 p 8) on maakohus hinnanud üksnes seoses hageja etteheitega, mille kohaselt oleks kostja pidanud enne pankrotiavalduse esitamist kutsuma kokku aktsionäride üldkoosoleku. Seetõttu ei saa kolleegiumi hinnangul nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus otsuses eiranud enda poolt määratletud hagi alust. 12.
  2. Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuses esitatud etteheide selgitamiskohustuse rikkumise kohta. Hagimenetluses peab hageja otsustama, millised nõuded ta kostja vastu esitab ning milliste faktiliste asjaolude kogumiga ta need nõuded seostab (

§ 5lg-d 1 ja 2).

Selliste asjaolude väljatoomise osas kohtul selgitamiskohustust apellatsioonkaebuses väidetud kujul ei ole. Lisaks nähtub asja materjalidest, et maakohus on 24.10.2016 määruses (millega kohus jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata (I kd, tl-d 140–141)) mh ulatuslikult lahti kirjutanud selle, kuidas kohus mõistis hagi aluseks olevaid asjaolusid. Juhul kui hageja hinnangul oli maakohus määratlenud hagi aluse ebaõigesti (st liiga kitsalt), tulnuks hagejal endal sellele 15

(18)Tsiviilasi nr: 2-16-15920 selgesõnaliselt kohtu tähelepanu juhtida.

§ 200

lg 1 järgi on menetlusosalised kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. 12.

  1. Maakohus ei ole eksinud tõendamise koormuse jaotamisel ega pannud hagejale ebamõistlikku tõendamiskoormust. Eesti kohtud (sh Riigikohus) on olnud oma praktikas järjekindlalt seisukohal, et kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid peab põhimõtteliselt tõendama hageja. Õigusvastaselt tekitatud kahju puhul eeldatakse deliktilise vastutuse elementidest üksnes rikkuja (kostja) süüd (VÕS § 1050 lg 1), st kahju tekitaja peab tõendama, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostjale ei saa ka hea usu põhimõttest tulenevalt panna kohustust tõendada menetluses Süda Maja püsivat maksejõuetust, eriti veel olukorras, kus Süda Maja püsiv maksejõuetus on kohtu poolt tsiviilasjas nr 2-13-49776 tuvastatud ning äriühingu pankrot välja kuulutatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. Kuna apellatsioonkaebust vaidluse sisulise lahendamise osas ei rahuldata (st hagi jääb rahuldamata), tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

Lisaks ei kuuluks maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud

§ 178lg 4 järgi ka hüvitamisele.

14.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 14.1. Kosta esindaja poolt 15.11.2018 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses (kuni 15.11.2018 toimunud istungini) menetluskulusid kokku 8212 eurot 24 senti, mis koosneb esindaja kulust 8208 eurot 24 senti (sh käibemaks) ja 12.02.2018 esitatud menetlusdokumendile lisatud äriregistri dokumentide saamise kulust 4 eurot. Esindaja A. Ots on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 4,91 tundi tunnitasuga 220 eurot (käibemaksuta) ning esindaja M.-J. Raude 32 tundi tunnitasuga 180 eurot (käibemaksuta). Eelmärgitule lisandub esindaja M.-J. Raude osalemine ringkonnakohtu 15.11.2018 istungil, mis istungi protokolli järgi kestis 1 tund 24 minutit (s.o u 1,4 tundi), tunnitasu 180 eurot. Kostja kinnituse kohaselt ei ole ta käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

14.

  1. Hageja esindaja leidis 15.11.2018 istungil esitatud seisukohas, et menetluskulu nimekirjas märgitud kostja esindaja tunnitasu on liiga kõrge. Kostja esindaja ajakulule hageja esindaja vastu ei vaielnud. 14.
  2. Nagu eelnevalt märgitud, mõistab kohus

§ 175

lg 1 esimese lause järgi teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on 16

(18)Tsiviilasi nr: 2-16-15920 märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindajad oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi asja keerukus vähemalt apellatsioonimenetluses mitme lepingulise esindaja kasutamise vajadust (

§ 175lg 3).

Samas ei nähtu ülalviidatud menetluskulude nimekirjast, et kostja esindajad oleksid teinud apellatsioonimenetluses olulises osas dubleerivaid toiminguid. Seega mitme esindaja osalemine eelduslikult ei mõjutanud kokkuvõttes esindamise ajakulu. 14.4. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esindajate tööühiku hinnad (tunnitasud) 220 eurot ja 180 eurot samas

§ 175lg 1 tähenduses mõistlikud ja põhjendatud.

Need ületavad oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Asja mahtu ja keerukust arvestades on

§ 175

lg 1 järgne esindaja mõistlik ja põhjendatud tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul 150 eurot (käibemaksuta). 14.5. Äriregistri dokumentide saamise kulu (4 eurot) on asja läbivaatamise kulu

§ 143p 2 mõttes ning kuulub kolleegiumi hinnangul hageja poolt kostjale hüvitamisele.

14.

  1. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt, s.o 6899 euro 80 senti ulatuses, millest 4 eurot on kulu äriregistri päringutele ja 6895 eurot 80 senti ((4,91+32+1,4) * 150 * 1,2) esindaja kulu (sh käibemaks). Nimetatud summa kuulub 5220 euro ulatuses hüvitamisele hageja eest ringkonnakohtu 25.04.2018 määruse alusel kohtu deposiitkontole tasud tagatise arvel (V kd, tl 87) ning 1679 eurot 80 senti (6899,80 – 5220) mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja. Kostjal tuleb teatada kohtule tagatise arvel menetluskulude hüvitamist võimaldavad andmed.
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 16. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Meeli Kaur Ele Liiv 17

(18)Tsiviilasi nr: 2-16-15920 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.